|
|
Postitanud
Martin Friday,29.July.2005 kell 13:24:08
|
|
|
13. AUGUSTI KOKKUTULEK
|
Martin Friday,29.July.2005 kell 13:24:08
13. augusti hommikul kell 9:00 kohtusid kolm meest garaazikooperatiivi juures. Pidanud vaikselt nõu, rüübati lonks Baikali limonaadi, avati garaaziuksed ning käivitati silindrid. Järgmisel hetkel keeras peateele üksteise järel kolm Volgat. Kaks neist olid mustad, üks tumeroheline. Ei, millegi hämaraga siin tegu ei olnud, samuti ei toimunud lähistel Partei Keskkomitee koosolekut. Lihtsalt sm Tihhonov, sm Västrik ning sm Klabunov alustasid sõitu 5. Vanade Volgade Kokkutulekule.
Peatus tanklas nimega Lukoil (vene k. – sibulaõli) ning sõit algas. Kose lähistel hüppas teeveerel seisnud mustast mazdast välja keegi mees punase jopega ja hakkas kätega vehkima. See oli sm Tasku isiklikult. Jope oli punane sellepärast, et kõik näeksid. Pealegi harmoneerus punane kuft imeliselt vormipükstel olnud punase triibuga. Sm Tasku suunas meid Kosele oma maakoju, kus hoolitsev abikaasa oli valmistanud külalistele võileibu ja kuuma kohvi. Kohupiimataskuid seekord ei olnud.
Kosele kogunes rahvast rohkem ning umbes 12 autoga jätkasime Põhjakolonni nime all üheskoos sõitu Paide suunas, et Mäo ristis põkkuda Lõunakolonniga, mida juhtis sm Gazik. Veidi hilinenult jõudsime kohale, kus Lõunakolonn meid juba ootas. Pettumuseks oli Lõunakolonnis ainult neli autot. Pidevalt sadas peenikest uduvihma.
Tõeliseks jamaks läks alles siis, kui hakkasime sisenema Paidesse. Saime teada, et Paide linnavalitsus otsustas Volgad keskväljakult minema ajada ning eraldada see ruum hoopis triatloni ürituse raames kihutavatele jalgratastele. Ilmselt peeti higiseid jalgrattureid linnarahva jaoks põnevamaks sündmuseks kui umbes 45 vana Volga kogunemist Eestimaa südamesse. Paides vedas kolonni sm Tasku, kes püüdis meid iga hinnaga kultuurimaja taha parklasse juhatada. Paraku olid kõik teed kinni ning sauaga kukalt sügav politseinik teatas, et „nemad ei tea kuidas kultuurimaja juurde saab ja ega tegelikult väga ei koti kah“. Viimaks ei jäänudki muud üle, kui ignoreerida keelumärke ja kasutada edasi liikumiseks triatlonirada. Meie imestuseks sõitis meile jalgrataste rajal veel teine Volgade kolonn vastu, kes meid nähes peatusid ja hakkasid rajal aeglaselt ringi pöörama, et meie sappa võtta. Seega liiklus missugune. Jalgrattad sõitsid niikaua kõnniteel.
Paide kultuurimaja tagune parkla polnud Volgade jaoks kuigi kena paik. Ruumi õieti polnud, autod paiknesid ebakorrapäraselt ning paljud masinad seisid hoopis muru peal. Volgamehed olid küllaltki löödud ning niisugustes tingimustes ei osanud ka linnarahvas kuigi palju Volgade näitusest lugu pidada. Meeleolu tõstis pritsimeeste puhkpilliorkester ning Raimo Aas, kes aeg ajalt hüüdis läbi mikrofoni müügikuulutust: „soovitakse osta KGB Volgat, kas kellelgi pole KGB Volgat !!!“. Mõned Volgaomanikud polnudki tulnud meeldivat Volgapäeva nautima, vaid ainsa eesmärgiga leida mõni loll kes ta parsa jõleda hinnaga ära ostaks. Isegi tuntumad soomekeelsed terminid olid pähe õpitud, mida pidevalt jalalt jalale tammudes korrati, et jumala eest meelest ei läheks.
Edasi pandi kokku kolonn, mida vedasid Gaz 21-d ja järgnesid Gaz 24-d. Sõideti Mäo ristile Premium tankla territooriumile, kus toimus uhke Volgade rivistus. Autod paiknesid süsteemselt ning seal oli neid hoopis parem imetleda kui Paides. Vihma sadas loomulikult edasi. Iga volgaomanik sai enda ja oma masina kohta paar sõna öelda. Valiti publiku lemmik, milleks osutus 1974. aasta Gaz 24, 100% originaal, vanaisa pärandus.
Õhtuks liikus 5. Vanade Volgade kokkutulek traditsiooniks saanud Esna külla, kus toimus Volgade ja nende omanike iludusvõistlus ning lihtsalt vaba olemine. Volgaselts liikus oma külalistega edasi, peatudes järgmisena Koerus, kus osteti külapood viineritest tühjaks. Suund oli Järva Jaani vanaautode varjupaiga poole. Seal vaadati autosid ja räägiti niisama juttu. Ühe sealse eksponaadi, helesinise kastiga Volga jaoks leidis sm Västrik oma auto pakiruumist kaks üleliigset ilukilpi, mis siis kohe paigaldati. Nukrat üldpilti see oluliselt ei parandanud, kuid pani rauahundi käest päästetud vanakese veidi ikka enam särama. Järva Jaanis oli ka päeva esimene katkestaja. Üks kena roheline Gaz 21 lõpetas oma töölepingu ja ta jäeti sõbraliku Kärnerite perekonna hoole alla kuni abi saabumiseni.
Õhtusöögi võttis seltskond Viitna kõrtsis ning päeva mindi lõpetama Kuusalu Autobaasi, kus sm Jevgeni juba ootas. Rahvas kogunes UAZi Pubisse, Volgaseltsi presiidium tänas oma külalisi ja liikmeid kes kõik olid vaevarikka teekonna lõpuni käinud. Kõik kohale tulnud said väikese meene. Edasi oli vabakava. Gaz 66 furgoonis küdes saun, millele oma omadustelt oskaks vastu panna ainult LAZ bussi ehitatud sauna. Tõeline saunaelamus.
Tutvuti Kuusalu Autobaasi vaatamisväärsustega, milleks oli restaureeritud kahevärviline Gaz 21, ohtralt UAZe ja militaarveoautosid, Gaz 69-d, Mercedes Unimog ja G-klass. Nii nõudliku publiku jaoks nagu Volgaselts oli metsaveerele kohale toodud ka Gaz 14 limusiin, millega huvilised said kehvade teede kiuste sõitu nautida.
Ootamatult ilmus jõleda mürina saatel nurga tagant 6x6 Zil 157, roolis punase jopega sm Tasku, kes kutsus rahvast lõbusõidule. Tihhonov ronis kabiini ja uuris, et „kas SINA oskad niisuguse autoga sõita?“ Selle peale teatas sohver muretult, et: „Muidugi, mul on ju niisugune auto olnud“ ja rääkis selle peale loo, kuidas ta kummikud jalas ZILi ostmas käis. No ütle nüüd pintsaklipslast ja tema süütuid mänguasju.
Kõik kohale tulnud said mingi elamuse osalisks ning tundus, et kõik jäid rahule. Kohal olnutele jäävad üritust meenutama mitmed märksõnad, nagu näiteks metsast leitud soomuk BTR, Piiburi „fantoom-Volga“ või sm Klabunovi „Karsumm“. Tihhonovile meeldis näiteks hommikul välikäimlas istudes lehitseda 1936. aasta „Kodukalendrit“.
Oli tore vanatehnikaüritus.
Fotod: sm Punane Parun, sm Tihhonov, Sander Vares
|
| |
|
|
| |
 |
 |
 |
|
Artikli hinnang
Keskmised punktid: 4.87
Häält: 16
|
|
 |
|
 |
|
