Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: N nov 18, 2004 10:45 am Postita teema: Bjankovic'i saatus
Saanud Tauno käest loa, riputan üles esimene põneva sündmustiku, mille peategeleaseks on Sm. Bjankovic, Sm Vassiljeva ning valge Volga Gaz 24 aastast 1973, riikliku registreerimisnumbriga 380 TBU.
Oli kevade kohta erakordselt kuum päev.
Käivitanud laisa starteri unnates valju mürinaga oma valge 1973. aasta lukssedaani Volga ning lülitanud teisel katsel sisse esimese käigu, alustas impordiasjade ametnik V.K. Bjankovic oma teekonda. Ta teadis, kuhu ta peab välja jõudma ning sedagi, kuidas sinna sõita. Nimelt oli tal tarvis Väliskaubanduse Komissarjaati viia kaks dokumenti. Hetk peale selle ülesande saamist oli talle tulnud telefonikõne ammuselt tuttavalt, noorukeselt KGB naisagendilt, seltsimees Jana Vassiljevalt, kes palus seltsimees Bjankovic'il ennast linna ainsa universaalkaubamaja taga asuvast parkimisplatsist peale võtta ning tööjuurde ära viia. Viimane teadis, et agendil piisab ainult ühest telefonikõnest, et panna teda, kogenematut kuid töökat noormeest, koduigatsust tundma. Seetõttu, et mitte seada ohtu oma tulevikku Siberisse sattumisega, otsustas tubli stahhanovlane Bjankovic eirata mõningaid liikluseeskirju ning ületades kiirust tervelt 10 kilomeetrit tunnis, jõuda seltsimees Vassiljeva juurde peale oma põhikohustuste täitmist kõigest 10 minutiga.
Bjankovic ei olnud just teab mis kogenud autojuht, ent tema tempokas sõidumaneer andis tunnistust masina valdamisest ning kärsitust hingest. Ka tubli kommunisti sõiduk ei olnud just nõrgimate killast. Suur 2,4 liitrine jõuallikas, mis muundas odava bensiini A-76 osavasti tervelt 53-ks kilovatiks pakkus tõelist dünaamikat. Palavate päevadega aga tahtis Bjankovici oma kätega kokku pandud mootor pidevat sõitu, sest aeglaste ZAZ ja Moskvitsh tüüpi autode roolis olevate juhtide uimerdamine ja linna hulgaliste valgusfooride taga passimine ei olnud masinale just meelt mööda ning peagi võis Volga temperatuurimõõdiku osutit näha juba 85 kraadi juures. Rahvusvahelise kokkuleppe kohaselt on vee keemistemperatuuriks 100 kraadi, tosooli puhul on see veelgi kõrgem, ent Bjankovici auto jaoks see kokkulepe tähtsust ei omanud, teadis mees oma eelnevatest kogemustest. Närvilisest sõidust hoolimata jõudis higist nõretav Bjankovic Väliskaubanduse Komissarjaati. Mitte, et autos nii palav oleks olnud, lihtsalt juhtimisega oli palju tööd.
Vabanenud ebameeldivast kohustusest, võttis seltsimees suuna kesklinnale, kus hoolimata Bjankovici jõupingutustest ootas tähtis naisagent juba 15 minutit. See oli lubamatu ning oma mõtetes nägi mees juba punakaspruuni loomavaguni sisemust ning silmapiiri taha laiuvaid lumeväljasid. Niiviisi mõtetesse vajununa, kuid aktiivselt roolides, jõudiski ta lõpuks sihtkohta. Tema üllatuseks ei olnudki seltsimees Vassiljeva eriti vihane ning isegi püüdis tervituseks hapult naeratada. Meeletust sõidust väsinud Bjankovic lisas gaasi ja tundis, kuidas auto ahnelt bensiini rüüpas. Olukord kabiinis oli muutunud väljakannatamatuks, sest auto oli märgatavalt kuumenenud ning palavusele lisandus närvipinge. Mees otsustas, maksku mis maksab, kasvõi kolm rubla, aga ta peab kuskil kinni pidama ja midagi külma jooma. Mõeldud tehtud.
Pidurite krigisedes peatus Volga kohaliku kohviku ees, mis veel hiljuti oli kandnud nimetust "Tempo", ent perestroika saabudes oli ümber ristitud ning nüüd võis koltunud krohvipinnalt lugeda suurte siniste tähtedega maalitud peent ja ahvatlevat kirja "Kaseke". Pakkunud seltsimees Vassiljevale istet ebamugaval raudtoolil, siirdus Bjankovic leti juurde ning otsis välja oma päevinäinud rahakoti. Ta avas selle julge liigutusega, ent pidi kohe jälle sulgema, sest veel hiljuti nahksete kaante vahel ilutsenud rublad olid kuhugi kadunud. Järel oli vaid peotäis vaskseid kopikaid ja paar augustatud bussipiletit. Sellega juba meie maal juua ei osta, rääkimata siis kellelegi välja tegemisest ning nördinult prantsatas Bjankovic toolile seltsimees Vassiljeva vastas. Pärast hetkelist vaikust selgitas ta pingutatult naeratades, et tal ei olnudki tegelikult janu ja oleks aeg lahkuda. Naisagent viskas talle küll paar põlastavat pilku, ent säilitas rahu ja üheskoos lahkuti kohvikust.
Sulgenud ebaviisaka mürtsuga söökla kulunud ja kriuksuva puitukse, märkas Bjankovic rohelist veejuga, mis tema suureks üllatuseks kulges ta enese auto juurest mitu meetrit tänavatpidi alla. Ka seltsimees Vassiljeva imestas ja küsis, kas see peabki nii olema, mispeale mees muretult "ei" vastas, ise palavikuliselt pääseteed otsides. Ta avas Volga pagasiruumi ja koukis sealt välja kaheliitrise limonaadipudeli, milliseid toodeti tehases Estoplast ning tormas näiliselt rahulikuna lähima ühiselamu trepikotta vett otsima. Mõne minuti pärast ta naases ja avas Volga kapoti, mille all salakaval, kuid uhke jõuallikas end peitis ning tühjendas pudeli häguse sisu masina põhjatusse jahutussüsteemi. Midagi kahtlast ta esialgu ei märganud ning naiivses lootuses, et tegelikult ei olnudki midagi viga, lõi Bjankovic kapoti kinni, viskas veepudeli pagasiruumi, käivitas mootori ja võttis paigalt.
Kõik näis korras olevat, kuid juba mõne ristmiku järel nägid sõitjad aurupilve kerkimas kapotikaane ja auto poritiibade vahelt otse esiklaasile, kus see kondentseerumise tagajärjel uuesti veeks muutus ja nähtavust segama hakkas. Juhi kivistunud naeratus meenutas juba grimassi, kuid viisakalt teatas ta, et peab kohe parkima. Kuna sobivat kohta ei leidunud, otsustas paljunäinud Bjankovic roolida oma aurav masin kõnniteele, otse muretult jalutava rahva keskele. Ta põikas osavalt mööda kõigist sibulavõrguga mutikestest ja isegi nende vihastest pilkudest ning juhtis oma jõuvankri otse linna universaalkaubamaja ja teenindusmaja vahelt läbi, kõrvaltänavasse. Seal aga ei leidunud ainsatki parkimiskohta ning mehel tuli veel mõnisada meetrit aurava masinaga kihutada, enne kui pidama sai. Ainus, mida ta kõrvalistmel viibijalt kuulis, oli mürgine küsimus: "Kas Te trahvi ei karda saada?" Mees kartis, aga rohkem kui trahvi, kartis ta Siberit ja selle pärast oli ta valmis võtma igasuguseid riske.
Isekeskis vene vandesõnu kasutades, ronis higi ja tosooli järele lõhnav Bjankovic masinast välja, avas taas pagasiruumi luugi ja kapoti ning pärast mõningast otsimist leidis sealt oma ainsa tööriista - päevinäinud, kuid omaniku jaoks sentimentaalset väärtust omava rohelise käepidemega kruvikeeraja. Sellega natuke kapoti all nokitsenud parandas ta enese arvates ära ühe vedelast kummist, algselt lüpsimasina külge kuuluva vooliku, mis oligi kogu põhjus, miks vana, aga väärikas masin jukerdas, lõi kapoti uhke kaarega kinni ja hõikas valjult ikka veel autos viibivale kaaslasele: "Korras, seltsimees Vassiljeva! Üks voolik oli jälle otsast tulnud, aga muidu on kõik hästi." Seltsimees Vassiljeva vaatas hämmeldusega oma tuttavat, kuid ei lausunud sõnagi, ainult haigutas laisalt. Hirmunud ja ära vaevatud ning nüüd ka õli järele lõhnava Bjankovici arvates püüdis agent meenutada, kuhu ta oma ümberasumisõiendite blanketid ja kolmekümnekopikalise pastapliiatsi pani.
Natuke vett lähedalasuvast elektrimasinate remondipunktist ja Volgale kohane mugav sõit võis jätkuda. Kuid mitte kauaks. Peagi hakkas auto kapoti alt isegi üle kurdistava mootorimüra kostuma häirivat susinat, ning salongi eritus imalat tosoolilõhna. Mitte et seda seal tänu sellest läbi imbunud Bjankovicile juba küllalt olnud ei oleks, aga märgata oli ka suhtelise õhuniiskuse kasvu sõitjateruumis. Kuna temperatuuriandur veel toimis, otsustas juba suhteliselt apaatseks muutunud ja hinges pika rongireisiga leppinud Bjankovic sõitu jätkata. Jõudnud igasuguseid liikluseeskirju, kaasa arvatud fooritulesid eirates lõpuks KGB peamaja juurde, lubas ta lollakalt naeratades seltsimees naisagendi autost välja, lukustas tühjade silmadega eikusagile vahtides masina uksed ning lahkus tagasivaatamata selle juurest. Ta ei saanudki teada, et susinat kutsus esile tema äsjaparandatud voolik, mille ta liigset jõudu rakendades klambriga katki keeranud oli ning et masinal muud viga polnudki.
Veel tänaseni võib sellelt tänavalt leida klaasi ja kummitükke, kuid Volga metallosad on juba ammu ära roostetanud ning vihmavee poolt ferrumoksiidina rentslisse uhutud. V.K. Bjankovic'i edasisest elust ei teata palju. Mõned allikad vihjavad, et KGB majast ta elusana ei väljunud, teised jälle annavad aimu, et vaene mees kaotas igasuguse usu kommunismi võidusse, hakkas jooma ja ei läinudki enam koju, jättes maha kogu oma perekonna, kelleks oli tegelikult vaid üks kirju kõuts ja mõned prussakad, kellel selle üle ainult hea meel oli.
Tauno Mõts
Vihjeks nii palju, et Bjankovici nime all võib ära tunda minu enda ja kõik need sündmused on veidi muudetud kujul tõesti aset leidnud.
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Galerii
Laadi pilte
Otsi
Profiil
Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid
Logi sisse
