Volgaklubi kodu

Laupäeval 12. veebruaril 2005 toimus esimene ametlik sõpruskohtumine Soome Volgaklubi ja Eesti Volgaseltsi vahel. Meie poolt korraldasid vastuvõtu ja koostasid päevakava presiidiumi liikmed Sm. Tasku ja Sm. Tihhonov. Külalisi oli vastu võtmas ja transpordiga aitamas veel Robi, Sm. Västrik ja Sm. Klabunov.

Eesti esinduse jaoks algas päev juba varavalges. Esmalt koguneti Sm.Tihhonovi elumaja ette, kus Robi teostas oma Gaz 21-le klaasipesurite kiirremondi. Väga uhkelt oli riietanud end Sm.Tasku, kes kandis miilitsaametniku halle pükse (peenikese punase triibuga), piirivalvuri kampsunit ning omal ajal valuuta eest ostetud punast „KARHU“ suusamütsi. Soomlastele kingituseks kaasa võetud Gaz 21 diagonaalrehv paigutati Robi auto pakiruumi. Hetk hiljem jäi Robi oma autoga lume sisse kinni...
Tänavanurgal ootas Sm.Västrik, olles väljunud autost, et austada traditsioone ja lähenevale Volgale ilusti au anda. Ent seltsimees sattus tõelisse segadusse, kui täpselt korraga keerasid nurga tagant välja hoopis kaks Volgat (Robi ja Sm.Tihhonov), üks ühelt, teine teiselt poolt tänava otsast ning panid täpselt tema ees n.ö. ninad kokku. Seltsimees oskas au andmise asemel ainult abitult kätega vehkida.
Panime kokku kolonni. Sm.Tasku haaras musta Gaz 2410 rooli, talle järgens Robi. Ees ja taga turvasid Volgasid „suuremõõtmelised mustad välismaa autod“.

Sõitsime kolonnis kesklinna Saku Rock Hotelli ette, kus kohtusime Soome Volgaklubi asepresidendi Henry’ga, ning kahe auväärse liikme Olari ja Raimo’ga. Ülejäänud seltskond oli veel saabumata. Joodi kohvi, vahetati muljeid ja väikseid meeneid ning ümiseti tuntud laulusõnu „helesinisest Moskvitsist, mida ise Leningradist ostmas käidi“. Kui õige aeg käes, istusime autodesse ning sõitsime sadama B terminali ette.
Sm.Taskul tekkis seal intsident taksojuhiga, kes ilmselt arvas, et must Volga on kindlasti libatakso ning püüdis temast iga hinnaga ette saada, kartuses kaotada positsioon taksopeatuses. Mustade prillide ja KARHU mütsiga Sm.Tasku suhtles läbi akna takosjuhile aursaadavas keeles ning plafooniga Passat loivas vaikselt minema.

VCF liikmed olid täies koosseisus kohal. Neid oli nüüd kokku kümme. Lisaks klubiliikmetele tuli Volgasid silmitsema ka muud huvilised. Loomulikult pidime huviliste heameeleks avama kapotikaaned ning käivitama mootorid.
Järgmine peatus oli autokauplus „Volga“, kus asuti tegema sisseoste. Kõik olid rahulolevad, kuni Robi äkitselt tuli ja ütles vaikselt: „Ma ei tahaks küll ärevust tekitada, kuid vaadake aknast välja!“ Järgmine hetk oli kauplus tühi. Põhjuseks oli Robi Gaz21 taha pargitud ZIM, mille kõrvalistmel istuv mammi tundis end fotoaparaatide välkude ees ilmselgelt ebamugavalt.
Vajalik kraam käes jätkus sõit Hüürusse, kus ootas meid Mati Leivategija. Seal oli uudistamist palju nii külalistele kui kohalikele. Mati oli heas tujus ning pajatas iga auto juures mingi loo. Eriti huvipakkuvad olid loomulikult universaalkerega üliharuldane Gaz 13, varemalt valminud kabriolettkerega „sapakas“ ning pika kerega Moskvits 401. Kahest väga põhjalikust projektist ei tahaks hetkel pikemalt peatude, kuna muidu kaob paljude jaoks Motorexil üllatusmoment. Samuti said Soome volgasõbrad Matilt mitu head kontakti, kust ja kuidas hankida vajalikke varuosi Volgale.

Edasi sõideti lõunasöögile, millele eelnes ametlik osa. Eesti Volgaseltsi poolt anti üle pidulik aukiri (blankett trükikojast „Kommunist“, Pärnu) VCF presidendile Tony Wesmannile. Lühemate tervituskõnedega esinesid Sm.Tasku ning Soome poolelt asepresident Henry Nieminen. Soomlased esitlesid meile enda klubi sümboolikat ning jätsid näidised. Eesti poole vastuvõtukomisjon sai kingiks VCF ametlikud särgid.

Viimane pikem peatuskoht oli Tungla tänava garaazikooperatiivis, kus esitleti Sm.Tihhonovi musta Gaz 3102-te, rääkides juurde lühidalt antud mudeli ajaloo ning veidi ka konkreetsest autost. Soomlaste jaoks on tegu haruldase mudeliga, kuna sealpool lahte puudub Gaz 3102 täielikult. Suurt inimestehulka väikseses garaazis nähes kargas ligi mingi tüüp ja kukkus kärkima, et mis siin toimub jne. Sm.Tihhonovi küsimusele: „kellega on mul au?“, ajas mees selja sirgu ning teatas: „mina olen selle garaazi kunagi ehitanud ja mul on siin mitu boksi!“. Ühesõnaga keegi nõukogude aegne töödejuhataja, kes oli ilmselgelt ärritunud, et tema ehitatud garaazis on võõrad inimesed ja temalt pole keegi midagi küsinud. Sisekorrast jauraval vanal paluti viisakalt „oma boksi“ pöörduda ning jätta meid rahule, mida ta pead vangutades ka tegi.

Kuna kell oli juba 16:30, sõideti sealt edasi linna. Külastati veel kingapoodi, kus muuhulgas müüakse Vene automudelied. Osa Soome delegatsioonist sõitis tagasi koju, osa seltskonnast jäi Eestisse, et osaleda õhtusel Uunikute Talveralli afterparty’l Jänedal. Vahetult enne väljasõitu kohtuti hotellis veel meie rootslasest liikmega Rolf Grandlundiga.
Kogu päeva oli õhkkond vaba ning ürituse võib lugeda korda läinuks. Inimesed tundsid end hästi, tehnika pidas vastu ning Eesti Volgaselts sai kutse külastada Soomet, kus meid lubati sama hästi vastu võtta.

Ürituse võttis kokku,

Sm. Tihhonov

Avalikustatud: 2005-04-21 (7149 korda loetud)

[ Mine tagasi ]




Kodu	Foorum	Galerii	Kontakt	Kuuluta




Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004 Kõik õigused reserveeritud