Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: K mär 05, 2014 9:29 pm Postita teema:
Välisvalgustus sai "valgustatud", jätkan sis nüüd sisevalgustitega.
Esmalt salongiarmatuur, mark ?? 120.
Lisaks originaalile on mul kõrvutada veel mõned.
Vasakpoolne on auto oma, tema klaas on piimvalge, ilma "Sdelano..." kirjata, kuplit kinnitavad kruvid on veel vanematele toodetele kohaselt kroomitud pinnakattega. Võrdluseks on veel mõned klaaside iseärasustega tuled. Ka järgmine on piimvalge, kolmas aga hallikas poolläbipaistev plastklaas, neljas jälle piimvalge aga isemoodi kujuga, kõigil kolmel on eri kirjapildis kirje "Sdelano v SSSR"
Vaade sisemusse.
Auto originaalil on tule pesa värvitud seest valgeks, ka ta kuju on ilusti kandiline, ülejäänud kolmel kirstukujuline pesa.
Kinnitamaks tuld lakke on raamidel erinev hulk kinnitusavasid, kolmanda kinnitamiseks kõigest kaks kruviava. 1971. a. tuli kinnitub nelja kruviga lakke.
Tagumine pool.
Siin on siis selgelt näha need kirstukujulised pesad.
Neljandal on juhtme ühendus aga pistiktüüpi. Kas selliseid kasutati uuematel Volgadel, 24-10 või 3102?
Pirnid
Laelampi käivad saadavuselt harukordsemad pirnid, võimsusega 15 watti. Suuruselt ja klaaskupli kujult identne üldlevinud pirnidega, võimsusega 21 watti, mida kasutatakse suuna-, piduri- ja tagurdustuledes.
Venelase valmistatud pirnidel olen kohanud valgustugevuse määratlemisel kõiksugu võimalikke ja võimatuid lühendeid.
12 V (volti) või 12 B (B???) on üsna üheselt mõistetav aga valgusvõimsust on tõlgitsetud erinevalt:
enamlevinud on BT (BATT, WATT), W (WATT), CB (CBE?A, KÜÜNAL), aga ka Cd (KANDELA- KÜÜNAL (ing. CANDLE)), sama isegi slaavi tähtedega K?, nagu pildiloleval parempoolsel pirnil.
Laelambi lülitiks keskmisel postil salongis on B?-24A
Siin neid terve rivi:
Vasem oma aastalt kuulub Pobeda ajastusse, kõrval on käesoleva auto oma ja võrdluseks veel mõningad, viimane plastjunn on lõpuotsa toode. Peale Pobeda jätkus sama lüliti kasutamine ka vanal Volgal. 1976. a. lüliti näitab, et must plast on lõplikult võimust võtnud. Punane täpike värvitakse juba tehases ja see näitab , et lüliti on sisse lülitatud.
Pobeda lüliti valgel lülitusosa küürul on 22 kõrgendus-sakki, ülejäänuil 21.
Pobeda lülitil on isegi veel küljes nn: puitjuhtme jupid. Keskmistel on siis väikeste ringikeste sees kahekohalised numbrid, mis näitavad antud toote valmistamise aastat. Kahel viimasel on juhtme hoidikud juba ka silindrikujulised.
Valmistatud on nad kõik ühes tehases ??A (Leningradskij Zavod Avtoaparaturõ)
Huvitav on selle tehase vana, pasunatega kujundusega embleem suurendatuna 56.-nda aasta lülitilt, parempoolsel pildikesel kõigil ülejäänud lülititel olev.
Eelnev näitab, et pisikest lülitit aegade jooksul ei ole ka mitte ühesugusena toodetud, ka sellel on oma isemoodi evulutsioon.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: N mär 06, 2014 2:39 pm Postita teema:
kod. Medvedjev kirjutas:
Neljandal on juhtme ühendus aga pistiktüüpi. Kas selliseid kasutati uuematel Volgadel, 24-10 või 3102?
2410 küljes olen mina näinud ainult neid tavapärase kujuga lampe. Kuid 3102 küljes on küll pea eranditult olnud originaalis just need teistsuguse kujuga laelambid. 3102 oli ilmselt ka esimene mudel mis sai endale täielikult pistikutega elektrisüsteemi? _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: K aug 20, 2014 6:51 pm Postita teema:
Vahepeal palju vett merre voolanud.
Nii mõnigi on küsinud mu käest, et jupijuttu olen nagu siiamaani veeretanud, kuid kus siis auto ise on, kas ta ka reaalselt olemas on.
No on, aga üsna skelett.
Kui mitu projekti on korraga käsil ning kui põhi töö ka segab, siis on neile kõigile võrdselt tähelepanu jaotamine raske.
Et aga hiljuti oli pikk kuum ja kuiv periood, sai ka Volga päikese kätte pintseldamiseks aetud. Päikesevalgus on nii ere, et nurgataguste võõpamiseks mingit lisavalgust vaja ei ole. Ainult see koletu kuumus.
Siin tagantvaade. Tagapaneel läheb tulevikus uue värvi alla. Seda tingisid ka pildil äramärgitud kohad: mõlk vasemal ja keevituse abil kinniplaasterdatud pika numbrimärgi mitteoriginaalsed kinnitusaugud. Vasakut tagatiiba prooviks vaid osaliselt värvida. Ringikesega näidatud kohale oli kunagi mingi raskemat sorti ese peale kukkunud ja sealt oli koht juba parandatud, kuid mitte just kõige õnnestunumalt. Tagapaneeli paremas osas viitab kastike sellele et mingi kolmnurk on seal uut plekki.
Edasistel fotodel ongi sirgete kontuuridega kastikestes näidatud kohad, kus oli tarvidus vana, roostene koht välja lõigata ja asendada. Asendustükid kopeerivad väljalõigatut ja on ühendatud kerele serv servaga, mitte ülekattega. Plekitööde maht nii vana auto puhul oli üldiselt väike, üldine kere seisukord on hea, isegi parem.
Pakiruum paremalt
Pakiruum vasemalt
Tagapaneel pakiruumis.
Võõbatud valge ollus on Teknose epokrunt Primer 3. Kuivanult jääb tugev koorik, samas allub ka hästi lihvimisele, nagu täitekrunt.
Tagapaneelil on jupiti välja vahetatud ka osaliselt pagasiluugi tihendit hoidev välisserv. Ka tihendi renni olen uputanud krundiga, vahepeal lihvinud, jälle uputanud, et konarusi välja saada.
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: E aug 25, 2014 2:30 pm Postita teema:
Volga esmaseks tehasepoolseks värvkatteks keretoorikule on kruntvärv, mis on peale kantud uputusmeetodil. Kerele koostamisel lisatavatel kerevärvi plekkdetailidel, nagu armatuurlaua plekk, esimese akna põskede siseplekid ja keskmise ukseposti plekid uputuskrunt puudub. Armatuuri plekile on pritsitud vahekrunti ainult eespoolsele pinnale, tagapoolel krunt puudub ja ka kattevärvi udukiht on seal õhuke. Et armatuuri tagapoolele ladestub aja jooksul rohkesti ka tolmu, tolm aga tõmbab endasse niiskust, siis armatuuri tagune, eriti nurkadest oli üsna roostene, sest värvipoolne kaitse oli nõrk. Ka armatuuripleki välispinnal oli nn. roosteämblike, mis oma pikad jalad olid ajanud kaugele värvi alla. Seega see plekiosa koos tuhatoosi plekikesega sai täieliku uuenduskuuri: esmalt liivaprits, kruntimised ja uus kattevärv.
Nüüd mõned kaadrid, mis selgitavad, kui koonrilt tehases pealisvärviga on käitutud. Võib öelda, et praktiliselt salongi sisepindadele musta pinnavärvi pole sattunudki, rääkimata vahekrundist.
Mõned näited:
Sellel ja ka järgmisel pildil eristub keskmine katusepost ustest, mille sisepinnale siiski on lastud mõningane musta värvi udukiht.
Ka eesistuja jalgade kohal olevad küljed eristuvad halliga. Mustad jutid on siin mastiksist, mida on enne värvimistöid tehases võõbatud plekkide liitekohtadele ja loomulikult ka põrandale salongis ja pagasnikus.
Vastaspool
Tulemüür, roolisamba ava ümbrus, viltpapp on tulemüürile liimitud samuti mastiksiga.
Ja tagaistme seljatoetagune. Natuke on näha nn c-piilari sisepinda, mis samuti hall. Seda kohta kattis laepolster, mille alla omakorda oli liimitud õhuke poroloon, mis oli vananenud, muutund nätsjaks-tatjaks, kohati tolmuks kuivanud. See läheb uuendamisele.
Selle postituse kahel esimesel pildil on üste küljes näha lotendava kunstnahaga ääriseid-aknalaudu. Ka siin on alusplekile pehmendusesks pealeliimitud kasutusesolev 5 mm poroloon ära tatistunud. Nüüdseks on need uste aknalauaplekid remonditud. Porolooni asemel otsustasin kasutada musta 3,5 mm vahtkummi lehte, millele on siis vana kunstnahk pingule peale liimitud. Pasisiivse ohutuselemendina on natuke hilsematel väljalasetel on see osa asendatud juba vahust valatud ja kunstnahka imiteeriva plastikuga kaetud aknaääristega.
Ja veel üks iseloomulik värvimata pinnaga hall koht on kapotikaane hingekronsteini alune pind. Tekkinud piirjoone järgi on hiljem koostamisel hingele leida oma õige kinnituskoht ja lisareguleerimiseks ei ole vajadust. Küll aga sai täieliku värvi akupoolne plekk, selle hinge õige kinnituskoht tuleb alles reguleerimise tulemusel leida.
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: T juuni 06, 2017 9:12 pm Postita teema:
Juba aastaid pole ma midagi siia bloginud. Tunnistan, et see võtab siiski suure ampsu ajast, mida on niigi vähe. Volga tegemises on olnud nii tõusu- kui ka mõõnaperioode, mil üldse pole olnud mahti temaga tegeleda. Viimasel tõusu- ehk loomeperioodil läinud kuudel kuni EVS-i tähtsaima päevani, 27. maini sai teda hoogsalt koostatud, kusjuures sai EVS kalendris järgitud 26. kuupäevale märgitud viidet "garaažiöö" ja seda täiuslikult ikka hommikuni. Kujunes sellest ööst justkui ka pereüritus. Abikaasa ja noorema poja abiga sai õhtust poole ööni veel vormitud täitematerjaliga esiistmete aluspatju, mis sai koostatud eelnevalt remonditud vedrukarkassidele, peale sai tõmmatud algne "nahk", mille varasemaid rebendeid kallis kaasa veel nõela-niidi abil tohterdas . Siis said ka esiistmed autosse paigaldatud. Siis rool ja signaal ja... Selle aja sees, kui me veel viimaseid koostetöid tegime, tegutses profesionaalne autokosmeetik kere värvkatte värskendamisega poleerimise teel. Suurel osal välisest värvkattest jäi alles vana, väga jämekananahaline originaalvärv (katus, kapotid, uksed osaliselt ka tagatiivad), kuid see oli tugevalt tuhmunud. Kõik eelnevad värviparandused-hajutused oli teinud sama mees -autokosmeetik, jäljendades osavalt seda jämedakoelist kananahka. Vana ja uue värvi ühteajamisega tegeles temagi hommikul kella kuueni. Tema töö lõpptulemusega ma jäin ise väga rahule.
Seitsmest startisime juba Räpina poole. Seega ningit testsõitu polnud ma eelnevalt teinud ja osad"lastehaigused" seega veel avastamata ja ravimata. Aga ma nagu eriti ei kartnud ka. Selle paari päeva jooksul keris kilomeetreid üle 600 juurde.
Avastatud lastehauigused:
klobin tagaamortide juures.
tagumisedpidurid jäid kergelt peale
Eelnevalt oli teada, et armatuuriblokiga peab veel korra tegelema: +- otsad ampermeetri taga vahetuses, bensunäitaja paneb segast, veetemperatuurinäitaja ei pane üldse miskit, armatuurivalgusti üks pirn ei põle ja kell lakkas ka töötamast. Nüüdseks need vead parandatud: ampermeetri otsad vahetatud,kütteandur paagil oli rikkis, temperatuurinäidiku taga juhtmed olid vahetuses, kell remonditud, pirn vahetatud.
Seekord jäime ööbima Põlva külje alla Mammastesse, kus elavad abikaasa Sirje sugulased. Teisel päeval oli meil plaan külastada Viljandumaal Vissuveres vanavaralaata.
Enne ärasõitu tegi onu Einar meie autost ka ülesvõtte, mis portreena sellest Volgast on ainuke. Ise pole veel teinud. Juhtumisi on see tehtud umbes sama rakursiga kui reklaamfoto esimeses postituses.
Siin see on:
Eks nüüd edaspidi panen jälle huvitavaid asju tasapisi üles seoses Volgaga, jäädvustatud pildimaterjali jätkub.
Liitunud: Dec 09, 2007 Teateid: 552 Asukoht: Rapla mk.
Postitatud: K juuni 07, 2017 8:41 am Postita teema:
Tõeline karutemp! Tean kui raske on jätkata pikka aega tendi all seisnud projekti. Selleks ongi sihtmärk üritused , mis innustavad tegutsema, nagu "Ettevaatust Auto". Tublid olete.
Postitatud: K juuni 07, 2017 4:13 pm Postita teema:
Sellest teemast on mulle suur abi olnud tulede jms sortimisel, suur tänu põhjaliku töö eest. Üks küsimus, millele ehk oskate vastata. Mulle näib, et 1971-1972 masinal ei olnud mootori ventilaatori ümber ventilaatorikoda, kas on nii? Kataloog seda ei näita.
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: N juuni 08, 2017 4:13 pm Postita teema:
Vastuseks Beriozkale: siin on neli pilti skännitud, esimesel pildil on leheküljed autoga kaasasolevast 1972. a. käsiraamatust. Ülejäänud kolm on 1972. aastal väljaantud paksust Volga remondiraamatust. Tähtsamad jutud on punasega joonitud ja raamitud. Tuulekoda järelikult oli selleks ajaks olemas ja kasutati mudelil 24-01. Ilmselt tingis muudatuse taksojuhtide laiskus aeg-ajalt kapoti alla vaadata ja jahutusvee taset kontrollida, jahutusvee vähesusest sai andur ebaõiget infot lülitumiseks, selle tulemusel aga plokikaane tihendi kõrbemised jne. 1972-l võeti lõpuks kogu toodangult see magnetmuhv ja asemele said kõik selle üldlevinud kahelt rihmalt käitatava tavalise veepumba.
Küll aga ma ise ei ole kohanud veel sellist tüüpi radikat millel magnetmuhvi anduri asemele saaks keerata korgi ja radikaraami siseküljel on samas ka valmidus koja kinnitamiseks. Aga raamatupilt seda siiski ju näitab.
Minu autol on peal jaanuaris 1971 valmistatud radikas, kuid selle radika raamil puudub valmidus, mille külge tuulekoda kinnitada. Esimesel omanikul oli küll tuulekoda lisaks juurde kruvitud. Selle tarvis oli papil lastud roostevabaterasest treida spetsiaalsed pikad, radikapaksuse pikkusega poldid-vahetükid. Nende ühes otsas oli lühike keere radika enda kinnitamiseks kerele, ülejäänud osa oli umbes 15 mm silindriline, mille otsa oli keeratud 8mm sisekeere ja sellele otsale toetus tuulekoda, mida siis omakorda kinnitasid 8mm keermega tavalised poldid. Selle ratsi vajadus tekkis ilmselt sellest, et elektromagnetmuhviga veepumba asemele oli pandud juba tavaline veepump, mille võll on tunduvalt lühem, viies ventika radikast kaugemale. See järelikult ilma kojata ei ime korralikult jahutatavat õhku läbi radika vaid tekitab lihtsalt õhu pööriseid tiiviku ja radika vahel.
Minu auto radikas on selline, mille raamil ei ole kinnitusi kojale.
Ja vanadest harvaesinevatest asjadest peab ikka üks varuks ka olema
Lisan siia ka pildid radika ette käivast ribikatikust. Ka need ei ole minu silmis äravahetamiseni sarnased. Vana sai tugevast tsingioksiidist läbi raskuste enam-vahem pestud. Et edasist oksiidi teket peatada, sai see kaitseks üle lakitud.
Viimati muutis kod. Medvedjev (T okt 31, 2017 9:35 am), kokku muudetud 2 korda
Liitunud: Jan 10, 2006 Teateid: 768 Asukoht: Tallinn
Postitatud: L juuni 10, 2017 4:02 pm Postita teema:
Ma vist pole kunagi nii "peensust tagaajavat karu" veel näinud!
Seda Volga lugu on ikka väga põnev lugeda! Tunnistan, et põhjalik piltide ja mõnusas keeles kirjutatud mahlaka teksti lugemine on väga nauditav ja samuti üsna ajamahukas????
Tore oli Vissuveres oma Volga Karupapa taastatud Volga kõrvale parkida! Tõsiselt ilus auto!
Ãœritused panevad asjad liikuma!
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: E juuni 12, 2017 12:45 pm Postita teema:
Tänan sind, doktor! Muide Vissuveres käik läks ka Volgale korda, kuna leidsin seal mudru seest talle sobiva tootmisaastaga (70) piduritulede lüliti. Pisike samm originaalsuse suunas.
Otsin ammusalvestatud pildid ja jätkan siinkohal veel elektriseadmetega.
Signaalid ja lülitid.
Auto originaalid (tähistus A ja a) on värskendatud värviga "kuldamise teel", kuna tsink ja kollane passiveering olid tugevalt kahjustunud. Kuskilt siit foorumistki lugesin, äkki isegi sm. Tihhonovi kirjutatu, et tegelikult on jumala äge, kui nad uutel autodel võre varjust pisut helkisid. Mulle see ka meeldib. Üldiselt sellist "kuldamist" sai tehtud masina detailide juures võimalikult vähe. Uueks tsinkimist ei kasutanud üldse, signaalide puhul seoses nende ehitusega ei oleks see tulnud nagunii kõne alla, sest nad ei ole päris algosadeks demonteeritavad. Teisel pildil , kus kattetopsid on eemaldatud, seal on ka topsi alune piirkond ja topsi sisepind säilunud originaalse passiveerigkattega.
A ja a erinevad hilisematest ka koostamise poolest, nendel poldiring on läbiv ja mutritega. Hilisematel ainult poldid, silumiiinist ruuporiosal on juba keermestatud pesad. Piltidel olevad kolm modelli on valmistatud erinevate Gostide järgi: vanim, A ja a 1957, keskmine (B, b) 1971 ja uusim (C,c) 1984.
Lülitusrelee
Lülitid
Ülemine on auto pealt. Rooli plastosade kõdunemisel (õitsemisel) tekkiv äädikahais ja niiskusega eralduv lima on metallile agressiivsed, sellest ka need kroomi kahjustused. Keskmine on hangitud varuosa, igati sarnane originaalile, seega pandav osa. Alumine on mka täiesti uus varuasa, ei ole aga pandav, kuna hilisem. Sellel on ka otstes madalamad, süvendatud osa, mida hiljem puiduimitatsiooniga spooniti, nagu ka armatuurlaua osi.
Ja jälle sai loetud, seekord kriipse.
Olen lugenud, et Volgade katseautodel katteornamendil Volga kiri veel puudus. Puudub see ka RAF-i versioonil, mille silumiinosa ei ole kroomitud vaid mustaks värvitud ja mustast plastist pealmine osa on krobelise struktuuriga, nagu RAF-i roolidki.
Viimati muudetud kod. Medvedjev poolt (E juuni 12, 2017 9:11 pm), kokku muudetud 1 korda
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: E juuni 12, 2017 5:52 pm Postita teema:
Soojendusseade
Need esimesed pildid on siis selle auto soojenduse korpusest.
Järgmised 2 eelnevatega võrdlemiseks on tehtud 1979 korpusest. Pisierinevus siis selle väikese luugikese kinnituses. 71 on luugi jaoks korpusele valatud kinnituskõrv, 79 aga kinnitub plekkõrva külge, mis omakorda korpusele needitud.
Takistil C? 300, mis on pöörete piirajaks lüliti esimesel astmel on 79 takistile valatud ka GOST ... 71, 71 takistil veel GOST-i viide puudub.
Radiaatori valikul tegin otsuse ikka algse kasuks. Esmalt sai ta liguneda mingis happelises kodukeemia keskonnas, mis oli sinna sisse valatud. See võis olla mingi vannitubade pesuaine, täpselt ei mäleta, igatahes toimetas ja katlakivi ollust ta vähendas. Hiljem ohtra puhta veega läbi pestud. Siiski sai otsustatud ka otsakaas eraldada ja selle all nähtavale tulnud kriitiliselt õhukesed kohad tinaga plommitud.
Igatahes on pestud ja remonditud radikas kaalult tunduvalt kõhnem oma teisest vennast.
Siin on soojenduse lüliti tagantvaates
Ma ei mõista, miks ka Volgal ei võetud kasutusele sellist soojendussüsteemi kraani, nagu klass alamal Moskvits 408-l juba selleks ajaks 7 aastat oli kasutusel olnud ja mida sai nupust trossi abil salongist avada-sulgeda ja jätta poolavatuks-suletuks ka vahepealses asendis. Volgal tuleb selleks iga ilmaga õue kapoti alla ronida ja võimalik, et mõnel masinal ei saanud kraani jätta ka poolde vinna, sest kraani võlli topendi vahelt immitses siis jahutusvedelik välja. Ei mõista jah. Aga samas mosselt piduri peasilindri pätsasid nad küll ja panid selle Volgal sidurit lahutama. Krdi vene värk!
Tagaakna tuulutaja mootor, valmistusdaatum ei ole tuvastatav.
Ja selle lüliti. Silindrilises osas on takistusspiraal. Kui lüliti on selles positsioonis, et vool teda läbib, siis on ventilaatori pöörded aeglased. Kui ga ei läbi, siis kiired. Keskpositsioonis on lüliti väljas.
Lüliti hoovake, mutter, ja fassadiosa on juba tehasest kroomkattega, mis siinkohal on liialdus, kuna ta on paigaldatud armatuuri alla ja välja paistab vaid alaspidi ripnev hoovake.
Viimati muudetud kod. Medvedjev poolt (K juuli 19, 2017 8:17 pm), kokku muudetud 1 korda
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: T juuni 13, 2017 10:22 pm Postita teema:
Kellassepa töötuba
Mingi aeg hakkasin spidoplokki korrastama, eeskätt tahtsin pleekinud osutid värskemate vastu välja vahetada. Sellega kaasnes seesmine üldine puhastus, ka kellal.
Selline ta sai.
Et ka neid oli laual mitu, siis jäi ka siin üht-teist erinevat silma.
Ja veel üks hilisem kell, mida siis pandi juba pistikühendustega juhtmestikuga ja osutiga kiirusenäitajaga spidoplokki. Nende kellade välistunnuseks on ka minutiosuti kroomkübara puudumine, see on nüüd must.
Kui ülemistel kelladel on korpus seest ja vaheaken tagant valgustuse peegelduseks valgeks värvitud, siis sel hilisel on juba sellest loobutud.
Viimati muutis kod. Medvedjev (K juuni 14, 2017 8:36 pm), kokku muudetud 2 korda
Liitunud: Feb 20, 2011 Teateid: 206 Asukoht: Pärnu
Postitatud: K juuni 14, 2017 7:53 pm Postita teema:
Küllap vist, sm. Mirski.
Aga nüüd järjest põnevamaks läheb!
Spidomeetriplokk
Ülemised kaks plokki käisid lahti ja tutvusin nende sisemusega. Panin ka mõlemale kilomeetri eksimusega ühesuguse näidu. See on näit, milleni minu auto enne korrastamist oli sõitnud. 1972. a. plokk on siis justkui varuplokk. Kuigi nad näevad üsna sarnased välja, isegi esiraami kinnitus on mõlemil kruvidega, on ülemine minu jaoks ainulaadne oma kollakat tooni odomeetri numbrirullidega. Esmalt arvasin, et ju nad on aja jooksul valgest kollaseks tõmbunud nagu nõukaaegsed valgest plastist esmaabi karbidki päikesekiirte UV mõjul kollaseks tõmbusid ja nagu ka Volga juhtimiseadmete kolme nupu (õhuiklapp, tuled, suitsusüütaja) keskosad. Aga ei, need rullid ongi läbinisti kollakat tooni plastist, mis minu auto jaoks jälle omapära.
Ka on omapärane kaugtule kontrollllambi sinine plastikfilter. 1971 spidol on ümar õhuke sinine plastleht teda katva auguga plasttopsi sees. 1972 on plasttops ise üleni valmistatud sinisest plastist.
Võib olla tähelepanelik silm märkas ka juba seda, et 1971. plokil on näidikute kirjed vähe kõhnemad, kui ülejäänud kolmel plokil. Kõhnus eristub eriti veenäidiku ja spidomeetri skaala numbritel. Siin on kõrvuti 1971. ja 1972. õlinäidikud
Esimesel pildil olevad kaks alumist näidikud on tutikad. Ka need erinevad varasematest oma esiraami kinnitusviisi poolest. Selleks on tagumisele korpusele servadesse valatud tühimikud, kuhu raami kõrvad tagasi keeratakse. Enam kruvikinnitust (1973 veel olen kohanud) ei kasutata. 74. a. oma on veel sellest ajast, kui neid veel autole paigaldati. 75.a . oma on aga täielik varuosa. Siis pandi Volgale juba uut tüüpi moodsamaid, osutiga spidomeetreid, mille kiiruse suurim number on samuti 160, kui alumiselgi lintspidol.
Ma olen mõtisklenud selle 180 üle ja tulnud järeldusele, et katsetuste käigus pidi ju tulema põhimudelile uus võimas V6 mootor, mis oli võimeline väga suurt lõppkiirust saavutama. Uue mootori tulek jäi sinnapaika, kuid võimas spidomeeter jäi, kuni lõpuks aru saadi, et pole ju millegiga uhkeldada.
Üldjuhul osutiga spidod teadupärast olid mustataustalised, kuid vähemalt 75.a Volgade spidomeetrid olid halli fooniga, nagu on see lintspidol. Samas olen peos keerutanud musta taustaga varuosa, lintspidot, mis on valmistatud veel hiljem.
Leidsingi internetiavarusest pildid, kus on pakendis varuosana musta taustaga spidomeetriplokk, ka jälle vahemikuga 0-160. Valmistamise aastat küll ei tuvasta, aga hilisemale valmistamisajale viitab ka kell, mille minutiosuti kübaraks on mustast plastist kapsel, tagantpoolt saab kell oma toite juba pistikühenduse kaudu, ka on klemm varustatud pistiku toorikuga auto juhtmestikus oleva kella toitejuhtme ümbertegemiseks. Kella kõrval olev kokkumurtud paber on ilmselt kella pass.
Siin üks hägune pilt hallist osutiga spidost ja teine masslevinutest lindiga ja mustataustaline osutiga.
Aga siin on veel lindika eriline rariteet, mida paigaldati eelseeriale ja seeriaautode esimestele tuhandetele veel 1970. aastal. Nende näidikute jaotuskriipsud ei ole vertikaalsed vaid horisontaalsed.
Muide, nii kutsuvad lintspidot idanaabrid oma foorumites: "gradusnik"- kraadiklaas.
Siinkohal oleks paslik teema lõpetada spidotrossiga. Kaalusin, kas vahetada välja või jätta. Ta oli ju töökorras, kuid käigukasti poolsest otsast oli katterüüž vähe katki. Ikkagi selle auto enda oma ja nii saigi see koht termokahanevaga hoopis tohterdatud. Trossi juures on tähtis, et ta kõril ei oleks järske paindeid ja et ta oleks kindlasti mõne konsistentse, kuid pehme määrdega kolmveerandi ulatuses täidetud. Seda ei maksa alahinnata, siin on määre trossis sama tähtis, kui õli mootoris saale vahel. Mul oli see töö lihtsam, kuna mul käigukasti poolsel otsal trossi stoperdus puudus ja sain trossi täielikult kõrist välja tõmmata. Kuivad trossid teevad kergemal juhul spido osutiga trikke, raskemal juhul viib kuni trossi kõris "karjumiseni" välja. Väljendub see selles, et kuiv tross õigemini paindvõll kuivalt pööreldes pika kõri sees aeg-ajalt poob vahepeal kohati kinni ja kui see kinnipoodud koht pinge alt vabaneb, kaasneb sellega "seakisale" sarnane hääl ja korraks ka spidoosuti tõus mitukümmend ühikut rohkemaks tegelikust kiirusest. See juhtub sõidu ajal korduvalt, tuleneb see trossi kuivusest, määrde puudusest. Hetkel on "gradusnik" mul igati kontrolli all. Tross on tööajal vaikne, "temperatura" punase lindi näol tõuseb ja langeb sujuvalt ja ei võbele trossi painetest ühelgi kiirusel.
Viimati muutis kod. Medvedjev (K dets 06, 2017 8:10 pm), kokku muudetud 2 korda
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.