Peakonstruktori eraauto. Lehed: 1,2,3,4,5,6
Leht: 1/6
.JPG) |
| Siin on Volga veel värvimata, oodates peatselt algavat remondiperioodi |
PROJEKTI EELLUGU
Eelmise Volga müügist on möödunud aastaid ja on asju milleta lihtsalt ei saa.
Märkamatult olin hakanud sirvima Volgade müügikuulutusi. Kahjuks veendusin, et Ikka nii rõvedad olid need pakutavad variandid. Mõni oli
beez ja natuke p...ses
, teine
beez ja rohkem p...ses
, kolmas
beez ja päris p...ses
.
Õudne. Lisaks jubedatele värvitoonidele olid nad tihti veel
tuningupillid
. Eks iga mees püüa ju teisest parem olla. Salongid polnud paremad. Mõnel istmed lõhki, teisel jällegi armatuurlaual kleepekad "vasalemma rallikross 1984". Vabandust, et pildid pole ehtsad, vaid varastatud Ukraina volgameestelt
Välistasin enda jaoks beezid ja
hallid
toonid. Sõelale jäid vaid valge ja must. Valge pidi olema kindlasti 24, must aga kindlasti 2410. Ma ei teagi, millest selline vahe. Mõtlesin selle enda jaoks läbi nii, et valge 24 mõjub teel kui särav valge inglike - sihuke õrn ja kaunis.
2410 aga on niisugune auto, milles klassikalist ilu ikka märksa vähem kui 24-l. Ta on sihuke tavaline "sdelano b CCCP". Ehe vene toode - vana ilus asi moodsamaks moderniseeritud, kaotades seeläbi palju kroomi ja muudki ilusat. Seetõttu klassikuna ei tahtnud ma teda kuidagi käsitleda. Pigem virvendas silme ees Toompea lossi ja Tatari tänava Min.Nõukogu autobaasi ees seisnud mustad 2410 saateautod. Oi, küll need tundusid lapsepõlves ülbed masinad olevat. Kollased udukad ees ja puha. Nagu teine ja kõrgem klass kohe.
SAATUS VIIS MEID KOKKU
Mingil hetkel olin juba lootuse kaotanud. Tahtsin lihtsalt liiga palju - korraliku kerega, korraliku salongiga, hea tehnikaga ja vähe sõitnud autot. Kõik pakutavad aga vajasid rohkem või vähem remonti. Seadsin prioriteedid ümber - kuna remontima peab nagunii, siis maksku see projekt juba rohkem, kuid hakkan otsima
3102
-te. See oli ju vene ajal ikka päris kõrgklassi limusiin. Niisuguse autoga sõitsid ikka ainult tublid ja veendunud kommunistid, kes oskasid oma vaateid hästi parteile müüa. Nagu Sm. Arnold Rüütel näiteks.
3102 pole ju tegelikult väga ilus auto, kuid ta on lihtsalt väga ülbe. Tema kandiline kroomitud radiaatorivõre on justkui venelase "dollari naeratus" ja Moskvitsi mehe ülesanne oli end sellise masina kõrval võimalikult ebamugavalt tunda. Teel vastu sõitval 3102-el on vaid üks sõnum ölda: "Eest ära, väike inimene!". Veel tänagi mõeldes selle auto peale, veab suu vägisi muigele. Jaa - seda ma tahan.
.JPG)
Just siis kui olin asja enda jaoks selgeks mõelnud, leidsin netist kogemata musta 2410. Piltide järgi suht kobe. Kas pole. Registreerimisnumber "24GAZ" tõi silme ette kunagi "Autolehes" isand Veski poolt kirjutatud volgaloo. Otsisin selle välja ja veendusin, et asi tasub vaatamist. Kuigi polnud tegu unistuste 3102-ga oli ta siiski must ja vähemalt reaalne objekt, mitte kauge unistus.
Selgus, et auto omanik oli uunikute klubi ringis tuntud mees Kaspar. Ent Volga ise polnud sugugi nii hea. Välimus oli enam vähem sile ja kobe, kuid juba esimene ring ümber auto sundis mind veenduma, et see auto tahab üle värvimist. Iluvigu oli palju, mõlgid külgedel ja katuses, tagaluuk läbi roostetanud. Värviparandused ei päästa enam.
Üllatav oli see, et Volga käivitus esimesest pöördest. Mäletan, kuidas oma eelmise valge Volgaga sai igal hommikul maadeldud. Venelane oli lolli jonni täis ja ei käinud kohe kuidagi. Jube. Kuid see must täkk - keera võtit ja sõida. See oli peaaegu naljakas. Ja ta sõitis ikka väga hästi Volga kohta - vaikselt, jooksis otse ja istus teel kuidagi ilusti ja sihvakalt.
Meeli erutas seegi, et tegu oli natuke "paremate" riigialamate jaoks valmistatud Volgaga, millel sees sametsalong ja taga peatoed. Tehing toimus ja teisipäeval 14. septembril sain taas volga omanikuks. Ostuhetkel nägi ta välja siis niisugune:
Järgmisel lehel õpin Volgat lähemalt tundma ja mõtlen tulevikule.
