Liitunud: Dec 09, 2007 Teateid: 471 Asukoht: Tallinn
Postitatud: E veeb 09, 2015 10:04 am Postita teema:
Küsimus.
Mida tähendab see kiirem tagasild. Seal on vist erinev ülekandearv. Kuidas mõjutab see spidomeetrit või kaib see sild ainult koos 5 käigulise kastiga? _________________ Kaldi 5025 328
Annan ka ehitusabi
Liitunud: Nov 06, 2004 Teateid: 1208 Asukoht: Tallinn, Nõmme
Postitatud: E veeb 09, 2015 10:15 am Postita teema:
Kiirem tagasild on tavavolgade puhul 24-10 ja 3102 all kasutatud tagasild. Ülekanne 1:3,9 tähendab, et 1 rattapöördele vastab 3,9 kardaani pööret.
Gaz 24 ülekanne on 1:4,11 ja Gaz 21 puhul 1:4,55
kiirema tagasilla saab Gaz 24-le otse alla panna. Varasemate seeriate puhul tuleb vahetada käsipiduritross. Uuemad on ühes tükis, vanadel 2 eraldi trossi.
Gaz 21-l pole ise kiiret silda all näinud. Ringi tegemise osas on küsimus käsipiduritrossis (tagasilla osa ära jätta - 21-l on käigukasti otsas - või siis lisakang panna ....) ja tagasilla kinnituskohas vedrude külge - tuleb vist midagi ringi keevitada. Kas ja kui hästi 21-he mootor selle vedamisega hakkama saab - seda mina ei tea.
Liitunud: Mar 04, 2013 Teateid: 109 Asukoht: Tallinn
Postitatud: E veeb 09, 2015 12:18 pm Postita teema:
Mina näiteks panen enda Gaz 21'le 24'a tagasilla. Ma muidugi forseerisin pisut seda originaal mootorit. Loodetavasti on koostöö mootori ja silla vahel hea. Eks see varsti selgub.
Liitunud: Dec 09, 2007 Teateid: 552 Asukoht: Rapla mk.
Postitatud: T veeb 10, 2015 7:34 pm Postita teema:
Ma tahtsin 22-le alla aretada 24-10 redukrorit kuid Mati leivategia tegi selle mõtte põrmuks.Pidi olema proovitud,ei jõua liigutada .Siim seal uksevahel peaks Matilt seletust saama.Mulle ta väga veenvalt tookord asja põhjendas.
Liitunud: Mar 04, 2013 Teateid: 109 Asukoht: Tallinn
Postitatud: T veeb 10, 2015 7:38 pm Postita teema:
24-10 puhul võib ülekanne veel "kiirem" olla kui 24 puhul. Ma arvan, et originaal mootori puhul ta võibki lahjaks jääda. Mul tuleb mootor pisut teist masti selle tõttu loodan, et probleemi ei teki.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: K veeb 11, 2015 12:31 pm Postita teema:
Tagasillale on tekkinud juba huviline ja või olla saame kunagi ka reaalset tagasisidet, kuidas see asi vanavolga all käitub. Aga tõsi on, et spidomeeter hakkab valetama. Volga loeb ju spidomeetrit käigukastist, ehk siis kardaani pöörete järgi. Kiirem sild tähendab kardaanil vähem pöördeid ja vale spidometri näitu.
V8 Volgal on tagasilla ülekanne veel kiirem. Täpselt ei mäleta enam, aga äkki oli suurusjärgus 3,5?
Et liiga üksluiseks ei läheks, püüan vaheldumisi tegeleda tehnilise osaga ja salongiga. Autos sees pole praegu veel peale lae ja turvavööde suurt midagi. Korjasin siis ükspäev garaazi riiulitelt hunniku plastikut ja vedasin tuppa pessu.
Armatuurlaudadega olin hädas. Mul oli valida kahe näraka armatuuri vahel. Üks oli väliselt korralikum, kuid seest väga roostes ja kole. Teine oli Hullu originaal mis oli igatepidi räsitud. Võrdlesin ja kõrvutasin, kuni lõpuks jätsin ikkagi V8 enda oma. Tal on tehtud mõningaid muudatusi, mis on tunnuseks ainult V8 autodele ja ma ei viitsinud hakata neid ise teisele armatuurile üle kandma.
Näiteks on tal mõned lisalülitid ja tavapärase ribikatiku trossi asemel on tal koht täiendavale 12v pistikule. Keskmiste vent restide all on koht täiendavale salongilambile, kuna operatiivautodel asusid keskkonsoolis tavaliselt eritehnika juhtpuldid. Lisaks on armatuurist mõned läbiviigud eritehnika kaabeldusele.
Kasisin siseküljelt roostekarvase pinna puhtaks ja värvisin mustaks. Rohkem nagu enesetunde pärast.
Samuti sai lapitud mõned poltide vastused ja värvitud kõik klambrid ja kronsteinid.
Enne armatuuri paigaldust pidid paika saama ka pedaalid ja mugavam oli panna ka soojenduse torustikku. Pildil siis erinevus V8 auto gaasipedaali (vasakul) ja tavalise 3102 gaasipedaali vahel.
Sellele vaatamata jäi armatuurlaua paigalduseni veel väga pikk tee käia. Põhjus peitus siin kastis:
Minu auto elektrisüsteem oli eelmiste omanike poolt põhjalikult ära rapitud. Ta oli ehitatud ringi tavalise Gaz 53 kontaktidega süüte peale, kaotatud oli kommutaator koos kõige selle juurde kuuluvaga, tal puudus reservsüüte lülitus, veetud hulga lisajuhtmeid ning kõige boonusena oli see kõik veel kunagi põlema läinud. Kastist välja harutades vaatas mulle vastu selline närakas, et paha hakkas.
Et kogu see puzzle korralikult kokku laduda, ära defekteerida ja vigased juhtmed vahetada, pidasin vajalikuks kogu asi esmalt laua peal kokku panna. Siis on hea testeriga järge ajada mis juhtmed kuhu lähevad, mis on puudu, mis on üle.
Suureks abiks oli õnnekombel saadud Gaz 31013 elektriskeem. Ta pole ikka üldse sarnane tavalise 3102 omaga. Loomulikust intelligentsist mina seda ilmselt kokku poleks pannud.
Juba väga pikka aega on käinud ka salongi polsterduse projekt. Täpsemalt juba umbes 2 aastat oleme tegelenud soovitud materjali leidmise ja hankimisega ning kaasanud sellesse erinevaid "süütuid" inimesi. Vahepeal pidin tegema polstrimeestele valmis ka uksepapid, et nad saaks väga nappi ja väga kallist materjali paremini planeerida.
Kõik papid sai istutatud autole külge enne polstrimeeste kätte viimist.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: N veeb 12, 2015 2:57 pm Postita teema:
Elektrikimbuga olin vahekorras umbes nädala. Harutasin teda veidi lahti, asendasin viga saanud juhtmed ja püüdsin aru saada milleks neid juhtmeid nii palju on vaja. Mul on olemas Gaz 31012 elektriskeem. Ta on sisuliselt sama skeem kui minu 31013, kuid selle erinevusega, et 31012 oleks justkui "tava"sõiduauto ja 31013 oleks nagu operatiivauto. Sellele vaatamata on ka sellel "tava" sõiduautol näidatud kogu süütesüsteem varjestatud kaabeldusega, ümberlülituse skeem reservsüüte süsteemile ja näiteks elektromagnetitega juhitav massilüliti kogu auto "pimendamiseks" ilma kapotti avamata.
Aga minu autol on peal lisaks veel mõned operatiiv-saateautole omased süsteemid, mida kõike ei tahaks avalikus ruumis lahti kirjutada. Paljude juhtmete funktsioonist pole ma veel isegi aru saanud. Silmatorkavama lisana võib mainida näiteks udutulede vilkumise süsteemi nagu sel ajal oli Kremli saateautodele omane. Vaadake vanadelt kaadritelt ZILide kortee¸e sõitmas. Eks kõige tööle saamisega saame veel palju vett ja vilet näha.
Osad lülitid panin uued, osad pidin remontima. Kas siis ei leidnud kohe uusi või oli tegu spetsiifiliste lülititega. Näiteks osad lülitid kannatavad tava Volgal koormust 15 amprit, aga sellel elukal on ette nähtud 25A. Tuledelüliti võtsin lihtsalt lahti ja puhastasin ära. Muidu oleks uue pannud aga see uus nägi kuidagi niru ja õrn välja. Vanal olid ühenduspunktid eraldi needitud, uuel olid lihtsalt plekist valtsitud.
Originaali austajana tegin moodsad kõlarid ka Volga enda omaks. Ehk siis jootsin neile külge originaal kõlarijuhtmestiku koos originaal pistikutega.
Samal ajal kui mina mängisin elektriga ja muude asjadega, seadis Mirski esisillaga jõujooni paika. Kord tundus, et asjad läksid nii nagu tema tahtis, kord jälle vastupidi. Ma lasin sillaosad liivapritsida ja värvida veel osaliselt vanas komplekteerituses. Nii tundus lihtsam kaitsta sisepindu, kuhu liivarahet ei tahtnud lasta.
Nüüd siis tuli see kõik laua peal lahti harutada ja uute laagrite-puksidega koostada. Tänase päeva seisuga peaksid käänmikud olema valmis. Neid on omal ajal suht jõhkrate meetoditega remonditud (peamiselt haamriga ja suure haamriga) ja nüüd on olnud veidi probleeme saada käändtelje poltide otsakorgid korralikult määret pidama. Määre kipub otsakorgi vahelt enne välja lööma kui kõikide laagrite vahele jõuab. Samas pole see liiga suur probleem, sest minu läbisõitude juures kestab see määre ilmselt 5 aastat. Ja siis võib jälle lubada paar lusikatäit määret raisku lasta.
Mingil hetkel tundus mulle, et ma ei oska enam laua peal oma elektrikimbuga edasi minna. Suutsin taastada (õigemini rikutud kimbust üles otsida) kogu originaalse süütesüsteemi. Nüüd TUNDUB, et vähemalt süütesüsteem kõik on nii nagu peab. Meil on olemas kogu topelt süüstesüsteemi juhtmestik, ümberlülitus toimib, kõik mis peab olema varjestatud seda ka on. Puudu on veel vaid käigukasti blokeeringu lüliti, ehk sisuliselt mingi relee, mis blokeeriks starteri relee, kui käigukang ei asu neutraalasendis. See oli mu auto küljest minema vistatud ja juhtmed isoleeriga kokku tõmmatud.
Kapotialuse osaga ei saanud ma laua peal tegeleda, sest ma ei teadnud kui pikad ja milliste otsikutega peavad juhtmed olema. Seda tundus lihtsam teha juba otse sündmuskohal. Seega lõpetasin oma viimase garaaziõhtu sellega, et tõstsin armatuuri koos elektrijuhtmetega autosse sisse.
Kapotialusega hakkab nüüd tegelema jupphaaval, vastavalt sellele millise tempoga tükke kapoti alla juurde tuleb.
Üks suuremat sorti jupp ootab kapoti alla paigaldamist juba mõnda aega, kuid selle paigaldus seisab endiselt mitme erineva asja taga. Ja esisislla lõplik koostamine on vaid üks nendest asjadest. See kole pidurivõim piltidel on lihtsalt ajutiselt küljes, et saaks pedaalid ära kinnitada. Ta läbib hiljem siiski väikse noorenduskuuri.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: L veeb 14, 2015 1:05 am Postita teema:
Kuigi mul resultaati veel näidata pole, võiks juba paar sõna rääkida ka auto tulevasest salongist. Juba ammu enne selle auto soetamist on mul mõlkunud mõttes taasluua üks Gaz 14 viimistlusega Volga. Neid oli vähe, ma pole oma ihusilmaga ühtegi näinud, kuid nad siiski olid reaalselt olemas.
Kunagi käivitasime oma Tartu kärbsega ka ühe välkkiire hankeprojekti, kui üks säärase sisuga 2410-51 ilmus müüki Bor'is. Kuid auto müüdi maha enne kui me jaole saime. Ta oli muidu väga äge tükk ja tagantjärele on sellest kaotusest väga kahju.
Nüüd siis 31013 tundus piisavalt atraktiivne mudel, et üritada oma kauaoodatud salongiprojekt lõpuks teoks teha. Just nimelt üritada, sest projekti algfaasis puudus mul igasugune ettekujutus kui keeruline see saab olema ja kui ... khm ... kallis ka. Selge oli see, et T¨aika sametit ma kusagilt välja ei võta. Üldlevinud arvamus, nagu oleks Tsaikade jaoks ostetud fasistide käest Mercedese sametit, ei vasta absuluutselt tõele. Venelastel olid oma suured puuvillatööstused ja kohalikele bossidele kooti sametit ikka kohapeal. Aga tõsi - tegemist on Mercedese sametile väga sarnase materjaliga.
Vedasin Mati juures Tsaika istmed muuseumituppa ja võrdlesin Mercedese sametiga. Nad on lähedalt vaadates küll erinevad, kuid täiesti kindel on see, et Tsaika veluurmaterjali kudumisel on aluseks võetud Mercedes. Sest isegi veluuritriipude vahel olevad kontrastsed niidid on täpselt samamoodi sisse kootud. Kahjuks ei teinud toona pilte.
Matit muidugi jubedalt huvitas mida ma seal uurin ja temagi astus paati - kui materjali tellime, võtame siis juba kolmele autole. Tema teeks oma Hullu ja Gaz 14 ka sama soojaga. Tulutult püüdsin saada kontakti erinevate materjalimüüjatega. Mõned vastasid kohe eitavalt, kuid üks müüja ei vastanud üldse. Peale mitut katset tuli mul mõte, et äkki nad ei viitsi idaeurooplastega suhelda. Järgmine kord kirjutasin päringusse oma Brüsseli aadressi ja voilaa - kahe nädala pärast oli materjalinäidis postkastis.
Kõige paremini harmoneeruv toon oli Bambus. See sobis peaaegu 1:1 Gaz 14 salongiga. Rõõmustasin ja kutsusime Tepingu poisid salonge üle mõõtma. Saime teada kogused - ca 33 meetrit siledat riiet ja 8 meetrit triipu. Ja siis püüdsime hakata seda materjali tellima. Sain telefoni teel teada, et tal on seda materjali laos 4 meetrit. Aga ärgu ma muretsegu, ta on lasknud kududa juba uue kanga ja hetkel ta otsib värvijat kes suudaks värvitu kanga sobivatesse toonidesse võõbata. Helistasin paari kuu pärast jälle, katsed ei olnud õnnestunud. Materjal oli näinud välja nagu "party T-shirt". Aga tal olla paar varianti veel, helistagu ma poole aasta pärast. Ja nii ta läks. Mingil hetkel mul enam ei õnnestunud teda tabada.
Märkamatult oli esimese näidise saamisest möödunud peaaegu 3 aastat. Viimaks palusin abi sm Västrikult. Tema on mind aidanud kõikide mu hullumeelsete projektidega mis on vähegi seotud Saksamaa või selle lähiümbrusega. Västrik sai müüja alguses korra kätte ja sai teada, et Bambuse materjali enam pole ja ja taasloodud kangast ka ei ole. On ainult originaal laojäägid piiratud kogustes. Kuid Dattel värvi on, mingil määral. See on suht sarnane meie soovitud Bambusega. Aga edasi ei saanud ka Västrik teda enam telefoni teel kätte. Kuude kaupa proovis, tihti ka mitu korda päevas. Vana telefoni ei võtnud. Seejärel peilis Västrik aadressi järgi välja naabruses asuvad ettevõtted ja helistas sinna. Uuris, et kas nad oskavad öelda, et kas nende kõrval sellel ja sellel aadressil tegutseb üldse enam mingi kangamüüja. Pidi nagu tegutsema ja päris aktiivselt koguni. Aga sellele vaatamata ühelegi telefonile ega kirjale ta ei vastanud.
Lõpuks sai isegi rahuliku meelega sm Västrikul hing täis ja ta otsustas sinna kohale minna. Aknast oli näha, et vana oli täitsa kodus ja sõi rahulikult lõunat kui telefon laua peal helises. Ukse taha tulnud seltsimehed võttis isand Steenbuck siiski viisakalt vastu ja näitas oma valdusi. Västrik sai sellest vist mingi pika toimega psühhotrauma. Minul pidi aga burger kurku kinni jääma kui Västrik helistas ja raporteeris kohapealt mida on, kui palju on ja mis see kõik maksab.
Meie soovitud kogustest võisime vaid unistada. Võtsin vastu kiire otsuse, et ostan ära KÕIK dattel värvi materjali, mis müüjal on. Saime kokku 10 meetrit ühest partiist ja 6,5 meetrit teisest partiist. Toonid päris 100% ei klapi, kuid saame ära kasutada. Lisaks võtsin veel ka 10 meetrit triibuga kangast. Uuesti pidi kotlet üles tulema kui Västrik tagasi helistas ja materjali kogumaksumuse teatas. Isegi Mati mõnda aega ainult hingas torusse kui materjali hinda kuulis. Aga ikkagi süda rõkkas sees kui teadsin, et Västrik on kaltsurullidega juba kodu poole teel. Aastatepikkune vaevaline protsess sai lahendi.
Siinkohal on pull kuulata "teadjate seltsimeeste" väiteid, et "ah seda mersu sametit saab täna veel vabalt tellida!". Heh ... ma üritasin isegi Silberauto kaudu ja tutvuste kaudu ja mina ei oskaks seda täna enam rohkem kuskilt välja võluda. Meil oleks muidu ca 15 meetrit veel vaja.
Pildil on valgustus vilets ja T¨aika iste natuke liiga kaua pesemata. Kuid nad olid tegelikult peaaegu sarnased. Ja küll see tutikas Mercedese samet oli käe all ikka kvaliteetne.
Selline nägi välja Dattel veluur 1983 aasta W126 Mercedes 500 SE sees.
Ja see oli Bambus, 1983 W123 280E
Edasi andsime Tepingu poistele maksimeerimisülesande - mõelge välja maksimumpakett mida annab teha meie olemasolevast materjalist. Mehed arvutasid umbes kolm korda kõik üle. Viisime Matiga mõlemad oma istmed sinna kohale, kuna nappide ressursside juures tuli neid teha kindlasti koos. Nii saab paremini optimeerida. Räbalad harutati kõik lahti, võeti korralikud lõiked.
Meie poolt valmistas Mati töökoda ette istmete metallosad. Mina ajasin igalt poolt kokku terveid plastikuid istmete taha ja plastiknuppe peatugede aukude katteks. Siiani on mul puudu kaks peatuge. Kahel on poroloon nii vilets, et ei saa head asja (esiplaanil). Mul oleks tegelikult vaja ainult poroloone. Jalad on korralikud.
Tepingu poisid ei tee asju ülejala. Eriti nii kalli materjaliga. Iga detaili lõikamiseks ja õmblemiseks valmistatakse korralik ¨abloon. Ükski eksimus ei ole lubatud, sest muidu materjali ei jätkuks.
Esimesed viljad hakkavad juba valmima
Ning see postitus oleks ehk paslik lõpetada esimese elusuuruses näitega "Eesti poiste" Gaz 31013 tulevasest salongist. Ei tahaks mõjuda uhkena, kuid enam palju paremaks üks Volga salong minna ei saa. Valmistatud Mercedes W116 originaal Dattel veluurist. Sisuliselt täpseim võimalik koopia mida on täna võimalik saavutada Gaz 14 salongist.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 04, 2004 Teateid: 1138 Asukoht: Tartu
Postitatud: P veeb 15, 2015 2:23 pm Postita teema:
Hakkab looma!
Ma soovitan sedapuhku tõesti varjamatult uhke olla, isegi kui see ei ole enamasti kombeks. Arvestades materjalihanke keerukust ja veluuri hinda, on tegemist kahtlemata märkimisväärse saavutusega ja teeb natuke kadedaks ka.
Kangamüüja tuba oli kahtlemata ilus ja sealt oleks hea meelega kaasa ostnud veel paljusid artikleid, aga tõele au andes tuleb tunnistada, et rahakott ei võimaldanud. Vähe on projekte, mis sääraste hindadega materjale välja kannatavad ning seda enam on hea meel, et vähemalt oma sõbrad midagi piisavalt väärtuslikku ehitavad.
Kahjuks oli siinkirjutaja telefon siis veel väga kehva kaameraga ning seetõttu polnud mõtet meie ümber leiduvast ilust eriti pilte teha, aga kui kellelgi peaks näiteks minema tarvis uusi W126 puitliiste, siis ma tean, kus neid leida on.
Kui oma vennaga "laos" nähtust veel pisut joobnuna selle haruldase kanga oma täitsakorras välismaa autosse tõstsime ja aru saime, et nüüd tuleb need rullid veel vaid turvaliselt Eestisse toimetada, oli isegi meil kuidagi tohutult hea meel, et on olnud võimalus midagi nii vägevat hankida. Vanatehnikaprojekt oma parimal kujul - kvaliteetne, haruldane ja rahuldustpakkuv.
Edaspidi muidugi olime sunnitud iga kord autot parkides kõik uksed mitu korda üle kontrollima, sest ei soovinud olukorda, kus keegi juhuslikult aknast märkab, et masinas on head sohvamaterjali, millest tal just parasjagu sobiks teleka vaatamiseks diivan valmistada ning selle kaasa võtab. Arvestades tõika, et auto, millel ringi sõitsime oli odavam kui selles leiduv nö sobilik sohvamaterjal ning tõsiasja, et meile teadaolevalt ei õnnestuks ka asendust enam kusagilt hankida, oleks tegemist olnud kaotusega, mida ei saakski enam kunagi endale andeks anda.
Sm.Tihhonov, loodan siiralt, et suudate projekti sama väärikalt ja ägedalt lõpuni vedada ning juba käesoleval aastal õnnestub Teie masina tagaistmele McDonald'si karamellijäätist ajada.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: E mär 16, 2015 12:28 am Postita teema:
Tammepärja garaazis käib periooditi päris kibe töö. Vahepeal käib kett veidi maha, siis on olnud ka nädal või paar vaikust. Aga üldiselt edeneme.
Väga suurtest saavutustest raporteerida ei saa, kuid kukesammukestega ikka liigume. Mina olen olnud viimased nädalad vahekorras peamiselt elektrijuhtmestikuga. Lõikasin kõik mädanenud suka kimpude ümbert ära ja konstateerisin et ... kõik on p...ses. Kapotialune on ilmselt nii kuum, et enamus juhtmestikust on lihtsalt ära põlenud. Juhtmed on rabedad ja lähevad katki kui neid väänata. Rüüd on minetanud igasuguse värvi, olles kõik põlenud ühtlaselt hallikat-pruunikat tooni. Ning suurmaks rõõmuks on veel sissepõlenud kohad (näiteks käinud vastu väljalaskekollektorit), kus kogu kimp on sulanud üheks känkraks kokku.
Ma tõesti ei ole viitsinud neid väga pildistada ja üleüldse on juhtmeid raske nii pildistada, asi ka huvitav tunduks. Kuid ilma naljata, ma olen nüüd jõudumööda ära vahetanud päris olulise osa kapotialusest juhtmestikust. Rääkimata täielikult asendatud süüteluku ja kontaktri juhtmestikust, mis ilmselt lühis tõttu oli lihtsalt kogu rüü maha keetnud. Peaaegu kõikidel juhtmetel mootoriruumis olen vahetanud ära vähemalt selle osa, mis varjatud kimbust välja tuleb. Sealjuures olen pidanud läbi lõikama ja jätkama ka jämedaid ampermeetri kaableid, sest needki on kohati paljaks põlenud. Ja need ei ole mingid tavalise Volga kaablid. Tal läheb generaatorist ampermeetrisse näiteks 25 mm2 kaabel ja aku pealt starterisse näiteks 64 mm2. Generaatori võimsus on 105 A ja osad sõlmed peavad kannatama ka kuni 150 A, sest ette on nähtud ka kahe akuga variant.
Mõned suvalised kaadrid siis kimpude seisukorrast.
Aega läheb tohutult. Võtad kimbu ette, lõikad suka ära, pesed bensiiniga puhtaks ja siis hakkad lahti harutama. Iga harukoha juures tõmbad kimbu nipukaga kokku, et pärast karvad õigesse kohta jookseks.
Ja siis saab ükshaaval juhtmeid välja tõmmata ja uusi asemele joota. Kuigi pildid on viletsad, hakkab asi elusuuruses juba päris kena välja nägema. Ühel pildil paistab ka varjestusega URALi kommutaator, mille ma igaks juhuks ostsin, kuid millega midagi teha polnud. Isegi otsikuid ei saanud kasutada.
Omamoodi põnev teema oli ka varjestusega kaablite korrastamine. Õnneks midagi otseselt välja lõigatud ei olnud. Lihtsalt kõik otsikud olid puudu ja kõik oli kuidagi suvaliselt kokku ühendatud-jätkatud-lapitud. Aga tänaseks päevaks on algupärane seisukord peaaegu taastatud. Pildil näiteks dubleeritud kommutaator ja tema varjestatud kaabeldus koos vastavate ühendusklemmidega. Kõik ükshaaval taastatud. Sealjuures - kuigi sõjaväeautodel kasutati sarnaseid otsikuid, siis Volgale nad ei sobi. Põnev on ka see, et originaalis sai kogu süütesüsteemi kinni plommida, et iga soldat ei näpiks.
Mirski mängis enamus aega esisillaga ja resultaat on see, et esitelg on peaaegu valmis. Jäänud on veel vaid rummude ja pidurite osa teha.
Ja kui siin juba pajatamiseks läks, siis võib võtta kokku veel ühe tüütu projekti. Ühel kenal talvepäeval tegime sõber Andrusega väikse väljasõidu. Läksime tooma T¨aika käigukasti. Oli tore päev ja boonusena andis teel nähtud kentsakas suunaviit mulle ka inspiratsioon tänavuse Ettevaatust Auto toimumispaiga osas.
Külastasime ka Järva Jaanit, lootuses oma kunagise romu küljest leida bensiinipaagi tühjenduskraan. Aga üllatuseks oli kraan kadunud koos bensiinipaagiga. Seevastu puidust tagaosa kandevkonstruktsioon on hästi vastu pidanud. Ja kraani leidsin hiljem Türi poest.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tõime ära ühel seltsimehel kuuri vedelema jäänud T¨aika käigukasti. Mul polnud toona üldse mitte mingit ettekujutust Tsaika käigukasti eripäradest ja erinevustest. Aga kodus seda enda omaga kõrvutades konstateerisin, et üldse ei ole sarnane.
Hiljem hakkasin teada saama, et on kolme tüüpi kaste - 13 koodiga kast, 14 koodiga kast ja 21 koodiga kast. 13 ja 14 kastid on omavahel täitsa erinevad ja lisaks on siis veel Volga, mis ei kasuta 1:1 kumbagi neist. Olukord oli murettekitav.
Võtsin kuulda ühe seltsimehe nõu, et käigukast tuleks ikkagi lahti võtta isegi siis kui ta enne justkui töötas. Põhjendus oli väga veenev - nende autode kastid on iseenesest väga lihtsad ja töökindlad, kuid nende hukatus ongi puudulik hooldus. Eluaeg sõidetud viletsate õlidega, tõenäoliselt ka eluaeg sama õliga. Kõik sajandi saast ja miks mitte ka lõpuni kulunud pidurduslintide metallipuru hävitustöö on aeglane aga kindel. Ning kuna keegi neid kaste igaks juhuks näppida ei julge, sõidetaksegi nad tavaliselt võiduka lõpuni.
Nojah, ma ei tahtnud mootorit koos kastiga mitu korda maha tõsta. Leidsin oma auto kunagise omaniku abiga tegusa kastimehe ja palusin tal see vene ime lahti võtta. Paari päeva pärast tulnud telefonikõne ei tähendanud head: "saad sa läbi tulla ja ise vaadata!". Täielik utiil. Hüdraulikaplokk oli seest täiesti roostes, õlifilter puruks, kettapakkidel olid friktsioonid suurte tükkidena maha tulnud ja mingi suur kolakas (mille nime ja funktsiooni ma ei tea) oli täiesti ära kulunud. Talle käis sisse mingi kahe õlirõngaga võll, mis pidi olema isegi suure surve all õlitihe. Kuid mul oli asi nii ära kulunud, et võll loksus sees. Asi ei paistnud üldse hea.
Õlifiltril on näha üleval paremas nurgas suur auk. Ning kettapakkide seisukorda ilmselt ei pea lahti seletama.
Pidurduslindid olid veel kasutatavad, kuigi otsakorral.
Ja siin siis see jublakas on sooneliseks kulunud urruauguga.
Välimuselt oli mu Volga kast sarnane pigem Gaz 14, kuid ma ei tea siiani, kas ta on täpselt sama kui Gaz 14 oma. Igal juhul oli ta hoopis teistsugune kui 13 käigukast. Sellegipoolest viisin ka oma Gaz 13 tagavarakäigukasti mehhaaniku juurde, kes selle innukalt lahti harutas.
Selgus, et välimuselt üsna jube kast oli seest vägagi korralik. Aga jah - paraku üsna teistsugune. Võllide läbimõõdud teised, ülekandeavud teised ja veel palju väikseid erinevusi. Aga sealjuures oli ta tehtud nii, kooste pikkused olid samad ja tervikuna annaks panna Gaz 13 käigukasti sisu minu kasti korpusesse sisse. Ja kuigi peaaegu kõik tükid olid erinevad, olid üllatuslikult kettad samad ja väga heas korras. Ja kuigi õlifilter oli erinev, andis seda edukalt paigaldada ka minu kasti sisse. Ja isegi pidurduslindid olid samad ja väga heas korras. Nii sain oma paarikümne euroga ostetud paadiankrust hulka vajalikke asju.
Kulunud trumli palusin treialil üle freesida ja valmistada sinna sisse sobivas mõõdus puksi. Peale mõningast pingutust ja kombineerimist arvas kastimees, et kõigi eelduste kohaselt peaks see kast nüüd tööle hakkama. Elame näeme, vähemalt on omalt poolt esialgu kõik mõeldav tehtud, et auto ikkagi sõidukorda saaks.
Seekord kõik. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 06, 2004 Teateid: 1208 Asukoht: Tallinn, Nõmme
Postitatud: K apr 22, 2015 12:10 pm Postita teema:
Vahepeal oleme põrkunud kulunud roolisüsteemi probleemiga. Detailid on spetsiifilised ning teave selle kohta napp, et mitte öelda olematu. Lootes suuremale auditooriumile püstitasin teema abipalvega automoto foorumisse, mis on toonud mitmeid vajalikke vihjeid probleemi lahendamisel. Kui kellelgi on huvi ja soovib siin või automoto foorumis antud probleemi lahendamisele kaasa rääkida siis viide teemale on SIIN.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: R mär 11, 2016 1:12 am Postita teema:
Viimane postitus 16. märts 2015. Ehk siis aasta on möödas. Tegelikult teate see aasta läheb väga ruttu. Sätid vähe atra, teed plaane, ei saa arugi kui jälle uus number ees. Suvel ei viitsinud Volgat ehitada, sest suvel oli muud tegemist küllaga. Sügisel ei olnud nagu väga aega, sest muud tegemist oli. Kartul võtta, õunamahl teha, tuulekast ära lüüa. Talvel? Teate, talvel on külm. Siis peab kütma ja eks talv nõuab üldse palju energiat. Nii ta meil läks. Mõnikord ikka istusime ja mõtlesime, et kuidagi peame selle Hullu ikka kokku panema. Aga reaalset liikumist oli väga vähe.
Niipalju me siiski aprillis-mais tegime, et tõstsime ükspäev käigukasti mootorile otsa ja otsisime välja mootoripadjad. Sellised pisikesed mõlemad.
Juhuse tahtel õnnestus soetada ka üks huvitav lisavarustus. V8 mootoriga Volga on igas mõttes läbimõtlemata ja kuidagi kiiruga põlve otsas tehtud projekt. Näiteks tal on elektrijuhtmestikus kõik süütesüsteemi puudutavad kaablid varjestusega ja dubleeritud, ent jagaja ning küünlajuhtmestik on tavalised. Milleks siis elektrikimpu varjestada? Mulle aga hullult meeldib see kinnine süütesüsteem. Need metallist vorstid on lihtsalt nii ebatavaline pilt tsiviilauto peal, et tekitavad peaaegu erekat.
Niimoodi laua peal on ta kena, aga kas ta reaalselt kapoti all ka Volgale peale mahub? Neid kasutati enamasti autodel, millel oli kapoti all palju rohkem ruumi. Ega muidu ju teada ei saa kui proovida. V8 mootori sättimine Volga mootoriruumi on üsna sentimeetrite mäng. Ta ei mahu kuidagi peale kui esisild all on. Jääb karteriga sillatala taha kinni, kalluta kuidas tahad, mööda ei lähe. Seega tuli mootor paigaldada koos esisillaga.
Meil pole ju garaaz ka ülemäära kõrge, mistõttu oli üldse küsimus, kuidas olukorda lahendada. Lõpuks võtsime silla alt ja lasime auto tungraudadega nii maadligi kui saime.
Sedasi oli mootori asetamine omale kohale üsna lihtne. Samal ajal otsisime välja Sm.Mirski poolt täielikult taastatud esisilla.
Nüüd tuli ühekorraga tõsta nii mootorit kui auto keret ülespoole. Senikaua, kuni õnnestus sild alla sättida. Esmalt kinnitasime silla mootori külge. Ja alles siis hakkasime kogu seda monstrumit auto kere külge sättima.
Peale mõningast pingutust võis öelda, et valmis ta oligi. See kõik läks palju lihtsamalt kui me alguses ette kujutasime. Nüüd tuli hakata lisama kapoti alla igasuguseid abiseadmeid ja detaile ja see kõik hakkas pakkuma juba palju uusi väljakutseid.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: K mär 16, 2016 5:32 pm Postita teema:
Eelmises postituses kirjeldatud tegevused toimusid ju tegelikult peaaegu aasta tagasi. Ega me vahepeal suurt midagi ei teinud. Vaid mõned pisiasjad. Näiteks radiaatori lasin ära teha. Selleks sain kunagi Dr.Watsoni abiga veel viimase vabakaubandusvõrgus saadaoleva Gaz 3102 radika millest pidi saama Gaz 31013 radikas. Vana oli üsna närakas.
Vahe seisnes tavalise Volga radiaatoriga mitmes aspektis. Esiteks oli tal otsapotis sees käigukasti jahutuse soojusvaheti, teiseks olid erinevad lõdvikute ühendustorud ja kolmandaks oli tal ka salongiradika väljavõte. Hiljem selgus, et 31013 radika otsapotid on Gaz 14 radika lühemaks keevitatud variandid. Liitekoht on seespool selgelt näha.
Ja siis me Volgaga väga enam ei tegelenud. Tegelesin igasuguste muude asjadega. Näiteks sai suvel 2015 hangitud mõned lapsepõlvest meelde jäänud kaherattalised. Eks ta vähe tobe ole, aga mis teha.
Lisaks sai oma urgu ära lohistatud jälle mõned välismaa autod, mida olen tahtud (taas)omada.
Talveks ka uus kaaslane. Paraku on kuidagi nii läinud, et ma pole siiani teinud sellest autost ühtegi paremat pilti. Piinlik värk. Nii vilets auto ta ka pole olnud.
Suvel 2015 sai veel mängitud Nivakaga. Ilus lilla kääbik sai lahti võetud, kere ära keevitatud ja punaseks värvitud. Need on päris alguse otsa pildid, aga värskemaid mul pole. Päris valmis pole ta tänaseni ja seoses elu keerdkäkudega on tekkinud olukord, et mul pole seda autot täna enam väga vaja ka. Nii et ei teagi mis temaga teha.
Oli võimalus olla osaline ka mitmes "külalisprojektis". Sealhulgas sai antud oma panus ka Eesti ühe eksklusiivsema auto saamise ja valmimise loosse. Võib olla ma veel kunagi kirjutan sellegi loo lõpuni? Ma tean, et see oleks olnud omaniku soov. Vähe oli neid autosid, millele Mati leidis aega ja tahtmist ise käsi külge panna. Zil'i juures sai aga palju koos nokitsetud.
Sai korraldatud ja osaletud mitmeski spetsiaalsel vanatehnikaüritusel. Need olid natuke teise formaadiga ja väiksema seltskonnaga üritused kui tavapärased avalikud kogunemised. Palju häid mälestusi.
Oli ka täiesti volgavabasid üritusi.
Ühesõnaga tegelikult oli vägagi rikkalik vanatehnikasuvi. Lihtsalt Volgat ei ehitanud üldse. Nagu enamus meist ju teavad, ei alanud 2016 aasta meie lähedasema autosõprade ringkonna jaoks kuigi hästi. Kaotasime oma hea sõbra ja mõttekaaslase, kes oli seni aktiivselt hoolitsenud meie hobimaailma rikastamise eest. Emotsionaalselt olnud väga raske aeg ning pagana keeruline on uuesti jalgadele maanduda ja mingit uut hingamist leida. Samas peame me surelikud selle teadmisega leppima ja konstateerima ka fakti, et elu läheb edasi.
Elu läheb edasi ka Viimsi autotoas. Mehed ehitavad autosid edasi ja teevad seda pagana hästi. Saatuse tahtel on selle toa igapäevane koordineerimine jäänud minu ülesandeks. Ja seetõttu on tänane olukord niisugune, et ma viisin enda Hullu ka Viimsisse ja andsin ta sealsetele meestele üle. Nad olid Mati Hullu just valmis ehitanud ja asi neil siis sama soojaga üks veel valmis visata. Õppematerjal on ju kogu aeg nina all.
Niisiis ripub minu Volga täna Viimsis tõstukil ja mehed toimetavad tema kallal. Projektijuhtimise tasandil oma autot ehitada on ka minu jaoks uus kogemus. Aga õnneks on see kogemus olnud üdini positiivne - Viimsi mehed saavad selle asjaga palju paremini hakkama kui mina. Senimaani kõik mida nad on teinud, on ületanud minu soovide piiri. Nad teevad asju paremini kui ma ise oleks teinud ja tihti isegi paremini kui ma oleksin osanud tahta.
Nii ta seal ripub ja iga päev juhtub midagi head, mis viib meid lähemale selle auto valmimisele. Tahaksin väga loota, et proovisõiduni on jäänud vähem kui 2 kuud. Püüan jõudumööda neid tegemisi kajastada.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Postitatud: N mär 17, 2016 12:11 am Postita teema:
Ma tean, et kindlasti paljudele ei meeldi see mõte, aga tegelikkuses võiks ZILi lugu netiavarustes ehk jäädagi veidi salastatuks.Tegu on ikkagi väga väga erilise autoga, millele võikski jääda kerge saladuseloor. Need, kes asjast teadma peavad, need teavad seda niikuinii. Samas võiks ehk olla see lugu lahti kirjutatud ZILi enda kõrval, kus saaksid ajalugu lugeda need inimesed, kes seda ka väärivad.
Tore on see, et Eestis on ZILe juba hulgim. 115, 117, 118 ning Mati 41047
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: N mär 17, 2016 11:45 am Postita teema:
Tegelikult ei ole selle Zil'i juures mitte midagi salajast. Ta on ostetud ametlikult teenitud raha eest, tema pealt on makstud kõik maksud ja teda pole kunagi peidetud kellegi eest. Lihtsalt komandeeringuaruanne jäi lõpuni kirjutamata ja neid sündmusi mille puhul teda garaazist välja aeti polnud kuigi palju.
Eks selge ole ka see, et kunagi ei kirjutata ju avalikus ruumis päris kõike lahti _________________ Terve aasta poole aastaga
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.