Liitunud: Aug 13, 2018 Teateid: 22 Asukoht: Tallinn
Postitatud: P veeb 03, 2019 9:40 pm Postita teema: Gaz 21 , Rucifer
Tervist!
Esimesed mälestused vanast Volgast meenuvad maakodu õuel seisvast musta-kollase kirjuks värvitud vanurist, mida omas kunagi mu vanaisa. Mingi hetk see auto sealt kadus, arvatavasti vanarauda. Väiksele poisile oli samas mälestus suurest roolirattast, ägedast spidokast ja vanaaegsest raadiost piisav, et paar dekaadi hiljem ka omale selline projektikaks võtta.
Vanad autod on alati hingelähedased olnud, esimeseks sai aastaid tagasi E28 BMW, sealt edasi sai liigeldud W126 kere mersuga - kus see oli auto alles. Vene autodega kokkupuude jääb täitsa kutsikapõlve, põllul Sigullide ja Moskvichidega rallimisse.
Antud G21 sattus kätte huvitavalt. Olin juba pikalt Volga ostust mõelnud, kuid ei tundunud kuidagi õige hetk olevat kunagi, kuni tuli see auto müüki, pakkusin oma tolleaegset 7st bemmi seltskonnas müügiks naljaga ja viidigi minema. Järgmine päev sai juba Tallinnast Viljandimaa poole suund võetud.
Autot nähes olid suunurgad kõrvuni, kus ikka kunagi osati vorme autole anda. Samuti olin lummatud selles patinas. Alati pidanud hotrode ja kustomeid südamelähedaseks. Üllatuseks oli kere täitsa OK seisukorras, mõlke ja värvikoorumist on igalpool, üks karp on vaja üles ehitada, kuid mitte midagi ületamatut.
Väike proovisõit kinnitas varasemat kõhutunnet - mul on teda vaja. Just see ongi mu elust puudu. Mõeldud - tehtud, dokumendid vormistatud, raha üle antud ja ees ootas 150kilomeetrit tallinnasse, autoga mis ei olnud üle 10 aasta sõitnud. Aknad all, päikse paistab, kõlarist käisid Led Zeppelini parimad palad, miski ei oleks saanud seda rikkuda. Väljaarvatud muidugi see, et pidurid hakkasid rämedalt peale jääma, õhus oli tunda asbesti põlemist ja hinges hakkas tekkima kabuhirm, et me jääme temaga veel teeäärde. Õnneks oli sõbra maakodu lähedal ja sai vastu võetud otsus auto sinna poetada natukeseks.
"natukene" muutus muidugi esialgu kuuks-kaheks, siis juba kolmeks-neljaks. Alates tänasest sai Tallinnas katuse alla ilusti ja töö võib alata.
Masinast endast niipalju, e passi järgi on ta 1979 aasta Gaz 21G, mille järgi ma auto tegeliku sünniaasta teada saaksin? Sooviksin tehnilisse passi siiski õigeid andmeid. Käigud on põrandalt ja neid on 3 edasi, 1 tagasi. Mingisugune uhkem kroomiring on ka küljes, kas see on mingisugune Export lisa vms? Sisu on punane "nahk", mingisugune jõhkram ahi on ka põrandale paigutatud sooja saamiseks.
Tulevikuplaane veel ei oska ennustada täielikult, kõigepealt vaja tehnika osa kõik üle käia ja loodaks suvel veel nautidagi. V8 ehk, õhkvedrustus? Ei tea veel.
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 207 Asukoht: Pärnu
Postitatud: E veeb 04, 2019 12:43 am Postita teema:
21G? Peast nagu ei mäletagi sellist mudelit Volgade seas. Ei saa hetkel järgi ka vaadata, kuna tark raamat on välja laenatud. 22G on küll olemas, a see ei liigitu siia.
Liitunud: Mar 31, 2005 Teateid: 116 Asukoht: Võrumaa
Postitatud: E veeb 04, 2019 11:19 pm Postita teema:
Tee korralikult korda, et kõlbaks mustale numbrile, siis kere numbri järgi saab tootmisaasta enam-vähem paika panna. Aga muidu vist ei saa seda passis olevat nr muuta, ainult komisjon saab. Seal sul seisabki praegu esmane registreerimine Eestis või siis üleüldse ja nendel hilisematel volgadel ei ole sildi peal ka enam aasta arvu. Või teab keegi paremini passi muutmise kohta?
Liitunud: Aug 13, 2018 Teateid: 22 Asukoht: Tallinn
Postitatud: T veeb 05, 2019 3:34 pm Postita teema:
Musta numbri kandidaati temast ei tule, neid juba on linnavahel.
Praeguseks hetkeks on salong eemaldatud, juhi poolt on üpriski palju vaja üles ehitada, kunde poolt ainult esimene nurk. Kas terveid põhjaplekke ka liigub või on ehk kellegil siit pakkuda?'
Liitunud: Aug 13, 2018 Teateid: 22 Asukoht: Tallinn
Postitatud: K sep 02, 2020 8:53 pm Postita teema:
Tere taas!
Eelmisest postitusest hulk aega möödas ja selle ajaga mõõtmatu kogus vett merre voolanud. See ei tähenda, et Volga unustatud. Pean käsi südamel tunnistama, et esimese hooga sai natukene suur amps võetud selle auto puhul. Mida rohkem ma teda lahti nokkisin, seda rohkem vaatas mulle vastu rebasekarva krõbedat plekki ja esialgsest mõttest, et pole hullu - paar lappi ja saab vanuri jälle teedele, oli asi kaugel.
Polnud veel keevitustki korralikult käes hoidnud ja seis oli masendav.
Läbi oli mädanenud mõlema poole karbid ja nö. "raami" osad, kardaanitunnel, alumine hobuseraua kujuga plekk, jalgenurgad jnejnejne. Terve auto alumine ots ühesõnaga.
Enda mõistus ütles, et polegi midagi teha, otsi uus kere või vii kellegile kes asja mõikab, kuid see oleks tähendanud hiiglasliku auku rahakotis. Käed siiski sügelesid mingi projekti järgi ja mingi aeg hiljem sai koju veetud järjekordne baierlane mis vajas samuti keevitust, kuid oluliselt vähem. Sõber tuli appi nõu ja jõuga ja saigi keretöödega alustatud, baierlase põhi oli ikka väga palju loogilisem.
See auto sai juba peaaegu sõitma pandud, kuid Volga tikkus aina tihedamini unenägudesse ja igapäevastesse mõtetesse. Selge - bemm müüki ja Volgaga edasi. Vahepeal olid elus toimunud suured muudatused ja maalri ametilt üle mindud plekksepa õpipoisiks. See oli tõsine kickstarter antud teema peategelasele.
Auto garaazis tagasi ja sai võetud karm otsus vastu, raam sisse keevitada ja põhi minema lõigata. Natuke selgem pilt ees kui puhas leht vastu vaatab.
Talve jooksul olin hankinud ka selle alumise U-raua, see lihtsustas asja kõvasti. Praeguseks hetkeks kunde poolt juba alumine raami osa üles ehitatud, karp küljes ja põhjaplekk ka peal. Juhi poolt töö veel käib, seal oli asi ikka väga hapu. Vaikselt tekib juba lootus, et saab pleki osa varsti ära lõpetada ja uut tehnikat vahele istutama hakata.
Tegemist on 1960 SBC283'ga, st. 4.6 liitrine väikeplokk Chevrolet, 097 duntov nukkvölliga (esimese Corvette pealt), porditud plokikaante ja torukollektoritega, loomulikult ka natuke vingem karburaator. Käigukastiks sinna otsa Saginawi 3 käiguline manuaal, samuti Chevy vahelt. Tegelen vaikselt uute sildade otsimisega, sest Volga originaalid ei kannata selle tehnika jaoks mingit kriitikat.
Niimoodi ta mind garaazis ootab, tegemist on tohutult aga isu sõita juba on veel rohkem
Lõpetuseks ka väike fototöötlus, iseendale inspiratsiooniks või nii.
Liitunud: Dec 28, 2008 Teateid: 130 Asukoht: Tallinn
Postitatud: N sep 03, 2020 1:58 pm Postita teema:
Ma ei ole kuigi veendunud, kui suure vaimustusega siinses keskkonnas see teema vastu võetakse, aga ma jätan siinkohal vähemalt ühe positiivse märgi maha Mulle roostes asjad meeldivad. Eriti, kui nad on tegelikult hästi viimistletud sisuga. Umbes nagu kolmesaja aastane täspuidust öökapp, mille nurgad on veidi kulunud. Kui ta üle lihvida ja valgeks värvida saab sisutühja kuid kaugelt IKEA kaupa meenutava mööblitüki, aga "omas mahlas" on ikka hubasem. Loodan ainult, et isu ja vaim ei rauge poole tee peal ning kogu kompott aasta(kümne)teks kuskile kuurialla vedelema ei jää.
Liitunud: Aug 10, 2016 Teateid: 37 Asukoht: Võrumaa
Postitatud: P nov 08, 2020 7:14 pm Postita teema:
Polnud sellese teemasse tõsisemalt suhtunud aga täna sirvisin neid ja silma jäi et antud autol on mudel GAZ 21G, aasta 69. Lihtsalt seltsimeestele teadmiseks, et 21G puhul on aastatel 1957/58 valminud Pobeda mootoriga autoga. Mul selline isend seisab garaazi all ja ootab oma aega. Kunagi oli sellest isendist siin ka juttu. Proovin selle auto renoveerimisega alustada 21-e aasta kevadel, eks siis panen siia ka. Hirmuga mõtlen juba, milliseid jubedaid üllitise see kere võib peale liivapritsi pakkuda.
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Galerii
Laadi pilte
Otsi
Profiil
Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid
Logi sisse
Mulle roostes asjad meeldivad. Eriti, kui nad on tegelikult hästi viimistletud sisuga. Umbes nagu kolmesaja aastane täspuidust öökapp, mille nurgad on veidi kulunud. Kui ta üle lihvida ja valgeks värvida saab sisutühja kuid kaugelt IKEA kaupa meenutava mööblitüki, aga "omas mahlas" on ikka hubasem. Loodan ainult, et isu ja vaim ei rauge poole tee peal ning kogu kompott aasta(kümne)teks kuskile kuurialla vedelema ei jää.
