Gaz 24, tumepunane, zwanes

[Sm. Zwanes]

Otsingud Tallinna erinevate piirkondade hoovidest andsid huvitavaid tulemusi. Kusjuures kui varasemalt, umbes aasta tagasi oli mulle silma jäänud nii mõnigi huvitav elukas, siis nüüd neid otsima hakates tuli kurvastusega nentida, et enamus neist oli teadmata suunas kadunud, üks suisa segamini pekstud keset Mustamäed. See oli tõesti kurb vaatepilt, kuidas täiesti korralikust 24st ei olnud järgi ühtki tervet klaasi ega sirget plekki...

Igatahes hakkas silma see punane Volga.



Tundus millegipärast, et see peaks see õige olema. Auto oli küll koleda tolmukorra all ja katusel naljakad katuseraamid, aga vana Volgahaige treenitud silma sellega juba ei peta! Tegemist oli väga sileda plekiga masinaga, roostet ei paistnud rattakoobastes ja ka küljekarbid tundusid, vaatamata pindmisele roostele, koputamise peale väga tugevad olevat. Uksed istusid ilusate vahedega, samuti muud plekid, nikkel oli parimas korras ja kusagilt ei paistnud mingeid avariijälgi. Ainsad vigastused olid katusel. Nimelt olid katuse pakiraami kinnitused katusesse väikesed mõlgid surunud, ilmselt oli viisaastaku plaani kahekorde ületamise eest preemiaks saadud hapukapsakoorem sedavõrd pirakas, et pakiraan sellele vastu ei suutnud seista...

Möödus paar nädalat õhtuti masinat uudistamas ja pildistamas käies. Jätsin isegi kirja kojamehe vahele, aga sellele reageeringut ei tulnud. Egas midagi – Muhameed mäe juurde! Võtsin südame rindu ja kukkusin ustele klopsima. Lisaks kümnetele pahuratele kaaslinlastele leidsin siiski ühe ukse tagant proua, kes tunnistas, et Volga tema isa auto on. Noh, tuleb tunnistada, et sellest uudisest mu nägu ilmselt noore mürsikust pioneeri omaga sarnanes, kes maipühade ajal paraadil lippu tassida sai... Naeratus oli aga koheselt läind ku’t lehm oleks keelega tõmmanud, kui proua kohe lahkel meelel selgeks tegi, et Volgat nad kindlasti ära ei müü, see olevat pere Reliikvia. Siiski oli ta lahkelt nõus minu ulgumise ja halamise peale näitama, mis imeloomaga tegemist on. Käisime kahekesi ümber Volga nigu noored Jaaniööl ning proua lahkelt pajatas kuidas papa tal selle (vist) Ukrainast ise toomas käis, kuidas papa seda hoidis nagu oma luust ja lihast latsekest ning miks see viimased aastad seisnud on kuna pole enam suvilasse aega minna ja mees Väljamaal tööl kogu aeg. Meelitasin ja keelitasin ning lõpuks sain nõusse, et ikkagi arutavad pere keski seda automüüki.

Möödus nädal imelike unenägudega, kui lõpuks helistasin prouale. Vastus oli eitav. Karm reaalsus lõi pahviks ja tätoveerisin koheselt sealsamas nüri naelaga rinnale „Volga for Ever”. Proovisin siis veel jumalakeeli prouat keelitada ja rääkisin igasugu jubedusi, mis sellise autoga vandaalid teha võivad ning ilmselt vajutasin õige nupu peale, sest tuli välja, et eelmine päev oli hoovis seisval masinal pagaasnik lahti kangutatud, sealt midagi ära viimata... Nüüd juba veidi kõhkeval, aga siiski kindlal häälel oli siiski vastus eitav...

Egas midagi, hakkasin uut ihalusobjekti otsima ja leidsingi selle halli Volga, mille ka kiiruga olin juba ära ostnud, kui nädal peale registreerimist helistas sama proua ja teatas, et pere konsiilium oli läbi tuliste lahingute otsustanud, et müüvad siiski Volga mulle ära. AGA! Resoluutsel häälel teatati, et minu poolt pakutud hinnale lisandub 500 krooni. Võta või jäta! Ulgusin toru otsas viisakuse pärast, et on ikka ülekohus küll, ise sisimas karates too noor pioneer, millest ennist juttu oli.

Lendasin siis järgmine päev kohe kohale, et masinale ka hääled sisse puhuda enne lõplikku käte löömist. Proua tõi võtmed, valasime bensiini ja vett vajalikesse aukudesse, pumpasin bensiini üles ja keerasin võtit. Peale paari abistavat jalaliigutust gaasipedaaliga krapsas mootor käima ja arvestades seda, et tegemist oli esimese käivitusega peale talvepuhkust, tegi ta ütlemata toredat häält. Kõik süsteemid töötasid ja mootori soojenedes oli aega ka veidi interjööri tunnistada. Seni ainult tolmuse akna tagant paistnud kahtlus, et tegemist on väga hästi hoitud isendiga sain nüüdsama tulise kinnituse. Veatu armatuur, puhtad uksed ja korralikud matid ainult kinnitasid proua sõnu, et papa hoidis masinat kui prillikivi. Isegi juhi mati all ei olnud niiskust! Ja kuidagi vaikne oli sees... Ka omal ajal kindlasti tohutut furoori ja kadedust tekitanud robustne toonklaasiga katuseluuk tundus olevat korralikult paigaldatud ning mingeid lekkimise jälgi laepolstril igatahes ei tuvastanud.

Olles parajasti deliiriumis Volga sisemust tunnistamas hakkasid mu kõrvu kusagilt kaugelt kostma imelikud inimhääled. Ronisin kilavate silmade ja imeliku naeratusega „oma” Volgast välja ja sain ka kohemaid kaineks. Auto kõrvale oli ei-tea-kust kerkinud mingi kerges joobes kõhetu indiviid, kes veidi tuikudes ja ratta najalt tuge otsides kõnetas „minu” prouat valimatu sõnavõtuga, milles avaldas tõepärast soovi, seesinane Volga ära osta, põhjendades seda sellega, et tema olevat juba aastaid seda tänavat pidi iga hommiku tööle läinud ning see masin temale kohe irrmsasti meele järgi olevat.... Eino mida kuradit! Rabad palehigis lobitööd teha mitu nädalat, saad juba kõik aetud ja siis ilmub mingi kuradi härra Hampelmann välja ja arvab, et „Tiigri” õlu abiga on tal õigus sellist jumalavallatut juttu sellest august välja ajama hakata!?!

Asusin otsustavalt tegutsema. Kargasin massinast välja, ajasin rinna ette ja teatasin valjuhäälselt nagu seadusejärgne omanik, et masin ei ole müügis, ise sügavõtteliselt härra Hampelmanni kulmu alt põrnitsedes. Vindine härra aga oli parasjagu sopsis, et ta vist kohemaid aru ei saanud, et oleks paras aeg lahkuda ja hakkas jälle oma mõttetut ostusoovi muinasjuttu perenaisele pajatama. Hakkasin parasjagu valget vahtu säärasest häbematusest suust välja ajama, kui proual Hampelmanni nokast tulevast õllehaisust küllastusmoment tekkis ja ta ise kutsumata külalise valjuhäälse venekeelse kisaga oma ratta selga ajas ja see tuhatnelja vänderdades Balti jaama poole haihtus. Olles veidi rahunenud, kontrollisin veel mõningaid elutähtsaid sõlmi ja kurvastusega tüli täheldada, et veepumba tihend lekib ja üsna usinalt. Seega sel päeval masinat liigutada ei saanud, selle asemel otsustasime prouaga paberid korda ajada. Mõeldud tehtud.

Sõitsime Mustamäele papa juurde ja sellest käigus meenub liigutav hetk, kui oli saabunud hetk võtmed üle anda. Olime papaga juba natuke juttu heietanud ja algne väga tõrjuv suhtumine oli juba asendunud sõbralikumaga, papi rääkis kuidas ta autot toomas käis, kuidas nad omal ajal enneolematu kadeduse ja austusepaiste alla sattusid oma punase Volgaga kilomeetreid mõõtes. Hakates lahkuma lubasin mõlemile, et auto saab olema heades kätes. Mammi arvas seepeale, et nii peabki olema, sest papa oli masinat hoidnud paremini kui oma naist! Jutul tundus tõepõhi all olevat, sest papi seepeale pisara silmanurgast poetas, nagu lähekski lahku oma armukesest ja midagi ühmates teise tuppa läks. Oli aeg lahkuda...

Viisin Volga töökotta, et saaks ülevaatuse ära tehtud. Ära sai vahetatud veepump, küünlad, esisillas enamus pukse ja ka tagasilla omad, lisaks veel tagasilla lekkiv zimmerling. Kogu remont meeldivalt kujunes meeldivalt odavaks ja kiireks. 6 krooni tagasilla kummipuksi eest Volga kaupluses pani veel pikaks ajaks kukalt kratsima, et kuidas selliste hindadega ikka võib kauplust pidada... Autot ära tooma minnes selgus kurb tõsiasi, et ka bensiinipump tuleb vahetada, kuna see teps mitte enam oma tööülesandeid täita ei tahtnud. Vahetasin suurejooneliselt terve pumba ja sain kohe ka valusalt tunda, et vaatamata vahepeal merre jooksnud veele ei saa usaldada vene juppide kvaliteeti. Olles teel Saaremaale, et viia Volga suvekorterisse, jäi üks hetk keset teed mootor vait ja ülejäänud tee saaremaale kulges bensiinisäästureziimis köie otsas. Kodus probleemi uurima hakates selgus, et pooleks oli murdunud uue bensiinipumba tald. Kes teab, siis see terasest 10 cm pikkune jurakas on kohati 2 cm paks ja kuidas see keskelt lihtsalt pooleks sai minna, seda teavad ainult vast insenerid, kes selle valmis nikerdasid.

Praegu seisab punane Saaremaal garaazis ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis enne suve saab see iludus uue värvkatte peale, et olla äravahetamiseni sarnane siinsamas kodukal mudelite all oleva GAZ 24 tutvustava pildiga. Siis ka uued pildid.

[Sm. Metalliotsija]

Sm. Zwanes! Edastan tagantjärele õnnitlused EPT Haapsalu Rajoonikoondiselt! Ometi üks iluvõreembleemiga (ja lävekarbiliistuga) GAZ-24 juures! Ühtlasi palun avaldada masina strateegilised näitajad väljalaskeaasta, mootori mudeli ja shassii numbri näol.

D. Metallov, nooremstatistik "Üleliidulisest Volgade Uurimise Instituudist".

[Rahvavaenlane01]

Teedevalitseja teab, et Kiisa suvilarajoonis oli omal ajal populaarne katuse-LIMBOTANTS.

[Sm. Zwanes]

Strateegilised näitajad tuvastan ja ilmutan peale ENSVL-i järglase aastapäeva veebruari lõpu poole, kui on plaanis Saaremaale minna ja mõned fotosüüdistused nõutud parameetritest üles täheldada.

Katuseraamid olid esimesed eemaldatavad detailid peale auto omanikuks saamist - sellisele väärikale masinale lihtsalt EI TOHI säärast näotust katusele monteerida!

[Sm. Tasku]

Nendest katuseraamidest.
Võib arvata, et sinna mahuks vabalt kõrvuti paigutatud külmkapid "Saratov" ja "Kristall". Või näiteks 50 põrandapapi plaati. Või siis, kui Kaare teelt Eesti Taarast õnnestub hankida ülidefitsiitset aiakastmisvoolikut (kollane, soome).
Mida siin üldse arutleda.
Aga kus raamid praegu on? Teeks näiteks vahetukaupa?

Lugupidamisega
Sm. Tasku

[Sm. Zwanes]

Ei mul ole selle vastu midagi, et seltsimees raudadest rõõmu saab tundma.

Njah, nüüd peab ühe unetu öö mööda saatma, et välja mõelda mida rõõmustavat vastu tahta...

[Sm.Tihhonov]

See on nii kurbnaljakas, kuidas korralikud volgaomanikud oma masinast loobuma sunnitakse. Igasugust pada tuleb ajada ja vahepeal lausa hirmutada. Ja isegi pärast nädalatepikkust tööd võib ikka kõik äärepealt lörri minna (meenutades ka sm. Klabunovi juhtumit).

Ja muidugi see emotsioon, millega pererahvas Volgast loobub. Isegi poega Vene sõjaväkke saates ei valatud teinekord nii palju pisaraid.

[Sm. Punane Parun]

Kõige pealt siirad õnnitlused sellise vaevaga sellise Volga omandamise puhul! Ja ühtlasi tahaksin paluda sm. Taskult, et kui ta mahti leiab, siis võiks tegelikult avaldada ka nüüdseks minu omandis oleva ENSV viimase sõjakomissari GAZ -24 saamise eelloo (no siis vastavas rubriigis muidugi). Algas see igatahes nii, et kui ma olude sunnil peale oma 24-10 loovutamist Sm.Martinile murest murtuna Sm.Tasku poole pöördusin (sest sain aru et ilma Volgata puudub elul mõte või vähemalt ei saa see olla täisväärtuslik) ja palusin värskemalt üle vaadata aastataguse info selle Volga kohta Viljandi rajooni metsatalus (kuna tahtsin ainult kõva stooriga Volgat), siis järgnesid Sm.Tasku poolsed regulaarsed külaskäigud metsakolkasse ning tutvuse uuendamine vanamemme, Eesti suurima energiaettevõtte kraanajuhi, tundmatut tõugu krantsi ja vöödilise kassiga...Edasi pajatab ta juba ise...aga tegelikult pole see saaga praegugi veel lõppenud, arvestades varuosade tarnimist jms.
_________________
Wolga - nur fliegen ist schöner...

[Sm. Zwanes]

Seltsimees Tasku, Seltsimees Tasku!!!

Peale mitmeid magamata öid, nälgitud päevi ja deliiriumis veedetud õhtuhämarikke olen leidnud vahetuskauba, mis minusugusele kodumaa alamale tõsist meelehead teeks ja mis vist üks vähestest asjadest oleks, mida minu punasel Volgal küljes ei ole!

Kui lubate, siis pahvatan selle kohe välja: esimesed udutuled! Kui Juhuslikult peaks üks paar selliseid üle olema, siis sooviksin kaupa teha küll! Loomulikult mõtlen ma neid nikeldatud originaallampe, mida mõnel isendil siin näha on. Kui endal ei ole, ehk oskab Seltsimees mind juhatada mõne omaniku poole, kellel selline paar üle oleks?

Sm. Zwanes

[Sm. Tasku]

Viimaks ometi! Väga hea!
Sööstan varustuskomitee seltsimeestega juba täna õhtul vabariiklikule reidile, mille käigus on plaan hankida terve nimekiri defitsiitseid varuosi. Nüüd lisan sellele udutuled.
Alarmeerin, st. informeerin esimesel võimalusel!

Lugupidamisega
Sm. Tasku

[Sm. Zwanes]

Häda ja viletsus seltsimehed. Olen petnud mõne seltsimehe suuri lootusi... Sai pühade paiku kauget garaazi külastet, kus punane talveunes on. Üritasin käima saada, et päevavalguses pildistada, aga koleda pakase tõttu ürituseks see ka jäi. Üritasin siis garaazis pildistada, aga ka see ikaldus, sest pilkases pimeduses ei fookusseerinud see kapitalistlik rämpsfotoaparaat kohe mitte ja tagatipuks valgustas välk kõik metallplaadi numbrid nii üle, et keegi teadjam seltsimees peaks enne korralikult raaliga pildid ära täiustama, niisama sealt täpseid sümboleid välja igatahes ei loe. Järgmine kord targem.

Samuti ei õnnestunud ära tuua katuseraame, Sm Tasku, kuna jällegi, kapitalistliku Jaapani automudelid on pilusilmade mõõtu tehtud ja mu perekonnast küllastunud Mazda ukse vahelt paistsid kolm ainitimõistetavat silmapaari, kui ma katuseraamidega autole lähenesin... Kodurahu huvides jäid need järgmist korda ootama. Samas, ilmselt leiab ka mingi kaubiku, mis raamid Tallinna saaks toimetada, kui tõsiselt vajadus tekib. Ega midagi udulaternatest kuulda pole?

[Sm. Zwanes]

Seltsimehed! Tänane päikesepaisteline päev on eriline lisaks emadepäevale veel sellele, et viisin oma masina värvimisele. Eesmärk on siis kogu masin väljast üle värvida. Kaks nädalat on meestel aega masin ette valmistada, siis värvikambrisse. Üks probleem siiski veel on, nimelt uus värv. Töökojas nägin Du Ponti värvikaarte, kus oli täiesti olemas Volga värvikoodid 1979-198... väljalaskega masinatele, AGA kilo maksab üle 1200 krooni... Proovin lähipäevil veidi selgust luua, sest minu mäletamist mööda maaletoojal olid oluliselt madalamad hinnad.

Ehk jõuab masina esimeseks paraadiks valmis

Sm. Zwanes

[Sm. Zwanes]

Seltsimehed! Peale oluliselt pikemat viivitust, kui alguses lootsin, on mu masin saanud lõpuks uue värvikorra. Värvisin ta siis peale pikka kaalumist ära seetõttu, et katuseraamid olid katusele mõlgid pressinud ja plekkide alumine pool oli eelmise omaniku poolt väga räigelt üle värvitud.
Ühesõnaga, värviparandusi polnud mõtet teha ja ainus võimalus ilusa tulemi saamiseks oli üle värvida. Kurb, aga pidulik!

Täpselt viis nädalat läks sellest, kui masina sisse viisin ja kätte sain. Värvi valisin Värvifoorumist Du Pont'i kataloogist leitud originaaltooni järgi (kuna kahjuks oli pagaasnikus olev värvikood ära rebitud diversantide poolt). Noh, ilmselt see siis oli selline kunagi, ei tea, praegu vaatan uut värvi ja mõtlen, et natuke punakam oleks võinud olla. Aga pagana ilus on ikka küll endise olukorraga võrreldes! Värv on natuke "krobeline" (või kuidas seda täpselt öelda) nendel pindadel, mis on kunagi kivikaitsega kaetud või mingi kahtlase aparaadiga (tolmuimeja) värvitud. Neid pindasid lihviti ja poleeriti küll vimpli vääriliselt, aga kapott ja katus on ikkagi tsipa parema tulemusega.

Masin võeti pulkadeks ja seetõttu on tulemus eriti meelt mööda. Kuna ka plekid tunduvad originaalid olema, siis istuvad uksed-tiivad ilusti ja soliidsete vahedega. Keevitamist vajas vaid juhi ukse lävepakk, muu metall oli 5-. Uksetihendite tagasi panekul ilmnes naljakas seik, et kõik sisemised tihendid olid u 5 cm lühemad kui vaja. Ehk on sellel mingi seletamatu eesmärk, ma ei tea, suures tolmukartuses lõikasin sobivad jupid doonorist igatahes vahele. Katsetused kruusateel näitasid ainult mõnes kohas tolmu lekkimist. Tundub, et ka pagaasniku tihendi paigaldamine andis parema tulemuse, sest enam pesuvesi pakiruumi põrandale ei kogunenud, tolmu lasevad need siiski usinalt läbi. Kroomdetailid olid nagunii väga heas seisus, vaja neid ainult poleerida ja pimestab silmi mis hirmus.

Mis veel. Salong sai samuti pulkadeks võetud ja põhja kontrollitud. Kõik oli ilus, roostet pole. Suur tahtmine oli korralikku heliisolatsiooni paigaldama hakata, aga õnneks sai raha enne otsa:). Auto polstrid on oma aja kohta väga heas seisus ja imelikult head tulemust andis mingi kapitalistliku salongipuhastusvahendiga nühkimine, mis vähemalt punase naha väga mõnusalt läikima lõi, nagu uus. Motip'i toode, soovitan kõigile! Samas ei näidanud see mingeid parendusi musta plastiku peal. Istmekatted on siiski mõne pleki omanikud ja neid ei õnnestunud igasugu vahtude ja "pritsutitega" lahti muukida. Mõtlen nüüd, et kas neid annab kuidagi maha kruttida ja siis ära pesta või minna hoopis seda teed, et kogu salong KUNAGI valge-punase nahaga üle lüüa... Läheks vist natuke Ameeriklaste jäljendamiseks ja sigakalliks... Samas võiks väga ilus ja ainulaadne asi välja kukkuda...

Omadega õhtul on küljeklaaside tihendid. Läbi selles mõttes, et vett sisse ei lase aga kaunis repetanud on just need tekstiiliga tihendid. Kui kellelgi on terve auto ring korralikke üle, andke teada. Eelmisel Volgal kasutasin eksperimendina ühel klaasil tuulevilina vastu edukalt läbipaistvat silikooni, mida tihendi ja akna vahele lasin. Tulemus oli hea, st tuulemühin kadus ja pealiskaudsel vaatlusel ei paistnud see trikk kusagilt välja, negatiivse poole pealt aga ei saanu aknaid eriti avada... Tahaks nüüd korralike tihenditega proovida.

Esiklaasi tagasi paigaldamisel sai see koleda mõra sisse, siiski ülevaatusest sain ilusti läbi.

Mis siis teha on veel jäänud? Ega muud kui eelnevalt loetletud nipud-näpud. Korralikud rehvid tuleks alla saada, sest suure üllatusena sain ülevaatuselt teada, et originaalrehvidega ei tohigi sõita, kuna E-märke pole peal. Suurematest töödest siis salongi tööd ja kuigi mootor töötab praegu täiesti hästi, tuleb ka see pikemas perspektiivis pulkadeks võtta, pisivead parandada ja natuke järele aidata ja ära tasakaalustada, samuti on kuri plaan 2410 differentsiaal paigaldada, et maanteel pöörded madalamad oleks. Seda ei hakka enne talve kindlasti tegema, samuti peab selleks suuremat sorti vajadus peale tulema, hetkel seda igatahes veel ei ole:).

Sündmuskohal viibis,
püstolreporter Sm. Zwanes

[Sm.Tihhonov]

Siin on mida vaadata. Seltsimehed, lubage edastada AVTOEXPORT fotosessioonide viimased kalenderfotod.

[mel]

Õnnitlused, et selline kaunis Volga taas Eestimaa teedel vuramas on.