ART-2 pikap 1972, Sõbra G/K

gazik · Postitatud: N apr 26, 2007 9:57 am Postita teema:

Tihhonov, ära muretse, kas see tagatiib ja luuk "lokivad" või mitte.
Ikkagi on see veokas juba hetkel sirgem kui mis iganes teine Leedu nö. massikaubik kunagi tehasest välja veeredes.
Aga soliidne volgameeste värk ka garaazis- maalriülikond ja kingad Smile

.
_________________
AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951

Sm.Tihhonov · Postitatud: N apr 26, 2007 10:49 am Postita teema:

Olles paar päeva pahtlilabida ja klotsiga ümber auto käinud, otsustasin ta viimaks ära kruntida. Selle lapilise pinna vahtmisest hakkas pea juba ringi käima. Eeldasin, et vigu saab parandada ka krundi peale, lihtsalt uued pahtlikohad tuleb teistkordselt kruntida.

Kruntisin õues. Veel enne päikeseloojangust seisis hoovil üsna sümpaatne hallikasvalge pikap.

Sm.Tihhonov · Postitatud: R apr 27, 2007 3:32 pm Postita teema:

Nüüd, kui auto juba kruntvärvi all, oli viimane aeg hakata mõtlema, mis temast edasi saab. Ausalt öeldes puudusid igasugused konkreetsed nägemused, missugune see masin tulevikus välja peaks nägema. Auto konteptsioon iseenesest oli ju tööauto, kuid välistasin sellegipoolest kunagised töömasinatel populaarsed värvitoonid – hallid, bee¸id, pruunid, tööpingi-rohelised. Pigem mõlkus meelel hoopis mingi sihtotstarbeline eritalituse sõiduk.

Visioon 1:
Gaasiavarii, põhivärv kollane, kontrastvärv punane. Kapotil ja tagaluugil laiad punased triibud. Tagatiival telefonitoru pilt ja numbrid 04. Idee oli selles, et silmatorkav värvikombinatsioon tõmbab tähelepanu kõrvale auto mitte kõige paremalt viimistluskvaliteedilt.
Idee on raskesti teostatav, kuna värvid samastuvad valitsuse määruses sätestatud eritalituse sõiduki (reanimobiili) tunnusvärvidega. ARK-i lahtiste uste päevadel sain teada, et loevad ainult värvid – mitte selge fakt, et kastiga Volga ei saa kuidagi olla kiirabi operatiivauto.

Visioon 2:
Lennujaama teenindusauto. Värv bee¸ikas pruun, punane kapott ja punane triip külgedel. Küljetriibul Aerofloti logo ja kiri „soviet airlines”. Auto peaks meenutama ehk omaaegset lennujaama pagasiteeninduse sõidukit.
Taas on probleemiks vaidluste võimalus ülevaatustega ja ARK-ga värvise sobivuse üle tsiviilsõidukiks, kuna ikka sarnanevad värvid reanimobiilile. Samuti tekkisid hirmud seoses "soviet airlines" kirjaga, seoses pronkssõduri ja muu sellise juraga. Volga peaks olema alati positiivne nähtus, mitte kutsuma esile madalalaubaliste ühiskonnaparandajate ärritust.
Piltidel siis fotomontaa¸ ja mudelauto värvide illustratsiooniks

Kõige lihtsam oleks värvida ta sügav-tumesiniseks, kuna siis ei peaks passis värvi muutma. Samas ei tundu see üldse ahvatlev. Pigem siis juba punane. Kas erkpunane nagu 1972. aastal veel tehasestki tulid või tumepunane. Mõlemad toonid on nooblid ja eeldavad paraku ka paremal tasemel keretööd. Kui keretöödega nagunii rohkem pingutada, siis võib ta ju sama hästi juba ka must olla. Pole mina veel näinud sellist Volgat, millele must värv ei sobiks. Pildil siis fototöötlus kunagise Motorexi näituse fotost. Vabandage mind, sm Klabunov.

Saatsin visiooni koos vastavate illustratsioonidega komisjonile läbi vaatamsieks. Kommntaarid olid üldjuhul positiivsed.

Arvamus:
„Mina arvan küll, et must sobib ka selles mõttes, et ega me keegi saa siia ilmasambaks jääda ja miks mitte minna siis juba Volga kastis.
Kui kasti sisse teha vastavad kinnituskohad, siis võiks sinna paigaldada ka bazooka või mingi muu harpuunilaadse riista, millega saaks ka lennukeid alla võtta, ilma igasugu Aerofloti märgistusetagi.
Kasti serva torud võiksid olla ka kroomitud või vähemalt korralike kinnitusvahenditega paigaldatud roostevaba toru. Statsionaarselt võiks olla paigaldatud ka kollaste vilkurite blokk katusele või varjatult iluvõre taha, ning taga piirkonda, vastav hooldussõiduki märge tuleb teha ka tehnilisse passi. Kastis kõik vajalikud tööriistad riffel plekist kastikestes ja siis me telliksime Teid T¨aikade teeninduseks ööpäevaringselt vabariigi piires.”

Arvamus:
„Must on silmale hea ja ei tekita musti mõtteid. Must sobib kõigi riietega. Must sobib igal üritusel.
Kontseptsiooni puudumisel on must alati turvaline valik.”

Arvamus:
„Päris huvitav. Katafalk T¨aika väiksem versioon. Sobilik rajoonis kasutamiseks. Ja Tehnoabiks kolonnis sõitmiseks.
Teostage palun.”

Katafalk-tüüpi majandusauto pole ka paha mõte. Ent vältimaks liiga tõsiste nägudega publikut teeveerel, sündis idee muuta ta siiski sihtotstarbeliseks teenindussõidukiks. Miks mitte näiteks midagi niisugust:

Musta idee hakkas üha rohkem meeldima. Tekib harjumatu kontrast sümpaatse esiosa ja päris näotu tagaosa vahel. Eriti liikluspildis, kui keegi huviline eemalt lähenevale mustale Volgale järele vaatab...

insener · Postitatud: R apr 27, 2007 3:44 pm Postita teema:

must oleks noobel küll

Sm.Tihhonov · Postitatud: R apr 27, 2007 5:00 pm Postita teema:

Olles oma mõtetes kindlustanud kindla koha musta kastiauto jaoks, tõusis teravalt päevakorda auto üldmulje. See peaks jääma üsna hea. Koeru kereplekke päris sirgeks ajada pole minu jaoks jõukohane ülesanne. Kuid senisest paremad peaks nad saama. Seetõttu alustasin väiksemate pahtli parandustega. Tegelikult oleks pidanud tõmbama teatud kohad lauspahtli alla, kuid aeg hakkas peale suruma. „Ettevaatust Auto” ajaks peab masin kindlasti valmis olema. Meil on sm Västrikuga ka selline ... ütleme ... teineteist motiveeriv võistlusmoment ja ka väike kihlvedu soolas.

Põhiline mure oli tagaosa lahendamine. Need Moskvitsi tagatuled ei sobinud. Samuti ei saanud rahul olla tagastangega, mida tegelikult õieti polnudki. Stange ülesandeid täitis kõver roostes toru. Midagi väga ilusat ilmselt teha ei anna, kuid veidi esteetilisem võiks ta jääda küll. Alustasin stange otsingutega. Tarisin esmalt kesklaost ära komplektse Gaz 24 tagastange. See ei sobi ikka üldse. Kasti tagaosa keerab sujuvalt tagant kitsamaks ning Volga stange on selgelt liiga lai.

Veendunud Volga stange sobimatuses, läksin poodidesse otsima Lada 2101 stanget. See on kitsam ja igatepidi saledam. Õnnestus leida ainult esimene, kuid minu silmis oli Lada nii kandiline auto, et suurt vahet ei tohiks olla.Kohapeal sain teada, et ta on ikkagi liiga kaarjas. Nurgad annaks ümber lõigata, kuid kaarega pole midagi parata. Tahaks veel proovida Lada tagastanget, kuna tagumine on veidi sirgem. Võtan vastu pakkumisi ükskõik mis konditsioonis Lada 2101, 21011 või 2103 tagastangedele.

Järgmisen üritasin Moskvitsi stangega see oli piisavalt sirge ja sobib seetõttu hästi sirge tagapaneeliga kokku. Paraku on ta veel kitsam kui Lada oma ja siin pole ma enam kindel, kas stangenurki ümber lõigates saaks teda külge sobitada. Proovima siiski peab. Seetõttu võtan vastu ka pakkumisi vanale ja roostes Moskvitsi stangele, et selle peal veidi proovida enne kui uue stange lõhki lõikan.

Tagatulede lahendust välja mõeldes kaalusin mitut versiooni. Üks võimalik oli samasugune nagu Järva Jaani kastikal – väiksed ümmargused. Samas meenutab see mu meelest liialt JerAZ bussi ja tundus ebahuvitav. Proovisin sobitada ka kandilisi RAF 2203 tagatulesid, ent need ei sobinud enam ajastuga. Tahtsin saada võimalikult ajastutruud 1972. aasta kastivolgat. Joonistasin kõikvõimalikke variante, sobitades erinevaid tulesid nii endisele kohale kui ka stange külge. Lõpuks otsustasin Lada 2102 tulede kasuks. Need on paraja suurusega, sobivad ajastuga ja on minu meelest nägusa kujuga.

Vahepeal süttis idee proovida ka Gaz 2402 tagastange osadest midagi kombineerida, kuid ka need ei istu kuidagi selle auto külge.

Aegamööda hakkas mind häirima ka asjaolu, et pean ette sobitama udutuledega stange. Udutuledega stanget hakati kasutama alles 1977. aastal ja see ei sobi üldpilti. Käisin vaatasin oma varud üle ja leidsin kaks ilma tuledeta stanget. Paraku on mõlemad kasutatud ja kergete korrosiooni täppidega. Sellegipoolest plaanin minna seda teed, et ees on vana tüübi stange. Ei mingeid udutulesid.
Pange tähele pereautode laiuse vahet, kui kõrvuti on Volga ja Moskvitsi esistanged.

Kokkuvõttes tundub, et üldpilt hakkab paika loksuma. Ilmetu UAZ-i numbritule valgusti on plaanis asendada III seeria Gaz 21 omaga ja nii peakski kokku tekkima päris tõetruu 1972 aasta kastiauto tagaosa. Illustreeriv pildimaterjal ka - minu visioon võrdlusena algupärasega.

Sm. Klabunov · Postitatud: E apr 30, 2007 7:57 am Postita teema:

Väravamehaanik · Postitatud: E apr 30, 2007 9:07 am Postita teema:

Soovitan tagaosa lahendamisel mõelda ka võimalusele paigaldada autole konks ja vints. Tagaluuk võiks avaneda nii, et lisa pandustega oleks võimalik näiteks mootor kasti veeretada. Vaevalt, et te leiate sobiva kraana, mis mahuks kabiini serva. Nimelt on Tsaika mootor väga raske ja käsitsi seda kasti vinnata pea võimatu.
Taga soovitaks kasutada Ameerika Ühendriikides valmistatud stangede detaile, millel on peal ka astumise kohad ja lahendatud on ka numbri paigaldamine, valgustus ja konks.

Sm.Tihhonov · Postitatud: E apr 30, 2007 12:20 pm Postita teema:

Lp. Väravamehaanik. Juhin teie tähelepanu asjaolule, et meie sõidukil on siiski kandevõime piiratud ca 500 kilogrammiga, mille sisse peab mahtuma kaks meeskonnaliiget, esmaabikarp, tööriistad ja pagas. Paigaldades Ameerika sõidukilt "laenatud" tagakaitseraua, kasutame me sellega ära juba ca veerandi kogu ressursist. Ja see ei ole hea.

Aga vintsi ja konksu idee on teostamist väärt. Ainus asi, et sel juhul peaks stange lahendama kuidagi nurgadetailidega. Kas kellelgi RAF tagastange jupikesi pole proovida anda?

Sm.Tihhonov · Postitatud: E apr 30, 2007 3:37 pm Postita teema:

Kuna võimalik värvimise daatum koputas juba uksele, avastasime äkitselt, et meil on üks oluline kereplekk täiesti puudu. Nimelt Gaz 24 gabariidituledega ja stangealuse numbriraamiga esipõll. Alarmeerisin puuduolevast detailist sm Gazikut ning operatiivkärbes lendas kohe välja. Veidi kolistamist keldrites ja pööningutel ning peatselt saabus Tartust kiirtelegramm leitud detailist. Seltsimees mähkis uue esipõlle hellalt pid¸aama sisse, vedas neljanda korruse korterisse ja peitis öösel magamistoa voodi alla. Ikka selleks, et jälgi segada ja kodustele näidata, et TEGELIKULT on ta täiesti normaalne pereisa. Juba järgmisel õhtul toodi detail ööpimeduse varjus Tallinna.

Järgmisel päeval hindasin uue põlle seisukorda ning märkasin, et tehase krundi sees on hulgaliselt pisikesi roostekodeid. Lasin kettaga kõik kriitilised kohad haljaks ning kruntisin üle. Kahelt poolt. Lisaks tõin laost uued esipõlle nurgad. Vanad olid veel enam vähem kobedad, kuid siiski nähtava roostega ja ühel oli pealegi veel mõlk sees.

Kiiresti oli vaja tegutseda ka tagatulede kinnituste probleemiga. Olemasolev kolmest august koosnev tagatulede kinnitus uute tuledega ei sobi. Esmalt tuli ära täita alumised augud. Lõikasime õige kujuga plektitükid ning keevitasime aukudele ette. Tulemus jäi täiesti rahuldav, kuigi veidi vedas ikkagi pleki keevituskoha juurest loppi.

Seejärel joonistasime papitükile soovitava augu kuju ning lõikasime välja. Papitüki peal oli ka hea proovida, kas tuli auku üldse sobib. Nagu näha, siis sobis.

Järgmisena mõõtsime tagapaneelil välja õiged kohad. Ootuspäraselt selgus, et auto polegi kahelt poolt sümmeetriline. Tagaluugi servade järgi joonistatud sirged näitavad, et ühelt poolt tõuseb kasti serv ca 1,5 cm kõrgemale kui teiselt poolt. See tegi meele mõruks, sest raskendas tagatulede identset paigutust.

Lõpuks otsustasime usaldada lisaks mõõdulindile ka silma ning tulede kohad said märgitud nii, nagu silmale kõige korrektsem tundus. Täpselt joonte järgi paigutades tekkis visuaalne efekt, nagu oleks üks tuli hulka madalamal kui teine. Tuleaugud lõikasime välja kõige õhema lõikekettaga ja viimistlesime kergelt viiliga.

Sm.Tihhonov · Postitatud: K mai 02, 2007 4:58 pm Postita teema:

Võtsin eelmise nädala alguses mõned vabad päevad ja otsustasin selle kastivolga keretöödega lõpuks ühele poole saada. Täitekrunt oli kenasti lihvitud ja Volga oli lükatud õue päikse kätte "hingama".

Hakkasin tegelema väiksemate detailide ette valmistamisega. Esmalt tekkis kahtlus, et esipõlle kruntimisel olin alusvärvi karestamisega lohakas olnud. Kahtlused osutusid tõeks - põll ei läbinud "survetesti. Tuli osaliselt uuesti teha.

Seejärel hakkasin jukerdama salongi detailidega. Vanadel Volgadel olid ju aknapostide ja uksepostide sisekatted kerega sama tooni. Tuli ka need korralikult ette valmistada. Jõleda plastikust armatuurlaua võtsin sealt kunagi välja lubadusega seda enam kunagi mitte tagasi panna. Selle asemel olin hankinud päris viisaka I seeria armatuuri. Plekkosa oli küll kõvasti kraapida saanud. Tuli veidi pahetldada ja üle kruntida. Õnneks avastasin, et vanad plekkarmatuurid käivad poltidega lahti ja nii sai kunstnahkse pealisosa üldse küljest võtta. Lihtsustas oluliselt värvitöid.

Värvitööd tuli teha kodustes tingimustes - garaazis. Üleni kilest kambrit ei viitsinud ehitada. Pühkisin lihtsalt põranda korralikult puhtaks. Seejärel tolmutasin kõvasti suruõhuga üle nii seinad kui põranda. Lõpuks pesin garaazi seest survepesuriga puhtaks. Seinad ja põrand jäid niiskeks, hoides viimast alles jäänud tolmu paremini kinni. Siis riputasin lakke kile, mille olin ehituspoest toonud. 2,4 meetrit lai, hind 6 krooni meeter. Ostsin kokku 24 meetrit, et katta ära kogu lagi ja üks otsasein. Ja lühidalt oligi kõik.

Sm. Västrik · Postitatud: K mai 02, 2007 8:37 pm Postita teema:

Seltsimees hoiab pinget üleval, ma vaatan.
Millega värvib Tihhonov kastivolga? Kes toob seltsimeestele garaaþi teed?
Kas garaaþ peab piisavalt tuult?

Seda kõike juba järgmistes osades...
_________________
Jõudu annab A-76

Sm Mirski · Postitatud: K mai 02, 2007 9:21 pm Postita teema:

No nii on alati, ikka kõige põnevamal hetkel.....jätkub... Kuidas ma nüüd uinuda küll saan?

Sm.Tihhonov · Postitatud: E mai 07, 2007 5:00 pm Postita teema:

Läinud pühapäeval toimunud Tagadi laadal peatasid mind mitmed tuttavad ja võõramad seltsimehd, kes pärisid kastiga Volga praeguse saatuse kohta. Üks müüja tegi koguni kingituse, et "vaim ei raugeks". Täname kõiki huvilisi.

Kastiga Volga on tänaseks värvitud. Värviks saigi must, nagu lubatud. Aga kõigest lähemalt.

Kinni katta sel autol kuigi palju ei olnud. Vaid klaas, uste siseküljed (et vältida tolmu lendumist), salongi elektrijuhtmestik ja rattad. Kambri niisutasime veel vahetult enne värvimist kergelt üle. Pesime kere silikooni eemaldiga puhtaks. Selge, et ka lapp jätab kerele mingi tolmu ning selle eemaldamsieks kasutasime värvipoest ostetud vahalappe. Sellised marli sarnased lapid, mis veidi kleepuvad. Nendega tuleb auto kere hoolega (kuid mitte liiga tugevalt vajutades) üle käia. Selle lapi mõte peaks olema siis see, et ta kleebib enda külge auto kerel oleva lahtise tolmu.

Olin ostnud ka uue värvipüstoli, mis kirjade järgi pidi päris hea olema, ja tahtsin seda proovida. Mingil põhjusel mina seda püstolit tööle ei saanud. Värv lihtsalt ei voolanud sellest püstolist korralikult läbi ja pärast lühiajalist proovimist läskin vana ja lihtsa ehitusega püstoli peale tagasi. Düüs oli õige (1,4), kuid ilmselt ei osanud ma seda korralikult seadistada. Eks kunagi proovib uuesti.

Värvimisest ei tea ma tegelikult mitte midagi. Olen mõningaid töid varem teinud, millest osa on ka õnnestunud. Kuid teooriat ei tunne ma üldse. Tavaliselt olen värvinud kaks kihti - ühe nakkekihi ja teise paksema läikekihi. Seekord tahtsin proovida teist tehnoloogiat, millest olen kuulnud - esimene kiht sisuliselt imeõhuke tolm (nakkeks) ning sinna otsa kaks paksemat kihti. Värvi valisin veoauto seeria. Maksis 500 krooni liiter ja kokku varusin 3,5 liitrit. Lisaks välisele osale tuli värvida ka kapotikaas seestpoolt, uksevahed ning salongi põrnad.

Värvimisega alustasin sellistest kohtadest mille katmiseks oli vaja midagi liigutada (kapoti sisekülg, uksevahed, põrnad). Seejärel katsin kasti sisekülje, tagaseina ja katuse. Lõpuks ronisin kastist välja ning katsin detailhaaval ülejäänud auto. Ega see "tolmutamine" hästi välja ei tulnud ja auto oli lõpuks lihtsalt nagu väga lohakalt värvitud.

Sinna otsa lasin siis pärast kaks paksemat kihti. Pärast teist kihti oli auto päris sümpaatne. Värv vajus selliseks mõnusaks Volgale iseloomulikuks "kanaks". Üldse mitte ebameeldiv. Kuid see kolmas kiht rikkus asja ära. Värv ei valgunud lõpuks enam siledaks ning jäi karjuvalt struktuurne. Püüdsin osasid detaile rohkem "ujutada" ning need said ka paremad, kuid kasti küljed ja tagasein olid ikka tõeliselt õudsed. Lisaks tuli nüüd välja, et auto kereplekk oli kõike muud kui sirge.

Seda kõike nähes jooksis "kett maha" ning läksin mõrult koju. Järgmine päev ei läinud ligi ka. Ülejärgmisel päeval läksin kohale olukorraga tutvuma. Vastu vaatas selline auto.

See must värv tundus täiesti jube. Masendav must kogu, mis ei läikinud ning näitas sellegipoolest kõik eeltöö vead välja. Ja neid oli palju rohkem kui ma lootsin. Esimene osa veel kuidagi läikis, kuid kasti küljed ei teinud seda kohe mitte. Ainus asi, mis meeleolu tõstis oli see, et tolmu oli värvil väga minimaalselt. Nii et sedasi lihtsa kile ja niisuatamise kaasabil täiesti võimalik garaazis autosid värvida.

Lähedalt vaadates siis esitiivad ja uksed olid umbes niisugused (suurendage pilti, siis näete asja jubedust):

Tagatiivad olid aga sootuks läiketa:

Aga mulle lihtsalt ei meeldinud see must värv. Ta tundus kuidagi masendav. Panin tagatuled lahtiselt külge, et pildile mingitki kontrasti anda.

Tagaluuki ma ei üritanudki pahteldada, sest selle plekk "mängis" ning mulle tundus, et luugi sirutamiseks oleks vaja vähemalt kilo pahtlit. Täiesti loomulikult jäid luugile kohutavad lained sisse.

Esimene mõte oli, et auto tuleb uuesti üle värvida. Parandada mitmed keretööde vead ning püüda paremini värvida. Sellele ideele rääkisid aga vastu mitu fakti ja mitu seltsimeest. Esiteks hakkas meil ajaga kiireks minema, kuna seda autot on tõesti väga vaja liikuma saada. Teiseks ei oleks eriti energiat olnud tema uuesti tegemiseks. Kolmandaks ... mõlgid ja väiksemad lained oleks ma osanud välja ajada, kuid kas ma oleks ikka osanud järgmine kord palju paremini värvida??? Kahtlane. Seda tööd peaks enne eraldi harjutama, kui uuesti autot värvima hakkan.

Pärast päevapikkust palavikulist mõttetööd otsustasin minna loogilisemat teed. Lihvib-poleerib ta hetkel ära ja paneb kokku. Värvi struktuuri on võimalik lihvimise ja poleerimisega parandada. Eeltööde vigu muidugi mitte. Kuid lõpuks on ta ju ikka veoauto.

Ja nii me hakkasime lihvima, mis koos poleerimisega täitis meie järgmise nädala.

insener · Postitatud: T mai 08, 2007 8:01 am Postita teema:

hakkasin mõtlema, et lasin kunagi enda tänavasõidumasina ära värvida veomasina värviga ja seda suht korralikus töökojas Tartus. Tulemus jäi osadest kohtadest samamoodi selline nn krobeline (küll palju vägemal määral). Äkki on osaliselt ka probleem veomasina värvis?

Idalimusiin · Postitatud: T mai 08, 2007 8:11 am Postita teema:

Minu isiklik arvamus. Sellele kastikale ehk just sobibki selline pisut robustne stiil.

Lugupidamisega,

Ida Limusiin
_________________
Harjutamine teeb meistriks (ja hiljem tsehhi juhatajaks)




Kodu	Foorum	Galerii	Kontakt	Kuuluta




Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004 Kõik õigused reserveeritud