GAZ 24, must (1971) kod. Medvedjev

kod. Medvedjev · Seltsimees Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 207 Asukoht: Pärnu

See on esimene katse pilte üles laadida...

Tuligi välja!
See reklaamfoto aegade hämarusest on mulle justkui ideaali etalon enda 24 korrastamisel, viimaks teda sarnasesse seisu, kui antud fotol. Erinevuseks jääks vaid samasugune peegel, kuid üksikuna kinnitatuna seeriaautodele kohaselt uksele.

kod. Medvedjev · Postitatud: K mär 14, 2012 10:55 am Postita teema:

Hakatuseks veel paar fotot kunagisest reklaamvoldikust. Vaade kapoti alla.

Ja jõuagregaat eraldi.

Detailide kohta, millele numbrid viitavad, tulevad hiljem selgitused.
Järgneb millalgi...

kod. Medvedjev · Postitatud: L apr 07, 2012 10:14 pm Postita teema:

No nii! Vastupidiselt Sm. Tihhonovi Gaz 24-02 kajastamisele, mis ilmselt kunagi teema lõpus tal päädib mootori kajastamisega, hakkab minu projekti presenteerimine just jõuallikaga.
Mootor sai ka jooksvalt üle käidud. Vahetatud said kolvid, millest kolm vana olid mõrased, rõngad, siis väntvõlli, kui ka kepsude laagrid. Vanal pikilõtkuseibil oli 3/4 liugepinda täiesti hävinenud. Ja millegipärast ilmnes lahtivõtmisel, et ka jaotusvõlli tekstoliithammasratas oli hamba võrra märgist väljas. Ometi see mootor töötas ja sugugi mitte just halvasti. Klapid said ka kergelt üle soveldatud.
Sidur sai koostatud uue kettaga, vanal olid katted pea olematud.
Eks hoian ka kunagi hinge kinni käivitamisel, kuna muretsema paneb see paganama tagumine kahest jupist koosnev rasvanöörist väntvõlli tihend. Kas õnnestus otsad tihedaks saada või mitte?
Kahjuks ei ole mul pildimaterjali mootori ehitamisest.
Aga nüüd ta siin siis komplekteerituna.

Mootor on alg(eli)ne, lahtise karteri ventileerimisega, mille tunnusteks on siis filter-kork klapikambri kaanel ja gaaside väljutamiseks toru külje peal. Ei ole aru saanud, miks tehas vahepealsel perioodil, alates Gaz 21 III seeriast ja edasi Gaz 24-l kuni kusagil 70.-ndate teise pooleni kasutas avatud karterituulutust. Samas Gaz 21 I ja II seeria autodel ja ka eelkäijal Gaz 20 ning hilisematel Gaz 24 ja 24-10 jne. on kinnine tuulutussüsteem, kus karterisse imetakse läbi õhupuhasti puhas õhk aga ka karterigaasid imetakse õhupuhastisse ja edasi koos kütteseguga põletatakse läbi.
Mootor on koostatud võimalusel ainult algsetest ajastule vastavatest detailidest ja abidetaildest, milledest paljud neist eristuvad kas või kosmeetilise väljanägemise poolest hilisematest külgekruvitavatest. Veepumpa ja dünamot käitatakse ühe rihmaga ja vastavalt ka ühesooneliste rihmaseibidega.

Kindlasti nii mõnelgi juba tekkis küsimus, et miks selline harjumatu värviga klapikambri kaas (1). Ka ise kõhklesin, kuid kuna ka eelpool oleval vanal fotol on halli värvi kaas ja kuna mu auto on ka niigi värvilt must ja ka kapotialused abidetailid (süütepool jne) on mustad, võtsin voli kapotialust nati erksamaks muuta ehkki tehasest vast seeriaautod väljusid ikka musta kaanega. On olemas ka must kaas.

Klapikambri kaaned kinnituvad originaalis kõrge ümarapeaga M6 poltidega, samasuguseid kõrgeid polte, kuid teise pikkusega kasutatakse ka näiteks bensupumba membraaniringil, ukse sisemiste käepidemete kinnitamiseks jne.

Mootori number hakkab puhtalt 24-ga. Aga juba samal aastal hiljem loodi ka madala surveastmega mootor bensiini A-76 taksode jaoks, mudel Gaz 24-01. Neil mootoritel on kõrgem plokikaas ja 5 mm pikemad tõukurvardad. Ka mootori tähis hakkab 24-01.........., Kõrge surveastmega mootorid bensiinile AИ-93 said omale markeeringu alguseks 24Д........

Juba tekkis seltsimeestel küsimusi, et millega olen mootori värvinud? Tehas värvis plokke nitrolaki baasil alumiiniumvärviga. Kate oli õhuke, nii öelda üle jala lastud. Ilmselt värviti pooleldi komplekteeritud mootorit, hõbevärvi uduga oli ka pealtpoolt kaetud plokikaane külge kinnituv õhupuhasti kronstein, värvijääke oli ka bensiini peenfiltri kinnitusel ja ka elektromagnetmuhvil. Nitrobaasil värv ei püsinud hästi peal ja oli enamuses eemaldunud. Allesolnu eemaldus kergesti nitrolahustiga. Tehase lohakat värvimise käekirja ei tahtnud korrata. Mina värvisin komplekteerimata mootori. Värviks kasutasin ühekomponentset tööstusvärvi, TEKNOS-e KRUUNU 300 ALUMINIUM. Selle värviga on mul aastatepikkune kogemus ja kiidan teda heaks, püsivaks värviks. Firma veokatel on sellega varasemalt värvitud velgi ja allasõidutõkkeid. Läbikuivanuna ei hakka teda lahustama isegi nitrolahusti, mida oleme kasutanud, kui tõhusaimat pigisaasta eemaldit kevadisel veokate suurpesul.
Selle värviga katmiseks ei pea eelnevalt kruntima, tal endal on nii krundi kui ka kattevärvi omadused. Siiski ta ei ole just odav värv, kuid vastupidavus silub hinna parajaks. Soovitan!

Plokikaane tagaosas ei ole vanal kaanel valujälge töödeldatavast väljavõttest- kraani, korgi vms. tarvis plokikaane jahutussärgist.

Sisse- ja väljalaske kollektoril (19) ka mõningad erinevused. Sisselaskekollektoril puudub karburaatori jala all stutsi koht karterigaaside ärajuhtimiseks peene vooliku abil. Vasemal pool on valu nukkid- jäänukid, mis olid kasutuses eelseeria autode väga keerulise hoovastikuga gaasiajami tarvis, hilisemad sisselaskekollektorid on selle koha pealt juba siledad. Siin pilt sellest hulgihoovakestest koosnevast gaasiajamist, 1970.a raamatust

Ja "ülimasslevinud" lihtne variant, 1975. a raamatust. Igatahes selline ajam on mulle teada ka 1970.a. autolt.

Väljalaskekollektoril valatud koht (16) õhupuhasti kopsiku alumise kinnituse kronsteini tarvis. Sellest jublakast hiljem õige pea loobuti ja kollektoril seda kohta ka enam ei valatud.
Karburaatori eelsoojenduse (20) suve- talveasendi klapi fikseerimise mutter on tehaseautodel pronksist, seda kinniroostetamise ohu vältimiseks. Ka kollektorite endi ja väljalaske flantsi mutrid on pronksist. Selle eelsoenduse siibri töölesaamiseks sai päris palju vaeva nähtud, siibri telg oli kollektorisse kinni roostetanud.

Õlifiltri kaas (10) on vanematel mootoritel pealt sile, uuemail peal juskui kolm sümmeetrilist valutilka- tugevdust. Õlirõhu andur (13) on harvaesinev esiservast kaarjalt kumerduv, "ülimasslevinud" anduritel on esiserv täiesti kantis. Üldiselt ma kahtlen, kas ta töökorras on, sestap kui foorumlastel juhtub olema selline kaarduva esiosaga manomeeter varuosana üle, oleksin sellest huvitatud, mark MM352. Ühel tripil Riiga sai sealseid autovaruosade kauplusi kammides küll leitud analoogne, kuid margiks MM350, kuigi survevahemik sobib 0....6 atm.
Ka õlirõhu lambi andur (14) on samuti vanemat tüüpi membraaniga, uuem on pulgakujuline, pisem.
Õlimõõte varras on analoogne Gaz 21 omaga, juhttoru ja metalllindist vardaga. Uuemail juhttoru puudub, varras on aga oma olemuselt ja välimuselt sarnane Vaz tüüpi mootorite õlivardale.

Sm.Tihhonov · Postitatud: P apr 08, 2012 3:47 pm Postita teema:

Karupapa ei lase ikka latti sugugi madalale oma detailiviimistlusega. Mootor näeb välja sihuke, et tassi või elutuppa.

Minu käest võid saada selle oran¸i kõvera kleepsu õhufiltri kaanele. Olgugi, et originaalis kasutati vesipilti, ajab äkki asja ära.
_________________
Terve aasta poole aastaga

kod. Medvedjev · Postitatud: P apr 08, 2012 5:24 pm Postita teema:

No lati oled sina ikka nii kõrgele püüdmatusse upitanud, hea, kui ripsamisi altki läbi läheb Smile

. Kleepsu eest oleksin muidugi tänulik. Üritan olemasolevat vesipilti ennistada, raske saab see olema, sest must alusvärv on ikka nii lahti õhupuhasti küljest. Aga edaspidi võtan selle vesimärgi taastuse siin vaatluse alla. Vaatame, kuis tulem välja kukub.
Ma olen antud projekti raames endale eesmärgiks püstitanud ennistamise ehk restaureerimise, jättes vana ja kõlbuliku üle tegemata niipalju, kui võimalik. Näiteks kere kattevärvi puhul püüan säilitada vana võimaluse piires, tehes ainult kriipsude- kraapsude kohtparandusi. Ja kui parandatud koht sulandub vanaga ja jääb vähemärgatavaks on restauratsioon välja tulnud. Kui aga näituseks mingi keredetail on saanud täieliku uue pinnavärvi, siis antud detailil on tehtud värvi kapitaalremont ja see termin vastab nii hästi, kui halvasti välja kukkunud uue pinnakatte puhul. Kui kapitaalremont on värvil tehtud nii hästi, et vana värviga detaili kõrval ei ilmne "karjuvat" erinevust, siis võib antud detaili ülevärvimist nimetada ka renoveerimiseks-uuendamiseks. Nii olen mina enda jaoks need terminid lahti mõtestanud.
Ka tsingitud detailide juures, millel on rooste ja tsingi oksiidi vohamist, üritan kahjustuse piirkonnast rooste ja oksiidi eemaldada ja vajadusel teen suurematel pindadel kollase tsingi sarnase värviga parandust või väiksematel katan lihtsalt kerge läbipaistva laki kirmega. Detail võib välja näha vana ja päevinäinud, kuid roostet ma ei salli. Uuesti tsingitud üksikuid detaile üritan mitte kasutada, kuna üldises kontekstis jääks nad liialt kiiskavad ja võltsid.
Palju enam ma panen rõhku selle projekti raames just samast ajastust pärinevate originaaldetailidega taaskoostamisele. Ka püüangi rohkem siin teemas seda poolt käsitleda, see pakub mulle endale ka enam huvi ja eks hiljem ka mõni lugejaist teeb enda jaoks avastuse, kui erinevad siiski aegade jooksul jubinad ühel ja samal mudelil on olnud.
Ühesõnaga mind rahuldav tulem selle 40 aastase auto puhul oleks, kui ta väljanägemine jääks nii umbes 4 aastase keskpäraselt ja 14 aastase hästihoitud auto vahemikku.

kod. Medvedjev · Postitatud: E apr 09, 2012 9:36 pm Postita teema:

Kui eelnevalt juba läks jutt ka gaasiajami peale, siis räägiks ka natuke karbussijuttu.
Olen muretsenud mulle olulisi varajase Gaz 24 mootori külge kuuluvaid abijublakaid 2 eksemlari, no igaks juhuks.
Nii ka karburaatoreid. Peal on selline:

Ja varuks on selline:

Need kaks on sellised, mis sobivad oma ajastusse, ütleme nii,et need on esimese põlvkonna karburaatorid. Nende peamiseks erinevuseks on just esiteks karbussi jalal olev segusiibrite avamise kulisssüsteem, mis on peidetud kinnise kaane taha. Teine erinevus on selles sinises andmeplätakas, mis on just ainuomane varajastele karburaatoritele. Samasuguste erisustega tehti ka K-126Г varajasi vennaskarburaatoreid K-126П (M-408) ja K-126H (M-412). K-126П puhul on andmesildike punane, K-126H aga tumesinine. Selliste tunnustega nii Volga kui Moskvitsi karpasid valmistati vast kuni 1973. aasta mingi ajani.
Tekkis karpade II seeria Smile

,millel ei olnud enam värvilist andmesilti ja segusiibrite ajam oli kõigile näha. II seeria karburaatoreid on tehtud palju-palju, valmistati neid "ülimasslademeis" (see termin mulle väga meeldib, tuntud ühe vanatehniklase keelekasutusest ja ühest teisest foorumist)
Need kaksikud käisid ka laua peale ja lahti ka. Lisaks suurele pesule, leidsin seest ka logisevaid vidinaid. Vanemal, praegu mootori peal oleval on segusiibrite teljel üsna suur lõtk. Eks näis, kas ta oluliselt jääb mõjutama tühikäiku. Suurte anomaaliate puhul on teine "varnast" siis võtta.

Isegi kaksikute sisus oli erinevusi. Pildil punasega juhtvõll ja selle vastav juhtpuks karpa keres oli vanemal 1mm peenem, kui uuemal. Uuema võll aga samas mõõdus "ülimasslevinutega". "Ülimasslevinute" kiirenduspumba kolvidele käib otsa ka eraldi mansetttihend.
Kataloogi pilt näitab ka selliseid vidinaid, mille paigaldamine vennaskarburaatoritele oli selleks ajaks juba kadunud. Aga eks kataloogi joonis võib loodud olla ka juba 60.ndate keskel.

Ja karbussiteema lõpetuseks paar pilti nn. II seeria karpadest, mida on toodetud ja on saada "ülimasslademeis".

Ja seda isendit võiks hoopis lugeda K-126Г III põlvkonna karburaatoriks, siin üldse aken puudub! No täiesti out!

kod. Medvedjev · Postitatud: K apr 11, 2012 7:37 pm Postita teema:

Karburaatorisse peab bensiin jõudma läbi torustiku.
Siin vana kataloogi pilt.

Märgitud lint-splint ühendused kuuluvad ilmselt eelseeria aega, ka pumpa, peenfiltrit ja karburaatorit ühendav metalltorustik.
Minu autol olid peal juba pikad voolikud, mis olid otstest kokkupigistatud metallhülssidega fikseeritud.
Nagu hilisema kataloogi pildil.

Muus osas on 1971.a. auto torustik sama kui 1969.a kataloogipildil.
Seega puudub kütte tagasivool paaki. Tagasivoolu kasutuselevõtu tingis ehk kapotialuse kuumuse ja suvise leitsaku koostöös tekkida võiv anomaalia, kui bensiinipumbas võib näiteks linnaummikutes või foori all lubavat tuld oodates mootori tühikäigul tuksudes ja väikese bensiini tarbimise-etteandmise korral bens lihtsalt pumbas keema minna. Keev bensiin aga oma survega lükkab mulinal end pumbast tagasi paagi poole. Pump jääb tühjaks tekkinud aurukorgi tõttu ja lõpuks kõige parajamal momendil, kui liikuma on vaja hakata, sureb mootor bensunappuse tõttu hoopski välja. Tagasivooluga sellist asja ei saa juhtuda, kuna pump jahutab end siis ise, järjest värsket jahedat bensu peale pumbates. Et ka karburaatorisse bens jõuaks, on kolmikul tagasivoolu ava kahandatud pisemaks.

Kuna voolikud olid juba üsna mõrased, otsustasin need asendada. Leidsin oma varudest jupi analoogset voolikut, mis oli pealt peenekoelise riide koega, nagu originaalgi, lõikasin parajad jupid ja läksin hüdraulikaga tegelevasse firmasse otsi pressima. Otsad pidid saama sarnased, ümber vooliku kokkupressitud metallhülsidega. Lõpptulemus siiski ei saanud päris üks-ühele, kuna masin ja selle pakid võimaldasid pressida ainult ühe laia pressitud jäljendi. Algselt aga oli pressitud kitsamate pakkidega kaks jäljendit hülsi kohta nagu juuresoleval fotol all pool asuval õlivoolikul. Pean tulemusega leppima, see jäi siiski kõigist alternatiividest originaalilähedasim. Pidin ka tingimata kasutama omi voolikuotsi koos mutritega, sest need on peenkeermega ja vastavad on ka põlved kuhu nad kinnituvad, mõõt M14x1. 1980.a kataloogis on põlved ja stutsimutrid juba samas mõõdus, mis õlivooliku otsad M14x1,5 ehk siis tavamõõdus. Õlivooliku pind on vastupidiselt bensuvoolikutele sile läikiv, kummine.
Hilisematel Gaz 24, 24-10 ja ka Uaz-i bensiinivoolikud ja otsikud on peale ühendamist tihendatud vooliku peale pressitud lõhikuga "sõrmusega".

Kuigi vana kataloog väidab kõiki põlvi (5 tk.) olema ühesuguse pinnakattega П21, mis tähendab kadmeerimine ja poleerimine, olid bensupumba küljes olevad kaks põlve mustad nagu uuemas kataloogis, pinnakatteks П4- fosfaatimine ja värvimine musta värvi.

Pumba jalast läheb läbi võll, mis läbib ühtlasi ka hooba, mis reaalselt tööd teeb. Võlli stoperdusviise on erinevaid. Üks vanimaid on läbiva pikka võlliga, mis otstest splinduitakse. Selle miinus on suurema kulumuse puhul võlli ja korpuse vahel pumba õliga leemendumine, kuna pump jala kaudu on otseses õlikeskkonnas. On ka lühikese võlliga variant, millel üks korpuses olev võlli pesa on pealt umbne ja teiseltpoolt suletakse peituv võlli ots kruviga.
Minu pumbal on on ka lühike võll aga otsad korpuses on suletud väljastpoolt väikeste koonuskorgikestega. Igatahes õlikindlam variant.

Küllalt levinud on ka allpoololev kaanekaunistusega pump aga mulle ta välimus selle "kaunistuse" tõttu ei sobi.

kod. Medvedjev · Postitatud: E apr 16, 2012 9:52 am Postita teema:

Et aga bensiin õigel ajal mootoris plahvatama, panna on vajalik süütesüsteem. Nagu eelnevalt juba mainisin, on mul mootori juurde kuuluvaid abijublakaid kaks eksemplari. Nii ka süütepoole.
Pildil vasakpoolne on haruldasem, mille vits on koomale tõmmatav hoopis turjalt. Samasugune pool on ka teise postituse kapotialuse fotol (2).

Süütejagajad on erilised selle poolest, et nende andmed on stantsitud korpusele needitud andmesildikesele.
Ülemine mootorile komplekteeritu, alumine varuks:

Ka mõlemad jagajad said remonditud. Mõlemi suurimaks veaks oli see, et vihte hoidev plaadike oli võlli küljest lahti. Vihtide nõrgemat tagasitõmbe vedru sai reguleeritud lõtkuvabaks, et vihtide tsentrifugaaljõu vähenedes miinimumini, veaks vedru raskusvihi ikka tagasi algasendisse. Valdavalt kõigil jagajail on see lõtk suur, kus eemaldatud kaane korral keerates rootorit paremale piirasendisse ja vabastades siis, ei pöördu see vedrude mõjul algasendisse vasemale. Sel juhul jääb süüde uitavaks ja raske teda täpseks panna. Pukside seisukord oli talutav.

Üldlevinult on andmestik otse korpusele löödud

(foto intrnetist)

Küünalde piibud (3) on mul valitud kõverikud, taotlemaks võimalikult sarnast vaadet ikka sellesamase teise postituse pildile kapotialusest. Selliseid kõverikke piipe toetab ka varane kirjandus, nii 1969.a. Gaz 24 varuosakataloog, kui 1971. aasta raamat "Gaz-24"
Pildimix raamatust

Leidsin oma varudest väga vanad kõverad piibud (kõrvaloleval fotol), ilmselt "Pobeda" ajastust, olid ka 90.- ndail valmistatuid, kuid nende valukuju ei olnud nii konkreetne, kui vanadel. Teiseks püüan hilisemaid toodetuid detaile üldse vältida. Olgu siis juba varasem.

Varukomplekti jäid sirged piibud СЭ 14, millest 3 valmistusajaga III-71 ja üks IX-71.

Kõrgepinge juhtmetest pikemalt ei räägi, ainult et kindlasti väldiksin nii vanal autol vazilike punase kestaga juhtmeid, mida kasutati ka hilisemate kahekümne neljade juures.

kod. Medvedjev · Postitatud: P mai 20, 2012 12:54 am Postita teema:

Gaz 24 oli masstoodetud sõiduautodest teine, millele paigaldati vahelduvvoolu generaator. Esmalt sai analoogse voolu tootja Moskvits 412 1967.-ndal aastal. Generaatorid on mõlemil täiesti sarnased, Moskvitsil oleval sõsargeneraatoril erinevus vaid rihmarattas ja eesmisel otsakaanel asuva rihmapingutuskõrva asukohas.
See siin on Volga väga varajane genekas.

Korpus on sel ümarate vormidega. Andmesilt (1) on needitud eesmisele otsakaanele. Sedasorti "birkat" kasutati õige lühikest aega, "ülimasslevinult" taoti andmestik korpuse tagumisel kaanel olevale laagri kattele. Varajase generaatori otsakaane kuju on valurandi (2) tõttu mõneti erinev hilisemast, moodustades sellise omapärase astme korpusele.
Harjade hoidik (3) on tehtud samast materjalist, nagu aku kate - bakeliidist. Hiljem valmistati hoidik plastmassist.
Sel pildil aga on sama ajastu generaator, mis on valmistatud paar kuud hiljem.

Selle geneka eesmisel otsakaanel astet (2) ei moodustu.
Mõlemad genekad on varustatud ühesoonelise rihmaseibiga.

Siinsel fotol on selgemini näha varasema geneka astmega korpus.

Vanemat tüüpi rihmapinguti latt on sirgem, väikese jõnksuga, uuem aga täiesti kaarjas.

Volga tootmise perioodil muutus vähehaaval mitmeid kordi generaatori korpuse kuju, ümarad servad muutusid järjest kandilisemaks.
Võrdluseks üks lõpuaja geneka pilt:

kod. Medvedjev · Postitatud: R okt 18, 2013 12:32 am Postita teema:

Aeg kaob kiirelt. Päris piinlik kohe, et pole pikka aega bloginud. See muidugi ei tähenda, et ma vahepeal pole auto kallal midagi teinud. Ka on kogunenud ilmutamata pildimaterjali samuti, mis vajab läbitöötamist.

Vahepeal õnnestus hankida üks tutikas Gaz 53 genekas aastast 1968. Selle otsakaaned olid mõlemad kõige ürgsemad- mõlemal otsakaanel on staatorimähise läheduses konkreetne, umbes 1 cm laiune kõrgem rant. Vahetasin tagumise otsakaane koos kruvidega Volga omaga ringi. Selle kaanega kaasnevad lühemad kruvid. Nüüd sai selline päris eheda väljanägemisega, identne kataloogijoonisega. Vasakpoolne pilt siis enne, paremal peale peale vahetamist.

Г-250 tüüpi generaatorid on kõik identsed ja omavahel vahetatavad. Täht E või Ж või ... eristab neid rihmaratta poolest, mis erinevate mootorite puhul on ise ka erinevad. M-412-le paigaldaval generaatoril on lisaks rihmarattale ka pingutikõrva teise asetusega eesmine otsakaas.
Volga geneka mark on Г-250E1.

kod. Medvedjev · Postitatud: R nov 01, 2013 8:05 pm Postita teema:

Missivalimine pingeregulaatorite vahel.
Volga releeks on PP 350, mida kasutati ka veokal Zil 130.
Kandidaate on kahes tulbas kokku kaksteist. Vasemas tulbas on ühe tehase ja teises tulbas teise tehase tooted.
Vanimad on tulbas ülal, all noorimad. Vasemas tulbas asuvad tehasenime lühendi ja logoga- KЗАMЭ all toodetud releed, mis võivad valmistatud olla Kalugas. Sama logoga on valmistatud ka muude vene sõidukite releesid, näit. ka PP-24, millel mõningate isendite kaanel just seesama Kaluga nimi. Parempoolse tulba logo ei oska lahti ¨ifreerida, seega ei tea, kus neid toodeti. Allpool, eelviimasel pildil on selle tehase relee koos pakendi ja intruktsiooniga, kuid ka seal ei ole kirjas ei tehast ega aadressi. Vasakpoolsete releedele on kantud valmimise aeg- kuu ja aasta- sisselöömise teel korpusesse, parempoolses tulbas olevaile templi ja värvi abil.

´ürii, mille koosseisu kuulun ainuisikuliselt, on karm aga õiglane.
Parempoolne kandidaatide tulp langeb kohe välja, kuna pean tehast, mille logo on kujutatud ka releede korpusel, tänapäevamõistes B-varuosa tootjaks. Miks? Releedel 9, 10, 11 ja 12 on põhjaalusele plekile peale stantsitud hind- Ц. 28.- Р. Tehases koostatud auto detailidel ei ole kunagi mitte ühelgi hinda juures, ei stantsituna, tembeldatuna ega kleebituna paberil.

´üriina olen karm ka vanuse suhtes, antud juhul eelistan vanemaid ja praagin seega vasakust tulbast välja ka nr. 4, 5, ja 6. Sõelale jäävad seega 1, 2, 3 ja isegi mööndusega variant parempoolsest tulbast 7.
Need on teistest mõneti erinevad oma väliskujunduses, mis on otseseks viiteks GAZ 24 varajastele isenditele. Neil on ka sisse valatud riikliku standardi ehk ГОСТ-i number 3940-57, mille kaks viimast numbrit näitavad aastat, millal ГОСТ kinnitatud on.
Üldse on relee-regulaatorite ГОСТ-i uuendatud neli korda:
1) ГОСТ 3940- 47 aastast 1947
2) ГОСТ 3940- 57 aastast 1957
3)ГОСТ 3940- 71 aastast 1971
4)ГОСТ 3940- 84 aastast 1984
Releed 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10 on -71 GOST-iga, kusjuures nr.7 -l on kirje ГОСТ 3940- valatud ja sellele järgnev 71 numbriraudade abil sisse löödud.
Releed 11, 12 on -84 GOST-iga.
Kuna antud Volga on ise 1971 aasta algusest, siis ise välistan kõiki -71 GOST-iga, veel enam -84 GOST-iga releesid.
Nagu mainisin, jäid sõelale 1, 2 ja 3. Need kolm on lisaks eelnevale ka värvitud hõbedaselt nn. vasaravärviga. Ka sobivad nende releede väljalaske ajad selle auto tootmisaasta ja kuuga.

Releede missiks saab nr. 3, kuna ta on hästi säilinud väljanägemisega. Kuid oma hea väljanägemise on ta säilitanud tänu sellele, et ta pole veatu omas sisemuses. Sain selle relee kaasa koos autoga, oli topitud uue relee pakendikarpi, millele oli rohelise pastakaga peale kirjutatud- njeispravnõi- rikkis. Eks tuleb teda siis remontida sisemuse vahetamise teel aga väljanägemise jääb ikka audentseks. Nüüdseks on ka nr. 3 kontrollitud, kuid kontrollimisel sellel lühikesel ajal ta täiesti töötas.
Esimeseks printsessiks valin nr. 2, ka see on päris pandava väljanägemisega pärast mõningate iluvigade pintsli ja värviga puuderdamist, sisemus ok. Ja teiseks printsessiks nr.1, väljanägemine on vähe viletsam aga sisu samuti korras.

Siin siis varuosa koos pakendi ja instruktsiooniga

Ja "Miss PP-350", ГОСТ 3940- 57, sündinud veebruaris 1971

Ei ole lihtne, kui detailide valiku puhul juuksekarva lõhki ajades oma joont ajada.

Samas pean ka kõiki neid Volga omanikke tublideks, kes oma lemmiku hinges hoidmiseks mida iganes tükke külge poogivad, et masin üldse elus ja ka sõitev oleks.

Sm. Västrik · Postitatud: R nov 01, 2013 8:12 pm Postita teema:

Kodanik Medvedjev, Teie teema on paranormaalselt põnev oma detailsuses.
Sooviksin lugupidamisest teha sügava kummarduse, kuid aastad pole seljale hästi mõjunud.

Seega saadan lihtsalt mugava virtuaalse tervituse ja loodan ka tulevikus sama põhjalikku lugemismaterjali nautida.

Sm. Västrik,
Tartu rajoon
_________________
Jõudu annab A-76

kod. Medvedjev · Postitatud: K nov 06, 2013 12:23 pm Postita teema:

Tänan, sm. Västrik! Teadagi, igasugune kiitus on stimuleeriv. Vanarahvas teab öelda: kiida lolli- loll rabab topelt. Nõukogude ajal eraldati partei ja valitsuse poolt kiituseks aukirju, sotsialistliku töövõistluse medaleid jne. No ja neid kodanikke ikka jätkus, kes selle nimel rabasid.

Ma raban nüüd sellega, et jahun veel releedest, laskudes veelgi sügavamale detailidesse. Kahtlemata on siinsete lugejate seas neid, keda peensused ei huvita aga ka vastupidi- vägagi huvitatuid.

Nagu eelneva postituse grupipildilt selgus, on releesid toodetud vanema väljanägemisega, nagu nr.-d 1, 2, 3 ja 7. Ülejäänud on justkui uus põlvkond.
Vasakpoolse tulba 4, 5, ja 6 on saanud omale juba kvaliteedimärgi, kaane kõrgema keskosa nurgad ei ole enam sirge tahuga, nagu vanadel ja paremas tulbas olevail, vaid ümaralt kaarjad. Altpoolt on näha erinevus selles, et esiteks on keskelt kadunud "tünnide" kolmik, teiseks pöhjaplekk on juba stantsitud ribistikuga, millest 6.-ndal on see jällegi erinev 4.-st ja 5.-st. Kõigil kolmel aga on erinev sellesama pleki kinnitusviis.
12-s on valmistatud kõhu alt 2-he "tünnilisena".

Sirvides vanemat kirjandust Gaz-24 kohta, avastasin, et veelgi varasem välisdisain erineb fotol olevaist sel moel, et relee korpuse kõrgemal keskosal on olnud eraldi andmesildike, mis on kinnitatud neetimise teel. Sellise väljanägemisega releed võidi kasutada eelseeria autodel ja võib-olla ka päris alguseotsa seeriaautodel. Tähelepanelikud lugejad kindlasti juba nägid, et ka kajastatava auto generaatoril ja jagajal on needitud andmesildid. Needitud andmesildiga releed ei ole elusana näinud.

Siin siis paar joonist oletatavast releest.
See pilt on võetud volga.ee avalehelt allalaaditavast inglisekeelsest Avtoexpordi poolt välja antud Gaz 24 remondiraamatust, mis on oma joonistelt üdini algupärasest Volgast. Muide, mitteükski Avtoexpordi trükis ei sisalda trükitu väljalaskeaastat kahjuks. Selle all oleval fotofragmendil väga vanast reklaamvoldikust on ka relee aimatavalt andmesildikesega, tunnuseks kollakam hägune laik relee keskel.

See joonis on aga venekeelsest, ka väga vara, 1971. aastal väljaantud raamatust "Avtomobil Gaz 24"

Uuema põlvkonna relee näidisest nr. 13 ei ole ma üldse juttu teinud, kuid tema omapära tuleb jutuks edaspidi alateemas " Nõukogude autotööstuse pingeregulaatorite evulutsioon - areng ja taandaareng"

Kohtumiseni!

kod. Medvedjev · Postitatud: L nov 09, 2013 9:43 pm Postita teema:

Releest nr. 13 teen nüüd juttu aga esmalt nagu lubatud:
" Nõukogude autotööstuse pingeregulaatorite evulutsioon - areng ja taandareng"

Kõigepealt üldpilt releede generatsioonide esindajaist.

Siin siis samuti vanurid on üleval ja noorimad parempoolses tulbas all ja kaks päris "titat" nr. 13 ja 14.
Allpool ka portreefotod:

Vasakpoolseim nr. 15

Keskmised nr. 16 ja 17, kuuluvad vanale Moskvit¨ile

Releel on vahetunud Gost. Väljalaske kuu ja aasta poolest on see juba kindlasti varuosaks toodetud. 1960-ndal aastal oli tootmises juba ülejärgmine mudel 407.

Ja parempoolse tulba vanim, sobiks väljalaskeaastalt nii Pobedale, kui "viisnurgaga" I põlvkonna vanale Volgale:

See aga on just paslik II pk. vanavolgale. Tootjatehase embleem kirjaga KЗАMЭ on juba tuttav "missivalimiselt" Gaz 24 releede hulgast.

Edasi samast tehasest:

Sobiks Gaz 21 III põlvkonnale:

Seda tüüpi releed olen väga sageli näinud ka Gaz 21 kapoti all, kuigi margi järgi kuulub Moskvit¨ 408-le ja lõpuotsa Gaz 51-le. Pildile olen trükkinud M 2138, mis on siis 408 mootoriga 2140-ne versioon ja relee väljalaskeaasta sobib just sel ajal ka tootmises olnud M-2138-le. M-408-le sobib ta, kui juba hiljem toodetud varuosa.

Releed 17 ja 21 on tutikad, oma väikese nüansiga taastajaile heaks õppematerjaliks- kaane kinnituskruvid on punase värviga plommitud. Natuke punakat varjundit ka nr. 20 ja 22 kruvidel.

Kõik siinsed Г-24 tüüpi releed oma kaante kujunduse, kirjaviisi ja tähtede ¨rifti poolest teineteisega ei kordu.

Milles siis see "taandareng" seisneb?
Kui panite tähele, siis on osal ülalpool asuvatel piltidel, millel just vanemad releed, mul alla kriipsutatud jämedama punase joonega mingi salapärane number 3702. Tema salapära on lihtne. See number on olemas kõigis autode varuosakataloogides ja näitab alati releede alagruppi. Releedel nr. 20, 21 ja 22, mis on valmistatud 60-70-ndail ei ole seda numbrit kaanel, küll aga uuesti kasutusel uue põlvkonna releedel nr. 13 ja 14.
Pole nende uuema aja juppidega nii väga kursis, selle nr.13-ga sarnase väljanägemisega relee peaks olema ka 24-10-l ja 3102-l, aga 201. asemel on mingi muu number vist.

Seda, numbri 3702 uuesti kasutuselevõttu ma siis tinglikult nimetangi taandarenguks.

Varasem suurem taandareng vene autotööstuses toimus Gaz veokitel. Gaz-51 käigukastis puuduvad käikude lülitamisel hammasrataste kiirusi ühtlustavad sünronisaatorid. Käiku vahetades pidi esmalt käigukangi viima vabakäigule ehk neutraalasendisse, siis siduripedaali korraks üles laskma, siis uuesti alla vajutama ja alles nüüd sai järgmise käigu enamasti hääletult, ilma hammasrataste raginata sisse lülitada. Sama ka kõrgemalt käigult madalamale käigule üleminnes, lisaks siduripedaali üles laskmisele andma ka gaasi, tõstmaks mootoripöördeid umbes nii kõrgele, milliste pööretega mootor peale käigu lülitamist eeldatavalt tööle-vedama hakkab. Selle täpne tajumine oli autojuhi kõrgeim pilotaa¸ ja profid käikudega ei ragistanud. Kui ilmus juba 60-ndail meie teedele Gaz-53A, oli selle auto mugavuseks juba sünkroniseeritud III ja IV käik. Kuni siis millalgi 80-ndate alguseaastail, mil hakati 53-le jälle tavalist sünkroniseerimata käigukasti külge panema ja juht pidi jälle kõikide käikude puhul traali-vaalitama siduri/vahegaasiga. Kel on topeltsidurdamine veres, siis selline käiguvahetusstiil säästab tublisti sünkronisaatoreid, ka kulunud sünkrodega kastis saab käike hääletult lülitada. Vot selline lugu veel taandarengust.

Ka näiteks lõpuotsa varuosa generaatoritel ja on uuesti kasutusele võetud alagrupi number. Samuti starterite tähistuses. Generaatori alagrupi number on 3701, starteritel 3708. Ka kataloogidest leitavad samade numbritega alagruppide alt.

Seekordne teema oli juba liialt laialivalguv, järgmine kord siis ikka minu autoga seonduvast ainult.

Kohtumiseni!

kod. Medvedjev · Postitatud: E nov 11, 2013 10:05 pm Postita teema:

Juhuslikud pildid, juba varasemalt tehtud.

Auto kerest. Kere oma vanuse kohta on hästi säilunud, võib öelda, et isegi väga hästi. Kerel olid vahetatud vaid esitiivad, mis olid juba varuosana mõlkis ja tagumisest servast ukse juurest olid kohutavalt punnis. Ei hakanudki uusi tiibu hankima, teades, et varuosa plekidest ükski ei istu nagunii veatult ette. Seega sai olemasolevaid kohendatud. Tiiva tagaserval, mis peaks uksega ühesuguselt kaarduma, on seespool tugevduskaar. Tiival endal kaare juurs kinnitusi kerele ei ole, vaid tiib kinnitub tagant ainult ülevalt ja alt poldiga. Eks siis sai tiibu lihtsalt julmalt muljutud, et ka sisemist kaareraadiust kahandada ja uksejoonega ühtlaselt jooksma saada. Et ka muid mõlke oli vaja välja koputada, punnsilm-suunatulede augud kinni keevitada, siis lõpptulemuseks läksid tiivad ikka lauspahtli alla.

Järgnevatel piltidel ongi tiivad silutud ja proovivärvitud Globo musta poolläikivaga. Tiivad on kergelt kinnitatud, et vaadata, kuidas kaared-viigid kokku istuvad. Noh ütleme nii enam-vähem rahuldavalt.

Tagapaneel läheb samuti täisvärvimisse. Siin said määravaks esiteks mõlk vasemal pool helkuri ja numbrialuse vahelisel alal, teiseks kunagi pikkade numbrimärkide kinnitamiseks puuritud lisaukude kinnipanek ja kolmandaks pagasiluugi tihendi renni väliserva täielik uuendamine tagapaneeli ülaosas (Gaz -24 kõige roostealtim koht).Paneeli alaosas, parempoolse stangekinnituse ja tiiva valtserva vahelises alas, sai ka tükk roostest kajustatud plekki asendatud. Ei kasuta haigete kohtade ravitsemisel plekitüki pealepanekut, vaid uue ja vana serv-servaga liitmist.

Kapotil ja tagaluugil lähevad värviuuendusse ainult servad.

Mootoriruumis praktiliselt keevitustöid vaja teha ei ole. Uue värvikuue saavad eesmised poolraamid, mootoriruumi küljeplekid valdavalt jäävad oma värvi alla, vaid akualus vajab uut värvi.

Kere juures plaanin umbes 70% välispinnast jätta pisidefektidega originaalvärvi alla. Seda ala hõlmab siis katus kapottide horisontaalpind, uksed ja valdavas osas ka tagatiivad. Las jääda siis mõned kriipsud- kraapsud-täkked, aga nii vana auto puhul on see loomulik. Eks ta ole isegi mõnevõrra raskem ülesanne uut ja vana värvi silmale mittehäirivalt kokkusobituma panna. Ülevärvimisele lähevad lisaks esitiibadele ja tagapaneelile veel küljekarbid, tagatiiva koopaservad ja umbes 20 ruutsenti juhiukse pinnast.




Kodu	Foorum	Galerii	Kontakt	Kuuluta




Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004 Kõik õigused reserveeritud