ART-2 pikap 1972, Sõbra G/K

Sm.Tihhonov · Seltsimees Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi

EELLUGU

Igas majapidamises on aeg ajalt tarvis suuremaid esemeid ühest kohast teise liigutada. Eriti meiesugustel, kellel tekib pidevalt uut ja huvitavat (või vastupidi üleliigset) vanarauda. Esialgne kontseptsioon oli Zubrjonoki järelhaagis. Hea kerge. Aga sellega tekkisid probleemid juba enne tema hankimist. Odavad Zubrjonokid olid äkki ilma pealt otsa saanud ning 5000 krooni polnud mina nõus nii inetu plekkkasti eest maksma. Ja üldse polnud mulle see käru mõte algusest peale meeldinud. Tema liigutamiseks on vaja konksuga autot, kuid konks on alati esimene asi, mille ma oma auto küljest ära olen võtnud. Noh ja pealegi võtab ta ruumi ning on täiesti kasutu kui parasjagu midagi vedada pole vaja. Mulle meeldivad need kärud, millel on kabiin küljes ja mootor peal, sest need kõlbavad ka niisama tööl käimiseks.

Valikuid palju polnud. Moskvitsi ei tahtnud, sest Moskvits ei meeldi. Jaapani kastiautosid ei tahtnud, sest need ka ei meeldi. Järele jäid vaid Ameerika päritolu autod, kuid nende hankimiseks ja pidamiseks on vaja erladi eelarvet. Ühe ideena sai mõeldud ja FSO Polonezi pikapit, millele saaks külge aretada Lada 2103 ilusa esiosa ja salongi. Aga siis tuli pakkumisele see naljakas pikap.

See sõiduk tundus meie majandusauto konteptsiooniga hästi sobivat. Läksime kohe samal päeval kohale ideega see auto ära osta. Kokkulepped sai sõlmitud ja omanik lubas ta uuel nädalal oma veoauto furgoonis Tallinnasse tuua. Õnnetuseks hakkasid kõikvõimalikud volgahuvilised talle helistama ja masina kohta infot pärima. Mõni volgahuviline oli koguni nii aktiivne, et käis kohal vaatamas, kiitmas, pildistamas ja targutamas. Ostjaid polnud neist targutajatest kellesti, kuid omanikul tekkis sellest sebimisest mulje, et ta on mingi tohutu varanduse otsa sattunud. Uue nädala alguses helistas ta mulle ja ajas segast juttu, et ta ei saagi seda autot müüa. Ja nii ta jäigi.

Kahe nädala pärast oli auto uuesti müügis. Sama telefoninumber all, kuid hind oli vahepeal tõusnud 3 korda. Ja nii ta siis seisis. Päris mitu kuud vist isegi. Pikkamööda hakkas hind jälle langema, sest ega ostjaid polnud ju kuskilt võtta. Tegu pole siiski päris normaalse Volgaga ning tegu pole ka normaalse tänapäevase kaubaveokiga. Lõpuks keset südatalve leppisime uue kohtumise kokku ja sõitsime kohale. Olime välja mõelnud maksimaalse rahasumma, mida omanikule ka pakkusime. Ta keeldus sellest ning jäi oma hinna juurde. Jätsime viisakalt jumalaga ning sõitsime tagasi kodu poole. Umbes veernad tunni pärast helistas volgaomanik tagasi. Ta mõtles ikka ümber. Et kui vähegi tahame, võiksime ikkagi tagasi tulla ja auto ära viia.

Umbes pooleteise tunni pärast oli kindlustus tehtud ning roolisin Maarjamaa viimast kastivolgat Peterburi teed mööda kodu poole. Omamoodi imelik tunne oli.

Tõnu · Postitatud: N apr 12, 2007 3:56 pm Postita teema: hull lugu

Nõmme garaaz ületab varsti Kuusalu Autobaasi ja nii tulebki välja,et selle maakera sees on veel suurem maakera.

Sm.Tihhonov · Postitatud: N apr 12, 2007 4:02 pm Postita teema:

Koduteel käitus Volga igati korralikult. Kabiin oli võrdlemisi vaikne ja mis peamine – soe. Kuigi ostmise päeval oli väljas 12 kraadi külma. Peamise puudusena märkisime ära tohutu roolilõtku, mis auto vahepeal täiesti ootamatult ühele või teisele poole heitis. Muidu oli tegemist tehniliselt igati kobeda autoga. Kõik funktsioonid töötasid, põhiseadmetest kuni elektriantennini välja. Mootor töötab hästi, kuid on imelikult uimane. Ilmselt on tegemist madala surveastmega mootoriga, kuid sellesse süveneb kunagi hiljem.

Esialgu lükkasime ta garaazi ning jätsime sinnapaika kuni ilmade soojenemiseni. Algusest peale oli selge, et sellises konditsioonis me temaga liiklema ei hakka. Meile ei meeldinud see ilge sinine Belarusi värv ja meetod kuidas teda värvitud oli. Kõik tuled, stanged, tihendid jms oli ühes autoga servadest siniseks värvitud. Lisaks veel allservas looklev jõle must krunt, lömmis parem esiuks, suvaliste aastakäikude osadega komplekteeritud välimus jne. Kuid esialgu puudus konkeetne nägemus, mis temast saab.

Vahepalaks ka mõned pildid, millise algmaterjaliga tegu on. Pildid esimeselt vaatamise korralt sügisel.

Esiosa on koostatud suvalistest juppidest. Gaz 2410 esipõll (ilma gabariidituledeta), number kinnitatud stangele. Stange ise on väga korralik, kuid tühjade udutule aukudega. Kroomliist võre all on lühike 2410 oma. Tiivad on ka 2410 omad, ilma "VOLGA" znakkideta. Samas rõõmustab see, et mõlema poole peeglid on korralikud.

Tagant pole tegu just erilise kaunitariga. Eks saab näha, kas on võimalik lihtsa vaevaga talle natuke paremat välimust anda või mitte.

Samas on küljeplekid korralikult valtsitud ja pole isegi väga laines.

Mootor on tavaline vanema tüübi Gaz 24 oma, ilma kateri tuulutuse toruta. Nagu näha, siis birkat kapoti all pole. Samuti pole tal tehasetähist. Vana passi järgi oli tegu "markeerimata" autoga. Nüüd uues passis on väljastatud "ARKEST000..." tehasetähis.

Salong on võrdlemisi näotu. Istmed on uuesti kaetud, kuid kõik muu on poolkõva. Uksepolstrid räbalad, armatuur koostatud suvalistest juppidest, sisaldades muuhulgas RAF näituripaneeli. Seest segamini, porine ja kola täis.

Sm.Tihhonov · Postitatud: N apr 12, 2007 4:29 pm Postita teema:

Oli märtsi algus. Päike käis juba kõrgemalt ja sisemine tasakaal hakkas paigast ära minema. Vaja oli midagi teha. Sisenesime üle pika aja taas garaazi, mis peitis endas meie tulevast majandusautot. Vahepeal oli lõppenud kindlustus ja ülevaatus, sestap oli kohale kutsutud ka sõber Um, kes aitas transpordiga. Volga oli vaja viia Tammepärja filiaali, kus pidi kogunema nõukogu, kes asus arutama selle auto välimuse uuendamise plaane.

Piltidel on näha ka kasti peale käiv karkass, mille peale saab tõmmata presendi. Spetsiaalselt selle auto jaoks valmistatud present on meil ka olemas, kuid peale pole me seda veel proovinud. Siin on auto veel viimaseid hetki oma endises välimuses. Rattakilbid on juba eemaldatud ja saadetud poleerimisse.

Sm.Tihhonov · Postitatud: N apr 12, 2007 4:57 pm Postita teema:

Garaazikooperatiivi liikmetega asju arutades jõudsime järeldusele, et kuigi tegu on puhtatõulise Koeru Volgaga, võiks tema väljanägemine olla veidi viimistletum kui tüüpilisel Koeru Turbol. Pealegi tuli ka Koerust väga hästi viimistletud autosid, sõltudes tellijast. Seega tuleks pürgida pigem tehase õige komplektsuse poole kui kasutada Koeru stiilis juhuslikku komplekteerimist.

Kuna meie auto aastaarvuks on märgitud 1972, siis otsustasime anda talle ka võimalikult ligilähedase 1972 aasta väljanägemise. Vähemalt esiosas ja salongis. Peensusteni ei lähe, kuid tuntumad algusaastate disainielemendid peaks võimaluste piires ära tegema. See tähendab väljast kindlasti gabariidituledega põlle, „klõk pravõi” ja „klõk ljevõi” numbri ümber, ilma suunatuledeta esitiibasid, paksu nupuga linke, poleeritud rattakilpe ja pikka liistu võre all. Ilma tuledeta stanget ilmselt ei leia, mistõttu peavad esialgu olukorra päästma uued originaal udutuled.

Seest kasutaks plekist alaosaga ja lintspidomeetriga armatuurlauda, koos hõbedaste paneelidega, originaal raadioga ja vana asukohaga süütelukuga. Uksepolstrid saavad pehme ülaosa, kuid uksepappe endid mul hetkel korralikke vana tüübi omasid ei ole. Istmed jäävad esialgu samad.

Lahendamata on veel värvi küsimus. Kuid see ei takista keretöödega alustamist.

gazik · Postitatud: N apr 12, 2007 9:24 pm Postita teema:

Tihhonov!
Sul vist on olemas RAF-i znakk. Ma võin selle enda juurde hoiule võtta. Vastu annan sulle hoiule 1.s Gaz 24 punased ja korralikud uksepapid.
No ja tegelt ega onu Gazik tilludele znakkidele kunagi pole paha soovinud teha.
_________________
AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951

Sm.Tihhonov · Postitatud: N apr 12, 2007 9:50 pm Postita teema:

Sobib, sm Gazik. Aga vaata et ilusti hoiad seda znakki. Nii nagu mina olen sinu G24 znakki hoidnud. Tõin talle seltsiks veel teisegi znaki. Kastivolga znakk tuli ka remondi ajaks tuppa sooja. Kaks znakki koos riiulil ... mine tea. Äkki saab veel palju väikseid znakke. Kujutle vaid seda ilu. Lähed tuppa ja riiul on znakke nii täis, et mõned on üle serva põrandalegi pudenenud.

Sm.Tihhonov · Postitatud: T apr 17, 2007 3:05 pm Postita teema:

Keretööd oli plaanis teha kiiresti, ajamata taga väga kõrget kvaliteeti. Asi selles, et majandusautot oli KOHE vaja. Ei taha hakata projekti suurima põhjalikkusega ette võtma, et siis sellega järgmine kaks aastat tegeleda. Seega lepime kohe kokku terminites - see ei ole restaureerimine vaid auto kiire välimuse uuendamine. Peaasi, et enam vähem sile ja korrektne saaks, koos tekkinud roostekollete likvideerimisega.

Esialgu jääb kasti põrand omale kohale ja ka põhjaalused tööd jäävad tulevikku. Kasti võtame üles millalgi suve lõpus, et teostada ka seal all roostetõrje. Alt autot uurides veendusime, et plekk on igal pool korralik, auke pole ühtegi näha. Karbid ja poolraamid on täiesti veatud. Seega keevitada pole kuskilt vaja ja otsest kiiret auto põhja "päästmisega" ei ole. Küll aga on all paksult soppa ja ohtralt pindmist roostet.

Värvitooni muutes tuleb küll paratamatult ära värvida ka uste siseküljed, ent kapoti alused plekid jäävad hetkel värvimata. Seda teeb siis kui mootor millalgi maha tõstetakse.

Ja nüüd käised üles.

LAMMUTAMINE

Enne lammutamist tegin veel mõned vaated salongi, mida enam kunagi niisuguses koosseisus ei näe. Tulevikus üritame rohkem panustada stiilipuhtusele.

Vaade ka laele ja tagaseinale. Üsna viisakalt on lahendatud see osa ja samamoodi läheb ta pärast ka tagasi. Ainult, et sellist vallatut nagi ei tule enam ja aknaraam saab musta värvi.

Võttes maha kasti sisekatted ja tagumise põrandaluugi, sai aimu ka auto tagaosa ehitusest. Tegu on korraliku kapitaalse ehitusega. Tagaosa on tehtud läbimõeldult ja tugevalt. Kasti põranda alla on ehtiatud tugevad pikiraamid, mis hoiavad kere koos. Kasti servad on toestatud nii vertikaal- kui horisontaalsete taladega. Kõik korralikust paksust plekist.

Kõik osad eemaldusid kergesti, ilma vaevata. Ühtegi kinni roostetanud polti ega kruvi ei näinud (v.a muidugi logarite juures). Lammutamine käis kiiresti, kahe õhtuga oli auto täiesti laiali. Näiteks ukse lahti monteerimine täielikuks toorikuks võtis aega ca 20 minutit.
Korjates põrandalt üles umbes neli kihti läbi vettinud vilte, mistrat ja muud liiki matte tuli välja tugev põrand. Kuigi päris paksu pindmise roostega kaetud.

„Pooliku” kabiiniga Volgal on detaile ikka palju vähem ja kogu kola mahtus ühekorraga ära minu kompaktklassi välismaa auto pakiruumi.

Sm.Tihhonov · Postitatud: T apr 17, 2007 4:06 pm Postita teema:

Esimese asjana oli vaja auto korralikult puhtaks teha. Salongi kraapisin esmalt pahtlilabidaga üle. Eemaldasin ka igasuguse vana ja lahtise pigi. Prahti tuli kokku ämbritäis. Edasi tuleb hakata töötama juba põimikharjaga

Rohkem määrdunud kohad nagu esipaneel, koopaservad, uksevahed jms pihustasin diisliga kokku ja puhastasin hoolikalt pintsliga ära.

Lapiga ei ole võimalik autot puhtaks saada. Kui töö pintsli ja harjaga oli läbi, käivitasin silindrid ja sõitsin õue. Seejärel põhjalikult survepesuriga puhtaks. Nii seest kui väljast.

Oli tore vanatehnikaüritus.

Sm.Tihhonov · Postitatud: T apr 17, 2007 4:58 pm Postita teema:

Olles lasknud autol umbes kaks päeva korralikult kuivada, alustasime reaalsete keretöödega. Alustuseks käiasime lahti ainult nähtavad roostekolded, kasutades selleks nurklihvija otsa pandud põimik-traatharja. Auto jäi väljast üsna lapiline. Asja lähemalt uurides selgus, et värvi all oli veel hulgaliselt väiksmaid roostekohti, mida põgusal vaatlusel ei märganudki. Eriti puudutas see suuri kasti külgesid, mis on kunagi ise valtsitud tont teab mis kvaliteediga plekist. Lõpuks otsustasime suurema osa kasti külgedest puhtaks lasta.

Murelikuks tegi asjaolu, et traatharjaga töötlemine võttis küll rooste pealmise kihi maha, kuid metall jäi endisest roostekohast ikkagi pruuniks. Lamellkettaga ei tahtnud lihvida, kuna see lõikab metallile hoomatavalt sisse ja pärast peab sellevõrra rohkem pahteldama. Otsustasime proovida meie jaoks uut töövahendit. Mingi imelik ketas, mis oli pehmem kui lamell. Mina ei tea, millest ta tehtud on, kuid soovitan seda kõigile. Ta eemaldab värvi hoopis kergemini kui traathari, ta puhastab pleki pealispinna kenasti läikivaks, kuid ta ei riku pleki pinda jõhrate kriimudega nagu lamell. Meie jäime igal juhul rahule. Ketas pole küll kuigi odav (ca 150 kr) ja kulub kiiresti. Pärast tööde lõpetamist polnud enam palju järel.

Samamoodi sai roostest puhastatud ka põrand. Seda sai küll tehtud väga mitmes etapis, kuna kaua ei suutnud järjest käiata. Tohutu lärm, mis plekist kastis kenasti võimendus pluss hingemattev tolm. Jube. Igal juhul puhtaks ta sai.

Kahtlaste kohtade puhtaks käiamise järel sai selgus, et vasak esitiib on paraja müksu saanud ning külajoodikud on seda tühja pudeliga välja püüdnud kolkida. Vaatab mis teha annab. Kui pahteldamise järel head tulemust ei saa, panen uue tiiva.

Ülemisel pildil on meie tehnoosakonna juhtivspetsialist dr Vilu juba suunatule augu kinni jõudnud keevitada. Ja nii ka teisel pool. Samuti keevitasime kinni mõlema uksepeegli kinnitusaugud. Pärast värvimist asetuvad peeglid esitiibadele.

Järgmise etapina näeme ette haljaste plekipindade töötlemist happekrundi ja selle järel epokrundiga. Siis saab alustada suuremate pahtlitöödega.

Sm.Tihhonov · Postitatud: N apr 19, 2007 12:13 am Postita teema:

See auto tekitab pea kõigis inimestes mingeid emotsioone. Mõnele meeldib, mõnele mitte, kuid külmaks ei jäta. Samuti on avaldatud arvamust, et kena Volga ümber lõikamine kastiautoks on äärmiselt taunitav tegu. Et see on nagu rappimine ... või midagi sellist.

Olles nüüd põhjalikumalt tutvunud selle auto kerega, väidan täiesti kindlalt - eelmise lõigu lõpus esitatud süüdistus on täiesti alusetu. See auto ei olegi kunagi Volga olnud. Tal pole Gorki tehasega mitte mingit pistmist. Tegemist on algusest peale ise ehitatud autoga, mille koostamisel on kasutatud Volga detaile. Puhtatõuline "Made in Estonia". Reaalselt on siis uutest Volga varuosa detailidest ehitatud kererakise abiga täiesti uus kere. Tal pole ühtegi tehase keevitust. Kõik ühendused on ise pidevaga lastud. Koerus olid Volgade kererakised olemas ja see polnud kuigi suur ettevõtmine. Ainus "päris" Volga küljest võetud detail on käigukasti tunnel koos ventilatsioonitorudega. On näha, kuidas ta on auto küljest lõigatud ja seal on ka ainsa kohana tehase mastiksit. Kõik muud kasutatud plekid on ka tüüpilised varuosa detsailid, ehk oluliselt kehvema kvaliteediga kui Gaz tehase omad. Tagaosa on tehtud algusest lõpuni ise.

Teadaolevalt tehti see auto alles 1993. aastal. Kuid see pole kontrollitud fakt. Dokumendid võeti lihtsalt "riiulilt". Masina ehitas endine Koeru töötaja enda tarbeks. Aeg oli ju küps väikeettevõtluseks. Seega pole auto kunagi olnud ühegi majandi või autobaasi põhivara. Ilmselt on see ka põhjus, miks ta täna nii hästi säilinuna veel alles on.

Kunagi kui auto valmis on, tahaks üritada selle auto loojaga kohtuda. Eks siis kuuleb täpsemalt auto saamislugu.

Kuid varsti jätkame remondijutuga.

insener · Postitatud: R apr 20, 2007 8:35 am Postita teema:

kas peale käigukastikoopa ei ole mitte ka katus lõigatud pruugitud utiili minevatelt masinatelt?

antud isendil ehk mitte, kuna see tehti enda tarbeks, kuid mõtlen, kui neid Koerus nn masstoodanguna tehti.

Sm.Tihhonov · Postitatud: E apr 23, 2007 11:35 pm Postita teema:

Sm.Tihhonov · Postitatud: K apr 25, 2007 10:47 am Postita teema:

Jätkaks vahepeal lühikokkuvõttega keretöödest.

Pärast vajalike kohtade puhtaks laskmist katsin esmalt haljad plekipinnad happekrundiga. See peaks aitama plekipinda kaitsta korrosiooni eest.

Veidi hiljem lasin sinna peale õhukese kihi epokrunti. Miks just epokrunt ja mitte tavaline täitekrunt??? Ma ei tea - spetsialistid soovitasid. Ütlesid, et pahtli alla pidi see parem olema.

Selle esitiivaga saab veel pahteldamise kõrgemaid kunste üles näidata, et ta hea saaks. Alati on võimalus keldrist uus tiib tuua muidugi.

Samamoodi sai kaetud kasti küljed, tagaots ja salongi põrand.

Sm.Tihhonov · Postitatud: N apr 26, 2007 9:47 am Postita teema:

Päiksepaisteline ilm pakub võimalust töötada õues. See on oluline töökeskkonna kvaliteedi tõus. Auto ise oli aga sellele vaatamata jube. Tüüpilisele Koeru Volgale iseloomulikult pole tal ühtegi talutavalt sirget kereplekki. Isegi esiosa plekid on harjumatult laines. Rääkimata siis veel ise tehtud tagaotsast. Siin on pildid esimese väikse pahtelduse järel. Pikke tee on veel minna. Lömmi sõidetud esitiiva nurk on juba teise pahtlikihi all. Ei tea kas saabki asja.

Kasti küljed tunduvad niimoodi vaadates peaaegu head olevat. Tegelikult on nad päris jubedad. Krunti peale kandes oli pind alguses märg ja läikis. Siis oli näha ka pinna ebatasasused. Põhiline probleem on rattakoobaste juures paar suuremat pleki lainet, mis on tekkinud juba auto ehitamise käigus. Need küljed on ju ise sirgest plekist valtsitud ning on täiesti arusaadav, et nende pinna kvaliteet ei ole võrreldav tehase detailidega. Teine väga problemaatiline piirkond on kasti nurgad, kus küljeviik lõpeb. Seal on küljepleki ja tagumise nurgapleki keeviskoht ning need kohad ON kõverad. Veidi paremaks oleks neid ilmselt võimalik pahteldada kuid ma pole kindel, kas mul jätkub nii suuremahuliseks pahtlitööks oskusi.

Täiesti lootusetu on tagapaneeli pinnasiledus. Tagaluuk on otsast lõpuni ise tehtud. Tugevale raamile on sile plekk peale valtsitud ja servadest kinni keevitatud. Plekk on üsna kõver ja peale vajutades kipub "mängima". Tagaluuki ma üleni pahteldama ei hakka. Lasin ta lihtsalt haljaks ning kruntisin ära. Seda sirgeks ajada pole võimalik.

Pärast kahte pahteldust on esinurk jätkuvalt halb. Kutsun lähiajal ühe natuke kogenuma sugulase külla, kes valdab paremini pahteldamise võtteid ja aitab nurgale õige kuju anda.




Kodu	Foorum	Galerii	Kontakt	Kuuluta




Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004 Kõik õigused reserveeritud