Liitunud: Jan 10, 2006 Teateid: 766 Asukoht: Tallinn
Postitatud: R juuli 26, 2013 11:18 am Postita teema:
Kuna 31013 mootori projekt puhkas vahepeal oodates varuosi, siis sai mootorimees Sergei teha minu mootorit. Minul oli ka suuri tegemisi, et varustada teda sobilike osadega - juppe leidub õnneks GAZ 21-le, kuid enamus neist oli täpsusega (nagu üks teine mootorimees ütles) "pjus - minus tramvainaja astanovka". Seega sai mitu komplekti jubinaid kokku ostetud ja valitud.
Sergei ütles, et ta pole nii kehva mootorit, nagu minul on, veel varem teinud.
Ehkki minu mootori käivituskatseni on veel aega. Sest kõik pole veel kõige ideaalsem...
Aga loodame, et 31013 mootor on oluliselt kvaliteetsem ja saab ilma vaevata kokku!
Liitunud: Jan 14, 2007 Teateid: 298 Asukoht: Tallinn
Postitatud: T aug 06, 2013 7:26 am Postita teema:
Sm.Tihhonov kirjutas:
Aga peamine kandev idee oli see, et teha mootorisse ise pronksist nukasaaled.
ca 25 aasta tagusest ajast meenub, et minu maakohas oli tuttaval tollasel Kalju kolhoosi varustajal tööauto Gaz 52-l tehtud saaled pronksist. teadupärast ei kannatanud Gaz 52-ga (sama kehtib ka Gaz 51 kohta) pikalt üle 70 km/h lasta, kuna mootor ei kannatanud kõrget pööret ja saaled põlesid sisse. pronkssaaledega võis sõita rahulikult ka 90 km/h. Mees käis selle GAZ 52-ga ka Venemaa vahet ja mäletan, et see masin oli korras kui prillikivi kogu aeg.
Kui on vaja infot, kas pronksist on võimalik kõik saaled teha ja saada reaalse kasutaja kogemust, siis ma usun, et leian selle Gaz 52 mehe kindlasti üles Viljandimaalt.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: P sep 01, 2013 5:06 pm Postita teema:
Üldiselt me "suisel aal" väga Volgadega projektitada ei viitsi. Aga meie hull vajas mõningast tähelepanu enne kui ilmad külmaks lähevad. Kui pealt kannatab teda sisetingimustes lihvida ka talvel, siis põhjaalused tööd oleks mugav ära teha õues. Nii sai ta ühel kenal augustihommikul garaazist välja tõmmatud ja Viimsisse veetud. Seal tundus kuidagi ladusam teda küljelt-küljele keerata.
Seal sai ta kokku ka Maarjamaa teise 31013-ga, kellega nad kunagi nii armsalt maja taga kõrvuti seisid. Nagu näha, on ka teine auto oma järjega umbes samas staadiumis.
Projekti sisu oli ideeliselt väga lihtne. Auto külili ja teha põhi korda. Pesta, kraapida kõik lahtine maha, puhastada roostest nii hästi kui saab ning seejärel kruntida-kivikaitsega lasta. Nagu ikka oli sellegi auto põhi sundõlituse piirkonnas täiesti ideaalselt säilinud. Ja sealt eraldus õlist läbi imbunud tehasemastiks ka väga kergelt. Kõik see mastiks, mis põhja kõljes kõvasti kinni, jäi ka minu poolt maha kraapimata. Ei näinud nagu mõtet.
Edasi kraapisin lahtise rooste maha, lasin ööpäeva seista buvanooliga ja kruntisin. Krundi peale lasin kihi kivikaitset. Seda siis nii põhjale kui rattakoobastele. Selle aja jooksul sai vist autot ühelt küljelt teisele pööratud oma 10 korda.
Põhja esialgu värvima ei hakanud, kuigi hiljem kavatsen seda kindlasti veel teha. Selle asemel lükkasin ta tuppa ja tegin ettevalmistused kere üleni kruntimiseks. Päris hulka tööd oli terve kere korralikult puhastamise ja karestamisega. Katsin enamus plekkide liitekohad nii auto all kui sees spetsiaalse autokere hermeetiku kihiga. Sarnase tootega on tegelikult kered töödeldud ka tehases. Isegi Volgal.
Ning siis epokrunt peale
Sama protsess tiibade ja luukidega. Vasak esitiib jäi originaal, ülejäänud läksid uued. Uksed jäid esialgu tegemata, kuna nendega oli vaja teha põhimõtteline otsus - kas uued varuosad või taastatud tehaseuksed. Esimesed tunduvad pikas perspektiivis nagu vastupidavam valik, teised jällegi tagaks kindla peale parema sobivuse.
Igal juhul sai puhkuse viimasel õhtul veel auto niipalju kokku laotud, et ta ühes tükis treileri peal koju tuleks.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: K okt 23, 2013 10:46 pm Postita teema:
Projekt "hull" on liikunud visalt. Lihtsalt temaga ei saa kuidagi välja sellest raskest tsüklist. Raskeks tsükliks pean ma kogu perioodi, mis jääb tühjaks lammutatud kere ja värskelt värvitud kere vahele. Kõik need puhastamised, keevitamised, roostega võitlemised, krundid, pahtlid, jne jne moodustavad ühtekokku ääretult ebameeldiva perioodi.
Toona kui ma keret kruntisin, jäid tegemata uksed. Sest ma ei suutnud otsustada, kas kasutada originaal uksi või uusi varuosauksi. Mul olid ühest kunagisest autost üle jäänud originaalvärviga uksed. Originaalid sobisid hästi, kuid nad vajasid natuke remonti. Viimaks otsustasin, et jäägu ikkagi originaalid. Sai neid veidi remonditud, lapitud mõned nurgad ja kraabitud alt roostet. Ütleme nii, et nad ei ole ideaalsed. Aga miskipärast ma tahtsin neid säilitada. Ja kui paari aasta pärast viskabki mõnest kohast rooste välja ... eks siis remondib.
Minu ca 10 aasta pikkused kogemused vanatehnika ekspluateerimisel on näidanud, et "tehtud auto" tahab paratamatult umbes 5 aasta järel uuesti kerget üle käimist. Tee siis teda kui hästi tahes. Ikka viskab kuskilt rooste välja, kuskil tekib mingi kole järelkuivamine, ekspluatatsiooni käigus tekivad mõlgid ja kriimud jne. Meie garaazi teine 3102 on hea näide. Täna tahaks tal paar detaili jälle värvida. Sellepärast ma väga ei muretsegi kui Hull paari aasta pärast kusagilt jälle mulli üles ajab. Jäägu talle see vabadus.
Mure tekkis hoopis järgmisest kohast. Hakkasime tegema värvimise eelset plekkide lõplikku sobitamist. No proovi kuidas tahad, aga kokku see auto ei istu. Esiteks oli kuidagi täiesti valesti kogu ninaosa. Tundus nagu oleksid tiivad liiga pikad, sest tiibade vaheline paneel ei ulatunud kuidagi nii kaugele. Üldse oli kõik kuidagi kiivas. Plekitööde käigus sai küll enda meelest kõik läbi proovitud ja sobitatud, aga ikkagi oli lõpuks natuke valesti. Esitiibade ja uste ühendumine oli ikka täiesti metsas. Ning parem esitiib istus altpoolt karbiga võrreldes umbes 2 cm (!!!) väljapoole. Lisaks ei istunud üldse auku tagaluuk (kiilus lausa nii kinni esimene kord, et läks keskelt kõveraks) ning enesest mõistetavalt olid esitiibade ja kapoti kaared totaalselt erinevad. Päris hirmus oli.
Kulus kaks pikka päeva sobitamiseks. Tööde käigus tuli uuesti lahti lõigata kogu auto esipaneel ja tungida see umbes 5-6 mm ettepoole. Nii saime viimaks ninaosa korda. Uste ja tiibade sobitamine oli veel omaette ooper. Uste hinged on ju teatavasti igas suunas liigutatavad ning nendega saab reguleerida uste kaugusi, "sügavust", kahest kohast kõrgust, kaldeid ja nurki nii ette-taha kui sisse-välja suunas jne. Ühesõnaga tundub lihtne, aga tegelikult on ikka paras tripper. Lisaks sain seda teha kaks korda. Kuna olles esimene kord kõik paika sobitanud, avastasin, et uste hinged on ju kulunud ja uksed loksuvad. Mulle nii ei meeldi. Hankisin uued hinged ja kogu trall algas otsast peale. Viimaks hakkas nagu natuke looma.
Sai hindele 4. Päris ideaalseks ma teda ei suuda rihtida. Varuosa tiivad on juba iseenesest veidi teise kujuga kui originaalid jne. Mis parata. Elus on paraku nii, et ühel hetkel tuleb osata piir tõmmata ja liikuda edasi. Isegi kui kõik ei ole 100% perfektne, tundub natuke rumal jäädagi sellesse ühte punkti kinni ja otsima "seda õiget". Mäletan täpselt kui halvasti ma end tundsin oma 162AAK-i kokku pannes. Ükski detail ei istunud väga hästi. Nina sai jõuga enam vähem sobima aetud, uste ja tiibade viigid on kohati jumala mööda, tagaluuk istus üldse 5 mm väljapoole. Aga kokku sai ta pandud. Kas see on mind täna häirinud? Kas see on üldse kedagi häirinud? Ma teiste eest ei oska kõneleda, aga minu meelest näeb ta kõigele vaatamata hea välja.
Seejärel lükkasime auto teise tuppa ja ta mattus jälle asjade laviini alla. Tassisin need kasutatud uksed Viimsisse Mati juurde ja veetsin seal terve pika nädalavahetuse, kraapides, käiates ja kruntides. Ei olnud tore vanatehnikaüritus. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: P nov 03, 2013 1:54 am Postita teema:
Sel sügisel hakkas minu kodugaraazis juhtuma kummalisi asju. Ühel päeval avastasin, et lapse Kindermuna on laua pealt kadunud. Ei pööranud sellele esmalt suuremat tähelepanu, kuni veidi hiljem avastasin selle laua alt põrandalt. Keegi oli muna fooliumi seest lahti harutanud ja nahka pannud. Ainult mänguasi jäi järele.
Nii sai alguse minu elu koos salapärase sõbraga. Mõnikord ma nägin teda turnimas kusagil riiulite kohal, aga enamasti hoidis ta omaette ja meie kooselu oli sõbralik. Loom ei roojanud ega närinud midagi katki. Paraku ühel päeval astus ta üle piiri. Minu küpsis "Ekstra" (Kalevi oma, kõrgem sort) pakile oli tagantpoolt auk sisse näritud ja pakk seest õõnsaks söödud. Sigadus ma ütlen. Reaalsustaju tuli koju ja kujutasin juba ette, kuidas loom talvel mul autode polstri peal marutab või Becker Mexico CD varjestatud kaableid lutsutab. Ja sõitsin poodi.
Kuna ta mulle tegelikult midagi halba polnud teinud, tundus klassikaline hiirelõks liiga julm. Otsustasin anda talle uue võimaluse kusagil mujal ja soetasin puuri. Esimesel katsel pani ta muidugi puurist küpsised nahka ja jättis mu ikkagi pika ninaga. Aga teine katse juustuga oli viljakam. Loom on ikka loll, juustu vastu ei saa. Niisugune ta siis oli. Minu garaazi Rudolf. Viisin ta kodust kaugele ja lasin lahti.
Aga ka meie habemega autoprojekt liigub. Visalt aga kindlalt. Kunagine eesmärk oli ta veel selle aastanumbri sees ära värvida. Ja see võib olla täiesti reaalne plaan. Ajasin lõpuks asja väga konkreetseks. Sõlmisin tööl kõik lahtised otsad kokku, võtsin mõneks ajaks aja maha ning läksin koos oma autoga tuttavasse maalritöökotta. Algul oli mõte ta lihtsalt ukse vahelt sisse lükata. Aga otsustasin ikkagi ise sinna paariks nädalaks pahtliks minna. Natuke on ikkagi huvitav ka, tahaks iga järgmise ju parema teha.
Tagatiivad tundusid algul vägagi siledad. Aga reaalselt nägid nad ikka üsna lapilised välja. Ja ega ma ju siiani ei tea kas nad siledad ka saavad.
Esitiivad olid päris hirmsad. Kuigi tundusid silma järgi päris kenad. Parempoolne oli varuosa, vasak Angelina Nikolajevna originaal. Noh ... ehk siis ka ilmselt varuosa. Kuna sel sai ka tiivapealne suunatuli kinni keevitatud, oli ta ikka päris kõver. Lõpuks läksid esitiivad üleni lauspahtlisse. Siin on alaosad veel pahteldamata. Aga lõpuks läksid nemadki.
Ka kapotialune ei olnud hea. Kuna kogu toestus sai ju uus tehtud, oli teda päris palju keevitatud. Eks näis, kuidas see kõik välja kukub.
Pärast pikka tolmutamist kruntisin reede õhtul kereosa ära. Esmamulje on lootustandev, kuid eks krundi lihvimine paljastab nüüd kogu tõe. Kui pääseks ainult kahe vahekrundiga, oleks hästi küll.
Samal ajal kui mina oma tööd hindasin, läks kambrisse sõber Mati Laadakas.
Üks asi mida ma olen aastatega õppinud on see, et nii kõveraid asju nagu Volga varuosaplekid ei saa natukene pahteldada. Üritades teha neile vaid kohtparandusi, lähed lõpuks lolliks. Parandad siit ja sealt, kuid asi on ikka kõver. Tõepoolest, ilma suurema tseremooniata on lihtsam nad kohe lauspahtlisse tõmmata. Tõsi, nende sirgeks lihvimine ei ole sugugi nali ja kindlasti peab neid vähemalt kaks-kolm korda veel pahteldama, kuid nii on mingigi lootus nad enam vähem ilusad saada. Siiski pean tunnistama, et nii suuri pahteldusi polnud ma kunagi varem teinud ja see oli omamoodi väljakutse.
Uksed olid mingid originaaluksed, mis said alt parandatud. Siiski tundusid nad varuoatükkidest paremad. Saame näha mis neist välja tuleb.
Eks pingutame edasi. Kui on midagi raporteerida, siis üritan seda ikka teha. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: R nov 08, 2013 11:41 pm Postita teema:
"Kui sind valitseb mõistus, oled kuningas, kui aga keha, oled ori" Marcus Porcius Cato, Vana-Rooma. Jube tõde.
Tänaseks olen käinud 12 pikka päeva maalritöökojas. Esimene nädal oli suht rõõmus ja huvitav. Aga lõpp on muutunud vaevaliseks. Uudsuse romantika hakkab kaduma, aktiivsest puhkusest on saanud räme töö ning ainsad tunded on veel rutiin ja valutavad liigesed. Isegi jalatallad valutavad, sellist asja pole ma enne kogenud. Päriselt ka, see on ikka pagana raske töö. Igapäevaselt olen ma ju kontoritöötaja ja mängin uute autodega. Ma üldse ei imesta, et minu kolleeg-maaler pole see nädal tööle jõudnudki. Taban ennast ka juba õhtuti samalt mõttelt - pekki teeks parem viina lahti ja saadaks kõik kuradile. Viimati kuulsime sellest töötajast neljapäeval, kui tal oli taskus viimane euro-seitsekümmend. Aga täna ikkagi ei tulnud. Ju siis keegi tegi võlksi. Pagan mulle tundub see nii uskumatu, et inimene ei käi nädal aega tööl ja tal on ikka töökoht olemas. Elu on ikka lill küll.
Aga minu päevi on täitnud tolm-tolm ja veelkord tolm. Kui pahtlitolm on raske, hele ja mitte väga lenduv, siis krundi lihvimise tolm on kerge ja must nagu tahm. Õudne. Isegi söömas ei käi päeval, sest ei kannata inimeste sekka minna ju. Seega tavapärasel lõunaajal harutan kilekotist ühe "nälga purustava pähkli" ja jätkan. Mõnikord kuni kella kümneni õhtul.
Mitte et midagi erakordset oleks juhtunud. Tegelikult laabub kõik üsna plaanipäraselt. Lihtsalt töömaht on ikka meeletu. Ilmselt nii ongi, et kui pole ise kunagi auto keretöid teinud, ei saa iialgi aru kust tuleb värvitööde arutult kõrgena näiv hinnakiri. Aja- ja materjalikulu on ikka suur küll. Aga jah, siin ma siis täna olen. Kere on ette valmistatud viimaseks krundikihiks.
Ühesõnaga, rutiin on ju lihtne. Esmalt pahteldan detaili niipalju ära nagu oskan ja lihvin ta enam vähem kujusse. Seejärel pahteldan uuesti, parandades vigu. Selle projekti juures on kogemusi ikka juba nii palju, et reeglina enam kolmandat korda ei pahtelda. Kui just tõesti mingi reaalne suur viga välja ei tule. Kui enam rohkem pahteldada-lihvida ei oska, kannan detailile kaks kihti täitekrunti. Siis on detail korraks vähemalt ühte värvi ja kaetud ühesuguse koostisega materjaliga. Hea lihvida. Krunti lihvides peaks selguma eelneva töö kvaliteet. Ideaalis ei peaks enam teist korda üldse kruntima. Aga minu reaalsus on siiski teine. Vaadates ülal olevaid fotosid võib näha, et kere on ikka üsna lapiline. Neist osa on krundi alt välja lihvitud pahtlilaigud, osa täiendavad pahteldused. Kui ta nüüd uuesti kruntida, võiks ta olla valmis. Võiks ... teoreetiliselt.
Tööde käigus võib täiesti juhtuda, et mingil hetkel jooksevad kuulid nii kokku, et enam ei saa aru mis detailil viga on. Tunned, et ta lainetab käe all, kuid aru ei saa kas tuleks mõnda kohta maha lihvida, vastupidi juurde pahteldada. Või äkki ongi kõik õige. Eriti võib seda juhtuda lauspahtlis käinud detailidega, sest nende sirgeks ajamine ei ole tegelikult üldse nali. Siis on mingil hetkel hea pihustada pinnale õhuke kiht silikoonieemaldajat. Detail hakkab läikima nagu laikitult ja reedab kõik oma saladused. Sellest on palju abi. Pealegi, kui asi ongi õnnestunud, on sellise läikiva pinna vaatamine nagu mingi vahepreemia tehtud töö eest.
Kere on viimaseks krundiks ette valmistatud, kuid luugid tahavad veel mängimist. Niimoodi vaadates tunduvad nad kõik ilusad siledad.
Tegelikkuses tahavad nad veel üle käimist ja ilmselt ka väiksemaid kohtparandusi. Parimaks näiteks on kapott, mis oli algselt sõna otsest mõttes kõver nagu sea kusi. Kehvalt hoitud varuosadetail. Ta sai kaks kihti lauspahtlit, mille ma enamuses maha lihvisin, pluss veel parandused. Ning peale krunti pidin ma teda ikkagi veel korrigeerima.
Kapotialust sain ka siluda, et keeviskohti ära peita. Ta ei saanud kindlasti ideaalne, kuid siiski enam vähem. Enam rohkem ei viitsi.
Aga asi pole veel kaugelti valmis. Seega jätkame. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Dec 09, 2007 Teateid: 467 Asukoht: Tallinn
Postitatud: L nov 09, 2013 10:27 am Postita teema:
Tere. Vaatasin selle auto algseid fotosid ja nägin, et külgedel olid pikad iluliistud.
Kuidas käitusid liistude kinnitusaukudega? kas keevitasid kinni, pahteldasid?
Kas pahtel hiljem lahti ei löö.
Vaevalt Sa liistud tagasi paned. _________________ Kaldi 5025 328
Annan ka ehitusabi
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: P nov 10, 2013 11:32 am Postita teema:
Liistud olid liimitud kahepoolse teibiga. Lõikasin lihtsalt noaga maha ja tõstsin riiulile. Ilmselt tagasi ei pane, aga ära visata ka ei raatsinud. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: E nov 11, 2013 12:33 am Postita teema:
Laupäeval tegin veel ühe meeleheitliku päeva. Andsin auto kerele viimase lihvi, loomulikult tegin mõned pahtledused, parandasin viike ja täitsin väiksemaid auke, avastasin viimasel hetkel, et lauspahtlis käinud tagaluuk oli ikka uhkelt laines ning üldse tundus see kõik nii lõputu ja lootusetu. Viimaks tõmbasin jõuga joone vahele, segasin kokku peaaegu viis liitrit täitekrunti ja lasin selle kõik autole pähe. Kaks katmist.
Enamus detaile tunduvad mulle isegi lootustandvad. Ainsad plekid, mille peale ma kihla ei veaks on kapott ja tagaluuk. Ei välista, et nad peavad läbi tegema veel ühe parandustsükli.
Nüüd jätan kogu komplekti vähemalt paariks nädalaks seisma. Lootus on, et mida kauem materjalid kuivavad, seda vähem järelkuivamisi hiljem välja tuleb.
Olen püüdnud enda jaoks sõnastada ka mingi eesmärgi. Või õigemini taseme, millest allapoole latti ei tahaks lasta. Selge, et nühi palju tahad, Mercedese taset ma ei saavuta. Aga ta peaks saama ilus. Üks parimaid omasuguste seas. Siit arenebki välja mingi enesearengu idee. Olen seni teinud kokku kuuele Volgale täismahus ülevärvimise keretööd. Praegune on nüüd siis seitsmes. Kui algusaastatel oli vaid ebareaalne unistus milline üks Volga võiks olla, siis viimaste projektidega on hakanud need visioonid reaalsuseks saama. Ja tegelikult see ongi peamine eesmärk - teha ta taaskord parem kui eelmised.
162 AAK on üsna tavapärane algaja tase. Neli aastat tagasi tehtud roheline universaal on ka natuke poolkõva projekt. Arvestades kui jubedast algmaterjalist ma teda siluma hakkasin, sai ta isegi normaalne. Aga kahe aasta taguse musta 2410-ga sai latt hoopis kõrgemale seatud. Seda autot ei teinud ma ju endale ja seetõttu nägin temaga rohkem vaeva, et hiljem häbi ei oleks. Sellepärast ta krt nii hea saigi ... kui ainult värvijad täikraed poleks värvikoodiga rappa pannud ja uksi teist tooni värvinud.
Õnneks homsest lõpeb see jube "puhkus" ja saab tagasi tööle. Mõnus. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: E jaan 13, 2014 11:10 pm Postita teema:
Viimane kiht täitekrunti kuivas peaaegu kaks kuud. Viimaks võtsin jälle need vabad päevad ja läksin objektile tagasi. Nüüd olen teda juba kaks päeva lihvinud.
Esmakordselt minu autoehituse praktikas sündis seekord otsus kasutada proovivärvi. Üritaks nii suurematest üllatustest pääseda. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: T jaan 14, 2014 11:59 pm Postita teema:
Volga on saanud endale selga proovivärvi. Üks õhuke kiht tavalist odavat pinnavärvi. Nüüd oli hea võimalus anda esmane hinnang tehtud tööle. Ise ei oska ennast kiita ega laita, tegin nii nagu oskasin. Eks kunagi tulevikus annavad hinnanguid teised. Mõned pisiasjad võiks veel parandada, kuna praegu on veel võimalus. Aga midagi hullu silma ei hakanud ja suures plaanis on töö viljad näha.
Olen enne ka märganud, et need plekid mis on hullu enda omad, käituvad liivapaberi all kuidagi teistmoodi kui näiteks teise auto küljest võetud uksed. Aga ma polnud väga süvenenud erinevuse olemusse, sest enamus vana värvi sai nagunii eemaldatud. Nüüd aga pisidetailidega tegeledes hakkas silma eritsehhi Volga ja tavalise Volga silmapaistev erinevus. Ma olin enne küll kuulnud, et T¨aikasid värviti kuidagi ca 10 kihti nitrovärvi üheteise peale, kuid polnud kunagi seda oma silmaga näinud. Volgasid ju nii ei värvitud. Aga siinkohal ma eksisin - eritsehhi Volged tõepoolest värviti sarnaselt T¨aikadega. Ma polnud seda varem märganudki, et ka minu autol on täiesti selgelt eristadavad vähemalt 5 täpselt ühesugust õhukest värvikihti. Võib olla oli neid ka rohkem, sest siin olen ma juba ohtralt lihvinud. Nu blin, küll võis see uuena äge auto olla.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Dec 09, 2007 Teateid: 467 Asukoht: Tallinn
Postitatud: R veeb 14, 2014 11:45 am Postita teema:
Midagi salapärast on vist sündimas, et ligi kuu aega pole saanud rindeteateid. Samas linna pealt kuulsin, et ,,,,,
Kas lähiajal avaldatakse midagi Kõigile VOLGASÕPRADELE?
Head sõbrapäeva _________________ Kaldi 5025 328
Annan ka ehitusabi
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Galerii
Laadi pilte
Otsi
Profiil
Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid
Logi sisse
