Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: N nov 29, 2012 6:15 pm Postita teema:
Seltsimehed on väga tänapäevase mõtlemisega. Olen ka BMW foorumist ja clubmb foorumist lugenud murekirju, kus noored on hädas maapinna suhtes halvasti istuvate autodega. Seal on enamasti lahendus ühene - vedrul kaks tiiru maha ja ette valged suunad muidugi ka.
Aga minu peamine mure polnud mitte liiga kõrges tagaosas, vaid ikkagi liiga madalas esiosas. Tegelikult võinuks tagaosa veelgi kõrgemal olla. Sinnagi sai pandud uued vedrud, mis samuti oma ülesandega väga toime ei tule. Üldse kõik meie viimaste aastate katsetused uute vedrudega on lõppenud pettumusega. Ei saa autosid maast lahti. Seekord olid mul ühed järeleproovitud esivedrud kohe riiulist võtta ja sai nad ka alla pandud. Tulemus sai ehk isegi kõrgem kui loodetud. Eks kunagi õues saab hinnata, kuidas ta end hoiab.
Ühe soojaga said viimaks alla ka kõik amordid ja stabilisaatorvarras.
Lõpetuseks toimetas Sm.Mirski veel kaks õhtupoolikut sellega, et tõmmata lõplikult kinni kõik veermiku poldid ning korrektselt ühendada ja reguleerida käsipidur. Seega põhja alt on auto sisuliselt valmis. Jääb veel reguleerida lõtkud rattalaagrites ning sättida paika rooli asend ja kokkujooksud.
Et auto ka väljast lõpuks valmis saaks, võtsin ette peeglid. Need on väljast peale numbrimärkide ja kilpide veel viimased puuduolevad asjad. Mõlemad peeglid liikusid väga raskelt ja vajasid sättimist. Selgus, et kogu liikumismehhanism oli kinni roostetanud. Harutasin kõik lahti, puhastasin ära ja panin määret vahele. See oli muidugi viga. Sest peale määrimist jäi peegel oma jala otsas tõtv nagu lambajalg. Tuli määre uuesti välja pesta ja vedru kõvasti peale pingutada, et peegel vähegi oma asendit hoiaks.
Juhi peegli panin külge, kuid parempoolset veel ei pannud. Mõtlen, kas ma teda üldse tahan. Ta on minu meelest natuke imelik üksinda keset esitiiba. Pealegi jääb ta täpselt kojamehe taha ja sealt ei näe mitte midagi. Aga ilmselt pole see lõpuks minu valik. Insener on ta sinna pannud ja minu asi on sellega leppida.
Lisas oli vaja koera sabast üle saada ka salongis. Kuigi kõik tundus justkui valmis, oli teha veel palju. Näiteks otsisin välja tutikad hallid turvavööd, mille Väravamehaanik mulle kunagi kinkis. Tunduvad igatepidi selle auto jaoks õiged asjad olema.
Auto küljes on nad küll väga ajastukohased, kuid tegelikult väga ebamugavad kasutada. Lisaks peab neid peale kasutamist tagasi pannes iga kord hoolega sättima, et nad puhkeasendis vähegi kenasti istuksid. Muidu on seal lihtsalt üks jube krussis nööride pusa.
Kummimattidega valisin välja sobiva komplekti. Need muutusid teadupärast Gaz 24 evolutsiooni käigus iga aastaga õhemaks ja hapramaks. Seega olin juba arvestanud, pean liimima neile täiendava kihi lehtkummi alla. Tegelikult suutsin ühel hetkel leida ka vana kooli paksud kummimatid. Aga selleks ajaks oli mulle see lisakihi liimimise mõte juba meeldima hakanud. Nad saavad ikkagi veel tugevamad, raskem matt püsib põrandal stabiilsena ega liigu jalge alt minema ning suurem mass kummi autopõrandal teeb auto ka seest vaiksemaks.
Nii ma siis hankisin rulli 2mm lehtkummi ja liimisin Volga originaal mati selle peale. Kui liim oli kuivanud, lõikasin mati parajaks.
Seejärel tegin sama ka juhi matiga. Siin on lähemalt vaadates ka näha, kuidas alumine lisakoiht loodetavasti aitab tervena säilitada juba varem rebenenud kohti.
Nii nagu tehases, liimisin ka mina kummimattide alla veel kihi 10mm porolooni. Topeltpaksusega kummimatt koos värske porolooniga selle all jätab põrandast kvaliteetse mulje. Ta on jala all natuke vetruv ja pehme, kuid samas mõnusalt tugev. Kvaliteet blin. Tõe huvides olgu muidugi öeldud, et juhi mati jaoks mul enam porolooni ei jätkunud
Kuigi uksed komplekteerisin salongist esimesena juba aasta tagasi, olid siiani tegemata tagauste tuhatoosid. Nüüd sai ka see ära tehtud.
Viimaks võtsin ette ka istmete vahelise keskkonsooli paigalduse. Seal tuli veidi auke õgvendada. Kuna seal oli lisaks läbivatele aukudele ka süvendid seibide ja poldipeade jaoks, olin seda tööd edasi lükanud. Aga suruõhul töötava freesiga võttis see töö tegelikult aega ainult minuti. Nii sai konsool paika ja selle peale istmete lisapadi. Ka puuduoleva sigaretisüüteli hankisin uue ja vahetasin ära. Ja kõige lõpuks - võib juba öelda, et "peale kõiki neid aastaid" - puhastasin ära neli ukselukusti nuppu.
Vara on öelda, et see auto on nüüd valmis. Kuid üsna julgelt võin väita, et ta on viimaks komplekteeritud. Ilmselt veidi üritame veel mängida karburaatoriga, kuid üldiselt läheb ta nüüd varsti teki alla kevadet ootama. Tänavakatsetuste periood algab kevadel. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 06, 2004 Teateid: 1203 Asukoht: Tallinn, Nõmme
Postitatud: N dets 06, 2012 2:12 pm Postita teema:
Viimastel õhtutel on progress olnud visa kuid siiski positiivne.
1. Tihhonov sai tilguva jahutusvedeliku kraani pidama, mis tilkus täpselt väljalasketorustiku peale.
2. Lahendatud sai ka karburaatori kiirenduspumba probleem, nimelt kiilus kolvi mansett kinni. Selleks võtsin doonorilt bensiinikindla manseti. heitgaaside seadistamine jääb kevadesse, kuid mootor töötab nüüd ühtlaselt ja vahelejätmisteta.
3. lahendamata on aga generaatori ulgumine.
Seltsimehed, millest tuleneb generaatori ulgumine laadimistsüklis. Kui ühendada pingerelee ahelast välja lakkab ulgumine koheselt, nigu relee taha paned, hakkab kostuma spetsiifilist vilinat. Kas tegu on harjade probleemiga (sisse töötamata)?
Postitatud: N dets 06, 2012 6:36 pm Postita teema:
kas kannataks proovida kuhjaga täis laetud akuga? äkki aku lahjapoolne ja võtab niipalju vastu, et vaene genekas peab palehigis töötama?
teisipidi kannataks ehk tester peale panna ja mõõta, mis pinget asi välja annab? ehk on nummer liiga kõrge?
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: L dets 29, 2012 2:31 am Postita teema:
Talv on olnud rahulik aeg ja midagi ekstra põnevat pole juhtunud. Pereuniversaali projekti kuulutasime umbes nädalajagu enne pühi lõppenuks. Viimase suurema tembuna vahetasime veel ära esivedrud. Lõpuks ometi sai nina kenasti kõrgele ja esmapilgul väidan, et auto istub maapinna suhtes ilusti. Ühel kenal talvepäeval rookisime hoovist lume ära ja treiler tuli talle järele. Enne tegin veel mõned fotod. Päevavalguses meeldib mulle tema värv ka rohkem kui garaazis. Kuigi ta võiks veel veidi tumedam olla.
Roheline auto sõitis talvituma oma kodugaraazi, kus seisab kõrvuti meie eelmise suure projektiga. Eks neil ole nüüd kuni kevadeni omavahel muljetamist.
Oli ilus projekt. Pikk ja kohati liiga veniv, kuid siiski ilus. Nii põhjalikult polnud me veel ühtegi autot ehitanud ja eks selle projekti peamine eesmärk oligi eneseteostus. On olnud omamoodi huvitav igat polti kataloogi järgi valida ja igat detaili enne paigaldamist poleerida/värvida/tsinkida. Kas me seda kunagi enam kordame??? Eks näis.
Kuigi mul pole mingit soovi selle autoga sõitma hakata, peaks ta siiski projekti terviklikkuse huvides sõitma nii hästi kui üks universaal Volga suudab. Testisõitude periood algab kevadel ja eks siis tekib ka taas ainet uuteks postitusteks. Seniks aga jääb üle tänada Dr.Watsonit, Andrust ja teisi sõpru, kes on meile abiks olnud ja kõiki kannatlikke lugejaid, kes on kokku 122 tuhat korda seda päevikut avanud. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: E sep 02, 2013 12:01 am Postita teema:
Universaal-kolhoos tüüpi Volga esimene hooaeg on läbi saamas. Tegelikult on ta olnud tubli. Kevadel, mõned päevad enne Ettevaatust Auto üritust tekkis esimest korda mõte, et äkki peaks just temaga sel üritusel osalema. Kaks päeva enne üritust käivitasin esimest korda silindrid ja sõitsin kohe ülevaatusele. Odomeetril oli selleks hetkeks muljetavaldavad 1,2 km.
Auto läbis edukalt ülevaatuse, ilmutades oma koostevigadest ainult kergelt lekkiva piduritoru ühenduse. Reedel, päev enne Ettevaatust Autot oli mul kokku lepitud sillastendi aeg. Seal ilmnes veel teinegi koosteviga - osad esisilla ülemiste õõtsharkide kinnituspoltidest olid jumala lahti. Aga kõige imelikum on see, et rohkem koostevigu polegi välja tulnud. Kui mitte mainida tühist probleemi sõidul Ettevaatust Autole, kui kaks korda kadus laadimine. Genaraatori küljest kukkus ergutusjuhe ära. Aitas näpitsatega klemmi koomale vajutamine.
Aga hea uudis on see, et ta tõesti sõidab hästi. Ta sõidabki nii, nagu võinuks sõita üks uus Volga. Ta on tihe ja vaikne, tal puuduvad lõtkud ja kolksud, mootor käib mõnusalt pehmelt, iste on trimmis, uksed sulguvad tihkelt jne. Sealjuures kasutasin ma ainult tehase originaalset mürasummutust ja mitte ühtegi täiendavat matti. Seega uus Gaz 24 ikka oligi vaikne. Jah, ta pole eriline maanteeneelaja, kuid mõnus kruiser ja ta meeldib mulle. Temaga sõita on selles mõttes muidugi tüütu, et iga peatus võib kujuneda sotsialiseerumisürituseks. Inimesed teevad pilte isegi poe parklas, filmivad sõidu ajal, tulevad juttu rääkima ja mida rohkem vintis, seda julgemad nad on. Kui ta kuskil seisab, siis kindla peale on leidunud paar kodanikku, kes on oma päiksekreemiste kätega ta mõnusalt rasvaseks mudinud ja oma kleepuva laia p...se pildistamiseks vastu esitiiba surunud. Rääkimata reede-laupäev õhtuti läbi kesklinna sõitudest, kui hordide kaupa Vene noori Volgale "laineid" teeb. Mind tegelilkult häirib see tähelepanu, ma ei viitsi kuulata kõiki neid jutte, et see on ÄGGGE!!!, mis suhted kellelgi Volgaga on ja pajatada võõrastele inimestele oma auto lugu. Ma ei pea end ülbeks, kuid teekond selle auto sünnini on nii pikk, et mingi suvaline napsitanud tüüp bensiinijaamast ei suuda seda nagunii iialgi aduda. Seega olen sotsiaalses mõttes lukku läinud, enamasti ükskõikselt õlgu kehitanud ja teatanud, et "mina ei tea sellest autost suurt midagi. Vanaisa andis kui ülikooli läksin, sõita on vaja".
Kuigi mulle meeldib temaga sõita, ei ole ma ülemäära palju kilomeetreid läbinud. 1000 km piir on siiani veel alistamata. Peale kevadise Haapsalu oli ainus pikem sõit veel jaanipäeval, kui käisime perega Lääne Virumaal Vergis sõprade juures. Lapsele väga meeldib Volgaga sõita. Peamiselt tema initsiatiivil olemege selle autoga sõitnud.
Ka remontima pole teda esimesel hooajal eriti palju pidanud. Mõned korrad oleme püüdnud karburaatorit paremini tööle saada, kuid märkimisväärseid tulemusi pole olnud. Ta on ikka natuke uimane ja kipub vahest "aevastama". Lisaks on lõpuks hakanud jukerdama ka piduri peasilinder. Pidurid jäävad veidi peale, pedaal tuleb väga visalt üles ja pidurituled taga enam ei sütti. Eks millalgi tegeleb.
Seni oleme auto ainult üks kord kanali peale ajanud. Mäletatavasti oli meil autot koostades puudu originaalne summuti koosseis. Universaalil käib ju pütt kõige taga ning selleks on talle vaja spetsiaalset pikka ja kõverat toru, mis lookleb üle tagasilla. Täiesti võimatu leida ja piisavalt keeruline, et ise järele ei tee. Seega sai meie autole alla pandud sedaani summuti ümber kohandatud variant. Aga õnn naeratas mulle Odessas, kui ühel äärelinna turul peatus minu pilk imeliku kõveriku peal. Bingo. Pütt oli mul juba ammu olemas. Õige kahekordse seinaga pütt ootas mind umbes 3 aastat Põlva autovaruosade poes. Iga suvi käisin teda vaatamas, kuni lõpuks eelmisel kevadel Maanteemuuseumi ürituse raames ta sealt ära tõin.
Täiesti imekombel leidsin ka originaalse riputusklambri ja nii sai kokku komplekteeritud jumala originaal summuti.
Halb uudis on see, et uue summutiga muutus auto hääl nii rõvedaks, et ilmselt taastan uuesti sedaani sumpsi. Olen püüdnud kõike. Olen vahetanud pütte, viilinud üle karedaid ühenduskohti, lõiganud õmber väljund otsi jne. Kuid järsemal kiirendusel tekib ikka mingitel pööretel nii jube resonants, et piinlik on sõita. Loll lugu.
Mõned kaadrid veel. Ma pole küll siiani leidnud mahti teha temast korralikke fotosid ja seega pole häid "enne-pärast" kaadreid veel näidata, kuid paar nostalgiahetke võib välja tuua. Sama auto, sama koht ja vahe umbes-täpselt 4 aastat. Mõnikord on ikka töö viljad magusad küll. Soovitan kõigile proovida mis tunne on.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Jan 14, 2007 Teateid: 298 Asukoht: Tallinn
Postitatud: E sep 02, 2013 10:28 am Postita teema:
Sm.Tihhonov kirjutas:
Aga hea uudis on see, et ta tõesti sõidab hästi. Ta sõidabki nii, nagu võinuks sõita üks uus Volga. Ta on tihe ja vaikne, tal puuduvad lõtkud ja kolksud, mootor käib mõnusalt pehmelt, iste on trimmis, uksed sulguvad tihkelt jne. Sealjuures kasutasin ma ainult tehase originaalset mürasummutust ja mitte ühtegi täiendavat matti.
Korras Gaz 24 ongi üllatavalt vaikne. samas mürasummus on ju suht olematu. suvekodus on mul naabril 1973 aasta tehaseseades alla 20000 km sõitnud Gaz 24 ja selle Volgaga paaril suvel kõrvalistmel paarikümnekilomeetriseid otsi sõites ei suutnud ma samuti ära imestada, kuidas ka kruusateel see 40 aastane masin nii vaikselt liigub. Kunagi ehitas mul sugulane uutest hoolega valitud pulkadest Gaz 24 ja hoolsa töö tulemus oli samuti vaikne masin - palju vaiksem kui keskmine uus tehasest tulnud Gaz 24. erilist rõhku pandi mootori, käigukasti, kardaani ja tagasilla koostamisele ja tasakaalustamisele. nii kui kuskilt midagi ei ole tasakaalus/poob/loksub, on tulemus mitterahuldav ja ei aita ka mürasummutus. Parim mürasummutus on müra allikatega tegelemine.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: K okt 23, 2013 9:33 pm Postita teema:
Meie pere ainsal universaalkerega autol keeras tänavu odomeetrile 1150 km. Ühelt poolt pole seda just kuigi palju. Teisalt olen rahul - seda on rohkem kui ma arvasin. Muidugi tõele au andes tuleb vist tunnistada, et vähemalt kolmandik nendest kilomeetritest tulid erinevatest testisõitudest. Jälle sai midagi garaazis timmitud ja proovima mindud.
Tegelikult oli ju ette teada, et esimene hooaeg kujuneb omamoodi testiperioodiks. Kõik tahab lõppviimistlust, seadistamist, kõik võimalikud koostevead tulevad välja jne. Kuidas auto selle etapi läbis? Ma ütleks, et hindele kolm. Rohkem ei tahaks anda.
1. summuti. Algul alla pandud sedaani summuti toimis väga hästi, kuid polnud originaal. Leidnud lõpuks kõik vajalikud komponendid originaalse torustiku koostamiseks, tabas meid aga pettumus. Originaal sumps teeb rämedat häält ja meil ei õnnestu kuidagi seda viga ravida. Püti vahetus ei aita. Seega sumps oli tagasilöök ja see teema jäigi tänavu lahendamata.
2. veermik. Üsna hooaja alguses hakkas kostma esisillast mingied naljakaid kolkse. Esimese ehmatusega sõitsin kanalile ja pingutasin üle kõik poldid. See ei aidanud. Hääl on niisugune, nagu esivedru liiguks oma pesas ja siis aega ajalt justkui pääseks kuskilt serva tagant - KLONKS... Kuigi see on ju võimatu? Ka antud probleem jäigi tänavu lahendamata. Muus osas toimis ise koostatud veermik väga hästi.
3. pidurid. Algusest peale tundus pidur kuidagi imelik. Ülevaatusel veendusin, et pidurite efektiivsus oli hea aga pedaal liikus raskelt. Viimaks liikus ta juba nii raskelt, et omast vabast tahtest ta üles tagasi ei tulnud. Iga kord tuli varbaga tõmmata. Lisaks ei süttinud taga pidurituled. Harutanud peasilindri lahti, veendusin, et üks mansett oli liiga jäme. Asendanud selle veidi peenema rõngaga, hakkas kolb ilusti liikuma ja pidurite normaalne töö taastus. Aga pidurituled ikka ei töötanud. Proovisime kokku kolme survelülitit. Mitte ükski ei töötanud laitmatult. Aga kõige viletsama väljanägemisega lüliti siiski mingil hetkel need tuled süütab. Üldiselt sellega peab ka veel tegelema.
4. suunatuled. Algusest peale oli imelik anomaalia. Avariituled ei töötanud üldse ja suunad vilkusid liiga kiiresti. Viimast võib seletada muidugi esitiibadelt puuduvate tuledega (juhtmestik on mul ju kohandatud uuema omast). Sealjuures töötava mootoriga läksid suunad üldse lolliks - vilkusid täiesti suvalise intervalliga. Korra hästi kiirelt, siis tegid jälle pausi jne. Avastasin, et originaal juhtmestikus olid suunatuledele pandud 0,5A kaitsmed. 2410 tahab näiteks saada 8A kaitsmeid. Paigaldasin võimsamad ja tulemusena tekkisid avariituled. Aga see veiderdamine töötava mootoriga jätkus. Kui mootor välja keerata, vilkusid kenasti. Seejärel proovisin läbi umbes 10 erinevat suunareleed, kuni viimaks sain igati hästi töötava relee. Sealjuures kõik olid sama koodiga.
5. ventilaator. Ta teeb kohutavat häält ja ta ei puhu suurt midagi. Midagi tuleb temaga ette võtta.
6. mootor. Kõige suurema tagasilöögi andis meile mootor. Seda mootorit peale pannes oli mul paha tunne, et temaga me veel välku näeme. Nii läkski. Alguses kannatas temaga sõita, kuid ta oli kohutavalt uimane. Eriti maanteekiirustel võis pedaali suruda kuhu tahes, kuid midagi nagu ei juhtunud. Küll me mängisime erinevate karburaatoritega. Tegime karpasid üksteise järel korda, kombineerisime neid omavahel, timmisime ja proovisime. Iga korraga midagi nagu muutus, kuid pikas plaanis läks kogu aeg hullemaks. Auto käis justkui kolme silindriga, summutis olid selged tühjad löögid. Ja seda kõikidel pööretel. Isegi maanteekiirusel oli tunda, kuidas mootoril pole jõudu, sest tal on mingid silindrid kogu aeg puudu. Auto palju üle saja minna ei jõudnud. (Lihtsalt illustreerivad fotod ühest järjekordsest seltskondlikust proovimisõhtust)
Mirski renoveeris profülaktika mõttes täielikult jagaja. Proovisime vahetada süütepooli. Tegime läbi kõik nipid karburaatoritega. Kontrollisime vaakumeid, ühendasime süsteemist lahti pidurivõimendi. Hankisime erinevaid küünlaid, nii originaale kui välismaa omi. Panime uued küünlajuhtmed ja jagajakaane. Aga midagi ei muutunud. Summutis popsusid tühjad löögid ja jõudu polnud. Sealjuures ei olnud viga üheski konkreetses silindris. Surved olid võrdselt head ja ükshaaval silindritelt piipe maha tõmmates muutus iga kord mootori töö veel hullemaks. Seega oli midagi nagu täiesti põhimõtteliselt valesti selles mootoris.
Minul hakkas kannatus katkema ja ma hakkasin propageerima ideed visata see mootor üldse prügikasti. Meil on ju seina ääres sisuliselt tutikas ja väga hea häälega Gaz 24 mootor olemas. Mirski oli põhimõtteliselt nõus, aga teda lihtsalt hirmsasti huvitas, et mis krt sel mootoril ikkagi viga on. Kuidas saab nii olla, et üks lihtne mootor ei käi. Mina läksin Tartusse sm Västrikuga viina jooma ja Mirski läks garaazi mängima. Tal oli roheline tuli lammutada nii palju kui hing ihaldab. Ja ta lammutas. Kuni tekstoliithammasrattani välja. Lisaks tõmbas ta välja jagaja jala ja uuris seda lähemalt. Seal olid mingid kunagise remondi jäljed ja tundus seega ebausaldusväärne.
Mul on siiani viimata pudel sõber Peetrile, kes kah koos Mirskiga kella neljani öösel seda autot kokku pani. Ja siis garaazist otse Kurtna laadale läks. Sõbrad vahetasid tekstoliidi ja jagaja jala. Aga nüüd tundub, et mootor käib ilusti. Kiirteel tuli suht vaevata 140 km/h, mis viitas hoopis teisele hingamisele. Siiski kui süüdet varasemaks sättida, hakkavad tuttavad popsud jälle tulema. Aga umbes 5-6 kraadi varasema juures käib hästi.
Nüüd on täiuslikust õnnest puudu veel laitmatult töötav karburaator. Me oleme karpadega mänginud juba nii, et süda läigib. Meil on nüüd päris hea karpa, kuid tal pole head jalga. Meil on tutikas 2410 jaoks mõeldud 126GM jalg millel pole esimese lõõri tagastusvedru. Tal pole seda vaja, kuna 2410-l on gaasi sulgemiseks vedru gaasihoovastiku küljes. Aga Gaz 24-l sellist vedru pole ja nii jääb gaas kergelt peale, kuna ta ei sulge lõõri täielikult. Vanema tüübi 126G karburaatoril on selline vedru võlli küljes. Aga meie olemasolevad 126G karpad on kõik üsna kulunud, võllid loksuvad ning tõmbavad võlli ja korpuse vahelt lisaõhku. Muud pole midagi, kui et "gaasmaha-gaaspeale" mängides jõnkustab auto närviliselt.
Seega oleksin huviline ostma uut või väga korralikku 126G karburaatorit.
Aga ega muud polegi lisada. Auto on nüüdseks pestud ja teki alla tõmmatud. Talvel ootavad meid mitmed teised väljakutsed. Universaaliga ilmselt näeme jälle kevadel 2014. Oli värvikas vanatehnikasuvi. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Dec 09, 2007 Teateid: 467 Asukoht: Tallinn
Postitatud: N mai 22, 2014 8:48 am Postita teema:
Ja saabuski 2014 kevad. Ainult auto numbrimärk oli vahetunud ja mustaks värvitud. Miks lihtrahvale sellest pole teatatud.
Mul õnnestus selle isendiga sõita Nõmme turult Automuuseumisse. Täitsa kobe auto. _________________ Kaldi 5025 328
Annan ka ehitusabi
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: R mai 23, 2014 3:50 pm Postita teema:
Numbrimärgi vahetusest ei ole pressiteadet edastatud peamiselt seetõttu, et ma pole osanud seda tähtsaks pidada. Vahetus sai tehtud rohkem sellepärast, et mitmete asjaolude kokkusobivusel oli antud hetkel väga mugav ta ära teha. Heal sõbral oli nagunii hindajate visiit broneeritud ja lihtne oli minu auto ka sinna rivvi lükata. Seda enam, et ülevaatuse aeg hakkas nagunii kätte tulema.
Hindamine tehti ilma minu kohalolekuta ja hiljem sain aktilt teada, et tema originaalsuseks hinnati vist 99,1%. Päris kõrge protsent. Ma ise oleks vähemaga ka rahul olnud.
Sain musta numbrimärgi peale just Kevadtormi ajal, mistõttu oli pidevalt endal ka tunne, et peaks vist kolonni lõppu võtma. See tumeroheline auto muutus mustade plaatidega ikka täitsa kaitseväelaseks.
Suures plaanis on see auto nüüd valmis. Tal oleks veel väike nimekiri pisiasju vaja üle käia. Tegelikult olen tulemusega rahul. Sai kena ja üsna hästi toimiv auto, mis suudab ühtemoodi hästi kanda universaalvolga robustsust, kuid mõjuda siiski viimistletud ja kallihinnalise autona. Sõidab ta peaaegu nii hästi kui üks Gaz 24 võiks sõita, rõhutades siiski sõna "peaaegu". Veidi on endiselt närviline karburaatori-süüte töö, veermikust kostuvad vahel mingid naljakad "klonksud", originaal 2402 summuti teeb lolli häält ja veel mõned vähemtähtsad asjad.
Selle kõigega saaks hakkama kui leiaks ainult motivatsiooni temaga tegeleda. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma kaotan auto vastu huvi samal hetkel kui ta valmis hakkab saama. Ma ei viitsi neid ekspluateerida, ma ei taha nendega sõita. Kõige põnevam on hobiautode juures ikkagi nende hankimine, visioonide koostamine ja protsessi nautimine. Seetõttu ei välista ma fakti, et seda autot võib millalgi hakata kohtama ka müügiportaalides. Õngitseda ju võiks.
Siin ka mõned vähekunstilised "passipildid" meie pika projekti resultaadist. Veel algupäraste numbritega.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Feb 14, 2006 Teateid: 468 Asukoht: Tallinn
Postitatud: N mai 29, 2014 6:52 pm Postita teema:
Tihhonov ütles:...Ma ei saa sinna midagi parata, et ma kaotan auto vastu huvi samal hetkel kui ta valmis hakkab saama. Ma ei viitsi neid ekspluateerida, ma ei taha nendega sõita. Kõige põnevam on hobiautode juures ikkagi nende hankimine, visioonide koostamine ja protsessi nautimine...
Tuleb tõdeda, et mul on suures plaanis sama tunne- mulle meeldib seisma jäänud autode elluäratamise protsess, kui selline. Küll pole ma kunagi jõudnud suuremahuliste keretöödeni vaid olen piirdunud tehnilise poolega. Tore on aidata autosid uuele elule.
Lugupidamisega,
Ida Limusiin _________________ Harjutamine teeb meistriks (ja hiljem tsehhi juhatajaks)
Ajatsoon on EET Eesti talveaeg Mine lehele Eelmine1, 2, 3 ... 23, 24, 25
Lehekülg 25, kokku lehekülgi 25
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Galerii
Laadi pilte
Otsi
Profiil
Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid
Logi sisse
