Ruumikas Nõukogude universaal
 |
Minu esimene sõitev auto oli tegelikult 1952. aasta Pobeda, mis oli tehasest väljunud tumerohelisena. Kui mina seda uuesti värvima asusin, siis minu poolt pinnale kantav kiht oli juba 12-nes. Otsustasin valida beezi tooni, sest seda seal veel ei olnud. Kahjuks sõitsin selle legendaarse Pobedaga ühe LADA U-kujuliseks ja väänasin Pobil stange kõveraks. Sain kindlustusest seepeale hunniku sularaha (sest kindlustus pidas seda enda jaoks kasulikumaks) ja otsustasin võiduka lahingu puhul tervitada ennast ja oma lähedasi uuema ja moodsama autoga. Tingimuseks oli see, et auto peaks ületama järsemaid tõuse kui Pobeda, omama samuti salongikütteseadeldist, paberossisüütajat ja autoraadiot. Samuti peaks liiklusvahend mahutama vabalt viis reisijat ja kaasavõetud pagasi (!).
Kõikidest pakkumistest valisin välja kõige kehvema ja kallima variandi, see tundus lihtsalt huvitava väljakutsena. Autoks oli 1970. aastal valmistatud GAZ 22g ja maksma läks see 12.000 krooni. Enam kallimat Volgat ma ei suutnud 90-ndate keskpaigas leida. Sõbrad pidasid minu ostu imelikuks, sest sama raha eest oleks saanud ju juba Datsun Cherry. Kõik teadjamad mehed kurtsid suurt kütusekulu ja siiani pahandavad inimesed Volga suure rüüpamise üle. Kummaline, mulle küll müüakse kütust ööpäevaringselt ja samuti võimaldatakse kaardiga maksta.
Sestap olen autoga sõitnud nüüd juba aastaid ja ei kurda, kõik algselt seatud tingimused on endiselt täidetud. Ma ei ole küll suitsumees, aga ilma paberossisüütaja auguta ei ole võimalik ju mobiiltelefoni laadida, samuti tunnen sügavalt kaasa ZAZ 965-meestele, kes ei saa sõiduajal kuulata originaalse krõbinaga huvitavaid raadiosaateid. Sestap soliidses ja moekas autos võiks ikka raadio ja paberossisüütaja olla küll, saab vähemalt ajaga kaasas käia.
Samuti on Volga luksuslikus varustuses ka kell, mille abil saab kontrollida õiget aega ja panna paika marsruutide ajalisi kestvusi. Universaali laes on valgustamas kokku kaks lampi!
Selles 1970. aasta Vanas Volgas on veel huvitavaks detailiks mustade otstega hõbedased turvavööd, must rool juba tehasest ja mitmed originaalkujuga aga mustast plastist nupud. Lisaks peitub kapoti all pidurivõimendi.
Rehvid on universaalile kohased 7,00X15 diagonaalid. Kurvides vilisevad hästi.
Minu auto on üle elanud huvitavaid aegu. Algselt on ta otse tehasest rännanud meie põhja naabrite soomlaste juurde, saanud seal tagaakna tuulutuseks vajalikud ?lõpused? ja kindalaeka kaanele ?KOP-Pankki? kleepsu. Seejärel on seda kasutanud miskid ministrid või nende asemikud maa peal ja lõpuks on see jõudnud minu, kui rohujuure tasandini.
Ümber ma selles autos midagi ehitanud ei ole, kõik on nii originaalilähedane kui vähegi võimalik, eks enamus peale polstri ongi tehase toodang. Istmed ja nende katted õmblesin ise, sest vanad olid väga ära istutud. Kuna olen isegi sellega palju inimesi koos pagasiga vedanud, siis varsti pean järgmisele polstrile mõtlema. Siiani ei ole mina oma ihusilmaga näinud ühtegi tehasepolstris universaalkerega Vana Volgat Maarjamaal.
Enamus universaalidest on ilmselt talupoegade ja ettevõtjate poolt viimases vinnas veel krooni alguses sodiks aetud. Isegi olen sellega näiteks mootorrattaid vedanud, Kavrossi puhul läheb ka tagaluuk korralikult kinni, aga Jawa puhul tuleb pisut irvakile jätta.
Tõnu Piibur
Tonu.Piibur@mail.ee
