GAZ 2402 (1985), Mehann

mehann · Seltsimees Liitunud: Oct 02, 2007 Teateid: 471 Asukoht: Harjumaa, Saku

Ega ma ei teagi täpselt kuidas see kõik algas. Kusagilt ma omale selle universaalipisiku igatahes sain. Võibolla seepärast, et nüüd on peres koer ja kaks väikest last, varem olin ainult ise oma väheste asjadega. Aga võibolla hoopis sellepärast, et üks seltsimees kajastab juba mõnda aega oma universaaliprojekti meie seinalehes. No ikka tahaks ju naabrist parem olla, või vähemalt samahea. (Tegelikult sain kunagi oma 8. sünnipevaks universaal Volga mudeli.) Seega tuli endale ka vagun sebida. Peab mainima, et valik on turul suhteliselt kesine. Üks auto siiski sobis. Autole sai järgi mindud selle aasta esimese suurema lumega. Loomulikult tahtsin autoga omal jalal ise koju sõita. Eestlase jonnakus lööb vahel välja, mis teha. Ma isegi mõtlesin, et miks mul seda tarvis on? Ehk on see on nagu lõvi taltsutamine või koera koolitamine, et omaniku tahtmine peab alguset saadik peale jääma. Pigem vist siiski väike närvikõdi endale, kas saab ikka koju. Ja kui saab, siis milliste seiklustega seekord? Seda enam, et elukaaslase pidulikule sünnipäevale oli tarvis samal õhtul kella pealt kohale jõuda. Mine võta kinni. Igatahes võtsin üritusele kaasa sõbra, tööriistakohvri ja bensiinikanistri ning talverehvidega rattad militsjonäärile ette näitamiseks. (Tegelikult kulusid talverehvid ikka väga marjaks ära!) Paar pilti ka!

Teeolud olid tavatult talvised. Olles harjunud igapäevaselt sõitma kapitalistide toodetud autoga, siis oli Volgaga libedal teel sõitmiseks, tarvis tavatult palju roolida. Ma ütleks isegi, et käed olid kogu aeg tööd täis.

Õnneks või kahjuks sujus sõit viperusteta ja sellest suurt midagi kirjutada ei ole. (Roolimisest juba kirjutasin.) Kolmkümmend aastat vana kojamees pühkis esklaasile ainult kolm kitsast triipu. Abiks ikka! Kohale jõudes oli Volga üsna talviselt lumine.

Järgmiseks päevaks sulas lumi autolt maha ja juba on märksa paremini näha, millega on tegu.

Ma ei hakka siin lehel üksikasjalikult lahti seletama, kui võimatu tundus mulle universaali ostuloa saamine ja kuidas siiski kõik plaanid ja soovid teoks said. Praegu olen väga rahul ja mulle tundub, et just see auto oligi mul veel puudu.
Nüüd olen siis praktilise aga "luksusliku" universaali omanik ja vaatan kahjurõõmuga uhkeldavaid väikese pagasiruumiga sedaane mööda vuramas.

Zaparov · Postitatud: L jaan 14, 2012 12:38 pm Postita teema:

Väga kena,et võtsid nõuks selle auto ära osta. Universaal volga või ka Moskvich on väga head asjad,eriti kui kodanik harrastab potipõllumehe ametit. Kas kujutate,ette mida oleks 80date alguses mõned inimesed ära müünud või teinud,et saada säärane universaal volga? Nii mõningi ettevõtlikum kodanik, oleks saanud sellise masinaga tollel ajal vedada,põllumajandus saadusi Leningradi turule, tean,et see olig väga paljude unistus siis.

Sm.Tihhonov · Postitatud: L jaan 14, 2012 4:09 pm Postita teema:

Lahe kiosk, õnnitleme. Mul on kahtlemata hea meel, et sul lõpuks ikkagi teda hädasti tarvis oli. Sellise auto ostmine viitab kahtlemata arenenud ja väljakujunenud isiksusele, kel pole vaja enam teistele midagi tõestada. Jää jumalaga samet, pehme polster ja esinduslikkus. Tere tulemast kõva lateksi ja rauast toolide "praktilisse" maailma. Me võime ju teistele selgitada, et ta on sigapraktiline. Võib olla teinekord isegi viivuks seda uskuda. Aga tegelikult naudime ikkagi salaja fakti, et ta on lihtsalt kõige friigim Vene auto.
_________________
Terve aasta poole aastaga

mehann · Postitatud: K jaan 18, 2012 12:38 am Postita teema:

Ai,ai, kus nüüd seltsimees tõmbas dermantiiniga sähvaka mööda pe-rolooni. Ehk siis, karm tõde on kõigi kuuldes kõva häälega välja öeldud. Hea on teada, et seltsimees püüab kolleegist aru saada, mitte teda hukka mõista! Mis praktilisusesse puutub, siis enamasti on ju kõik meie hobiautod "TÄIESTI PRAKTILISED" sõidukid. Smile

Kui asja loomulikult praktilisest küljest vaadata!
Oma esimese Volga sain ma juba 1981 aastal. Ema, isa kinkisd mulle sünnipäevaks täiesti tutika GAZ 24-02. Pisut friik on tegelikult ka see, et ma seda autot seni alles olen hoidnud.

Dr. Watson · Postitatud: P jaan 22, 2012 1:33 am Postita teema:

Tõelised õnnitlused!
Ka minu kinnisidee sai alguse ikka koera pärast.
Loodan, et EA 2012-l on vähemalt 3 välismaa keeli State Wagon`it:)
Universaal on kõige parem ja praktilisem masin (loodan, et kedagi ei solva). Ka pehme polstri puuduse üle ei kurda.

mehann · Postitatud: E juuni 04, 2012 9:02 pm Postita teema:

Reportaaz tuleb pisukese hilinemisega, kuna aeg kulus seni põhitegevusele. Volgalaskepäev kevadel on iga volgamehe jaoks alati oodatud südmus. Tuleb läbi teha juba sisse harjunud tegevused. Täis laetud või siis äsja soetatud tuliuus aku peale ja kontrollida õli taset mootoris. Bensiin käsipumbast üles üles pumbata, ning väikese ärevusega hinges võtit anda. Käib!

Minu kätte jõudes oli volga mootori jahutussüsteem täidetud veega. Vanemad mehed teavad rääkida, et allikavesi talvel ära ei külmu ja seetõttu on ta mootoris kasutamiseks parim. Vedelik, mis veesärgist välja voolas oli kõige rohkem kodus tehtud õunamahla moodi. Igatahes tegin alustuseks põhjaliku jahutussüsteemi pesu ja kallasin radikasse sisse jahutusvedeliku.
Kui liikluskindlustust saab teha oma kodust lahkumata, siis ülevaatusele tuleb autoga kohale minna. Järgmiseks testisid uue auto kasutusmugavust pereliikmed.

Auto sisemuse korrastamiseks ja komplekteerimiseks sai lammutusest koju tassitud kahtlase väärtusega sodi, mille kasutamiskõlbulikkuse ära tundmiseks peab olema keskmisest elavam kujutlusvõime. Teisel pildin on näha originaalse ja tänapäeval toodetud käigukangi kummitihendi erinevused. Kaupluses "Volga" midugi kinnitati et tegemist on 110 % originaaliga.

Nüüd kaks pilti keskkonsoolilt enne ja pärast. Kui keegi soovib, siis võib ka leia pildilt kaks erinevust. Ma ei saa aru, kuhu krt need kroomitud rõngad käigukangide ümbert kaovad?

Eelmiste omanike poolt oli mulle autosse jäetud üks vajalik aksessuaar. Kindlasti hädavajalik suurema kuritegevusega piirkondades, kuigi jah võtit ei ole mulle jäetud. Ilus asi ikkagi. Edasi tuli aga lõputu pesupäev. Selline kuldpesu, kus õhtuks valutasid mu sõrmed, varbad ja kõht. Pildid räägivad.

Sm. Autojuht · Postitatud: E juuni 04, 2012 9:29 pm Postita teema:

Tubli areng märgatav.Näha Sm.huvi masina vastu.Igatahes kiidame.Jätku.

mehann · Postitatud: E juuni 04, 2012 9:42 pm Postita teema:

Vana kojameeste lüliti ei olnud enam eriti koostööaldis. Meie kliimas läheb kojamehi ikka tarvis ja seega vahetasin lüliti välja. Uue lüliti sain juba tuttavast kaubandusettevõttest "Volga". Seekord oli mul abimehi rohkem.

Auto remondi juures peab alati üllatusteks valmis olema. Lüliti nuppu külge keerates lülitasin kogemata kojamehed tööle. Harjad käisid kaks korda laisalt üle kuiva klaasi ja rohkem mitte ühtegi liigutust. Testriga mootori poolsest pistiku otsast signaale püüdes tuvastasin lülitamisel teatavaid muutusi. Seega pidi viga mootoris olema. Volga remondi raamatu veaotsing pakub esimese asjana mootori harjade seisukorra kontrolli. Seda ma siis tegingi. Võtsin mootori lahti. Huvitav on, et hoolimata raamatu soovitusest harjasid kontrollida, ei ole neid harjasid võimalik vahetada. Õnneks olid harjad korras. Kuna ma ühtegi silmaga nähtavat defekti ei leidnud, siis puhastasin rootori ära ja panin laagritele määret, ning üritasin mootorit kokku tagasi saada. Kui päris aus olla, siis mina küll aru ei saa, mis moodi seda mootorit kokku peaks panema. See oli ikka selline pusimine, et aitab. No kokku ta sai ja hakkas käima ka.

Üldiselt on selle auto elektrisüsteem üllatavalt hästi säilinud ja enamus elektriga töötavaid asju on töökorras. Udutuled olid üks ainuke erand. Kuna toide udutulede lülitile peale tuli ja edasi ei läinud oli viga käes. Kui Sul kodus uut lülitit ei ole, siis tuleb vana korda teha. Vanade vene asjade eelis on see, et sageli saab neid lahti võtta. Lülitis olid klemmid lihtsalt ära põlenud või oksüdeerunud. Natuke liivapaberit, natuke määret ja kokku tagasi ning korras ta oligi.

Jahutusvedeliku lõdviku välimus ei äratanud minus mingit usaldust. Selge see, et tuleb välja vahetada. Jahutussüsteemi täitmise ajal ei olnud ju lõdvikut kusagilt võtta. Küsisin margi esinduskauplusest lõdvikut GAZ 24-le. Selgus, et tänapäeval saab lõdvikut osta ainult komplektina. No, mis siis ikka ostsin komplekti. Kodus selgus, et siiski 24-10 tarvis toodetud komplekti. Õnneks sai mulle vajalikku lõdvikut siiski vanema mudeli peal napilt kasutada. Jahutusvedelik välja, lõdvik külge ja jahutusvedelik sisse tagasi.

Suhteliselt aruka mõttena tundus õhupuhastis õli vahetamine. Viskasin herilased ja maltsaseemned koos vana musta õliga välja ja peale pesu panin puhta õli.

mehann · Postitatud: T juuni 05, 2012 12:08 am Postita teema:

Jubedalt häiris mind minu autos RAF tüüpi bussidelt tuttav näidikute paneel. Imeks pandav on see, kui täpselt käis selles CCCP aegne ajanäitaja. Igatahes läks näidikute ploki vahetuseks.

Eelmiselt omanikult ostetud paneel ei ole uus, vaid ilmselt originaal, kuna ta on valmistatud aprillis 1985. Originaali juures oli ilmselt vigane temperatuuri näitaja, mille osuti oli lootusetult norgu vajunud. Kell töötas esmastel katsetel ja sellega võis rahule jääda. Harutasin nad siis mõlemad laiali, eesmärgiga tempertuuri näitajad omavahel ära vahetada.

Mind hakkas häirima asjaolu, et erinevate paneelide näidikute osutid olid pisut erinevat tooni. Pool kogemata avastasin, et temperaturi näidiku osuti saab sõrmega lükata vajaliku kohe peale, ehk siis tagasi algasendisse 40 juurde. Ühendasin otsad auto külge ja panin mootori tööle. Selgus, et temperatuuri näidik tegi oma tööd täiesti rahuldavalt. Nüüd ei olnudki muud, kui paneel kokku tagasi ja auto külge. Pikast seismisest olid muidugi kontrolllampide kontaktid ära oksüdeerunud ja nendega tuli ikka tegeleda iga ühega personaalselt. Lõpuks hakkasid kõik funktsioonid eeskujulikult tööle. Kuna armaturlaud oli juba laiali, siis oli raadiovastuvõtja vahetuseni ainult üks samm. Ühele korralikule parteilasele kohaselt ei saanud ma sallida kapitalistlikku päritolu plärakasti oma nõukogude tehnikas. Kurtna laadalt hangitud Bõlina paigaldamiseks läks vaja veel teist rikkumata paneeli ja Sm Tihhonovi kingitud raadio kinnitust (pildil vasakus ääres). Mind üllatas, kuidas tehases paigaldati paneelile lühilaineploki nuppude ava kate - kahe kleebitava puiduimitatsiooni tükikesega. Kui keegi nüüd arvab, et ma raadiot oskan parandada, siis see on vale. Ühendasin ainult raadio valgustuse armatuurlaua valgustusega kokku, et oleks ilusam pimedas vaadata.

Nüüd siis jälle enne ja pärast:

Etteruttavalt võin öelda, et näidikute saaga ei ole veel lõppenud. Proovisõidul Ettevaatust Autol sai selgeks spidomeetri omapärane käitumine. Nimelt suudab spidomeeter kiirust näidata adekvaatselt u 15 esimest minutit. Edasi hakkab ta silmnähtavalt väsima ja osuti enam üle 60 km/h tõusta ei taha. Peale mõningast puhkust alustab spidomeeter sama reipalt nagu uus, aga tema jõud raugeb kahjuks peagi.
Vahelduseks veel üks pesupäev:

Siduri seiklused.
Esimesel nädalal toimis sidur normaalselt. Ühel päeval vajus pedaal jõnksuga allapole, aga jäi siiski hästi põhjast tööle. Sõita veel sai. Töösilindrist oli märgata leket ja nii olin ma moraalselt siduri remondiks juba valmis.
Mõni päev hiljem tahtsin autoga garaazi juure sõita, et remondiga alustada, aga võta näpust. Sidur oli oma kohalt lahkunud. Pedaal käis täiesti tühjalt põhja. No mis siis ikka, omal ajal neid autosid ju kodus käepäraste vahenditega remonditigi. Võtmed kätte ja tõmbasin peapumba maha. Kohe tabas mind ka väike üllatus. Tume rant õli topsikul, mida ma olin õli tasapinnaks pidanud, oli mustuse rant. Õli oli juba ammu enne mind pumbast lahkunud. Tegelikult on see ikka naljakas kui "õli viga ei ole, sest õli ei ole". Aga see, mis pumbas sees oli, seda peate Teie ka nägema:

Midagi sellist ei ole mina varem kohanud, vähemalt hüdraulilises süsteemis küll mitte. Pigem meenutab see mulle midagi või kedagi seeneriigist.
Kuna eelnevalt ei olnud lekkeid märgata, siis peale põhjalikku puhastamist panin pumba samade osadega kokku. Töösilindriks läks kasutatud, aga ausa välimusega silinder, mille ka igaks juhuks algosadeks võtsin ja ära puhastasin. Vooliku panin kohe uue (vaata minu G 24 teemat).

Siduri õhutamiseks oli abijõudu hädasti tarvis ja siin sai elukaaslane ulatada oma abistava käe või õigemini jala.
Kohe ilus ja usaldusväärne näeb puhatstatud ja uue õliga täidetud sidurisüsteem välja.

Jahutusvedeliku naljad ei olnud ka veel lõppenud. Vana radika kraan ei jäänud pidama ja vedelik tuli teist korda veel välja lasta, et uus kraan alla panna.

mehann · Postitatud: T juuni 05, 2012 12:39 am Postita teema:

Volga alla on täiesti sobimatud tänapäevased madala profiiliga rehvid. Seega oli rehvivahetus mõõdapääsmatu. Ja loomulikult ilukilbid, nendega on kohe teine tubakas.

Tahtsin kokku hoida ja paigaldasin esisillale peetud diagonaalrehvid 185-14. Tagasillale läksid alla radiaalid 205/70. Oi õudust, kuidas mu auto hakkas piki lainetes teed otsima. Ärge seda ise kodus järgi tehke! Järgmine päev keerasin esimest rattalaagrit peale ja kihutasin esisilda reguleerima. Lootsin, et reguleerimine aitab auto käitumist muuta, selliseid kogemusi on olnud. Aitas küll, aga väga vähe . Hea uudis on see, et sild on korras, kokkujooks sai paika ja samuti kinni keeratud kaks olulist polti. Aga sõita ikka ei kannatanud. Ei olnudki midagi muud teha, kui ette ka uued radiaalid alla. See mõjus. Sellest lähtuvalt on mul üle kaks kasutatud originaal rehvi. mustri jääk on u 3 mm. Annaks nad tasuta ära, kui kellelgi huvi on. Ei raatsi ära visata.

Jagaja kaane all oli söepulga otsast irdunud üks jupp, mis nüüd rootori otsas paltaitas. Võtsin ta sealt ära, aga ei muutnud see mootori töö juures midagi.

Kruttisin autolt maha tänapäevased plastikust numbri alused, mida ühes teises foorumis seksitapjateks kutsuti. Minu arvates nad vanadele autodele ei sobi. Las jäävad tänapäevastele kasutamiseks.

mehann · Postitatud: P aug 19, 2012 2:20 pm Postita teema:

Kuna võitslussõidus "Ettevaatust auto" läksid Volgal pidurid kärssama, siis tuli neid nüüd parandama hakata.

Esimese juhipoolse piduri töösilindrite kolvid liikusid raskelt, kuigi päris kinni nad ei olnud. Mulle tundub, et kõige suurem kurja juur oli tolmukatte alla paigaldatud poroloonist rõngas. Teadupärast muutub poroloon pikema ajajooksul kleepuvaks nätsuks. Nüüd olidki silindri ja kolvi pinnad pruuni ja kleepuva mögaga koos. No ma saan aru, et tehas ei näinud ette, et silinder peaks 20 või rohkem aastat vastu pidama, seepärast ilmselt sobis ka poroloon.

Silindrid olid peale puhastamist ilusad ja seepärast panin uued mansetid, koos uute kolbidega. Kolvid sain varem tagavaraks varutud uute silindrite seest. Tore oli näha, kuidas eelmine hoolikas peremees oli konserveerimise eesmärgil valanud uude, tagavaraks soetatud piduri töösilindrisse sisse piduriõli. Kokkuvõttes oli see konservandina 100% toiminud. Ühe hooga vahetasin ära ka piduriklotsid. Otsest vajadust vahetada ei olnud, aga kuna uued olid olemas, siis vahetasin nad siiski ära. Pidurite õhutamisega sain hakkama alles peale manuaali lugemist. Pidurisüsteemi jagaja tegi oma tööd hästi ja remonditud rattale hakkas õli peale tulema alles pärast nipli avamist jagaja peal. Esimeste piduritega läks seega suhteliselt lihtsalt. Üks tagapidur vajas ka remonti. Kui esipidur jäi peale, siis üks tagumine ei tahtnud väga pidurdada. Tagumise piduriga oli põhimõtteliselt sama seis nagu esimesega, mingi liikumine seal toimus, aga 1 kolb oli kinni ja klotsid juba silmaga nähtavalt kulunud. Põhmõtteliselt tuli teha sama töö, nagu eeski. Kõik korralikult ära puhastada, uued kolvid ja masnsetid, koos uute klotsidega kokku tagasi.

Pildil on tangid, millega on hea pidurivoolikut kokku pigistada, vältimaks õli välja valgumist kogu süsteemist.

Silmaga hinnates ei ole kolbide olukord üldse nii hull, et pidurid ei peaks töötama. Õnneks on Nõukogude autotööstuse insenerid mõelnud detailide uniftseerimisele ja tagumistesse piduri silindritesse lähevad samad kolvid, mansetid ja tolmukatted, mis esimetessegi.
Kõik sai justkui õigesti komplekteeritud, aga trummel enam otsa tagsi ei läinud. Kolvid said silindrisse ilusti lõpuni sisse pressitud, nagu peab, aga miski ei aita. Kui lõpuks trumli paika sain, oli pidur nii peal, et ratast ringi ei jõudnud keerata. Klotside pealt oli näha, et mõlemi klotsi alumised otsad on vastu trumlit käinud. Ometi olin ekstsentrikute märgid keeranud sissepoole, nii nagu raamat õpetab. Viimaks sain pisut klotse maha ja veeremist vabamaks, kui keerasin ekstsenikuid vastupidises suunas pealekeeramisele. Selline mulje jäi nagu istuksid mõlemad klotsid pisut allpool sellest kohast, kus nad peaksid olema. Jätsin pidurid selleks korraks rahule. Lisaks jäi armatuurlauas põlema pidrisüsteemi rikkest teavitav punane kontrolllamp, mis tavaolukorras käsipiduri kasutamisest teavitab. Tegin, mis ma tegin aga ära see lamp ei kustunud.
Selleks õhtuks olid tuju ja mõistus nullis.
Järgmisel päeval hakkas isu Volgat remontida vaikselt tagasi tulema. Vahepeal lugesin läbi ja tõlkisin raamatust ära kontrolllambi kustutamisest rääkiva osa. Tegin kõik rituaalid läbi aga tuli ära ei kustunud. Viimaks keerasin "ämbliku" pealt datsiku maha ja lükkasin kruvikaga ämblikus asuva kolvi algasendisse. See mõjus, tuli kustus. Edasi harutasin tagumise piduri uuesti lahti. Veendusin, et kõik detailid töötavad normaalselt kõik osad on välisel vaatlusel korras ja panin kogu kompoti kokku tagasi. Takistus väga suur ei ole, aga tegelikult on klotsid siiski vastu trumlit. Kas on loota, et klotsid kuluvad paari järgmise sõiduga normi, või siis on tagaratta koopast ka suitsu oodata? Kas kellelgi on veel sarnast olukorda olnud? Samas on see ratas enne ka kuuma saanud. Ektsenrtik poldid olid enne mind keeratud algasendisse nagu raamat näitab, märgid sissepoole. Vanad klotsid, mis ma välja võtsin, on kulunud mõlemist otsast, nii alt, kui ka ülevalt samapalju. Andke nõu, kes oskab.
Tervitustega, Mehann

Sm.Tihhonov · Postitatud: P aug 19, 2012 9:31 pm Postita teema:

Mulle meenub esimese hooga ainult see vähetähtis detail, et tagasillas käib üks pikka kattega klots ja üks lühikese kattega klots. Esimene klots on kattega 290mm ja tagumine klots 250 mm. Mul on riiulil ühed uued klotsid, millel on näiteks katete otsad õhemaks lihvitud.
_________________
Terve aasta poole aastaga

mehann · Postitatud: P aug 19, 2012 10:17 pm Postita teema:

Katted said pandud nii nagu raamatus, pikem kate ettepoole ja lühem tahapoole. Katted algavad alumisest ehk ekstsentriku poolsest otsast sama kauguse pealt. Nii, et selle koha pealt poleks ka vahet, milliste katetega pidurid komplekteerida. Ma jäin ise sama asja mõtlema, et lihtsaim variant on katted pisut õhemaks lihvida. Üks vana taksojuht rääkis kunagi piduritega seoses katete otste maha lihvimisest. Kuigi tahaks ju ometi uskuda, et autot peaks saama ka standardsete osadega komplekteerida.

mehann · Postitatud: K aug 22, 2012 3:12 pm Postita teema:

Võtsin kätte ja lihvisin klotsil alumist ehk siis ektstentriku poolset otsa, mis oli vastu trumlit käinud, kuni 1 mm võrra õhemaks. Sellest piisas, et ratas saaks vabalt ringi käia. Esimese proovisõiduga läks ratas endiselt kuumaks. Peale eilset Vanatehnika lustisõitu enam kuumenemist ei täheldanud. Käsin igaks juhuks tehnoülevaatuse punktis piduristendis kontrollis. Test on läbitud hindele väga hea. Pidurid toimivad eeskujulikult ja lubatust suuremat veeretakistust ka ei tuvastatud.

mehann · Postitatud: R aug 31, 2012 11:53 pm Postita teema:

Pidurid tehtud, oli tarvis tegeleda mootori ebaühtlase käiguga. Tõmbasin jagaja algosadeks ja puhastasin kõik detailid ära. Mingil arusamatul põhjusel on tsentrifugaalregulaatori vihtide kõrvad käinud vastu kontaktiplaadi põhja. See on pildil ka näha. Kuna jagaja võllil lõtku ei ole, siis ei oska ma muud kahtlusta, kui ilmselt ei sobi jagaja osad omavahel lihtsalt kokku. Jagaja nuki üles alla lõtk on ka tõenõoliselt tehases juba sisse planeeritud. Viilisin vihtide kõrvasid lihtsalt maha. Põlenud kontaktid viilisin siledaks, panin kontaktivahe õigeks ja jagaja läks koos uue määrdega kokku tagasi. Jagajat tagasi pannes andis alla vaakumregulaatori otsas olev põlv. Keere oli nii viimase piiri peal, et vaakumi toru tagasi panna enam ei saanud. Ringkäik varuosakaplustes andis lõpuks tulemuse ja kasutatud varuosa sain legendaarsest Videviku tänava kauplusest.

Parima tulemuse saamiseks mõõtsin ära silindrites surved, alustades esimesest olid tulemused 8,5 / 9,0 /8,5 /9,0. Minu arvates igati rahuldav resultaat. Järgmiseks reguleerisin klapid. Mõned vahed olid paigast ära 0,05 mm, seega mitte midagi hullu. Kuna klapikambri kaas oli juba maas, siis värvisin selle ära ka. Loomulikult ei olnud klapikambrikaane tihendit kohe meeles osta ja sellele pidin ekstra linna järgi sõitma.

Nuta või naera, aga jahutuvedelik tilkus ikka läbi. Leke oli kraani ja radika vahel. Keerasin jälle kraani alt ära ja kerisin kraani keermele toruteipi. Loodame, et jääb pidama.

Karbussi olin juba korra lahti võtnud. Mind häiris kiirendamisel tekkiv auk. Esimesel korral ma midagi parandamist vajavat karpast ei leidnud, seega proovisin teist korda uuesti. Õppematerjaliks võtsin kõrvale teised olemasolevad Volga karbussid.

Kõik asjad tnduvad siiski karbussis korras olevat. Huvitava faktina ilmnes , et minu 85 aasta auto karpa markeering on K-126 G, aga karbuss ise on identne uuema karpaga K-126 GM, mida kasutati autodel G 24-10. Sama kinnitab ka minu 86 aasta auto tehase manuaal, kus karburaatori nimetuseks on K-126 G aga joonis kattub K-126 GM -ga. Nüüd jääb veel küsimus milliseid düüse selline karbuss kasutas?
Pleekinud tuled ei tee ühtegi autot ilusamaks. Seega panin uued tuled.

Konkreese auto juures on hämmasav, kuidas kõik osad on tänaseni säilinud tehase originaalid, ehk siis on siiani vahetamata. Näiteks esimeste väikeste suunatulede kinnitused olid seestpoolt kaetud plastiliini sarnase nätsuga, mis ilmselgelt on tehases pandud. Ja hoolimata sellest, et pirnipesad olid liiva täis, need suunatuled töötasid. Kuna auto on tehase komplektsuses, siis ei tahakski selle auto juures ühtki osa uue vastu välja vahetada.




Kodu	Foorum	Galerii	Kontakt	Kuuluta




Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004 Kõik õigused reserveeritud