Komandeeringuaruanne: Tallinn-Moskva-Tallinn

Sm.Tihhonov · Seltsimees Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi

Oli täiesti tavaline laupäev. Olgugi, et oktoobrikuu, oli soe ja päike paistis aknast tuppa. Mina värvisin Brüsselis korteri lage ja vaatasin silmanurgast televiisorit, kus liibuvates riietes täiskasvanud mehed tegid batuudil saltosid. Tundsin end täiesti ontliku eurokodanikuna, eemal garaazidest ja Vene autodest. Ainult hetkeks viirastus mõte, et tegelikult võiks Belgiast leida mõne kobeda Scaldia diisel-universaali. Aga naabertänavas seisis hoopis Bentley ja Volgad polnud tegelikult üldse "in".

Kogu selle euro-idülli rikkus sm Gazik, kes helistas ja teatas, et "see Moskva Volga on jälle saadaval". Miks ta pidi seda tegema? Ma olin just võõrutusravis päris häid tulemusi saavutanud. "See Moskva Volga" oli üks must 3102, mis oli naeruväärselt vähe sõitnud ja nii originaal, et tegi lausa haiget. Omal ajal me jäime temast ilma, kuna ei viitsinud piisavalt kiiresti reageerida. Olime seda rumalust valusalt kahetsenud, sest Eestist niisugust autot leida ei ole võimalik. Seega oli kohe selge, et nüüd tuleb Moskvasse sõita. Aga minul olid tagasisõidu piletid alles teisipäeva õhtuks ja e-maile ma ka lugeda ei saanud.

Need on pildid eelmisest korrast, kui "Moskva Volga" päevakorral oli. No kärbsed ... sellise auto pärast tasuks küll kasvõi Euroopa Liidu pealinnas marutama hakata. Oli teada, et auto on veidi rikutud, kuna omanik on autot veidi "tuuninud", kuid mis mahus, ei teadnud. Gazik lubas pildid saada. Mina aga pidin vahepeal pimeduses elama ja korteri kiirremondi ära lõpetama.

Saabusin teisipäeva hilisõhtul Tallinna ning veel peale südaööd siirdusin kontorisse, et Volga uued pildid üle vaadata. Aimasin küll, et onu Gazikul on juba hambad pestud ja tuletõrjeautodega pid¸aama seljas, kuid mida sa hädaga teed, kui on ikka vaja volgajuttu rääkida. Õnneks on Gazik nõus Volgadest rääkima kasvõi läbi une. Asi tegi murelikuks, sest piltidelt ei vaadanud vastu päris seesama auto, mida ma arvasin nägevat. Pildil oli ikka päris korralik tuuninguobjekt. Minul pani vanatehnika niisugune kohtlemine kõhu valutama ja läksin lööduna koju.

Nii palju siis "sellest Moskva Volgast" enam...

... järgneb

Sm.Tihhonov · Postitatud: K nov 07, 2007 6:30 pm Postita teema:

Volga ei tahtnud aga kuidagi meelest minna. Mitu korda päevas leidsin end taas arvuti tagant vahtimas pilte kodumaalt. Mind häiris, et Volgat on tuunitud. Originaalkorras 3102-le oli lisatud sportrool, 16 tollised valuveljed, vinged peeglid, mustaks kiletatud klaasid, kesklukk, alarm elektriaknad, no ja loomulikult ... eksole ... viimase peal sound - võimud, woofrid, no fsjo! Mees oli teinud kõik endast oleneva, et olla oma Volgaga ikka eriline üle küla kärbes. Ise oli ta omanik olnud alates mai 2007 ja juba nii suur töö ära tehtud. Muljetavaldav innukus.

Lõpuks lähemal uurimisel tuvastasin, et tegu polegi selle sama autoga, mis ülal piltidel näha (pisidetailid ei klappinud). Ei pidanudki olema tegelikult. Lihtsalt alguses endale tundus, et sama auto kuna kirjeldus klappis. Mõlemad olid ühepalju sõitnud ning mõlemad olid algselt pärit Viinist, kus nad olid NSV Liidu sõjaväeata¨ee esindusautod. See eelmine pakkumine oli 1988. aasta auto, praegune 1986. See hakkas juba loogilisem tunduma, sest viimase info kohaselt müüdi too eelmine Volga mingile kollektsionäärile, kes vaevalt teda tuuninud oleks.

Siin vahepalaks valik pilte, mis omanik saatis.

Pilte oli tegelikult rohkem, kuid ei hakka kõiki ära tooma.

Tuuningule vaatamata oli tegu sümpaatse eksemplariga. Omaniku kinnitusel oli kere heas korras ja originaalvärviga. Läbisõit peaaegu olematu. Mulle meeldisid eriti ideaalses korras vana tüübi esistange ja originaal kolmest osast koosnev iluvõre. No ja 3102 originaal laiad karbilioistud. Ja muidugi värvikombinatsioon ka. Tegemist ju kõige parema viimistlusega 3102-ga. Seest heleda Mercedese vaibaga ja Mercedese sametiga, nagu Gaz 14. Ainus vahe, et Gaz 14 kasutas veluurvaipa, Volgal on tavaline vaip (vt Mercedes W123, W116 baasmudelid). Must auto helebeezi salongiga on minu nõrkus.

Kõhklesin küll pikalt, kuid tegin viimaks otsue - Seltsimehed, meil on vaja minna Moskvasse. Veidi rahustas ka teadmine, et originaal rool ja originaal veljed koos kroomkilpidega on omanikul alles.

Kulus päevi asjaajamise peale, kuid kolmapäeva (24.10) õhtul astusime rongi. Leidsime oma kupee ja siin saile esimese litaka. Lootsime väga, et eksisime vaguniga ... Kuid ei. Kõik oli õige. Meie kongikaaslasteks oli kaks korralikku vene babat. Gazik jooksis tagasi vagunisaatja juurde ja püüdis sellega kontakti leida. Kraapis kintsu ja lubas hea poiss olla, et saaks kupeed vahetada. Kuid kord on kord - roni lavatsile ja ole vait. Me lähme Venemaale.

Mis siis ikka. Võtsime ülemised positsioonid.

Plaan oli lihtne - alguses joome pudeli Vana Tallinnat ära. Siis sööme keedetud munad peale ja siis tiksume poole ööni restoranvagunis. Ilmselt on seal ka vanakest. Mutid vaatasid meid umbusklikult. Üks moor oleks nagu otse reaktori kõrvalt tulnud. Juuksed lillad, pea õlgade vahel ja silmad vidukil. Kole. Teine luges kogu aeg midagi. Saime riielda ka. Jalgu ei tohi üle lavatsi serva kõlgutada. Ja kingad tuleb siseruumis jalast võtta. ehhh ... rebjaata

Mingil hetkel libistasime end lavatsilt maha ja siirdusime restorani poole. Restoran oli kinni. "AVARII" - elektrit polnud. No mida sellest elektrist. Me tahtime ainult istuda ja mõne vanakese võtta. EI. Ja vanake oli meil ka otsas. No siis tiksusime koridoris pingikeste peal. Kupeesse ei tahtnud minna. Seal mutid tossasid igast august oma päeval söödud küüslauku välja ja sättisid magama. Üks ajas koguni mingi edeva öösärgi selga. Põrgu värk ...

Lõpuks kobisime ikkagi lavatsile tagasi ja püüdsime magama jääda. Et keegi öösel asju pihta ei paneks, pani Gazik ukse seestpoolt ülevalt riivi. Ilgelt palav oli ja midagi hingata polnud. No nii palav, et olla ei jõudnud. Isegi pikali mitte. Lõpuks tundus, et vist tuli uni. Korraks. Järgmisel hetkel ärkasime mingi lõgina ja kolistamise peale. Lilla peaga mutt marutas hullunult kupee uksega. Tahtis vist sitale minna, kuid ei saanud ust lahti ja läks ähmi täis. Muidugi ta ei saanud sest see oli ülevalt riivis ju. Pime ka ju.

Jälle püüdsin magada. Jube oli olla. Nii palav oli, et padja higistasin kohe läbimärjaks. Samas keel kuivas jällegi kurgulakke kinni. Gazik oli tra CocaCola enda poolele ära peitnud. Hakkasin just seltsimeest üles ajama, kui nägin, et see juba möllas ise pimedas nurgas oma CocaColaga. Oi mees...

Hommikul ärkasin jälle kisa peale. Gazik oli silmad lahti teinud kogemata sel hetkel kui paksem mutt riietus. Sai sõimata nii et tolmas ... ehh tõõ huligan ... ¨to tõ ... tsensuur ... tsensuur ... et keeraku otsemaid selg, huligaan. Mida ta pervert siis vahtis aru ma ei saa.

Oh - jõudsime vaksalisse.

Sm. Tasku · Postitatud: K nov 07, 2007 7:30 pm Postita teema:

A järg tuleb või?!

gazik · Postitatud: K nov 07, 2007 8:16 pm Postita teema:

Sm.Tasku. Las Tihhonov räägib rahulikult.
Samas luban, et kui ta aga peaks näiteks aruande järgmistes osades Moskva liikluse kirjeldamisel värve kokku hoidma, siis sekkume jõuliselt. Eks.
_________________
AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951

Sm.Tihhonov · Postitatud: K nov 07, 2007 8:17 pm Postita teema:

Mis järg? Kõik! Jõudsime vaksalisse kohale ju.

MTJ juhataja · Postitatud: K nov 07, 2007 9:53 pm Postita teema:

Alo · Postitatud: K nov 07, 2007 10:20 pm Postita teema:

Grupp Seltsimehi · Postitatud: R nov 09, 2007 4:20 pm Postita teema:

Sm.Tihhonov · Postitatud: R nov 09, 2007 5:51 pm Postita teema:

Vaksalisse jõudes hakkas kasvama ärevus. Minul sellepärast, et ma ei kujutanud täpselt ette, mismoodi nüüd asi edasi areneb. Gazikul aga sellepärast, et tal oli kõht tühi. Meil oli omanikga kokkulepe, et omanik tuleb meile välismaa autoga vaksalisse vastu. Siis sõidame Volga juurde ja kui kaup sobib, siis hakkame edasi paberimajandusega tegelema. Ent kuna aega veel veidi oli, siis kasutasime seda puhveti külastamiseks.

Vaksali puhvet oli väga edev. Kõikjal roosakad-beezikad toonid, peegel ripplagi, läikivat metalli jne. Kassaaparaat eraldi boksis (nagu vanasti Jannseni kaupluses) kus istus vananev blond. Näljane Gazik riskis supiga, mina piirdusin standard lõunaga - muna majoneesiga+pirukas. Vaene Gazik vajus pärast kolmandat lusikatäit ikka päris kössi. Seljanka lõhnas nagu kraanivesi omal ajal koolis poiste kemmergus. Ja see OLI jäle. Ma sain ka proovida. Ise olin oma valikuga rahul. Muna on ikka muna eks. Kuid pirukas hakkas suus ringi käima. Ei teagi miks. Ma sõin ta ära, kuid ühe piruka kõrvale kulus kaks klaasi morssi. Seegi oli muidugi tehtud sellesama veega, millega supp, ehk siis lõhnas nagu ... ah jätame selle.

Tänavale. Helistasime ja Volga müüja seisiski meil kõrval. Eemal parklas seisis ... VOLGA. Mitte välismaa auto. Jalutasime ligi ja hoomasin, et loomal olid juba transiitnumbrid küljes. See tundus hea algus, sest transiitide tegemiseks tõotab kuluda terve päev. Nüüd algas hull sõit läbi Moskva. Liiklus oli suht hõre ja Volgaga sai täiesti vabalt sõita linnas kiirusega 100 km/h. Vajadusel rohkemgi. Mees andis niimoodi talda, et mul oli taga päris hirm. Gazellidest põigati mööda alles siis kui minu hinnangul oli juba liiga hilja ning ristmikutel trügiti räigelt vahele. Trügimistel esile kerkiva võimaliku konflikti pärast pärast ma ei pabistanud, kuna aknaluaual oli sinine vilkur ning pakiruumis spordivahend pesapalli mängimiseks. Ja roolis istus Venemaa Kaitseministeeriumi töötaja, raketivägedest. Kuidagi julge oli olla.

Kortermaja juures peatusime. Nüüd oli aega Volgat lähemalt vaadata. Originaal rooli oli omanik juba peale tagasi pannud. Keldrist toodi välja originaal rattad koos kroomkilpidega. Toast leiti üles ka Gaz 3102 saksakeelne kasutusjuhend ning Austria päritolu teenindusraamat.

Volga oli ikka päris kärbes. Üleni originaalvärviga, täielikult avariivaba, ilma ainsagi roostetäpita. Kroom ideaalne, tõrvikmootor käis ilusti. Salong ja pakiruum küll muusika panekuga ära rikutud, kuid õnneks lihtsa vaevaga korrastatavad. Nii ideaalses korras kerega originaalina säilinud autosid kohtab üliharva. Eriti veel Gaz 3102, mida erakätes praktiliselt polnud (vaid nomenklatuur sai neid) ja riiklikud autobaasid sõitsid nad ikka päris surnuks.

Siin ei olnud pikalt midagi mõelda. Auto vastas täpselt nendele kirjeldustele, mida omanik oli telefoni teel andnud. Seega oli asi otsustatud. Varuplaanina välja vaadatud "doganjalkat" ehk V8 mootoriga isendit polnud enam mõtet üldse kaema minnagi. Iseküsimus oli veel hind. Omanik oli auto tuunimisele pannud päris ägedad summad. Aga mind nagu tuuninguteema eriti ei huvitanud. Kõige vähem muusika. Ja nii me siis kokku leppismegi - muusika võetakse välja ning hind veidi langeb.

Istusime Volgasse ja sõitsime inspektsiooni. Mööda kõnniteid, sest nii sai otsemini ja ei pidanud ummikutes istuma. Auto omanik oli meie jaoks praktiliselt kõik ette ära teinud. Transiidid olid juba olemas, tuli veel vormistada vaid tõendarve, kindlustus ning transiidid minu nimele ringi teha. Kohalik inspektsioonipunkt (mis pidi olema kohe kodu lähedal) oli 20 minuti sõidu kaugusel ja asus mingis magalarajoonis.

Seal ühe elumaja juures elu lausa kihas. Inimesed siblisid ringi, autod parkisid tee ääres ja tee peal ja kõnniteel ja prügikonteinerite taga, ühesõnaga igal pool. Ikka eri rõvedaid autosid oli seal (mingid Hiina ja Jaapani kohalikud peletised). Suure maja allkorrusel oli üks uks mis viis pisikesse ... ütleme ... sauna eesruumi. See oligi siis meie mõistes ARK. Seintel oli lugematul hulgal igasuguseid teateid - "Invaliide ja Suure Isamaasõja veterane teenindame väljaspool jäjekorda", "ettevaatust klaas", "kaardiga maksta ei saa" jne. Seal istus kolm mutti. Üks mutt oli eriti lahe, lokkidega soeng, suured kärbseprillid ja range ilme. Täpselt samasugust töötajat nägin viimati 1985. aastal ETKVL juurviljakaupluse tagaruumis - juhataja. Tema ei tahtnud kedagi teenindada ja et kõik sellest aru saaksid, oli ta klienditooli oma lauale risti ette tõstnud.

Seal asutuses loogilist järjekorda ei olnud. Teenindati seda, kes enda teenindamist nõudis. Artjom (meie auto müüja) võttis aga kohe ohjad, seletas kiiresti asjad ära, lasi paberid ära vormistada ja oligi kõik. Mis tal viga, tal oli rahakott erinevaid "propuskeid" täis.

Nüüd oli vaja veel kindlustus teha. Selleks tuli minna büroosse. Jalutasime veidi edasi ja minu jaoks täiesti ootamatult jäime seisma mingi kirju Gazeli kõrval.

Olimegi jõudnud kindlustusseltsi büroosse.

Ja nüüd tagasi kortermaja juurde. Taas tuli mingi jupp läbida kõnniteedel, sest nii sai kiiremini.

Sm. Tasku · Postitatud: L nov 10, 2007 11:20 am Postita teema:

A järg tuleb või?

gazik · Postitatud: L nov 10, 2007 11:38 am Postita teema:

See hommikueine vaksalis oli tõesti jäle. Tekkis mõte küsida kassapidajalt kohvile topeltsuhkur, et suust paha maitse peletada. Elu seni kallim suhkrutükk maksis "kõigest" 20 rbl.
Aga see oli ikka tase kuidas me Volgaga mööda Moskvat sõit... st. lendasime, kohalik kärrbes roolis. Tihhonovil tagaistmel oli ikka närv sees küll. Meil nimelt oli ikkagi plaan ka selle autoga millalgi Eestisse jõuda Smile

. Ja mina muidugi pidin veel juhiga sõidu ajal pidevalt tema erinevatest "propuskitest" plärama.
Aga meist kiiremad olid nn. "diagonaalsõitjad lendavate taburettidega" ehk siis tudengitest pitsavedajad väikeste OKA-dega. Need ei pidavat ka seepärast tagasi hoidma, et pisut suurema kiirusega sellise autoga avariisse sattudes oled nagunii surmalaps.
_________________
AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951

Sm.Tihhonov · Postitatud: E nov 12, 2007 5:32 pm Postita teema:

Olles jõudnud tagasi kortermaja ette, helistati kohale sõbrad. Üks tuli appi muusikat välja võtma, teine lihtsalt suitsu tegema - nagunii midagi muud teha polnud ju. See teine sõber ei saanud ikka asjadest üldse aru. Küsis kolm korda üle, et "milleks teile selline auto? Kas te midagi moodsamat ei oleks saanud osta." Näiteks Dodge Intrepid pidi päris hea olema. Tal sõbral on. Ostis ka kasutatuna ja maksis ainult veidi rohkem kui see Volga. Tegi paar suitsu ära ja uuris jälle, et "aga kas Eestis sõidavad paljud niisuguste autodega". Talle ei jõudnudki kohale vanatehnika mõiste. Lõpuks lihtsalt arvas, et me ajame soga. Gazik veel patras, et kõik muuzõka kisume välja ja toonklaasid maha ja tuuningupeeglid viskame prügikasti jne. Mees kukkus lõpuks päris ära. Ta arvas, et me oleme mingid poole aruga rikkurid, kes "tõenäoliselt kasutavad seda autot hoopis mingiks salapäraseks asjaks". Ja tegi jälle suitsu.

Vahepeal möllasid teised mehed muusikaga. Kogu helisüsteem kisti lihtsalt tänava peal välja ja laotati asfaltile laiali. Pakiruumist tuli igasugust nodi välja. Originaal tuttuus komplektne tööriistakott, karbis vana kooli rehvirõhu manomeeter ja mingi ilge rauast kolakas, valatud lõvi pea otsas. Küsisin, et mis see on. Artjom, teades et mina vene keelt väga ei räägi, hakkas selgitama. " no vot et see ots läheb siduripedaali alla ja see teine ots ümber rooli ja no siis on nagu raskem varastada aga noh ... et ... ee ... znaaje¨ ¨to eto (ja näitab pesapallikurika peale)". Mina tegin targa näo - "muidugi tean". "A no (võtab rauast rooliluku kätte) ... eto luut¨je". Selge

Sõber on pildil vasakul

Muusika käes, jätsime Volga teeveerele ja ronisime kõik lilla Lada 2104 pardale. Küll oli väike auto. Mehed istusid ees nagu karud ja taga ei olnudki ruumi. Lisaks hoiti aknal pilu sees ja kaks meest suitsetasid nagu korstnad. Päris halb oli. Enam me kõnniteel ei sõitnud, sest 04 pole nii äss auto. Istusime kõikides ummikutes. Sõitsime nimelt sööma.

Lõunalauas saime teada, miks Artjom oli kõik inspektsiooni sekeldused juba enne ise korda ajanud. Me olime temaga juba ca 10 päeva kontaktis olnud ja Volga kohta liiga detailseid asju pärnud. Gazik saatis ta ju isegi üks õhtu hilja veel õue ja palus sellelt ühelt peatoelt katte maha nokkida. "Sest ostja tahab teada, kas ikka on õige kangaga polster all!!! See on väga oluline!". Ühesõnaga me jätsime talle piisavalt "freaky" mulje. Mingit ettemaksu me küll ei teinud, kuid ta mõtles mingi hetk ise välja, et kui need mehed on juba nii palju helistanud ja sõidavad lõpuks pribaltikast kohale ka, selle Volga pärast, siis ilmselt ostavad nad selle ära. Kuna ta oli telefoni teel ainult ilustamata tõtt rääkinud, siis auto ei saanud ju üllatusi pakkuda enam. Ja nii ta vahetaski juba rooli ringi (kuna me olime öeldnud, et me seda ei taha) ja käis inspektsioonis ära. Seal maksis ta 100 USD altkäemaksu ja sai asjad pelgalt kahe tunniga korda. "Oma mugavus" ütles ta. "See 100 taala oli seda väärt, sest muidu oleks terve päev ära läinud". Vot, ja me siin kaebame oma ARK üle.

Siis veel põgus vestlus pronksmehe üle ja tund aega jälle suitsuse 04 tagaistmel. Olime tagasi kortermaja juures ning käivitasin ise esimest korda oma uue Volga silindrid. Seda mis ees ootas kartsin kõige rohkem.

Sm. Västrik · Postitatud: N nov 15, 2007 6:51 pm Postita teema:

Kallid seltsimehed!

Lubage mul kõigepealt tervitada teid, selle suurepärase seltsingu liikmeid, ning soovida teile, samuti ka kogu lugejaskonnale, meie noorsoole edu töös sotsialistliku kodumaa hüvanguks.

Meie, Eesti Volga Seltsi liikmed, kuulasime suure rahuldustundega aruannet, mille esitas sm.Tihhonov. See oli hea aruanne nii vormilt kui ka sisult.

Ta kajastab õigesti komsomoli - meie ustava abilise - mitmekülgset tööd Volgaelu edendamisel.

Olen kindel, et ka Presiidium on veendunud, et teie algatus suunab kogu paljumiljonilise Volgahuviliste armee, meie kuulsusrikka noorsoo nende suurte ülesannete lahendamisele, mis seisavad Volgahuviliste ees võitluses vanatehnikahuvilise ühiskonna ülesehitamiseks.

"Kasvatada Aktiivseid ja Teadlikke Kommunistliku Ühiskonna Ehitajaid", N.S.Hru¨t¨ov, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1962, lk 3.

Mugandus: "Kasvatada Aktiivseid ja Teadlikke Vanatehnikahuvilise Ühiskonna Ehitajaid", N.S.Västrik, www.volga.ee.
_________________
Jõudu annab A-76

Sm.Tihhonov · Postitatud: N nov 15, 2007 10:15 pm Postita teema:

?

Tõnu · Postitatud: R nov 16, 2007 1:12 pm Postita teema: hääl rahva seast

Kestvad, tormilised kiiduavaldused.Seltskond Volgahuvilisi tõuseb kodudes püsti, aplodeerib, mõni eriti entusiastlik noor hüüab: Elagu! ja vaatab pisaraist kalkveil silmadega Presiidiumi poole. Ka tema tahaks niimoodi elada...




Kodu	Foorum	Galerii	Kontakt	Kuuluta




Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004 Kõik õigused reserveeritud