 |
 |
 |
 |
|
Praegu on, 148 külastaja(d) ja 0 kasutaja(d) kes on praegu portaalis.
Sa oled Anonüümne kasutaja. Sa saad registreerida vabalt vajutades SIIA
|
|
 |
|
 |
| |
|
|
|
|
Volgaklubi Motorexil 2005
Eesti Volgaklubi osales oma väljapanekuga Üleliidulisel Rahvamajanduse Saavutuste näitusel Motorex 2005. Väljapanek koosnes Volga hiilgeaegade mudelitest läbi kolme aastakümne. Ürituse eesmärk oli rahvast teavitada portaali www.volga.ee avamisest ning tekitada inimestes nostalgiat, elustades helgeid mälestusi ammu möödunud noorusaegadest.
Ideest teostuseni
Kõige paremad ja meeldejäävamad üritused sünnivad alati ootamatult ja hetkeemotsioonide ajel. Nii ka seekord. Võimaluse tekkimisest kuni Motorexi uste avamiseni oli aega 9 päeva. Presiidium võttis 24 tundi mõtlemisaega ning leidsime, et miks mitte – võtame väljakutse vastu. Tuli kiiresti tegutseda ning kohe järgmisel päeval toimus operatiivnõupidamine auliige Tõnu Piiburi rohelises majakeses Mutionu aianduskooperatiivis.
Lühidalt pandi paika ürituse eesmärk ja stendi koosseis. Tahtsime näidata Volga arengut läbi aegade. Vana Volga (Gaz 21) leidmine oli lihtne, sest neid on palju korda tehtud ja meil oli isegi valikuvõimalus vähemalt kolme auto vahel. Lihtne lugu oli ka Gaz 24-ga, sest lugupeetud klubiliikmel Sm.Klabunovil oli olemas tehasevärvi all ja 52000 km sõitnud kadunud merekapteni auto. Must ja väga ilus.
Veidi enam tekitas vaidlusi kolmas auto. Lihtsasti oleks olnud kättesaadav väga korralik musta värvi Gaz 2410, kuid enamus inimesi ei pruugi neil Gaz 24-ga üldse vahet teha. Ekspositsiooni mitmekesisuse huvides oleks parem olnud Gaz 3102. Iseasi, et kust selline auto võtta. Sm.Tihhonovi omanduses olev Gaz 3102 oli täpselt sellises konditsioonis nagu ta leiti. Ehk siis ehtne eks- ENSV Ministrite Nõukogu Autobaasi auto. Läigib küll hästi, ent värvitud palju kordi, küljed laines ja eeltöö tehtud lohakalt. Venekeelse mehaanikute seltskonna mentaliteet („mehed, kui traat otsas, pange POLDIGA“) kumab igalt poolt läbi.
Otsustasime, et üle oma varju ei hüppa ning meie eesmärk pole näidata mitte uusi autosid, vaid parimat mis meie klubil on. Läheb ikkagi Gaz 3102.
Võib olla ongi huvitavam näidata Gaz 3102-te just sellisena nagu nad omal ajal tavaliselt olid, mitte perfektselt taastatud eksemplari.
Edasi algas kibe töö. Nüüd oli hea näha, kes klubiliikmetest on pühendudnud tegija ka reaalsuses, kes aga lihtsalt anonüümne tekst foorumis. Jagasime omavahel ära tööülesanded ja igaüks hakkas asja õnnestumise nimel tööle.
Tööpõld
Sm.Tihhonov sai veeta pikki õhtuid garaazis, sest tema Gaz 3102 vajas kõvasti töökäsi, et auto üldse päevavalgust kannataks. Vahetuste korras käisid abiks Robi ja Sm.Klabunov. Sealjuures ütleks, et tegu on tõeliste seltsimeestega. Seda pole mul enne juhtunud, et keegi külma garaazi sooja teed ja võileibu tooks. Selgus et kartulikeldri haisu auto salongis tekitas põranda all olev hallitus ja seeneniidistik. Auto lammutati maast laeni seest tühjaks ning pesti puhtaks. Kiiresti leiti autole ajutine asendussalong. Väljast paigaldasime ajutised udutuled ja poleerisime masinaga üle.
Niisamuti võeti ette Sm.Klabunovi Gaz 24, mis vajas puhastamist ja poleerimist. Vahetati esilaternad, eemaldati istmekatted ja teostati muidki hädapäraseid töid. Töötoimkond oli sama.
Gaz 21 ettevalmistusega tegeles Tõnu Piibur ise, pestes autot garaazis švammitükikesega ning puhastades seest väga uhke tolmuimejaga aastast 1960. Kõik laabus kuidagi rütmikalt ja ilma erilise pingeta.
Sm.Tasku poolt korraldatud transport toimetas autod peaaegu sekundi pealt kokkulepitud ajaks paviljoni taha. Sealjuures oli ülimalt nauditav vaatepilt, kuidas treileril oli must Gaz 24 ja taga rippus must 3102. „Upitaja“ tõstis autod teisele korrusele.
Esmaspäeva (14.märts) õhtul astus Tartu bussi pealt maha Sm.Gazik, kes tuli appi stendi üles panema. Kotis oli punane nöör, mille Sm.Västrik Tartu kaubandusvõrkudest hankis ning põuetaskus Gaz 24 embleem. See oli ainus detail, mis Sm.Klabunovi Volgal aja jooksul kaduma oli läinud. Embleem on defitsiitne ning kartsime juba, et isegi näitusel jääb auto ilma embleemita. Ent näed, kus häda väga suur, seal abi ikka lähedal.
Õhtul läksime Sm.Gazikuga kohalikku rotiburgerit nautima ning seltsimehel õnnestus oma mantel, püksid, kingad ja isegi sokid burgeri kastme ja salatiga kokku määrida. Oli tore vahepala.
Terve teisipäev kulus stendi üles seadmisele ja autode puhastamisele. Tihhonovile ja Gazikule tormas poole päeva pealt appi õhetav Klabunov, kes hakkas kohe tööle kruvikeeraja ja mutrivõtmega, lammutades laiali oma auto esiosa. Muidu ei saanud embleemi paigaldada.
Õhtupoolikult hakkas nälg silmist tuld lööma ning suhtluses oli tunda elektrit. Iga teine lause sisaldas sõna „söök“, „nälg“, „supp“, „kurat kasvõi purgisupp“ jne. Olukorra päästis kohale tormanud Robi, kes viskas lauale pirukakoti. Ütleme nii, et läks rabamiseks.
Õhtuks sai stend üles ja oli täpselt niisugune nagu me tahtsime: lihtne, lakooniline, ilus. Heleroheline Gaz 21 seisis eraldi boksis punasel vaibal. Rõõmsavärviline stend. Ta sümboliseeris optimistlikke ja rõõmsaid 60-d aastaid, mil usuti kommunismi võidule ja isegi Volga polnud üle mõistuse kättesaamatu.
Teine stend näitas süngemaid 70-d ja 80-d. Vaip oli tumesinine, autod kõrgilt mustad. 70-test pärinev Gaz 24 oli juba defitsiitsem ja sattus uuena harvemini erakätesse. 80-te esindaja (ehk siis 80-te uus mudel) Gaz 3102 oli juba päris kättesaamatu ja kauge. Vaid parteinomeklatuurile ja kõrgetele sõjaväe funktsionäridele mõeldud mudel oli rahvasuus tuntud kui „uus Volga“, ent osta teda keegi ei saanud.
Volgad eraldasime rahvamassidest punase nööriga. Mitte, et oleks kartnud rahvamasse (nagu mustade Volgadega sõitjad tihti tegid), vaid sellepärast, et Volgad on kõige ilusamad paari meetri kauguselt vaadatuna. Nöör tagas selle, et autod olid hästi vaadeldavad ja pildistatavad. Pealegi on Volgad alati olnud rahvamassidele veidi kauged ja kättesaamatud ning miks peaks täna teisiti olema.
Näitus algas
Näitusepäeva hommikul ruttasime Gazikuga kohale. Meil olid veel mõned hädapärased tööd teha. Nimelt tahtsime Gaz 3102-el esimesed tuleraamid üle värvida, kuna nad olid halliks pleekinud. Katsime auto esiosa kähku ajalehega kinni ning Tihhonov hakkas aerosoolvärvi loksutama. Samal ajal katkestas meie toimingud üks naisterahvas, kes oli ajakirjanik ning tahtis intervjuud. Sellal kui Gazik meediaga suhtles, värvis Tihhonov autot. Ajakirjanikuproua tegi näo nagu kuulaks Gazikut ja püüdis sodida ka märkmeid, end ühe silmaga piidles kogu aeg ajalehtedega kinni kaetud auto poole. Uudistekünnist see siiski ei ületanud.
Rahvast käis uudistamas üllatavalt palju. Ja sealjuures enamus inimesi suhtusid autodesse väga soojalt. Täpselt nagu arvasime, elustasid need autod inimestes vanad mälestused. Volgal on eestlaste elus ikkagi tähtis koht. Ta oli ühe ajastu sümbol. Vanemad inimesed mäletavad Volgaga mõõdetud kilomeetreid, aega kui lapsed või lapselapsed olid veel väiksed ja kilkasid tagaistmel, väljasõite järve äärde, piknikke auto kõrval ning rattavahetusi teepervel. Noorematele inimestele toob Volga tavaliselt meelde käike vanavanemate juurde, vanaisa põlve peal esimesi roolikeeramisi ning põnevaid väljasõite näiteks seenemetsa. Volga on olnud perekondade reliikvia, mida hoiti kui silmatera ning mis on jäädvustatud mustvalgetel fotodel perealbumis.
Huvilised astusid juurde, tegid juttu ja palusid autosid lähemalt vaadata. Kellelegi seda ei keelatud. Volga salongist vastu õhkav spetsiifiline „Volga lõhn“ süvendas inimestes äratundmisrõõmu veelgi.
Teravamad elamused
Nööri taha sattus igasuguseid targutajaid. Kusjuures päris tore oli vaadata, kuidas inimesed arvasid, et Volgaklubi tegelased ei tea asjast tegelikult mitte midagi. Saime „teada“, et Sm.Klabunovi 99% originaalkorras 1973. aasta Volgal on täiesti vale stange ees. Nimelt olevat tegu Koerus paigaldatud „toorik“ stangega, millel on jäänud udutulede augud sisse löömata. Siis teadis üks mees, et need kroomitud „sarved“ ümber esimese numbri on omaniku pool paigaldatud tuuning „ilmselt mingi ameeriklase küljest“. Volgal polevat selliseid asju kunagi olnud. Mis veel? Ah jaa. Lintspidomeetriga armatuur polnud mitte esimeste aastate Volgadel, vaid ainult Koeru Volgadel. Istmed olevat valed. Mees teadis täpselt et need on Gaz 2410 istmed ja me püüame siin rahvast petta. Iga kümnes targutaja ei uskunud, et tegu on originaalvärvi all oleva autoga, vaid teadis, et see on lihtsalt kehvasti taastatud.
Neid lugusid võik jäädagi rääkima. Ent sekka sattus ka väga asjalikke inimesi. Oli neid, kes rääkisid oma mälestustest, kes uurisid ajalugu või kes pakkusid edaspidsel tegevusel oma abi. Ühel naisterahval tuli Gaz 21 lähemalt vaadates koguni pisar silma. Saime mitmeid huvitavaid kontakte ja leidsime ilma pealt veel ühe Gaz 3102 omaniku.
Meeleolu oli kogu näituse aja ülimalt positiivne. Täielik nauding oli vaadata vaibal seisvaid puhtaks nühitud Volgasid ja imestada, et ühegi auto all polnud õliloiku. Kõik tundus kuidagi liiga ilus ja uskumatu. Ja pidevalt oli huvitavaid inimesi kellega suhelda. Igasugused mõttetud jou-jou-mehed, tümakamehed ja Leedu spoilerite fänniklubi hoidis meie stendist ju eemale. Toredatele inimestele oli aga suur rõõm pakkuda lehmakommi ning rüübata pokaalist kõrvale ehtsat klaaspudelis müüdavat Baikali limonaadi.
Oli tore vanatehnikaüritus. Ja meie jaoks õnnestus asi täielikult. Suurimad tänud veel kord Tõnu Piiburile, Sm.Gazikule, Sm.Klabunovile, Robile, Sm.Taskule, Sm.Västrikule ja LAZ-bussi Urmasele. Ilma teieta poleks see üritus teoks saanud.
Kõneles,
Sm.Tihhonov
Avalikustatud: 2005-04-21 (6583 korda loetud) [ Mine tagasi ] |
|
|
|
|
|
| |
