Komandeeringuaruanne: Tallinn - Must meri - Tallinn

[Sm. Västrik]

Üle pika aja on EVS seltsimehed kahel mustal Volgal täna Tallinnast välisreisile startinud ja kuna ekipaažid saavad komandeeringuaruannet esialgu vaid mõnikord taskutelefonide vahendusel edastada, vahendan hea meelega reisilt meile saadetud postkaarte siin teemas ka huvilistele, sest reis tõotab tulla meeleolukas.


Esimesed tehnilised probleemid ei lasknud ennast kaua oodata.


Õnneks aga lahenes olukord üsna kiirelt ja peagi sõid seltsimehed juba Läti pinnal kaasa võetud kringlit, mis muidu ära jahtunuks.


Loodame peatselt uusi teateid saada!
_________________
Jõudu annab A-76

[Sm Mirski]

Meeldiv üllatus ja tore nostalgiline süst.
Lähen kohe garaaži mutrivõtmeid puhastama.

[Sm. Västrik]

Esimesed päevad on Eesti asukohast tingitult olnud võrdlemisi igavad, sest kuhugi jõudmiseks tuleb palju ja pidevalt sõita.


Volgade jaoks jääb liiklus isegi kiirteel kohati liialt aeglaseks.


Teise sõidupäeva õhtu veedetakse Lõuna-Poolas ja seal on kahtlemata juba väga kena. Teed on korras, autod puhtad, majad viisakad ja hoovid korras. Täitsa välismaa!

_________________
Jõudu annab A-76

[Sm. Västrik]

Hommikul tuli teateid Slovakkiast, et seal "Ettevaatust, auto!" üritus juba käib, sest Volgad on teedel ja põllud kollased.


Ja hiljem Ungaris jõutigi väga imelikku kohta "punkte võtma".




Samas veelgi hiljem nägi sm. gazik Rumeenias tee ääres arbuusi!


Ja 1850 km olevat nii väike läbisõit, et ei ennast ega Volgasid saa sellega veel korralikult sõidulainele ning seetõttu tuleb ka hotellis telekast Volgasid vaadata.

_________________
Jõudu annab A-76

[Sm. Västrik]

Täna on seltsimehed lahendanud Rumeenia kummalist liiklust ja mägiteid.



Volgad on taaskord positiivselt üllatanud ja näiteks on selgunud, et tagakardinate siinid on analooge mitteomavalt praktiline lisavarustus.


Kohalikele kaubikutele tee andmine sõitu kiiremaks ei muutnud ja neid olevat sealkandis isegi topeltveoga.


Liiklusvaated on... skandinaavlase silmale kohati harjumatud.


Kõik see olevat siiski alles soojendus, sest ees ootav Karpaatide ületamine võib kujuneda veelgi huvitavamaks väljakutseks.


Millalgi peale lõunat oli seltsimeeste asukoht kaardil selline:

_________________
Jõudu annab A-76

[Sm. Västrik]

Kaadreid Rumeenia autoelust. Kui oled tegus inimene, sõidad sa "pick-up truckiga".


Kastis vead huumust, katusel pead sipelgapesa ja kuivatad õunu.


Loomulikult kasutad ökokütust.


Kui enam nii tegus ei ole ning soovid väärikalt lahkuda, on sellekski sobivaid lahendusi.


Vähemambitsioonikatele kodanikele jagub absoluutselt kõikjal nii ühe- kui kaheveolisi kaubikuid, mis on küll aeglased ja tahavad süüa, aga töö saab ikkagi tehtud ja elu elatud.


Rumeenia on ka aroomide riik ja lõhnade valik on suur. Igas bensiinijaamas müüakse naiste ja meeste aroome liitristes anumates. Autolõhnastajate riiul on ca 1,5 m2 pikk. Seltsimehed võtsid kaasa kõige väiksema "VIP Exclusive Hero" lõhna, aga neid "Luxury Car Perfume" lõhnakaid oli ka balloonidega ja turbosprei variante.


Sõita tuli palju ja sm. gazik, kes terve päeva hotelli niru hommikusöögi peal tiksus, oli lõpuks juba nii hädas, et laadis telefoni PDF-vorste ja PDF-šašlõkke.


Kokkuvõtvalt oli Rumeenia ilus ja tasus tulla.


Varem või hiljem tuli aga Moldova piir vastu ja uus peatükk võis alata.

_________________
Jõudu annab A-76

[Sm. Västrik]

Moldova on luks!

Tänavatel liiguvad moodsad sõiduautod ja kohalik versioon postipuuriga Unimogist.


Samas korralikele inimestele on korralikud sööklad.


Seltsimehed näivad rahulolevad.



Sobilik vana Keskkomitee hotell asub otse kesklinnas.


Ikka letti, sest Volgadega nii käibki.


Seltsimeestele tundus sobilik ja seega kirjutati ennast sisse.



Numbrituba on ilus. Eriti 1965 aasta mõistes.


Vannituba kutsub kümblema.


Muidugi vaid juhul kui ei unustanud 10-20 minutit enne pesema siirdumist sooja vett jooksma keerata.


Tagahoovis asub suitsunurk ja väike autokollektsioon, milles kasvatatakse värsket salatit.


Ja minema sõitmist takistab ratta alla pandud tellis.


See kõik on nii luksuslik, lõõgastav ja tervislik, et isegi need seltsimehed, kes muidu ei suitseta, panevad pläru ette.

_________________
Jõudu annab A-76

[Sm. Västrik]

Hommik Moldovas algas töiselt ja ümberringi näis pidevalt toimuvat Vanatehnika Lustisõit.



Mõni spordiauto sobis Volgamehega lausa nii täiuslikult, et oli hirm, et see võetakse nüüd kaasa.



Kaua ei olnud aega seda ilu siiski passida, sest Transnistria piir juba ootas. Mustad Volgad said värskema näo pähe ja piiriületusega probleeme ei tekkinud.


Transnistria on erakordselt imelik paik ja fotojäädvustused võivad vajada vanemlikku selgitust.
Vanatehnika, millega inimesed igapäevaselt tööd teevad, ei ole muidugi piirkonda arvestades midagi ootamatut.



Liiklust aitavad endiselt rahustada GAI-punktid, kuid needki on ilusad vaadata.


Monumendiks maskeerunud soomustransportöör annab aga juba natuke aimu kui punaseks siin asjad kisuvad.


Linnapildis on punamonumendid, plakatid ja loosungid endiselt püsiekspositsiooniks,...



aga peatselt on saabumas võidupüha ja seetõttu on Transnistria pealinn Tiraspol lisaks ka lipuehtes!



Söökla 2026 aastal. Ei, see ei ole 1980 nagu Miša oletada lubaks ja Lenin vaatab seda kõike murelikult, aga jälgib igaks juhuks ka kaameraga.



Sm. gazik ei suutnud selle kõige peale külmaks jääda ja korraldas Lenini ees väikese etenduse.


Aga kalja- ja jäätiseputka oli kinni ja sovetski burger oli otsas.


Volgameestele kohaselt siirduti Transnistria parimasse sööklasse keha kinnitama ja seal oli viisakas.


Vaatel polnud viga ja niimoodi ei saa väga arugi, kuhu seltsimehed sattunud on.


Ükskõik, mis ta nimi on - hotelli juures pargivad Volgad ikkagi letti.


Moodsatest mugavustest annab tunnistust tõik, et otse hotellist üle tee saab kseeroksit teha kui selleks vajadus peaks tekkima.


Ja maasikad ning vahuvein olid samuti juba õhtuks valmis pandud. Ilmselt tuleb romantiline öö.


Punapropagandale vaatamata on seltskond ning tuju hea ja Volgad endiselt ilusad. Kõik võib veel hästi lõppeda!

_________________
Jõudu annab A-76

[Sm. Västrik]

Tegelikult ei saanud sellega päev veel läbi ja sm. gaziku tšakrad olid nii lahti, et lavastas öisel Tiraspoli bulvaril kahe musta Volgaga veelgi edasi.


Ühel heal päeval saab sellest kinoklassika.


Tuleb tunnistada, et selles linnas on teatud avarust ja stiili. Õhtune Tiraspol on ilus.


Lisaks muule ammu unustatule on Transnistrias endiselt au sees ka töö.
Hommikul tuli üks seltsimees hotelli juurde tööle GAZ 53-ga, parkis masina ära ja kontrollis kohe ka kapoti alt. Kõik oli korras!


Enne 9. mai pidustusi käivad teetööd.
Selleks on kasutusel kiirtöö-ZIL ja tagapool asfaldilaotur Belarus, mis on varustatud kahe labidamehega.


Riik mõistagi märkab seda ja hoolitseb oma töökate kodanike eest. Poolene viin maksab poes näiteks ca 1,3 eurot!
Suitsud on sellega võrreldes aga kallid, makstes umbes 3 korda rohkem ja bensiin, mille liitrihind on 1,55 eurot, on arvestades riigi ametlikku keskmist palka (umbes 400 eurot kuus) lausa jube kallis.


Mõistagi tuli ka kohalikke vaatamisväärsusi külastada. Langenute monument näiteks sümboliseerib selle riigi suurust ja pikka... ajalugu.


Matustel ja turul käidi samuti ja autentne kaljavaat on endiselt armas, aga siingi ehtis ja ümbritses kõike nagu muuseas nõukasümboolika, justkui oleks tegu hiigelsuure teemapargiga.



Kehakinnituseks võeti seekord istet sööklas, mille juures parkis Volga (nagu Tallinna kohvikus Tuljak).


Tere tulemast tagasi hingematvasse Nõukogude Liitu.



On näha, et võidupüha oodatakse Transnistrias pikisilmi ja ehitud ei ole üksnes linn, aga ka asutused ja kohvikud. Inimesed on elevil ja õnnelikud.


Kui kõhud täis, pidas sm. gazik peldiku ees piduliku tänukõne...


ja oligi aeg Volgade ninad uuesti Moldova piirile suunata.


Piiriületus läks selgi korral suhteliselt ladusalt ja kohe jäi silma, et Moldova tundub väga euroopalik riik. Autopark on küll umbes samasugune, aga sirpe ja vasaraid ei ole kusagil näha.
Inimesed Transnistrias olid samas toredad ja Tiraspol ilus ning avar linn. Tasub külastada, sest meie saame iga kell sellest multifilmist välja astuda, aga kohalikud jäävadki kineskoopi kinni.
_________________
Jõudu annab A-76

[Sm. Västrik]

Piiritsoonis oli samuti Volga, aga seda ei mindud pikemalt vaatama.


Moldovast tuli seekord lihtsalt läbi sõita, kuid vahepeal on ju tarvis süüa. Vaene nälgiv Sm. Gazik oli tee peal jälle tund aega telefoni PDF praade alla laadinud, nii lõhnafailiga kui ilma.


Keset suvalist tühermaad leidus lõpuks sobiv puhvet.


Nii pidulikku poleks vajagi olnud ja fotol on küll teine rahulolev seltsimees, aga Sm.Tihhonov kaebas, et kui ta selle reisi Gaziku toitlustamisega lõpuni teeb, siis enam BMW logodega särke kanda ei saa. Need venivad nii laiaks, et usutavam oleks kohe Fordi logoga osta.


Mõmmi ise piilus nurgast, et kas seltsimeestele puhvet ikka meeldib.


Kõhud korralikult täidetud, liiguti mööda Ukraina piiri äärt edasi. See kollane põld seal on Ukraina, aga tee viis Rumeeniasse.


Plaan oli ööbida kuskil Rumeenias ning võtta siis suund allapoole, Doonau deltasse. Selleks hetkeks olid Volgad läbinud pisut üle 2800 kilomeetri.


Sõites Moldova piirialadel leidus maanteid, mis oleksid au teinud pigem “-stan” riikidele. Õnneks siiski vaid maksimaalselt paarkümmend kilomeetrit. Pilt on kehv, sest jube pime oli.


Jõudnud Moldova Rumeenia piirile, tundus algul, et kedagi ei olegi tööl. Moldova pool oli täiesti kottpime ja kedagi ei liikunud ning sõidetigi lihtsalt läbi. Seevastu Rumeenia poolel oli korralik vastuvõtt. Kuppudega mehed hakkasid omavahel pilke vahetama ja raadiosaatjaga rääkima kui mustade Volgadega saabujad olid ulatanud oma passid. Neli neist olid unustanud passi vahelt ära võtta separatistliku Transnistria migratsioonikaardi.


Õnneks oli piirivalvurite vestluskaaslaseks onu Gazik, kes väsitas need põldhiired nii ära, et nad pidid vahepeal pausi tegema ja vaatasid koos Gazikuga telefonist Moskvitside ja Volgade müügikuulutusi ning rääkisid varuosadest. Ja siis puistati edasi. Tagumine Volga pääses aga üldse. Poisid olid lihtsalt väsinud ja arvasid et oli tore, aga seltsimehed võiks nüüd Rumeeniasse ära minna.

Hotell kuskil Rumeenia sadamalinnas oli natuke ühika moodi. Väga hubane ei olnud.


Jutt, et Rumeenia on lõhnde ja aroomide riik vastas tõele. Kogu hotell haises peldikuvärskendaja ja lõhnakuuse kombel. Päris hull oli.
Õlipudelitesse pistetud puupulgad tõsteti ukse taha. Akent ei julgenud algul lahti jätta, sest esimene korrus ja mine tea, äkki ronivad mustlased tuppa. Aga Eero arvas et võib ikka jätta, sest nad sisenevad ju tupikusse ja küll siis nendega tegeletakse. Alles hommikul selgus, et põhiline lõhnapussutaja oli voodi peatsis ikka veel alles.
Hommikul teatas Teeamet, et ta ei pidanudki kasutama dušigeeli, sest ööga oli tema nahale ladestunud piisavas koguses aurustunud pesupulbrit.


Pildil jälle küll teine seltsimees, kuid numbritoa peldik oli nii kitsas, et kui Gazik sinna sisse tagurdas, siis teda hästi kätte sealt enam ei saanud.
Teises toas oli peldikus ruumi rohkem, aga Eero istus sinna valesti ja sai teada et pott oli põrandale kinnitamata. Ukse tagant oli naljakas kuulata kuidas ta potiga mürras ja tantsis enne kui rahulikult asjatama sai hakata.


Kitsa peldikuga toas tuli vähemalt dušist vett. Teises toas ei tulnud. No vahepeal korra dušš nirises ja siis ei olnud jälle üldse. Aga kui kannatust oli siis päris seebiseks ikka ei jäänud, sest parimal hetkel (vaata pilti) tuli vett piisavalt.


Õhtune koosolek toimus siiski nagu alati.

_________________
Jõudu annab A-76

[Sm. Västrik]

Täna jõudsid Volgaseltsimehed Doonau deltasse.
See on piirkond kus Doonau jõgi suubub Musta merre. Tohutu, umbes 5000 km2 looduspark. Paadiga sai pelikane ja muid elukaid vaatamas käia. Siin elab umbes 300 linnu- ja ca 50 kalaliiki.



Kõik see tumedam ala kaardil on märgala, kus elab umbes 300 linnu- ja ca 50 kalaliiki. Kudemas käivad näiteks beluugad ja elavad ka suitsupääsukesed.


Kogu elu käib paatidega. Bussiliiklus on paatidega, kiirabid-politesid on paatidega. Kui on vaja veoautoga materjali tuua, võetakse selleks puksiir ja pargas. Päris huvitav maailm on.


Sm. Gazik korraldas loomulikult normaalse toitlustuse kalurikülas, kuhu autoga ei ole kunagi pääsenud.


Õhtuks korraldas seltsimees delta piirkonnas ühes vanade daatšadega külakeses privaatmajutuse. Ja siis läks ise poodi õhtusöögiks materjali tooma, sest nii olulist asja ei saa teistele usaldada.


Kui ta tagasi jõudis, hakkas kohe süüa tegema ja Sm. Tihhonov tõmbas korraks grupist lahti, et leida telefonilaadija ning päev kokku võtta.


Ura, seltsimehed, esimene reisinädal on läbi saanud!

_________________
Jõudu annab A-76

[Sm. Västrik]

Öö möödus looduskaunis kohas. Juppide järgi tundus, et siin oli ennegi autodega käidud.


Euroopa päev oli väga rahulik. Maanteedel liikus tanke, soomukeid ja BTR.


Õnneks jäi õhtu poole teele ka meelelahutuslikumaid objekte.


Volgal on saba maas, sest tagaistmel on sm. gazik ja arbuus.
_________________
Jõudu annab A-76

[Sm. Västrik]

Aga räägime eilsest ka pikemalt.

Üleeilne õhtu Rumeenia “katkise Dacia külas” möödus tõrgeteta. Oligi päris küla oma muldpõrandaga viltuste majadega, kus prügi tõsteti kuuri taha või maeti maa sisse, rõngas sabadega koerad klähivisid, kes keti otsas, kes kuhugi sara alla lukustatuna. Kuked kiresid ja valitsesid oma karja, kus elasid aedikutes sõbralikult koos nii elusad kui surnud kanad. Muruniiduk oli katki, aga see ei takistanud laupäeva hommikul naabrimehel proovida seda korduvalt käivitada.


Teel kuldsete liivade poole tuli ületada mõned takistused seisvate Škodade ja veel kuidagi liikuvate Daciate näol.


Näljasurma piiril vaakuv Gazik vaatas telefonist seekord kalapilte ja konsumeeris PDF kalaroogasid. Kuskil Rumeena põlevate korstendega nafta rafineerimistehase ja tööstuslinna laga vahel oskas ta Volgad juhatada mööda auklikku kruusateed vana raudsilla alla ja korraldas viisaka toitlustuse.


Isegi Maybach'i-mehed käivad seal söömas. Üldse on Rumeenias palju maibahhe. Isegi vanad Vitod ja Sprinterid.


Kalarestos tehti loomulikult ka grupipilt.


Edasi viis tee Constantasse.


See on Rumeenia kuldsete liivade kuurort Musta mere ääres. Algne plaan oli panna end seal ankrusse ja terve päev logeleda. Aga kohale jõuti ainsa kehva ilmaga kogu senise reisi jooksul. Oli külm, vihmane ja hall. Hooaeg polnud alanud, kõik oli suletud ja koristamata. Kuidagi üldse ei olnud kutsuv ning kurguni kinni tõmmatud jopelukuga rannas jalutamine tundus veidi mõttetu.


Samas suvel võib seal kihvt olla. Meeletult palju tutikaid ilusaid hotelle ja apartmene, laiad rannad, välikohvikud jne. Lihtsalt praegu ulgus vaid tuul ja seltsimehed otsustasid Bulgaariasse kuldsetele liivadele ära minna.


Pealegi oli Gazikul vahepeal kõht tühjaks läinud ja ta lootis sealsele toitlustusele. Sellest ühest arbuusist, mille ta teel enda tarbeks ostis, ei saa ju midagi.


Enne kuldsete liivade kuurorti kohustuslikku autopesu tehes ning autod roosa vahuga kattes tundus endalegi korra, et päris gei värk.


Ei, Sm. Teeameti Direktor, ei läinud paremaks.


Me oleme valmis. Bulgaaria, siit me tuleme!


Aga vahupidu jätkus ka autos.

_________________
Jõudu annab A-76

[Sm. Västrik]

Bulgaarias tutvuti esmalt bensujaama kõrval kohaliku autoturuga.


Volgal oli jälle saba maas, sest autos viibis Sm. Gazik ja tema arbuus.


Hotelli juurde jõudes jooksis sealt välja turvamees ja andis teada, et Volgad pargivad eraldi parklas. Daatsiate vahel pole meie koht. Tema enda Mercedes juba seisis seal. Üksi. Kõige kõrgema koha peal.


Valvuri Mercedes oli müügiks. Just Poolast tõi. 1995 aasta E280. Suht korralik, kliima ja pähklipuiduga, gaas peal, väga ökonoomne. Maksab 7200 eurot.


Sm. Koomiku pärast tekkis juba hirm. Mis ta kodus perele ütleb.


Hotell oli mõnus. Väga euroopalik. Linad on terved, kraanist tuleb sooja vett, vetsus on paberit. Rannale on jalutada mõnisada meetrit. Hooaeg ei ole siiski alanud, on hõre ja jahe, enamus putkasid on kinni ning inimesi ei ole. Aga siin kavatsetavad seltsimehed vähemalt kaks ööd paigal olla ja spaamõnusid nautida.


Asukoht on hea. Rõdult saab vaadata Volgasid. Üle tee on stripibaar.


See siin peaks olema justkui samasugune Euroopa Liit nagu see, kuhu meie kuulume. Aga tundub küll, et me elame eri maailmades. Igal pool tehakse suitsu. Baarides ja poodides on isegi müüjatel plärud ees.


Seltsimehed on kujunenud olukorraga rahul.

_________________
Jõudu annab A-76

[Sm. Västrik]

Kuldsetel liivadel oli rahulik. Peamiselt tegelesime puhkamisega. Kuurort on kena, aga väljaspool hooaega on rannapiirkond väga vaikne.



Varnas külastasime ka kohalikku retromuuseumi. Tegu on idabloki autode ja koduloo muuseumiga. Esimene ehmatus oli suur, kuidagi väga… punane tundus. Aga tegelikult on uskumatult rikkalik ja väga kvaliteetne väljapanek. Uskumatult põhjalik ülevaade sõiduautodest kogu idablokis ning kodusest inventarist. Kõike! Absoluutselt kõike - mänguasjadest kuni seepide, suitsude ja kodumasinateni välja.







Autod olid kõik küll restaureeritud, kuid käekiri väga ühtlane ja ilus. Väga hea originaalsus mitte ainult Bulgaaria, vaid ka meie mõistes. Tõesti olid autod ilusad ning toretseva ida-puudutuseta. Masinad seisid peegli peal ja olid alt sama puhtad ja uued kui pealt.

Viimane õhtu Bulgaarias ja loomulikult ostsime süüa. Teisiti ei oleks ju mõeldav. Meil läks rohkem aega, aga varblased said oma pitsa letilt ise palju kiiremini kätte.


See on kihvt rajoon. Vastuoluline. Kallid suured hotellid, kasiinod.



Ilmselt tüdrukute transpordiga tegelev 20 aastat vana Mercedes kõrvuti päris Maybachiga. Hooajal võib siin tõesti äge olla.


Eks toidukohtades leiab ka veidi Bulgaaria-Türgi rahvuslikku stiili.


Gazik, tule ära!

_________________
Jõudu annab A-76