Selle auto ostmine otsustati enne, kui merekapteni lesknaine lõpetas pesu nöörile riputamise.
|
Kui ma lõpuks merekapteni lesknaise üles leidsin, oli ta kannatus juba katkemas. Vaid veremaik minu suus ja seestpoolt udune kiivriklaas tõestasid, et tegelikult olin teinud paljusid liikluseeskirju eirates meeleheitlikke lõpmatuna näivaid katseid üles leida meeltes mõlkunud ja une ära viinud must Volga.
Juba tükk aega varem olid alanud mu unetud ööd. Volgasoov oli nii suur, et kõikvõimalikud ostukanalid said vist paar korda küll vähemalt läbi helistatud ning enamus autosid ka ära vaadatud. Kuid nagu siin foorumis juba mainitud üks oli beezh ja suhteliselt läbi ning teine oli kollane ja veel rohkem p..... . Küll oli auto tankimisel põlema läinud ja küll oli sildadeni maasse vajunud. Eriti kapriisne ma küll polnud, aga hind ei langenud kuidagi pakutavaga kokku.
Asjad hakkasid paremuse poole liikuma siis, kui juhus mulle sm. Tasku telefoninumbri kätte mängis. Juba järgmisel päeval julgestas volgameeste invasioon Unic-Moto tavapärast koosolekut. Seal siis sai esmakordselt sm. Taskuga kohtutud. Minu hoolde usaldati värske Privat Info, kuhu isegi sobivatele kuulutustele rist oli ette tõmmatud. Üks neist teatas lakooniliselt, et MÜÜA GAZ-24. Paluti helistada peale 20.00. Täpselt tehtud kõne peale vastati, et auto on heas korras (huvitav, kus ma küll seda varem juba kuulnud olin?), tahtjaid on palju ja vaatama saab autot minna alles 3 päeva pärast, sest perenaine ise elab Mustamäel ja auto on Muugal. Veidi luisates (andku mu Volga mulle mu patud andeks...) suutsin asjad viia niikaugele, et kohtumine toimus järgmisel hommikul. Kohtumispaik oli 500m ühest Muuga bussipeatusest „sinna poole, kust suured puud paistavad“.
Vaevu mootorratast talitsedes olin kohal juba 15min enne täistundi. Kuid oh kuradit, igalt poolt paistsid suured puud. Ja et asja veel segasemaks teha, tuli välja, et see ristmik oli viieharuline ja sellel ristteel lõikusid mitmed bussiliinid ja kokku leidsin paarisaja meetri raadiuses 5 sellenimelist bussipeatust. Tsiteerisin mõttes klassikuid (noh, pannkook!!!) ja asusin meeleheitlikult ümbruskonda läbi kammima. Kuna perenaisel suvilas telefoni polnud, siis oli seis üpris jama. Lidusin kähku kõik haruteed poole km ulatuses läbi ja vaatasin kella. Tsiteerisin klassikuid juba üpris valjusti, sest kell oli juba pool üks. Võsa vahel rammides ja puid langetades viskus mu ette äkitselt ei-tea-kust vanem daam, kes hingeldades midagi Volgast karjus. Õnn oli piiritu ja mõlemapoolne, sest vanadaam oli arvanud, et ta sõitis asjata Mustamäelt Muugale. Pakkusin talle kiivrit, kuid jõudsime siiski kokkuleppele, et lähme jala. Äärepealt oleksin otsad andnud, sest siklit tuli auklikul pehmel pinnasel lükata tubli kilomeeter. Aga nagu vanarahvas ütles, Volga nõuab ohvreid.
Istusin siis seal garaazhis ja nautisin tummalt vaatepilti. Must 24. Aastaks 1973 ja läbisõiduks 48000 km. Uksed-aknad lahti ja põrandamatid väljas. Nagu õpikus. Vanatädi läks pesu nöörile riputama.
Auto oli muretsenud tema abikaasa, kes oli laevakapten olnud. Pea 20 aastat tagasi oli ta aga surnud ja auto oli sellest ajast seisnud, sest peremees oli autole 3 salalukku organiseerinud ja abikaasa polnud neid üles leidnud. Igal sügisel oli ta mehe õpetuste kohaselt küünlaaugust õli sisse valanud ja paar tiiru vänta andnud. Vahepeal kaevasin peenramaa üles ja vedasin vett tuppa. Parandasin lekkiva veetoru ja kogusin plusspunkte. Vanadaamil oli see auto väga hinges ja ta oli seda hoolega hoidnud. Kaua oli ta auto müümisest hoidunud, aga nüüd oli lihtsalt raha vaja. Läks väääga kaua aega, enne kui ma suutsin tõestada, et ma saan sellele autole heaks peremeheks. See on saavutus omaette, sest saarlased räägivad vaid saare keelt, soome ja vene murrakud on neile rasked hääldada ja meelde jätta. Kirusin mõttes raamatutest tuttavat tehnikakeelt, sest ähmiga tulid meelde vaid sidur, pidur, käigukast jne. Kell ligines juba kuuele, kui esmakordselt hinnast juttu tegime. Just samal hetkel ilmus välja aga ka naabrimees, kes autod lahtisest garaazhiuksest oli silmanud ja kellele see samuti meeltmööda oli. Garaazhiuksed oleks mulle äärepealt saatuslikuks saanud, sest kiiruga uksi sulgedes peatus veel üks soliidne härra, kes autot oli silmanud. Käte ja jalgadega tegin mõlemale selgeks, et auto on juba müüdud ja vormistame siin parasjagu dokumente. Veerand tundi madistamist ja õhk oli siiski puhas. Vanatädile seletasin äraolekut WC-s käimisega.
Kuid nagu kiuste polnud ühelgi sõbral võimalust mulle appi tulla. Kui ma lõpuks abi sain ja pukseeritava Volga roolis istusin, oli kell juba üheteist ligi. Vahepeal olime koos pesu pesnud ja aiamaa ära rohinud. Olin suutnud lõpuks vanadaami usalduse võita ja oma tahtmise saada. Pangaautomaatki õnneks ei streikinud, kõik tahtsid juba õhtule saada.
Ja tuli välja, et asja juures mingit konksu polnudki. Kuigi hind oleks võinud seda eeldada. Kui järgmisel päeval olid dokumendid vormistatud, viisin vanadaami jäätist sööma. Ta ei olnudki enam kurb ja mul oli selle üle siiralt hea meel.
Auto oli ise aga puhas, kuiv ja hoolitsetud. Korraliku roostetõrje kohalt poldud kokku hoitud. Ainus problemaatiline koht oli tavapäraselt tagaluugi tihend, kus oli juba ka veidi roostet. Muus osas oli aga seisukord suurepärane. Talvesoola polnud auto saanud ja vett polnud peale tilkunud ning õnneks olid ebatihedad garaazhiuksed piisava ventilatsiooni taganud. Tegin hoolduse ära ja sõitsin suvel umbes 2000km, et puudused välja tuleks. Kevadel vajavad vahetamist ajaga luitunud tuled, samuti on kiirendusel „auk“ sees. Õiged rehvid on vaja otsida, veljed korrastada ja uued kummist porilapakad vaja kah külge kruvida. Ka üks küljekarp kogub paduvihma ajal veidi vett ning kummivoolikud tuleb ilmselt üle käia. Kuid tundub, et saatus on mind hullemast säästnud.
Igatahes tunnen end nüüd vene keeles oluliselt kindlamini.