GAZ 24, must (1971) kod. Medvedjev

kod. Medvedjev · Postitatud: T nov 12, 2013 12:17 am Postita teema:

"Ikooni taastamine"

"Ikooniks" siis õhupuhasti korpusel olev vesipilt-manitsuskiri. Sama "vesikat" paigaldati ka Gaz 21 III põlvkonna autodele ja jätkus Gaz-24 algusaastatel, väidetavalt 1974. aastani, kuigi ise kahtlen selles, et nii kaua.
Teatavasti on küttesüsteemiosadest nii õhupuhasti, kui kütusepaak pealt tinatatud, nii korrosiooni kaitseks kui tuleohutuse tarvis. Palja terase pinnalt võib lüüa sädemeid, kui liiv ja kivid rataste alt hooga vastu lendavad, tinane pind sädemeid ei pillu. Õhupuhastis just kivide ohtu ei ole kuid, sisseimetavas õhus võib liivaosakesi küll olla.
Ja sellele tinasele pinnale on tehas värvinud ilma krundita kohe musta värvi. Tina peal aga värv ei püsi, lööb lahti veel kergemini, kui tsingitud pinnalt, seda enam, et siin õhupuhastil mõjutavad värvi ka õli ja bensiin. Tavaliselt on värv nii lahti, et palja suruõhuga saab eemaldada.
Eks oli minu õhupuhastiga sama asi, et pool värvist maas ja veel peal olev lipendas. Tegelikult sama lahti on ka must värv selle "vesika" all.
Ka vesiembleemil olid kohati tükid ära ja tükid olid eraldunud koos musta värviga, kuid üldiselt püsis enamvähem koos. Mitte ei raatsinud ka seda maha kaapida. On ju tegelikult tänapäeval saada ka järgitehtud kleebiseid aga nad ei näe nii ehedad välja. Kleebised valmistatakse mustade kirjetega oranzil pinnal, "vesikal" aga on kirjad ja ääris tumerohelised. Seega käis peast läbi mõte, ikkagi püüda esmalt olemasolevat taastada ja kui tõesti p*rsse läheb siis on alternatiiv sm. Tihhonovi poolt pakutava osas olemas
Esimeses etapis saigi eemaldatud kogu olemasolev must värv. Silikonipesuga sai vesikas ettevaatlikult puhastatud. Kruntisin katkistes kohtades pinna pintsli abil mingi happekrundiga ja uputasin oran¸i värviga. Toon läks päris hästi kokku. Ja jätsin akna alla kevadpäikese kätte kuivama. Ja nii ta jäi mingiks nädalaks. Ja, krt, kui ma avastasin, siis minu üllatuseks oli embleem tugevasti pleekima hakanud, nii et paranduskohad paistsid palju tumedamalt. Koristasin kähku ära ja viisin pimedassse ruumi. Sinna jäi päris pikaks ajaks. Siis mingi aeg sai õhupuhasti krunditud ja värvitud Globo mattmustaga, nii et "vesikas" oli nõrga liimiga teibiga kaetud. Sellegipoolest sai ta jälle teibieemaldamisel kahjustada, tekkisid uued värvita kohad.
Juhuslikult sain kasutada ühe värvimüüja värvilipikuid ja valitud siis kaks ligilähedast värvi, üks siis kirjade ja teine alustooni tarvis.

Fotol ongi spikker A4-l kirjade parandamise näidiseks, värvi segamiseks "palett", pintslikesed ja värvipotid. Pilt on võetud peale seda, kui parandused tehtud. Nurk, kus on kiri "3000-5000 km" ja parem ääris on praktiliselt uuesti tehtud, ja jupiti ka kogu ääris rohelise värviga.

Peale parandusi otsustasin kogu kupatuse üle lakkida. Seda esiteks seepärast, et tegelikult on õhupuhasti tehasevärv võrdlemisi läikiv ja teiseks lootsin, et lakk seob ja tugevdab vesikal pealispinda ja servadest eelnevalt värvitud musta värviga. Oli ka hinges kahtlus, et lakk hakkab äkki vesikat nn. keetma, kuid läks õnneks.

Enne lakkimist

Lakitud kopsik ja kaas. Kopsikul on põhja all varajasele omane kinnitus, mis läbi abikronsa kinnitub kollektorile. Hiljem sellest kinnitusviisist loobuti, jäi ainult vits. Ka puudub sel kopsikul õhuvõtu suue ja lont.

Vesikas lähedalt peale lakkimist, näha on väikesed oran¸i pinna defektid, kuid üldiselt peale seda suurt jamamist sai hea, olen rahul. Numbri 3000 esimene null tuli selline väike ja kentsakas välja, aga mis sest.

Need üksikud pildid varastest õhupuhastajatest, mis ma olen kohanud või elusast peast näinud, on see "vesikas" olnud kleebitud ikka õhupuhasti kaane vasemale põsele (vt. ka 2. postituse 1. pilti), minu omal paremale poole.

Veel üks illustreeriv pilt 1970.aasta auto õhupuhastist, vesikas palju päikest näinud, must värv suures osas eemaldunud.

gazik · Postitatud: T nov 12, 2013 9:51 am Postita teema:

Kodanik, see ju puhas kunst ja restaureerimine. Ja kannatust, seda sul jagub.
Aga mis puutub sellesse, et neid vesikaid kuni 74.-nda aastani pandi, siis selles ma ka kahtleksin. Ma arvan, et äkki kuskil 1971 teises pooles enam ei pandud. Mul 1972 alguse autol on orig. kapotialune ja seal seda ei paista. Samuti pole ka teistel, natuke uuematel seda märganud.
_________________
AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951

Zaparov · Postitatud: T nov 12, 2013 9:58 am Postita teema:

Ei tea midagi,et ei pandud 1974.a. Ilmselt siseturu autodele ei paigaldatud enam,peale 1971 aastat.
Samas ei tasu unustada,et GAZ 24 eksporditi ka päris palju, teistesse sotsialismi maadesse. Võib olla nende jaoks hoitigi neid kleepse siis? Ühel, välismaal resideeruval autol,mis toodetud 1973.a. Olen näinud veel kleepsu aga see oli hoopis teises keeles.

kod. Medvedjev · Postitatud: N nov 21, 2013 11:46 am Postita teema:

Veel mootoriga seonduvast. Et mootorit käima panna, on vaja starterit. Selleks on kaks varianti: mehaaniline- metallist, töökindel, selline S-kujuline, mida saab vajadusel eest numbripaneelist sisse toppida ja ka elektriline.

Vaatleks neid elektrilisi. Alustuseks tuleks naasta jälle teise ja kolmanda postituse mootori ülesvõtete juurde. Sealt on näha, et väga vanad starterid nagu muu poolest ei erinegi, kui et nad on värvitud ja just musta värvi. Siiski on ka mõned spetsiifilised erinevused. Selle auto käiviti on valminud veel ikka vanema 1957. a. ГОСТ-i järgi 1971. aasta veebruaris ja selle starteri flantsiosa, mille abil ta kinnitub mootorile, on valatud malmist. Malmist on valatud ka tõmberelee jalg, mis ka omakorda kinnitub eelpool nimetatud flantsile. Malmist tõmberelee jalg on pealtpoolt sile vastupidiselt hilisema alumiiniumvalust jalale, mille vormil on tugevdamiseks ka reljeefsed joonekujulised kõrgendused. Uuematel on samuti ka flantsiosa alumiiniumist.
Väga vanadel starteritel on harju kattev kolme kruviga kinnituv otsakaan pealt sile, üldlevinuil on stantsitud kaanele "kiired". Siin ongi paremal üks juba varasema postituse pilt, mida tuleks "lugeda ridade vahelt"- starteri sile otsakaan näha.

Natuke hilisem, alumiiniumist tõmberelee kanduriga.

Edasises evolutsioonikäigus lühikest aega värviti veel staatoriosa mustaks, kuid juba kiirtega otsakaan paigaldati tsingituna.

"Ülimasslevinud" versioonil on ka staatoriosa tsingitud. Ka läbis muutuse alumiiiniumist flantsiosa, millega kokku oli valatud ka tõmberelee jalaosa.

Ja tänapäevane varuosa, " Sdelano v Belorussij". Harjade poolne kaanestus on midagi päris uut.

kod. Medvedjev · Postitatud: N nov 21, 2013 2:13 pm Postita teema:

Ja jälle väike kõrvalepõige kunstiringi töödesse.

Punase keskosaga ratta ilukilpe paigaldati ka veel 1972.-l aastal. Küsitledes eelmist omanikku, väitis tema, et algselt uuena olid kilbid teemaautol ikka musta täpiga. Tema poolt oli kilpide keskosa värv juba korra pintsli abil uuendatud. Alt olid mingi pruuni ollusega krunditud ja mustaga kaetud. Võimalik, et kõik mustad volgad tulidki tehasest mustade täppidega kilpidega, kõikides ülejäänud toonides volgad (isegi kaasaarvatud ka tumehall) aga punase täpiga kilpidega.
Kui see nii vastab ikka tõele, võtsin nõuks sel puhul originaalist kõrvale kalduda ja värvida ikka punaseks, võttes aluseks veel varasema ajastu auto, mis on kunagi olnud ikkagi reaalselt olemas ja mille foto on ka teema esimeses postituses. Kinnitatuna treipingi padrunile, läbisid kilbid eelnevalt vesipaberilihvi ja teemantpastaga poleerimise. Fakt on teada, et alguseotsa Volgadel olidki kilbid parema viimistlusega juba tehasest.
Värvilistel metallidel ja ka roostevabaterasel, millest Gaz-24 kilbid on samuti tehtud, teadaolevalt värv hästi püsida ei taha. Lootuses paremale nakkele aluspinnaga, kruntisin esmalt Monimix kollaka tooniga happekrundiga enne punase pealekandmist.

Veljed on auto enda omad ja kannavad daatumit 12- 70

Sarnaselt Gaz 21 veljele on ka nende velgede omapäraks suur, 16 mm auk vanat tüüpi jämedate ventiililuttidega õhukummide jaoks, lisatunnuseks ka velje pilusse kaarduv augu põsk. Üldlevinult on Gaz 24 veljel ventiiliauk 11 mm, kaarjas põsk augu ümbert puudub, kuna väiksema mõõtme juures selline vajadus puudub.

Mingil ajavahemikul, kui hakati tootma peene lutiga õhukumme, valmistati ka kummist koonusekujulisi ja kraega ülemineku vahetükke- kantosse, mis tõmmati uut tüüpi luttidele kaela, kui veljel oli vanemat tüüpi suure ventiiliauguga. Ka Moskvits 408/412 velg läbis selle augumuutuse. Kui suure auguga veljele istallida peene lutiga õhukumm, siis mõne aja möödudes päikese UV mõjul muutub kumm augu ümbruses hapraks ja hakkab pragunema ja ei pea enam õhku.
Mul on säilinud ainult üks korralik suure ventiiliga õhukumm. Poolakate Stomil toodab ka suure ventiiliga õhukumme, kuid mitte 14" veljele, on saada 15" ja 6.00-16 Pobeda jaoks.
Kui aga siinseil volgaomanikel juhtub kuuri all vedelema ammuste aegade hämarustest jämeda ventiililutiga 14" õhukumme, oleksin huvitatud või siis eelpool kirjeldatud üleminekukantosse.
Lisan siia ka sm. metalliotsija tänuväärt teabe teemast: Muudatused aastaks 1974 (GAZ-24) http://www.volga.ee/modules.php?name=Forums&file=viewtopic&t=223&start=0&postdays=0&postorder=asc&highlight=

kod. Medvedjev · Postitatud: N dets 19, 2013 11:52 am Postita teema:

Paar pildikest värvitöödest.

Värviuuenduse said esipaneel ja vasakpoolne sisetiiva plekk, kuna sel oli päris ohtralt kunagisi akuhappepritsmete poolt tekitatud kahjustusi.
Alguseotsa kerede eritunnuseks on "põselohud" esipaneelil. Neid rudimintelemente ehk võib seostada ajast, mil eelseeria katseautosi mõningaid valmistati neljalatermalisi, mahutamaks seesmisi tulesid ja tulekopsikuid. Muud otstarvet nad nagu ei oma. Minu teada lohkudeta paneeliga kered väljusid alates millalgi 1973.-ndal aastal.

Kapottidel said ainult värvitud vastavalt siis esiserv ja tagaserv.

Praegu veel ilma poleerimata, hajutuspiirkond kaarest ülevalpool.

kod. Medvedjev · Postitatud: R dets 20, 2013 9:24 am Postita teema:

Uus peatükk: välised valgusseadmed

Siia alla kuuluvad lähi/kaugtuled, eesmised gabariidituled (ääretuled), suunalaternad, tagatuled, numbrivalgusti ja helkurid. 1971. aasta Gaz 24-le ei paigaldatud veel seisutulesid (alates 1973) ja eesmistele poritiibadele küljepealseid VAZ 2101/21011 tüüpi suunatulesid (alates 1977).
Vene autotööstuses on laternad tüüpide järgi markeeritud slaavi lühendtähekombinatsioonidega, mille mõisted on tuletatavad. Põhilaternate tähistuseks on ФГ (ФAРA...), eesmised gabariidi või gabariidi/suunalaternad ПФ (ПОДФAРНИК), tagatuled ФП (ФОНAРЬ....) , suunatuled УП (УКAЗAТЕЛЬ ПОBОРОТA). 1969.a. kataloogis on asi alles nii "toores", et tagatuledel, eesmistel gabariititel, suunatuledel ja helkuritel veel puudub oma markeering, tähistatud veel detailikoodidega 24- 37*****. Ära on märgitud põhilaternad ФГ122K koos tol ajal laialdaselt kasutatava vanemat tüüpi, ameerika valgusjaotusega optilise elemendiga ФГ105. Ka numbrituli on oma tähisega- ФП121. Uuemas kataloogis on laternal juba optiline element euroopa valgusjaotusega, nn. ´iguli tüüpi ФГ140 (ca 1977/78 aastast, mil kogu vene autotööstuse toodang läks nendele üle). Eesmine gabariit ПФ120, suunatuli УП120, tagatuli ФП120, helkur ФП313.

Tagatuled

Kuna tulede plastkorpused olid ajahambast puretud, leidus pragusid ja "kroomi" defekte, siis seega läks vahetamisele. Vanal ja uuel polnud detailides vahet, mõlemil oli ka "kroomi" kaitsev pealisvärv hõbedane. Metallist kinnituskronsteinid jäid aga omad. Nendel olid alumises osas küll mõningad tsinkpinna kahjustused tumedate oksiidilaikude näol. Need said ainult selles ulatuses mehaaniliselt maha kraabitud. Selle pinnakatte "restaureerimiseks" või õigemini kahjustatud koha konserveerimiseks kasutasin Hammerite Smoot Gold värvi. Kui keegi pildilt tuvastab, kuhu maani on värvitud, siis on hästi. Kui aga ei, siis on veel parem, kuna pinnakatted siis otseselt ei eristu. Ja minu jaoks kõige olulisem- detail ise oli ja jääb siiski algupärane.
Kui varuosa tulest rääkida, siis mida uuem varuosa, seda pohhuimalt tehtud (reeglina kehtib see ka kõikide muude varuosade puhul). Kui mu mälu ei peta, siis valmistamisaasta kronsteinil oli vist 83. Varuosatulel puudusid korpuse pirnipesade ümbrust ja kronsteini vahelised niiskust tõkestavad kummist rõngakujulised tihendid. Klaaside kinnituskruvid olid tsingitud, samas algupärasel on kruvid kroompinnakattega.

Hetlel tuli komplekteeritud nii, et punased ja kollased klaasid on uued, valged jätsin algupärased. Peamine erinevus klaaside alaservas asuva tuulutusava erinevates asukohtades.
Sellist vanemat tüüpi tagatuld, millele kinnitusid kolm eraldiasetsevat klaasi, kasutati tootmise algusest kuni aastani 1978, mil stangedele hakati lisana paigaldama suuri "kihvu". Ka ei ole kohanud nende seas selliseid tulesid, mille klaasidele oleks kantud mingeid kirjeid, rääkimata E-tähistusest.

Nüüd natuke joonealust juttu tagatuledega seonduvast.

Tahan siinsete piltide abil näidata, et esmapilgul täiesti ühesugused detailid, siin tuleklaaside näol, ei ole sugugi ühesugused- nende valamiseks on kasutatud mitmeid erinevaid vorme nii läbi aegade kui ka samal ajajärgul. Sel fotol on ülemised originaalid ja tähistatud aastaga 1971. Loobusin neist põhjusel, et lisaks kergele pleekimisele on ilmastiku (päikese) ja aja koosmõjul tekkinud plastisse ohtralt mikropragusid ja seega väljanägemine võrdlemisi väsinud. Väliselt on nad identsed, "luubi" moodustab täpikeste kogum, mille keskoha omakorda moodustab täpikeste kolmik, ventileerimisavad asuvad alumisel küljel keskel. Klaas 3 on selline, millistega sai komplekteeritud tuled. "Luubi" keskosas üksik täpp, mille ümber esimese ringi moodustavad 6 täpikest, tuulutusava tehtud alumise külje tsentrist paremale jäävale poolele.
Klaas 4 ei kuulu tehase toodangu hulka, on paras värdi, mis eristub teistest esmalt oma läbipaistvuse, õigemini just läbipaistmatuse poolest. Ka valuvorm, millisest see klaasivärdjas on sündinud, on juba ise loodud puuetega. Abiks foto, kus see klaas pildistatud tagantpoolt.

Siin on ka luup moodustatud täpikeste ringidest, kuid täpikeste vahed ringidel on ebakorrapärased. Ringe aga ainult kaks kolme asemel. Sellel klaasil puudub ka ventava.

Neid minu poolt nimetatud "kolhoositoodangu" klaase valmistati just mingi suvalise ettevõtte või kolhoosi abitootmises, sest tolle aja defitsiiditingimustes oli puudus kõigest, ka kõnealusest tuleklaasist. Kaubaks läks kõik, ka selline pooleldi läbipaistmatust plastist valatud tuleklaasilaadne toode. Taksopargi autodel võis taolisi tuleklaase autodel küll esineda. Sellistest "laadsetest toodetest", mida mul on ka aja jooksul tekkinud kenake hulk, võiks lausa sellise topaka "värdide" väljapaneku teha. Üks hullem, kui teine. On nii Vaz-i, mosse, sapika omi, kui ka mitmesuguseid veokite ja traktorite "tulelaadseid tooteid". Toodetuna hulgi, pakiti neid isegi kartulikottidesse. Oma silmaga neid kotte nähtud!

Kunagi, kui Volgat alles loodi, oli tagatule punasel klaasil veel üks omapärane nüanss- klaas oli ühitatud ilmselt helkuriga. Paar hägust pilti katseautodelt

Siin on juba ka paigaldatud juba seeriaautole omane helkur, seega justkui topelt. Maha pildistatud otse kuvariekraanilt JuuTuubis olevast filmiklipist, mis eelnevalt seisatatud. Sinised laigukesed on "erieffektid" aknast langevast peegeldusest kuvarile.

Ka kataloogide mõningad joonised sisaldavad seda jäänukhelkurit.

Sel pildil suunatule klaasid.

Ülemised jälle selle auto originaalid, erisused välja toodud. Täpikeste erinev arv näitab siin, et ühel valmistusajal ongi kasutatud erinevaid vorme. Ehkki, et nad on võrdlemisi tugevasti pleekinud, on nad muidu täiesti terved ja korras. Esmalt ma tulesid nendega ei komplekteerinud, ei välista aga tagasipanekut, kui need sulanduvad paremini auto üldise kulumuse foonil.
Alumised siis uuemast ajast, erinevus jällegi täpikestes. Siin on ka selgesti näha, kus siis täpsemalt nii ülemistel, kui alumistel ventileerimisavad asetsevad.

Tagurdustulede valgetest klaasidest pilti ei ole. Väliseid erinevusi neil peale ventava ei täheldanud, "kolhoositoodangul see sälguke puudub.

Numbrivalgusti on juba 1969.a kataloogis saanud asga omale tähise: ФП- 121

Et valgus paremini kanduks on korpuse siseosa pind värvitud juba tehase poolt valgeks. Tsingitud välispind oli õige kehvake, mul on ta värvi abil "ennistatud". Pirnid jäid ka algsed, vanadusest poolpimedad, kuplialustel must "kae".
Numbrivalgustit on vist muutumatuna toodetud juba algusest.

kod. Medvedjev · Postitatud: R dets 27, 2013 9:02 pm Postita teema:

Helkurid

Kaks suurimat valgusseadmete tootjat NLiidus olid КРAСНЫЙ ОКТЯБРЬ (KO) ja ОСBAР. Esimese tunnusembleemiks on kas ringi või ovaali sees asetsev K täht, teisel nimi tootel välja kirjutatud.

Ülemised on auto originaalid, toodetud tehases KO. Helkurite klaasi pinnal puuduvad igasugused kirjed.

Originaalide puuduseks oli jällegi see plasti sisepinnalt irdunud "kroomkate". Et originaalile lähedast tulemust saavutada, lihvisin pinnalt kirjed maha. Neil olid samasugused kui alumistel, seega valmistatud tehases OCBAP. Kui võrrelda helkivat kärjeosa, siis on ka see mul pildile välja joonistatud. KO omadel on kärjeread kõrvuti, OCBAP-i omadel aga vaheliti. Kui neid vaadata aga 90 kraadise nurga alt, st. külje poolt, siis muutub kärjekeste reastatus vastupidiseks.

OCBAP-i poolt toodetutel on põhja all mingisugune GOST-i taoline tähistus ТУ *******-80, mis lubab oletada, et nad on valmistatud 1980 ja hiljem.
Samas Gaz 24-le sellist tüüpi helkureid alates 1978. aastast enam ei paigaldatud, sest uut tüüpi tagatule kompaktsel klaasil oli helkurtriip juba olemas. Need helkurid on seega juba varuosaks toodetud või vorbiti neid mingi aeg ainult UAZ 469 jaoks teha. Nimelt umbes 1980. aasta paiku sai UAZ omale ka uut tüüpi eurostandardile vastava tulestiku: ette kahevärvilise klaasiga suuna/gabariidilaterna ja taha suure kolmesektsioonilise tule. Mul on veel meeles, kui uute tuledega UAZ-id välja tulid, siis nende helkuriteks paaril esimesel aastal kasutati just Volga omi. Hiljem aga suuri ümaraid all tagapaneeli alumistes nurkades, nagu alumisel fotol alumised helkurid. See koht UAZ-i tagaplekil tagatule kohal, kuhu paigaldati Volga helkureid, on aga ka kõigil hiljem toodetuil UAZ-469-l olemas. Ülemise pildi mustast plastist korpusega helkur sobiks Uaz-ile nagu kõige paremini. Paar näidet tolle aja Uaz-idest:

Leidsin ka väikese mudeli pildi UAZ-ist, mis loodud ka volgalt päritud helkuritega:

kod. Medvedjev · Postitatud: L dets 28, 2013 1:00 am Postita teema:

Eesmised gabariidituled ja suunatuled

Nende tulede klaasid on originaalid, korpused uued jällegi selle kahjustunud "kroompinna" pärast.
Allpool hulk erinevaid klaase

Klaas 1 on ka üks vanemaid, puudub E-tähistus, samas on all kiri " Sdelano v SSSR". Klaasil 2 on E-tähis klaasi vasemal poolel, klaasidel 4,5,6 aga paremal poolel. Klaasi 4 plast on tugevalt kollaka varjundiga. Klaas 3 on ka kirjeteta, samas aga täielikult väärakas "kolhoosi" toode. Täpikesed luubil on erineva suurusega ja asuvad korrapäratult. Tema valmistamiseks ei ole isegi materjali piisanud, juhtub sedagi. Oma puudega sobib aga hästi "värdjate" eksponaadiks.

Suunatuled

GAZ 24 suunatulede kolm põlvkonda.

Selline on oma kroomitud tagusega plastkorpuse, klaasi mustri ja täpilise luubi sarnasusega gabariiditule- ja tagatuleklaasidega on kõige volgalikum, nad koos loovad nagu ühtse tulede perekonna. Kõrgusemõõtmetelt on gabariidituli ja suunatuli ühekõrgused. Ilmselt oma plastkorpuse õrnuse ja rooste eest üsna kaitsetu lambipesa pärast lõpetati 2,5 aasta pärast selle tootmine...

...ning loodi uus niiskuskindlam silumiinkorpusega tuli. Selle klaas on juba ühtlasi kasutatav mõlemal pool. Sellise triibulise klaasiga tuli oli käibel ca 6 aastat. Võib öelda, et tänasel päeval ka üsna harva kohatava klaasitüübiga tuli. Samas plastist gabariidi kõrval on ta kõrgem ja kogukam, ei ole sarnasust isegi "poolvennana", pigem nagu küüditatud võõras. Selliste klaasidega tulesid omab ka Hr. Kalli muuseumis asuv autentselt säilunud musta värvi Võrust pärinev 1978. a. Gaz-24.

Ja jällegi suurte kihvadega stangega Gaz 24 ajajärgust, mil muutusid ka tagatuled E-reeglipäraseks ja ka eesmisi gabariite ja suunatulesid hakati valmistama euronõuetele vastavaid. Kõige levinuim suunatuli Volgadel, kõige kauem selliseid tehti, umbes 16 aastat jutti kuni mudeli 24-10 tootmise lõpuni. Nii teise kui kolmanda põlve silumiinkorpusega suunatuli kinnitub tiivale S-kujulise latist kronsteini abil.

Külge läheb siis selline komplekt

Vaade tagant. Ligemal asuvad rõngakujulised tihendid on originaalid, kuid neid oleks väga kehva paigaldada, peaks enne paigaldust fikseerima liimi abil korpusele. Mina neist loobun. Gabariidituledele hakati mingil ajal valmistama korpust üleni katvat kausjat tihendit, sellised on ka pildil tuledel, ainult lambipesa ots juhtmega paistab välja. Suunatuledele sobivad ka uuemad tihendid, mis mõeldud silumiinkorpusega tuledel kasutamiseks. Natuke kääridega kohendatudna sobivad nad ka hästi vanade tuledega.
Tuled kinnituvad tiivaauku ja esipõllele tagantpoolt kinnitusmutritega ligitõmmatavate plekist kopsikute abil. Selliseid plekikopsikuid on vast vähesed näinud, uuemat tüüpi kinnitused on lattrauast väänatud. Gabariiditulede kopsikud olid olemas, kuid neid sai ka tublisti pleki ja keevituse abil taastatud. Suunatulekopsikuist oli alles vaid üks- vasakpoolne, enam-vähem roostest puremata. Parempoolne sai selle järgi üks-ühele uus valmistatud, kuid peegelpildis. Tähikseibe kulub terve hulk, kuid niimoodi kataloog näitab. Tuled, tihendid, kopsikud, seibid ja mutrid on pildil koostamise järjekorras.
Parempoolse suunatule korpust on eelnevalt parandatud ja tagant uuesti värvitud (valge). Lambi pesa on identne gabariidi omaga, ainult lambipesa sisemist hülssi pidi kinnituse suhtes väljapoole koputama, kuna gabariiditulel ja suunatulel on see eri kaugusel. Juhe sai vana tagasi tinutatud.
Korpuse sisepind peaks olema "kroomitud" Eelmine omanik oli sisepinda mingi hõbevärvi ollusega võõbanud, mis aga oli ennast sööbinud tugevasti sügavale pinna sisse, eelnevalt korpust sulatades. Proovisin pinda uuesti puhastada ja poleerida, poleeritud pinda seespoolt küll fooliumi ja kroomkleepsuga katta, aga ei tulnud midagi välja. Lõpuks katsin ikkagi väljapoolt õhukesest fooliumteibist lõigatud ribakestega. Eestvaate pildil võib pinnakatte erinevusest aru saada, kuid hetkel oli see lahendus parim, mida suutsin teha. Kui paari meetri pealt ei ole aru saada, siis on hästi.

Siin veel ülesvõte, kui kannid koos.

Ja siin kõik esituled juba paigaldatuna, vaated aga tagantpoolt, rattakoobastest

_______________________________________
7.03.2014
Joonealune jutt

TeadePostitatud: N mär 06, 2014 11:59 pm

kod. Medvedjev · Postitatud: R veeb 07, 2014 11:21 pm Postita teema:

Küünte värvimine.

Sellest natuke hiljem, miks ma siin nende "küünte" värvimisega mässan, selle asemel, et võtta kapist uued tuleelemendid ja asi mutt.

kod. Medvedjev · Postitatud: T veeb 18, 2014 3:36 pm Postita teema:

Laternad.
Sellised nad siis valmis said. Detailid, millest nad koosnevad on vanad ja juba kasutuses varemalt olnud.

Laterna kinnituseks on ettenähtud jällegi just mittelevinud kruvid. Küll ma alles nuputasin, kust neid leida võiks, kui siis äkki turgatas pähe, et ka klaaskupliga (Gaz- 21,- 51, M402-408) bensupumba membraaniringil on samasugused kruvid, isegi pikkus on õige. Kuna ühel pumbal on ainult kuus kruvi, läks loosi 1,3 pumpa.

Lihtne oleks olnud võtta võtta seesama Moskvitsi tuli koos hajutuselemendiga, eemaldada talt ehisvõru, mida Gaz 24 ei ole ja panna ta täiskomplektis ette. Kuna olen seadnud kõrgendatud eesmärgid- koostada Volga võimalikult autentsetena näivate detailidega ka pisiasjades, siis ka siin välistasin auto sünniaastast hilisemaid, daatumite ja GOST-idega kaunistatud detaile. Sai siis välja otsitud õiged, kuid siiski uut viimistlust vajavad osad. Leidsin enda vanakola hulgast siis kolm vanematüübilist tulekorpust, millest siis kaks paremat sai töösse võetud.
Vene autotehnikal kasutatakse erinevail automarkidel ühe "perekonna" tulesid. Nii ka Volga latern ФП-122K on samast pesakonnast Moskvitsi 408/412 ümara tulega ФП-122. Volga tulele modfikatsiooni indeksi K annabki ilmselt see, et tal puudub välimine ehisvõru, selle alumine kinnitus korpusel puudub, juhtmete väheke erinev pikkus ja neile kinnitatud klemmid, mis GAZ-tehasetoodangul on kahvel tüüpi ja Moskvitsil silmus tüüpi. Kõik.

Kuid ka neil laternail on omad "põlvkonnad", omade ernevustega.

Vasakpoolne, Volga jaoks koostatav, ongi nüüd see vanem põlvkond. Algselt oli see Moskvitsi tule korpus. Selleks et ta volgalikuks saaks, pidin eemaldama tulevõru kinnitamise alumise kronsteini, mis oli korpusele punktitud. Korpus on saanud uue värvkatte, värviga sai uputatud roostekobrulisi kohti, et kannataks siledaks lihvida. Sellegi poolest sai kattevärv kokku väga paks uputades servale stantsitud "Krasnõi Oktjabr" tehase logo. Pehmelt öeldes läks värvimine untsu aga tühja sellest. Värvitud korpus on koostatud Volgale sobilikele juhtmetega.
Parempoolne on puhas ФП-122 ehk Moskviti tuli, kuid põlvkond uuem.

Et seda tuledekola oli rohkem, panen ühe pildi kopsikutest, kus juhtme läbiviiguaugu ümbrus kopsikuti erinev. Kolmel kopsikul Gost 3544-75.

Siin ilmnevad juba silme eest varjatud teatud ernevused.

Ja edasi juba vaherõngas paigaldatuna

Tuleelemendid. Vasakpoolne oma kirjadega sobis jällegi seetõttu, et puudus veel see Gosti kirjake.

Templid analoogsed.
12V 50+40 W
24V 50+40 Cd (kandelat)
ФГ 105 - 200
ГОСТ 3544 - 75 (parempoolsel Moskvitsi elemendil)

Siinkohal ma ei hakka üldse eraldi käsitlema euroopa valgusjaotusega tuleelementi ФГ 140, nn. ¸igulitüüpi elementi, mida hakati ka Volgadele kas 70-ndate lõpul või 80-ndate alul paigaldama.

Pirnid on karbist, tuttuued aga täitsa väärakad. Lambiosa koos sisemise sokliosaga on kraega välissokli külge joodetud vildakalt. Pidin juba jootekolvi sooja panema, et pirnid ära "remontida". Siis aga lähemalt süvenedes, leidsin, et kõik on õige. Nii peabki olema. Juba hõõgniidistik klaaskubli all on ühele poole viltu. Tähtis ei ole sokli ja klaaskupli omavaheline asend, vaid hõõgniidi asetus sokli suhtes, fokuseerides valgust peegeldilt hajutiklaasile. Võib öelda, et hõõgniidid on sokli põhjaga-kraega enam vähem ilusti risti. Kui ma oleksin pirnikupli ja selle sokli alumise sokliga uuesti jootnud nii, et pirn ilus välja näeks, siis oleks hõõgniidid oma sümmeetriast tugevasti kõrvale kaldunud. Tulemuseks see et ise ei näe pimedas sõita, aga vastutulijaid ehk oleks pimestanud küll. Nii, et need väärakad lähevad lampi sisse ikka nii, nagu nad on loodud.

Laterna sokli tagused

Keskel asuvad 2 ja 3 kuuluvad siis siin piltidel lahatavaile laternaile, väliselt jällegi eripõlvkonnast. 1, 2 ja 4 on sarnased. 1, millel juhtmete kinnitusviis on otse kruvidega, kuulub ZAZ 965 Muhule. 4.-nda tootjatehaseembleemi ei oska tuvastada. 5 ja 6 kuuluvad pro¸ektortüüpi laternatesse. 5.-da puhul kasutatakse kaheniidilist lähi/kaugtulelampi, millisele siisühendatud vaid kaugtuleniit. 6.-nda variandi puhul kasutatakse spetsiaalset ühe niidiga ja põhja all keskel asuva kontaktiga pirne.
Siin veel üks variant soklist koos elemendiga, hajutiklaas ka ikka ФГ 105 . See on nn. vee- ja tolmukindel variant, võidi kastada naäit. UAZ-idel.

Siis veel väike pildike erinevaist pistikuist. Mõlemad plastmassist- hilisema otsa kaup. Plasti kasutatakse hiliste varuosa elektriseadmete seas sagedasti, isegi näiteks tulede pealülitite juures. Täielik pask. Vähegi kehvema ühenduse juures, mis hakkab soojenema-kuumenema, selle plastiga kokkupuutes needsamad plastdetailid sulavad ja moonduvad, tulemuseks veelgi kehvem kontakt või veel hullem-mahapõlemine.

Ka tuleelementi fikseeriv võrul on oma roll ja et õige külge saaks. Pildil alumisel on lambile toetuv serv tagasipöördega. Selline on võrude väga vana versioon ja kasutati alati ka veel tuleelemendiga ФГ 105, pealmine on uuem, tagasipöördeta ja võeti kasutusele koos VAZ tüüpi tuleelementide ФГ 140 paigaldamisega. Sellistega on varustatud näiteks kõik 24-10 omanike autod. Ka veoautodele mõeldud tuledel olid vastavalt mõlemad kasutuses, küll aga enamasti tsinkpinnakattega.

Korra käis ka läbi mõte paigaldada lampelemendid. Nad on üleni klaasist. Neile on hõõgniidid sisse ehitatud, seega nagu suured pirnid. Kui hõõgniit läbi põleb, viska minema. Milline ressursi raiskamine nõukogude ajal! Kuigi üks neis on toodetud juba 65-ndal ja teine 67-ndal aastal, ei teadnud ma vene ajal selliste olemasolust. Nad on välja ilmunud nüüd juba hilisemal ajal. Aga terve USA enamuses selliseid kinnist tüüpi lampe kasutabki. Hetkel jäävad siiski minust riiulisse, panen ikkagi originaalelemendid ФГ 105.

Postituse kolmandal pildil on ka tulekopsikutealused tihendid. Vasakpoolne kitsam on Volga oma, sel puudub ehisvõru toetav serv, nagu Moskvitsi tihendil. Mõlemad tuled on kahe punkti reguleerimisega. Nende punktide väljaulatuvad osad läbivad tihendit näidatud kohtades. Panin küsimärgid aga kolmandatele suurtele avadele, samad avad on ka Volga tiibade tuleraamidel, Moskvitsi tuleraamidel, tegelikult on valmidus kõikidel tuleavadel kogu vene ümaralaternalistel toodangul v.a. VAZ ja ZAZ.
Kas see nö. joonealusena pakuks huvi või ma sellest ei jahuks? Ei ole eriti tagasisidet saanud, kas mu selline lahkamine ka siinsele laiemale lugejaskonnale midagi uut ja huvitavat üldse pakub.

janek555 · Postitatud: T veeb 18, 2014 7:14 pm Postita teema:

Kas teatmeteos pakub huvi? No mis sa ise arvad, loomulikult pakub! Kas teatmeteost lugedes hakatakse midagi kommenteerima või hurraa hüüdma? Jätka samas vaimus , huvitav on!

Zaparov · Postitatud: T veeb 18, 2014 7:50 pm Postita teema:

Kuna ma ise olen ka mutri ja kruvide tasandil nikerdaja, isegi kui ma ei ole niivõrd asjalik mees nagu seda on kodanik Medvedjev. Siis mind väga huvitab sellise teema lugemine,mis erineb teistest oma põhjalikkuse poolest.

kod. Medvedjev · Postitatud: N veeb 20, 2014 1:01 pm Postita teema:

Tore! No kui huvi tõesti on, panen täiega edasi.

Viimati küsisin, miks tulekopsiku alusel on ka kolmas suurem auk. Ka pilt tiivast, kus sama koha peal ava olemas. Miks ta siiski tehtud siis on, kui tal ei ole kasutust?

Esitlen ülalkirjeldatud laternate "isa", sünniajaga jaanuaris 1958. Otseselt konkreetne isend on valmistatud Moskvits 407 tarvis. Need vana aja varuosad on tunduvalt parema üldise viimistlusega, siledama kroomiga, üldse näevad nunnud välja, pane või puhvetkappi. Näitan teile ka nende sisemist ilu.

Alustangi tagantvaatega.

Siin ongi näha kolm messingist "padrunikesta püsti, millele on mustast metallist kübarad otsa lükatud. Seda tüüpi laternatel on tulede reguleerimine kolme kruvi abil, mille pikad osad siis on nendes "padrunikestades" peidus. Ajastukohane on juhtmete presentriidest torujas rüü¸.

Siin on näha ka nn "puitjuhtmeid" ehk riideisolatsiooniga, kaetud värvilise laki ja lisaks mustaga triibutatud, näevad välja kaunid, just kui ussinahad. See näitab, et ka varasemal ajal kasutati värvilisi juhtmeid, et elektriskeemis oleks kergem orienteeruda.

Siin on lisatud vaherõngas, mille peale toetub laternaelement. See rõngas ja ka kruvid on kollaseks tsingitud, mida sel ajal eriti laialdaselt pinnakattena ei kasutatud, rohkem sellist halli tsinki.
Juhtme piiraja on samuti sarnaselt minu koostatud laternaile laiaks litsutud seibina, pehmenduseks jupike presentrüü¸i.

Ka pirnid ise on parajad vaatamisväärsused oma andmestikuga.
Parempoolne on konkreetsest laternast, vasakpoolne aga selle paarilisest, mis on valmistatud ca aasta hiljem. Sel on peale massijuhtmejupi pikad juhtmed juba plastisolatsiooniga.

Ühise geenina jookseb läbi asjaolu, et laternaelementi kinnitavad võrud on eelmises postituse käsitletavatel laternatel samad.
Vot sellise komplektsusega on võimalik antud laternat edukalt ilma midagi ringi ehiamata paigaldada kas või GAZ 24-le, kuna pesavalmidus poritiivas on olemas.
Selliste "luubi" ja selle kõrval asuvate siledate vöötidega klaasidega tuleelemente võidi kindlasti kautada ka tolle ajastu GAZ 21-l, Pobedal jne.

Rõngale läheb selga väga õhukesest kummist tihend, mis peaks hoidma ära otsese vihmavee valgumise sõidu ajal laternasse.

Paigaldatud ka pealisvõru, mis võrreldes "järeltulija" omaga madalam ja küljelt kaarjam. Moskvits 407 tiiva esiosa kaardub kergelt ja laterna võru lõpetab selle kaare sujuvalt. "Järeltulija" paigaldamisel sellist ühtlast kaart ei saavuta, tekib selline "jõnks" tulenevaltvõru teisest profiilist. Võru on kinnitatud kroomitud kruviga, mille pea on võrdlemisi hästi eelnevalt poleeritud. Üldse, kui rääkida tulede võrude ja klaaside kinnituskruvidest sõiduautodel, siis need olid varasemalt alati kroomitud. Hiljem,kui 1971/72 toodetud tuledel, ka vanemate masinate varuosatuledel enam kroomitud kruvisid ei paigaldatud, lihtsalt tsingitud. Need läksid ka üsna kähku roostetama. Eks kvantiteedi arvelt kannatas kvaliteet, ka muude kroomdetailide puhul- varuosajupid on eriti karvased.

Mingi paralleeli antud laternale annab selle valgustuselemendi luubiga klaas. Selle luubiga klaasi teisendit, kuigi ilma siledate vöötideta kasutati ka eelseeria või katseautol Volga 24. See klaas on FG- 105 tüüpi klaasi eelkäija.

Nüüd selle pika joonealuse jutu joonealuseks jutuks veel paar pilti:

Siin on M-407 laterna vanema "venna" Moskvits 402-le kuuluva laterna võru omapärane kinnitusviis. Samasuguse profiiliga võrul on all lõhik ja teine teisel pool kinnituskõrvad.

Poldi ja mutri abil tõmmatakse võru nagu vits ümber tulekorpuse astmega tihendist eemaletoodud välisserva. Muu ehituse poolest on ta analoogne eelnevalt kirjeldatule.

No nii, selle Volga väliste valgusseadmete kirurgilise lahkamise ja doonorluse võib vist lõppenuks kuulutada.

Sm. Metalliotsija · Postitatud: N veeb 20, 2014 7:08 pm Postita teema:

Leian, et sellise teabe omamine, analüüsimine ja tahtlik edastamine läheb paragrahvi alla. Tunnustada ordeniga! Justkui tehase oma konstruktor vahetaks muljeid... ja täiesti usutav, et ka tema hindaks mõnda sõlme väljendiga s..t.

Palun jätkake, kodanik!
_________________
Haapsalu EPT




Kodu	Foorum	Galerii	Kontakt	Kuuluta




Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004 Kõik õigused reserveeritud