|
|
|
|
|
Praegu on, 113 külastaja(d) ja 1 kasutaja(d) kes on praegu portaalis.
Sa oled Anonüümne kasutaja. Sa saad registreerida vabalt vajutades SIIA
|
|
|
|
|
| |
|
|
|
|
GAZ 22 1965-1970
Esimene katsemudel valmis aastal 1962. Arvatavalt oli tegemist ainueksemplariga, mis konstrueeriti GAZ 21 teise põlvkonna mudelile. Esimene universaalkerega Volga valmistati käsitsi, mistõttu on erinevusi masstootmisesse läinud GAZ 22-ga võrreldes. Katuses puuduvad tugevduseks vajalikud „lained”, tagaukse ülemised nurgad on teravamad, samuti on erinevusi tagumiste akende proportsioonides. Katsemudel värviti ajastukohaselt kahevärviliselt. Seeriatoodang algas 1965. aastal. Universaal Volgad olid põhimõtteliselt kahte tüüpi keredega, mida valmistati paralleelselt. Klassikalised 5 kohalised istemetega ja meditsiiniliseks transpordiks mõeldud kanderaami ja 4 istekohaga universaal. Nõukogude Liidus olid kõik GAZ 22-d 5 kohalised, teiste maade edasimüüjad paigaldasid vajadusel ka kolmanda istmerea (ilmselt jalututele või väikestele lastele). Samuti tõlgendati läänes vabalt ka esidiivani kohtade arvu, seega võis GAZ 22 olla ka 8 kohaline. Esmakordselt nõukogude autotööstuse ajaloos valmistati sõiduautole svammist iste, selleks oli GAZ 22 tagumise istme alla lastav seljatugi. Kummalistel kaalutlustel valmistati pakiruumi seinad heledast dermatiinist, põhi, istme seljatugi ja tagaluugi alumine osa oli kaetud kunstnike töölaualt tuttava linooliga, mida hoidsid kinni alumiiniumist liistud. Pakiruumi põhi ja servad riknesid seega kiiresti. Tagaluugil ilutses ainult sellele mudelile loodud silumiinist ja valgest plastist ornament mis oli üheaegselt käepide, lukk ja numbrituli. Paraku polnud arvestatud asjaoluga, et avanedes langeb luuk otse järelhaagise käepidemele ja ornament puruneb. Meditsiiniliseks teenindamiseks loodud GAZ 22 omas metallist vaheseina, mis eraldas juhiruumi, seinas oli aken ja vestlemise ava. Tagavararatas ei olnud põrandas asuva luugi taga vaid asus juhipoolse tagumise ukse taga. Vajadusel sai ratast vahetada ka lamavat haiget tülitamata. Meditsiinilisel Volgal oli katusel punase ristiga latern ja tiival, juhi arvatavas käeulatuses ka käsitsi suunatav latern. Samuti puudus raadio ja antenn. Tagumise osa klaasid olid läbipaistmatuks matistatud. Meditsiinilise teenistuse autod värviti tehases valgeks.
Valdav enamus GAZ 22-tesid värviti hele- või tumehalliks ning beežiks. 1965-1969 väljus tehasest ka rohelisi, siniseid ja teisi toone, mis olid kasutusel ka põhimudelil GAZ 21-l. 1970. aastal, paralleelselt GAZ 24-ga, väljus lisaks hallidele ka musti. Varasematel aastatel olid mustad Volgad väga erandlikud juhtumid. Akende kroomitud kaunistusliiste paigaldati ainult ekspordiks minevatele ja siseriiklikult eritellimuse alusel valmistatud sõidukitele. Universaalidele paigaldati tehases RAF-idelt ja JeRAZ-idelt tuttavad diagonaalrehvid mõõtudega 7,00-15 või 7,10-15. Tagumiste vedrude pakis oli üks leht rohkem kui sedaanil, kahe esiistmel istuva inimesega võis vedada kuni 600 kg raskust pagasit.
Nõukogude Liidus oli GAZ 22 uuena ainult asutuste ja organisatsioonide kasutuses. Elanikkonnale universaal Volga ostuluba ei eraldatud. Suurtele peredele eraldati äärmisel juhul RAF aga mitte GAZ 22. Suur osa nimetatud Volgadest suundus eksporti, mitmetele paigaldati edasimüüja poolt diiselmootor ja erinevat lisavarustust, nagu näiteks raadio, haagisekonks, teised porikummid, pidurivõimendi, turvavööd, vms. 1969-1970 aastatel valmistatud GAZ 21/22 omasid kahel kõrgusel turvavööde paigaldamise võimalust. Kotiga olid kaasas ka Normas valmistatud helehallid turvavööd, paraku olid lahendamata ülejäänud kinnitamise kohad peale ülemiste. Mitmetes maades nõuti ka oranže suunatulesid, sinna suunatud Volgadel olid ees oranžid suunatuled ja taga olid suunatuled ühendatud seniste tagurpidi käigu tuledesse oranžide klaaside taha. Tagurdustuli oli eraldi stange all. Läänes müüdi universaali viiendiku võrra sedaanist kallimalt, kuid ülejäänud sama suurusjärgu autodest tunduvalt odavamalt.
GAZ 22 tootmisarvud näivat olevat salastatud, samuti on suuri segadusi markeeringutega, mis seni avaldatud juhtudel ei vasta mitmes osas tegelikkusele. Kõige kindlam on isendi tuvastamisel lähtuda mootoriruumis olevalt infosildist.
Edastanud: Tõnu Piibur Avalikustatud: 2005-02-28 (15538 korda loetud) [ Mine tagasi ] |
|
|
|
|
|
| |