Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: T mai 10, 2011 11:03 pm Postita teema:
Midagi ekstra huvitavat polegi seekord raporteerida. On kogunenud mõned defitsiitsed varuosad, millest on abi auto komplekteerimisel. Seda nii juhuse tahtel kui heade sõprade abile. Kodanik Medvedev kinkis mulle esiistmete seljatoe külge käiva käetoe. Mehann tuli üks õhtu garaazi mõlema hõlma alla Gaz 24 originaalrehv. Kurtna laat pakkus võimaluse soetada soodsalt vana tüübi rooli keskosa ja kaks väga korralikku vana tüübi Gaz 24 raadiot. Ka puuduoleva uksetihendi sain lätlase käest osta.
Eriti põnev juhus oli Ettevaatust Auto trassi koostades, kui täiesti kogemata jäid pihku erinevad jupid universaali tagaluugi tõstukitest ja sulguritest, mõned universaali liistud ja kirsiks tordi peal ka kaua otsitud tagauste sisemised kroomlingid. Seda kõike sümboolse tasu eest.
Nüüd pakutakse veel võimalust soetada mõistliku tasu eest tutikas tehase originaal esisild ja roolikarp. Peab seda pakkumist kaaluma, sest mul endal on miskipärast rohkem usku tutikasse tehase asja, kui amortiseerunud ja kapremonditud esisilda. Aga võib olla pole mul õigus.
Üks meeleolukas hetk oli veel eelmisel nädalal, kui laadisin autosse oma pereuniversaali istmed ja viisin nad sadulseppade juurde ära. Koos valisime välja punase lateksi ja valge plastikust keedri ning leppisime kokku hinnas. Otsus loobuda oma olemasolevast sinepikarva sisust ja pürgida ihaldatud punase lateksi poole on minu enda jaoks murranguline otsus. Lootuses, et ta tehakse hästi, saan endale meeleheaks just niisuguse universaali, nagu oleksin jõuka soomlasena omal ajal Konelast uuena tellinud.
Kuna selle auto arengulugu loevad väga paljud inimesed, postitan siia ka oma abipalve. Kui kellelgi oleks pakkuda korralikke vana tüübi esimesi uksepolstreid, oleksin väga tänulik. Usun, et hinnas saame kokkuleppele. Kui neid lähema kahe nädala jooksul ei leia, lähen Konela OY-ga sama teed ja lasen ise valmistada uued polstrid.
Hoopis halvem on aga lugu esiistmete vahele käiva padjaga. Kuna istmete õmblemisega alustatakse juba varsti, oleks mul väga vaja ka seda patja. Kui kellegi oleks sellist mulle pakkuda, ootaksin huviga kontakti. Seisukord ja polstri värv pole üldse olulised, kuna nagunii tehakse uus kate. Lootsin seda Kurtnast saada, sest üksvahe liikus neid palju. Nad visati ju enamasti autodest välja. Kuid seekord ei vedanud. Häda korral tuleb see padi endal ise valmis teha.
Selline näeb puuduolev padi välja.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: K sep 21, 2011 4:10 pm Postita teema:
Suvi 2011 möödus kiirelt ja minu pereuniversaal ei võitnud sellest kuigi palju. Minu selle suve vanatehnikaprojekt oli hoopis 2410, mille ma sõber Matile ehitasin. Oli selline mõnus hoogne ja kvaliteetne projekt. Kunagi talvel ostsime Sakust ühe üsna kobeda ja väikse läbisõiduga 2410:
Täiesti algupärase salongiga, kuid kotiriie paarist kohast defektne. Istme sees olevad traadid olid tunginud läbi ja rikkunud kanga. Pluss üks koniauk ka.
Selle auto peamine õnnetus oli hoopis tema mõlkis parem külg ja viga saanud esistange+põll.
Aga lähtematerjaliks oli see vähe kulunud auto enam kui hea.
Kiiresti sai muretsetud uued vajalikud plekid ja suve alguses auto osandatud. Kui Volgaseltsiga Mati juurde ühiskülastuse tegime, võisid huvilised juba näha selle Volga krunditud kere. Minul sellest etapist pilte polegi kahjuks.
Juuli keskpaigas oli auto kere värvitud. Kahjuks ei õnnestunud kõik esimese korraga vajalikul määral ja juuli lõpus värviti auto veel korra üle. Viimaks sain niikaugele, et paigaldasin armatuurlaua ja elektrijuhtmestiku, riputasin üles lae ning komplekteerisin kapotialuse. See auto värviti mustaks nii pealt kui seest. Siin on parasjagu käsil esisilla kosmeetiline värskendamine. Reaalset remonti sild ei vajanud.
See auto sai komplekteeritud selliselt, et enne luukide paigaldust peaks kõik kerega seonduv olema lõpuni valmis. See tähendab töötavat mootorit, lõppjärgus salongi, toimivat elektrit jne. Esiteks tingis selle vajadus, kuna maalritöökoda jäi hätta uste-luukide heal tasemele värvimisega. Teiseks on palju mugavam toimetada auto kallal, kui luuke pole küljes.
Tegemist oli minu jaoks üsna ladusa projektiga. Matil seevastu olid juba juuksed hallid võitlusest erinevate maalritöökodadega. Auto komplekteerimine võttis veidi enam aega kui ma lootsin, kuid teda sai tehtud ka nii hästi kui oskasin. Võib olla isegi paremini kui endale, et pärast ei oleks teiste ees häbi.
Siin veel paar fotot üsna lõppjärgust. Autoga on tehtud juba esimesed proovisõidud, sõidab väga hästi, ja kui ilmad kannatavad tehakse talle veel sügishooajaks ka ülevaatus-kindlustus. Kindlasti saab aga teda edaspidi näha Viimsi autokollektsiooni külastades.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: N sep 22, 2011 12:10 pm Postita teema:
Päris kasutu ma oma pereuniversaali jaoks see suvi siiski polnud. Nimelt sai ette võetud istmete projekt. Tagumiste istmetega on 2402 puhul lihtne. Need koosnevad ainult õhukese porolooniga kaetud plekkpannist, mille peale on veetud lihtne latekspolster. Ei mingeid vedrusid, traate ega pingutusaasasid. Esiistmetega on Gaz 24-ga keerulisem. Ma olen teinud palju 2410/3102 istmeid, kuid Gaz 24 vedrupakid olid minu jaoks seni täiesti läbi käimata teema.
Auto originaalsed istmed tundusid istumise all nii kõverad, ragisesid ja vajusid põhjani läbi, et ma ei soovinud isegi üritada neid vedrupakke korrastada. Muretsesin esmalt endale uued korralikud esiistmed. Kõrvalistuja oma tundus täiesti laitmatu, juhi oma veidi kehvem, kuid minu vanadega võrreldes ikkagi nagu uus. Viisin need kobedamad istmed kogu täiega sadulseppade juurde. Nemad on oma ala meistrid, las vaatavad üle, vajadusel teevad ka vedrupakid ise korda. Tegelikult tõin oma istmeraamid sealt varsti tagasi. Ka need korralikumad istmed ostusid seest katkisteks ja ega sadulsepad ka päris McGyverid pole. Ilma uute asendusvedrudeta head asja ei tee. Nende võimuses oli vaid pikemate murdunud traatide edasi pingutamine ja omavahel sidumine, kuid see variant mind ei rahuldanud.
Laotasin oma tööpõllu laiali ja hakkasin asja uurima
Vedrusid on raske pildistada nii, et pilt lihtsasti arusaadav jääks. Kuid siin on minu auto juhiiste. Nooltega on näidatud probleemsed kohad.
Nagu näha, on istmepadja tagaosas vedrud kahes kihis. Pikkade põhitorsioonide kohal on veel väikesed lisatorsioonid. Nad toetavad põhitorsiooni, moodustades lisa "silla" torsiooni keskkoha ja tagumise raami vahel. Hoides nii istmepatja tagaosast kõrgema ja jäigemana. Kuna just nende kohale vajub põhiline raskus, kipuvad nad murduma. Miskipärast on nad ka üsna peenikesed tehtud. Kui need lisatoed ära kaovad, vajub vedrupakk peale istudes esiteks liiga madalale (tundududes n.ö. "ära istutud") ning teiseks hakkavad vedrutorsioonid kergemini kahele poole külgedele "ujuma", muutes kogu istumisaluse lõdvaks ja ebakindlaks. Minu korralikuna tundunud juhiistmel oli kuuest lisatorsioonist 5 tk katki.
Harutasin nad küljest ära ja lõikasin uued. Avastasin, et seljatoe vedrud on umbes sarnaste raadiustega, kuid veidi paksemast traadist. Lõikasin neist sobivate pikkustega tükid ja sidusin vanade asemele. Teisel pildil on uute vedrude võrdluseks jätud ka üks originaal. Täpselt sama programmi tegin läbi ka kaassõitja istmega. Temal oli küll ainult 2 vedru murdundud, kuid panin ikkagi uued tugevamad vedrud sisse.
Lisaks oli mul murdunud juhistme padja välimine küljetugi. Esiiste on lahendatud nii, et mõlemal küljel on topelt vedrud. See teeb istme ääred kõvemaks kui keskosa, mis on iseenesest loogiline. Nagu juba mainitud, oli mul välimise külje topeltvedru pooleks murdunud. Polstrimehed olid selle küll edasi pingutanud ja nipukaga kokku tõmmanud, kuid ma ei pidanud seda eriti mõistlikuks lahenduseks.
Ma ei süüdistaks ka polstrimehi "haltuuras", sest kust nemadki oleks pidanud uued vedrud välja võluma. Mina käisin ja tuulasin oma istmete tagavarad läbi ja enamustel olid needsamad vedrud katki. Vastaspoolega ei saa asendada ka, sest nad on peegelpildis. Ilmselt muidugi saaks häda korral ka selle panna, kuid mina tahtsin õiget vedru. Selle ma lõpuks ka leidsin, kolmanda istme seest.
Olles vedrupakid korda teinud, värvisin ma raamid üle ja viisin õmblejate juurde tagasi. Mehed olid rahul. Preemiaks anti mulle vastu juba viis tagumist istekohta. Keskmine istmerida:
Ja tagumine istmerida. Eelnevalt olin ma värvinud istmete tagused metallplaadid kenasti kere värvi. Nüüd tuleb veel tuua poest peotäis roostevabasid plekikruve, need ära poleerida ning tõmmata istmetele ümber originaalis ette nähtud katteribad. Nad ümbritsevad neid kohti, kus polster serva taha keerab, takistades selle välja tulemist.
Tänaseks on koju jõudnud ka esimesed istmed.
Kõik need kes kaebavad, et Gaz 24-l on kehvad istmed võiksid tulla minu juurde istuma. Pigem on kaebuste põhjuseks ikkagi see, et harva näeb tõeliselt korralikku istet. Kui vedrud on seest 100% korras, siis on minu hinnangul tegemist vägagi mõnusate sohvadega.
Veidi peab veel vaeva nägema, enne kui istmed lõpetatuks võib lugeda. Mind häiris see suur ja robustse viimistlusega mutter, mis asub padja ja seljatoe ühenduskohas. Lihvisin nad siledaks ja poleerisin üle. Värvisin ka istme nurgad kiiresti spray-ga üle, et polstrimehed saaksid istmed ära komplekteerida. Kuid nüüd tuleb korra veel lahti võtta. Nurgad uuesti tugeva värviga katta ning läikivad mutrid kroomivanni kasta.
Lõpetuseks ka üks vaade istme alla minu auto originaal juhiistmele ja restaureeritud istmele. Võimalik, et harutan ka padjad ikkagi korra lahti ja teen ka uutele istmetele originaalis kasutatud kartulikoti-vatiini kihi sisse. Aga võib olla ei viitsi ka.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: K okt 12, 2011 11:23 pm Postita teema:
Terve suveaja lubasin endale, et kui olen musta 2410 projekti lõpetanud, asun koheselt universaal-kolhoos tüüpi Volga kallale. Ning enne ei võta midagi suuremat ette, kui see habemega projekt on valmis. Septembrikuu viimasel päeval sõitsin musta 2410-ga ülevaatuspunktist välja. Jäid veel mõned väiksemad peenhäälestustööd, korra käib auto talvel veel maalri juures, kuid üldiselt võib tunnistada, et VALMIS. Olen temaga nüüd palju sõitnud ja tore on näha, et ka omanik ise on temaga sügisilmade kiuste igapäevaselt ringi paarutanud. Selline ta sai, korralik ülbitsemise käpu:
Seest sai originaalilähedane kotiriide analoog, kuid teostuskvalitedilt originaalist muidugi parem. Põrandale said 3102 eeskujul tekstiilmatid. 3102 kõljest sai võetud ka tagumine laekaga aknalaud ja veel mõned elemendid.
Tüüpilise mulle omase tuuningulemendina sai lülitid viidud keskkonsoolile ja kõik mõeldavad servad-võrud kroomribadega ääristatud. Kapoti all on siin pildil veel puudu akukate. Mootoriruum on ka pesemata, kuna autot oli plaanis aktiivselt kasutada kuni lume tulekuni.
Kokkuvõttes olen ise tulemusega rahul. Ilus auto, mis oma pisinüanssides erineb veidi minu enda ideaalnägemusest, kuid eks see ole tellitud projekti puhul igati ootuspärane. Hetkel veel ootame maalritöökoja vigade parandust, kes kogemata uksed veidi teist tooni värvis, kuid üldiselt olen oma viimase kätetöö üle uhke. Kui kuidagi saaks lahti ka laperdavatest ratastest, võiks väita, et see on üks parimaid 2410-eid millega mul on olnud võimalus sõita.
Projekti lõpu tähistamiseks peeti sõpruskonnas autole ka korralikud liigud.
Toredalt ürituselt koju naastes, ärkasin hommikul teadmisega, et nüüd tuleb roobad selga tõmmata ja siirduda kodugaraazi. Ammune lubadus universaal kokku panna on kaua õhus rippunud. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: K okt 19, 2011 11:19 pm Postita teema:
Kehvemate sügisilmade saabudes olen hakanud end õhtuti garaazi sulgema. Kaugel see kevadki enam on. Ja kevadel tahan ma universaaliga juba sõita.
Detailselt kogu koostamise protsessi kirjeldada ei jõua ega pole mõtetki. Küll aga pean kohe algatuseks ära mainima, et loom avaldab ikka kõva vastupanu. Nii raskelt pole mul seni ükski Volga veel kokku läinud. Ta lihtsalt ei edene. Iga väike asi võtab nii tohutult aega. Kõik varem kasutusel olnud tükid on sisuliselt kasutuskõlbmatud. Iga pisidetail tuleb lahti monteerida, puhastada, määrida, vajadusel värvida või tsinkida ja nii pikkamööda vanale asjale uus elu anda. Olen viimasel ajal õppinud püstitama juba väiksemaid eesmärke, siis ei pea garaazist lahkudes väga pettunud olema. Võrreldes hiljuti koostatud 2410 Volgaga on 2402 ikka väga raske juhtum. Kuigi need autod peaks olema justkui väga sarnased, on Gaz 24-l kasutatud lahendused ikka väga palju arhailisemad ja montaaz töömahukam.
Kuna mul on istmed juba valmis, tahan polstrimeestega lõpuks kogu projekti ühele poole saada ja ära arveldada. Mul ei õnnestunud kusagilt leida korralikke originaal uksepolstreid, seega pidin ka need uued tegema. Algne idee enda vanad polstrid lihtsalt korda teha ja punaseks värvida ei olnud vettpidav. Tagauste polstrid oli vana omanik rikkunud ära Gaz 53 uksekäipidemetega ning esimestel olid väntade kohad katki.
Polstrimehed ei tahtnud prostalt vanade pappide järgi uusi teha, vaid tahtsid autot enda töökotta. Et nii sobitada uued papid korrektselt autole külge, puurida augud täpselt õigesse kohta jne. Mina autot Viimsisse vedada ei tahtnud ja leppisin kokku, et teen ise uksepolstrite aluspapid. Saan nad ise auto külge ära sobidada ja võtan sobivuse vastutuse endale.
Päev otsa lõikumist ja sobitamist ning uued papid oli valmis. Faasisin pappide servad vähe õhemaks, et polstrid servadest liiga paksud ei saaks. Kõik kinnitusklambrid korjasin ilusti kokku, puhastasin ükshaaval ära ja värvisin üle.
Igaks juhuks värvisin ka papid kahelt poolt üle, lootuses anda neile nii parem niiskuskindlus. Paigaldasin ka kinnitusklambrid ja papid olidki valmis sõitma polstritöökotta.
Lisaks veendusin, et minu olemasolevatest uksepolstrite mustadest ülaosadest ei saa asja. Nahk oli räbal, poroloon all surnud ja üldse kuidagi väga räbu olemisega. Üks läks järjekordses reavuhoos pisut kõveraks ka. Kõige muu taustal tundus mõistlik ka need uued teha. Siis aga ei saanud enam jätta kuidagi tegemata armatuurlauda. Tõele näkku vaadates oli temagi tegelikult veidi kehvake juba.
Viimasel hetkel meenusid ka uksekäepidemed. Korjasin kokku kõik vana sodi, mis meenutas mingistki otsast veel vana tüübi käepidemeid. Need vanad mitmeosalised käepidemed on väga kehvad detailid. Plastikust alused lähevad õitsema ja kuivavad kõveraks. Pehme pealmine osa kuivab nii kokku, et jääb paar numbrit väikseks. Ja kuna kogu see asi nii jubedalt kahaneb, lähevad tavaliselt alumiiniumist iluliistud ka kõverks ja katki. Terve pikk õhtu tööd, venitasin, liimisin ja sobitasin, kuid viimaks õnnestus mul kokku panna kaks käepidet, mis tuleb nüüd pealt sobiva kunstnahaga katta.
Polstrimehed ohkasid kui kogu selle kama nende ukse vahelt sisse lükkasin. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: N okt 20, 2011 11:59 pm Postita teema:
Nüüd, kui vajalikud ettevalmistused polstritöödeks olid tehtud, sai hakata põhjalikumalt keskenduma auto komplekteerimisele. Mulle meeldib teha asju niisuguses järjekorras, et ebamugavamad tööd saavad tehtud esmajärjekorras ja ilusad tööd jäävad kõige lõppu. Olin kaua edasi lükanud salongiahju ja ventilatsiooniklappide uuendamist. Mitte et seal midagi rasket oleks. Lihtsalt ei olnud sellist tunnet, et tahaks nendega tegeleda. Viimaks, kui külla tuli hakkamist täis Vahur MTJ-st, võtsime koos selle teema ette.
Ahju lahkamise, puhastamise, radika vahetuse ja elektriseadmete testimise võttis Vahur enda peale.
Mina ladusin lauale ritta terve hunniku varuosi, millest pidid moodustuma värske õhu siibrid. Vanadel Gaz 24 Volgadel pole nad peaagu kunagi õieti töökorras. Nad kogunevad lehti täis, ummistuvad ja jäävad irvakile, tihendid lagunevad ajapikku ära. Olin nad siis kunagi elementaarosadeks lahanud ja tsingist läbi lasknud. Riiulilt leidsin ka sobiva paksusega porolooni uute tihendite tarbeks.
Nii sain kokku komplekteerida sisuliselt tutikad õhuklapid. Sealjuures on huvitav, et reguleeri kuidas tahad, alati jääb ühe poole klapp veidi irvakile. Ehitasin neid kokku 4 tk ja kõigil oli sama häda. Järeldasin, et äkki siis peabki nii olema - sundventilatsioon.
See asi lõpuks valmis. Toppisin ahju juurest kõik tuleseina läbiviigud tihedalt porolooni täis, eesmärgiga vähendada salongimüra. Omamoodi üllatav oli minu jaoks Gaz 24 külma õhu ventilatsioonisüsteem. Iva oligi selles, et mingit süsteemi polegi. Parempoolne klapp laseb värske õhu salongiradikasse ja sealt torude kaudu salongi laiali. Aga külma õhu klapi otsa mingit torustikku ei käigi. See tuhiseb otse juhi jalgade peale ja ongi kogu moos. Mis selle klapi mõte üldse oli? Samamoodi saab ju lasta külma õhku läbi salongiradika ja ventilatsionitorustiku kui kapoti alt soojakraan kinni keerata. Ja kellele seda külma õhku ikka enam eraldi vaja on, kui soojakraan juba lahti on keeratud ja värske õhk enne salongi laskmist soojendatakse. Iseenesest muidugi juba soojakraani reguleerimine kapoti alt (ja mitte salongist) tundub mulle veidi absurdne. On ikka primitiivne auto.
Vahepeal olid polstrimehed hakkama saanud uksepappide pehmete ülaosadega. Ei hakkaks siin pikalt kirjeldama, mis mind täpsemalt häiris, kuid paraku tegime Dr.Watsoniga ükspäev pika õhtu, harutasine kõik lahti ja katsime kõik detailid uuesti. Nad olid lihtsalt valesti tehtud ja see oleks mind iga kord häirinud, kui ma ukse avan.
Lisaks paigaldasime neile uued karvased aknatihendid. Jäid lõpuks päris nummid. Kvaliteetne Saksa kunstnahk pole küll nii ehe kui originaal, aga mul palju valikuid ka polnud.
Valmis detailid tahtsid väga korraks autole külge saada, et näha "kuidas jäävad".
Jäid päris kenasti. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 04, 2004 Teateid: 1131 Asukoht: Tartu
Postitatud: L okt 22, 2011 11:50 am Postita teema:
Väga ilus vaadata, et see loom ka edeneb.
Kui lubate, siis ma lihtsalt igaks juhuks hoiatan, kuigi seltsimehed ilmselt on varasemate kogemuste baasil juba kõigele mõelnud, et karvaste aknatihendite neetimisel nende kunstnahast uksepolstri ülaosade külge standardneetidega, on väga suur risk aknaid hiljem alla ja üles kerides aknaklaasi kriimustada, sest kuigi needipea näib olevat karvade sees, surutakse aknaklaas vändast keerates ikka päris kõvasti ennast nende karvaste tihendite vastu ja siis võib needipeaga kontakt tekkida.
Tean seda omast kogemusest ja minu auto akendel jookseb needikohal nüüd juba kena triip, sest ei reageerinud enne kui hilja. Sisuliselt juhtub see üheainsa akende avamiskorraga, kui needipea liiga kõrge jääb. Seega tehke nii, et aknaklaasidele triipe kindlasti tulla ei saaks, kasutades kas väga madala ja väikse peaga neete või töödeledes needipea ise madalamaks.
Kuid mis mina ka sellest kõigest tean. Tegelikult on lihtsalt hämmastav vaadata seltsimeeste energiat ja teotahet.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: T okt 25, 2011 12:45 am Postita teema:
Järgmisena võtsin ette projekti "uksed kokku". Gaz 2410 kogemuste põhjal ütleks, et kõikide tükkide olemasolul on see üks pikk päev. Selle vana pereuniversaaliga nii hästi ei läinud.
Esimese päeva tegin ustele müratõket. Puhastasin neid seest vanast sodist nii palju kui andis. Tõin poest spetsiaalsed ustele mõeldud pigimatid. Ostsin neid kohe palju, et saaks suurema ose plekipinnast matiga katta. Samas tegi mind murelikuks see, et vesi jookseb ju mööda uksepleki sisepinda alla ja tilgub alt välja. Aga selle käigus leiab ta kindlasti tee pigimati ja uksepleki vahele. Sisse ta läheb, aga ära enam ei kuiva. Ja nii roostetab lõpuks uks seest välja ära. Mul oli vaja tõkestada vee pääsemine pigimati alla. Tõin poest mingi erilise musta asfalt-bituumeni baasil sodi, mis on kuivab tahkeks. Ajasin purgi fööniga tuliseks, et teda pintsliga töödelda annaks ning määrisin kõik pigimattide servad sellega kokku. Ehk aitab midagi. Muide, väga hea sodi on. Kuivab tahkeks ära ja ei haise ka pärast. Siin mõned fotod, mis ma tegin küll peale uste komplekteerimist.
Teise päeva tegelesin ma ainult ukselinkidega. Otsisin välja paremad, komplekteerisin erinevate poolte linkidest-nuppudest sobivad komplektid. Uued lingid ei tähenda ilmtingimata seda, et nad tervikuna kasutatavad on. Osadel on nupud pealt liiga sirged, või on olemas ainult esiuste või ainult tagauste omad või on nad kuidagi teisiti väärakad. Nupu hoovad on ees-taga erineva pikkusega ja erineva funktsiooniga. Siis valisin välja enam vähem viisakad (loe: terved) kummist alustihendid. Puhastasin neid vanast värvist ja muust sodist. Viimaks jõudsin paigalduseni, mille järel reguleerisin nupu tühikäigud paika. Kasutasin ka taga esiuste nuppude hoobasid, sest nii jäi nupu tühikäik väiksem. Siis aga selgus, et see oli viga. Esiukse ja tagaukse lukustid on erineva konstruktsiooniga. Ees tuleb hoovad lihtsalt lukusti külge splintida. Kui seestpoolt ust avada, on välimise lingi heebel paigal. Kuid taga on teistmoodi. Seest avades liigub samamoodi kaasa ka välimise lingi heebel. Kui nüüd välimise lingi hoovake splintida lukusti külge, hakkab seestpoolt avades ka välimine nupp sisse liikuma. Võttes splindi ära, kukub seest avades välimise lingi hoob oma pesast välja. Ühesõnaga pikk ja keeruline lugu. Aga teise päeva õhtuks oli mul küljes 4 ukselinki. Jeee, saavutus...
Kolmandal päeval otsisin välja ukseakende ääreliistud. Puhastasin neid vanast värvist ja muust lägast. Esiuste omasid valisin laojääkidest paremaid välja. Tagauste omad olid mul loomulikult ainukesed ja koledalt mõlkis. Tegin spetsiaalse ümara varda, mida sai liistu sisse ajada ja siis selle peal liistu sirgeks rullida. Jube töö. Kuna nad kõik olid kole tuhmid, lasin iga liistukese ükshaaval käsitsi metalli poleerimispastaga üle. Sain nad veidi paremini läikima. Paigaldamiseks oli ju vaja lugematul hulgal nurga üleminekuid. Otsisin neid vajaliku koguse välja ja poleerisin needki ära. Panin liistud juba külge ära, kuid jubedalt häiris nagu midagi. Viimaks märkasin, et nurgaühenduste juures on asi valesti. Selgus, et nurgatükid pole ju kõik ühesugused, vaid on iga nurga kohta oma. Mõni on nürinurk, mõni teravnurk, mõni veidi enam nurkas, teine vähem. Siis kallasin kogu oma roostevaba kola ämbri tagurpidi, otsisin välja kõik olemasolevad nurgad ja nende seast omakorda igasse nurka kõige paremini sobivama detaili. Selgus, et nurgatükke pole mitte ainult erineva kraadiga, vaid ka erineva pikkusega... ja paigaldasin liistud uuesti. Kolmanda päeva õhtuks olid mul muud aknaliistud küljes, kuid polnud neid kõige alumisi, kus kummiriba ka küljes käib.
Neljandal päeval tegelesin nende tihenditega liistudega. Tõin komplekti 2410 omasid ja lootsin lihtsalt esiuste omade lühemaks lõikamisega asja korda saada. Tutkit. Poes müüdavate komplektide liistu profiil on nii õudne, et külge neid panna ei sünni. Tõin enda vanad liistud välja. Loomulikult olid kõik mõlkis ja tihendid lõhki. Otsisin paremad. Kummitihendid olid loomulikult ikkagi kõigil lõhki. Siis hakkasin tegema 2410 tihenditest Gaz 24 tihendeid. Originaalil jookseb metalliriba tihendi sees, 2410 omal on ta aga nähtaval ja väljakutsuvalt läikiv pealegi (vt. parem pilt).
Lõikasin neist sobivate pikkustega jupid. Puurisin vajalikud augud. Kruntisin ja värvisin kahelt poolt mustaks, et vale tihend vähem häirima jääks. Hakkasin viimaks kokku panema, kuid ükski auk enam ei sobinud. Tuli uued augud rihtida. Neetides tihendeid kokku väljast sisse, jäid nad pingesse ja kiskusid kõveraks. Neetides seest välja, jooksid nad otstest alati viltu. Iva on selles, et liistu ümar pind peab hoidma kummitihendi parasjagu pinges, et ta mõnusasti vastu klaasi tahaks liibuda. Aga see rihtimine on paras kunst. Lisaks avastasin paigaldades, et kummitihendi ja metall-liistu otsad ei tohi olla kohakuti. Kummitihend peab jääma täpselt otsast-otsani vastu klaasi, olenemata sellest, kus metallist osa algab-lõpeb. Mul jäid kummid ikka nii, et kohati oli klaasi äärest puudu, kohati aga kroomitud vaheposti peal. Tuli jälle lahti lammutada ja otsast peale rihtida. Neiljanda päeva õhtuks olid mul akende ääreliistud küljes. Tõsine kopp oli ees juba. Ma polnud ju tegelikult veel juhugi jõudnud.
Kui jätta välja korduva neetimisega rikutud mustad sisepinnad, jäi tulemus päris kena.
Viies päev. Varakult garaazis. Suure entusiasmiga tõin välja sisemised ukselingid. Otsisin taas välja kõige ilusamad, paigaldasin neile sobivad vardad külge, lõikasin varrastele osaliselt uued plastikrüüd peale. Üsna hõlpsalt pääsesin. Kui jätta arvestamata tagauste lingide paigaldamise keerukust, oli see ladus töö. Panin ühtasi ära ka kõik lukustuseks vajalikud vardad. Nüüd käisid uksed juba seest ja väljast lahti ning neid sai lukku panna.
Õhinaga läksin kohe edasi klaasitõstukitega. Gaz 24-l on huvitaval kombel vasakul ja paremal ühesugused klaasitõstukid. Esimene ja tagumine on siiski erinevad. Määrisin oma tõstukid korralikult ära ja paigaldasin autole. Prooviväntamisi tehes avastasin siiski olulise erinevuse. Vasak ja parem tõstuk on küll identsed, kuid neil on vedru erinevat pidi küljes. Idee on selles, et akent alla keerates vändatakse vedru pingesse (seda kompenseerib klaasi raskus) ning üles tagasi vändates aitab vedru klaasi tõsta. Ma olin esimese korraga tagauste omad siiski tagurpidi külge pannud. Alla vändates vabanes vedru ja üles keerates kruvis uuesti pingesse.
Lisaks pidin ma uuesti ka esimesed aknatõstukid maha võtma, kuna juhipoolne oli nii suurte lõtkudega, et tuli ära visata ja parempoolsel olid lihtsalt reduktori kinnitusneedid lõdvad.
Edasi läks mul päevade lugemine sassi. Tean, et umbes 4-5 päeva kulus veel. Kõik aknapostid tuli lammutada lahti. Vahetada karvased klaasiteed. Samuti osandasin esiuste kolmnurkakende mehanismid, parandasin ja puhastasin tihendeid, väänasin neid kuumaga tagasi õigesse kujusse, pingutasin ja sobitasin lukustussüsteeme jne. Tõin poest spetsiaalse musta montaaziliimi, et täita need tühimikud, kus kolmnurkakna raamitihend üldse puudu oli. Terve päev kulus kindlasti aknapostidega mängimisele.
Siis tuli veel puhastada küljeklaasid. Väga kriibitud klaasidele leida asendused. Tagauste klaasid on mul kahjuks koledad, kuid uusi mul pole. Käisin uurisin ka poleerimise võimalusi. Saab poleerida küll, kuid küsiti 50 EUR per klaas. Jätsin tegemata. Veel lõikusin karvased tihendid õigeks. Otsisin üles kõik oma autodelt eemaldatud vanad kulunud karvased tihendid, et saaks neilt kinnitamiseks vajalikud vedruklambrid. Ma ei tea enam mitmes päev see oli, kui lõin viimase ukse kinni ja konstateerisin fakti, et uksed on koos. Jäid veel lukud, kuid see oli täitsa eraldi teema.
Uued tihendid
Parema tagumise kolmnurkakna tihend on vigane. Midagi pole teha, uut mul pole. Sedaani oma ei sobi, sest on liiga lühike. Samas ise tehtud välimised aknatihendid jäid väga ilusti hoidma.
Aknad hakkasid väga ilusti üles-alla liikuma. Parem tagumine uks jäi veidi kange, kuid pole väga viga. Ka esimesed kolmnurgad liiguvad väga kergelt ja sulguvad pehmelt. Pingutus tasus end ära ja võib tulemusega rahul olla. Esteetiliselt on asi ilus, kõik on uus, puhas ja laitmatus töökorras. Pigimattide ja mastiksiga töödeldud uksed on rasked ja sulguvad mõnusa kumeda häälega. Tänu tutikatele uksehingedele ei loksu nad üldse ja liiguvad suurele massile vaatamata kergelt. Natuke eba-Volgalikult kvaliteetne on see ukse avamise-sulgemise tunne.
Kannatamatult ootame nüüd uksepolstreid.
Kuid seda ohtu pole, et nende saabumiseni midagi teha poleks. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: N okt 27, 2011 9:51 pm Postita teema:
Uksed said universaalil küll komplekteeritud, kuid ukselukkudeni ma siiski ei jõudnud. Olin nendega päris hädas. Auto enda lukkudest polnud järel õieti mitte midagi. Nad olid nii tolmu täis ja kinni paakunud, et isegi südamikke ei õnnestunud korpusest välja lüüa. Võtmega keeramisest rääkimata. Uusi lukke mul polnud ja täna pole neid enam naljalt kusagilt osta ka. Pakutakse Hiina päritolu lukke, kuid need on ikka eriti kehvad ja vale ristlõikega võtmega pealegi.
Kallasin oma lukkude ämbri lauale tühjaks ja eraldasin sealt kõik, mis meenutas mulle Gaz 24 lukke.
Asju sorteerides hakkas mulle meenuma, et mul oli kunagi komplekt originaal Gaz 24 lukusüdamikke, mis ma olin mingite 2410 projektide jaoks ära rappinud. Eemaldanud neilt kroomitud luku dekoratiivkatted ja veel midagi. Pikkamööda sain kunagise komplekti uuesti kokku. Olidki ilma läikivate esivõrudeta, kuid muidu täiesti töökorras.
Suurim häda oli siin nüüd see, et mul oli sedaani pakiruumi lukusüdamik, aga vaja oli universaali oma. Volgal kasutatakse kolme tüüpi lukusüdamikke. Ühed on ukselukud, neile käib splindiga taha nelikant varras ja mis on niisuguse tagaosaga:
Bensiinipaagi luku südamik on tagant kandiline, seest keermestatud ja sinna kinnitub lukukeel.
Sedaani keeratava nupuga tagaluugil on kolmandat tüüpi südamik
Lisaks kasutatakse kahte tüüpi luku korpuseid. Väljast on kõik ühesugused, kuid tegelikult on näiteks ukseluku korpus ja bensiinipaagi korpus täiesti erinevad. Universaalil lisandub veel see rõõm, et temal on kolmandat tüüpi tagaluugi luku korpus, kuhu sisse käib ukseluku südamik. Väliselt on korpus sama nagu bensiinipaagi lukul, kuid seest on erinevad. Bensiinipaagi lukku saab keerata ainult pool pööret ühtepidi ja pool pööret teistpidi, kuid universaali tagaluugi lukk keerab mõlemale poole täispoorde nagu uste oma. Ühesõnaga keeruline jutt ja veel keerulisem olukord. Seda enam, et enda tagaluugi lukku ma osandatud ei saanudki ja seega polnud mul isegi korpust.
Kuna mul oli komplektis olemas sedaani tagumine lukusüdamik, oli südamike probleem siiski kergesti lahendatav. Mul oli vaja lihtsalt leida kolmas ukseluku korpus ja muugid ringi tõsta. See ei olnud keeruline töö. Võtsin muugid välja ja ladusin õiges järjekorras lauale ritta. Siis lammutasin ühe vana ukseluku südamiku ja tõstsin uued muugid sinna sisse.
Edasi oli vaja komplekteerida neli lukukorpust. Osandasin vanu lukke seni, kuni sain kokku neli korralikku luuki ja neli korpust. Esimesel pildil on näha ka ukseluku ja bensiinipaagi luku erinevus. Tagaluugi oma on samasugune kui bensiinipaagil, ainult seest pidin veidi ringi tegema, et saaks paigaldada sinna enda koostatud ukseluku südamiku. Freesisin sinna veel lisaks ühe õiges mõõdus seibi, et südamik ei hakkaks sisse-välja loksuma.
Lisaks sain vanadelt lukkudelt veel puuduolevad dekoratiivkatted, mis tuli kärnida enda südamikele külge.
Jälle oli pikk päev seljataga, kui ladusin lauale ritta tutika komplekti universaali lukke.
Järgmine kord garaazi minnes panin nad külge ja lugesin uste-luukide komplekteerimise lõpetatuks.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: E okt 31, 2011 1:19 am Postita teema:
Pikkamööda jätkasin ülejäänud kerega. Uste komplekteerimise järel tekkis korraks mingi soodne meeleolu garaazi koristamiseks. Neid hetki tuleb ette harva ja tuleb seega kohe ära kasutada. Esiteks oli mind juba pikka aega häirinud põrandal lebav hunnik, millest pidi resultaadina sündima müratõkke juhipoolne osa. Aga kuna minu autol oli see tükk hävinenud, puudus mul ettekujutus, milline ta täpselt peab olema. Kuigi olin sellel teemal juba kunagi kurtnud, polnud siiani keegi soovinud abikätt ulatada, et enda auto pealt antud tükki kasvõi kasvõi pildistada.
Viimaks joonistasin ¨ablooni Mati Gaz 2410 pealt. Veendunud, et ta on ikkagi täiesti erinev, vormistasin lõpuks ise sobiva kujuga detaili. Kasutasin selleks Gaz 2410 pagasniku tagaseina pappi ja Gaz 24 tagaistme vahtkummi. Nüüd tuleb ta veel pealt üle värvida ja kokku liimida. Isegi rohkem oli heameel selle üle, et risuhunniku põrandalt ära sain.
Koristamise meeleolu ei tohtinud mingil juhul mööda lasta ja nii sai oma tööriistade sein veidi ringi tehtud, et rohkem käepäraseid riistu kohe võtta oleks.
Lisaks tegin ühe sellise seina veel ja ostsin poest juurde suure hunniku igasuguseid väikseid tööriistu, millest paraku kogu aeg puudus on. Nagu erinevad viilid, freesid jne. Lisaks tõin koju ka imeodava metalli poleerimise komplekti. Drelli otsa käiv poleerimiskomplekt sisaldas endas kahte erinevat ketast, kahte poleerpastat ja maksis ainult suurusjärgus 7 EUR. Olen sellega juba tööd teinud ja toimib väikeste asjade poleerimiseks ülihästi. Iseküsimus on drelli fikseerimine, kuid kruustangid sobivad selleks hädapärast ka.
Näiteks karbiliistud said sellesama 7 eurise tööriistaga poleeritud. Võrdluseks ka üks tutikas liist originaal töötluses.
Olles poleerinud ka nende ühendusklambrid, sai nad kohe ka autole külge pandud.
Dr Watsoni abiga oli selleks ajaks paigaldatud ka juba tagaluugi ümbrisliist.
Paratamatult jõudsin oma tegemistega elektriseadmeteni. Elekter on üldiselt järgmine suurem projekt. Auto saab täiesti juhtmestiku, mis tuleb omakorda veel ulatuslikult ringi teha. Aga see on järgmiste postituste teema, kuna vajab veidi ettevalmistusi. Seniks oli mul võimalus hakata autole ükshaaval paigaldama erinevaid elektriseadmeid. Näiteks sain paigaldatud elektriantenni. Hoolega mätsisin mastiksiga kinni kõik kaablite augud. See möks kuivab tahkeks, ei haise ja sarnaneb seega väga tehase originaal mastiksile.
Tiibade sisemised katted, ehk "splash board'id" olid juba ammu värvitud ja needki sai nüüd paika panna.
Järgmiseks jõudsin esituledeni. Aga kuna suunatulede tagused kronsteinid on ühtlasi ka esipõlle kinnitused, tundus täiesti loogiline samm paigaldada ka esipõll.
Päris hästi sobib see Baierlase velg volga alla võiks ainult vähe kitsam olla.
Ainus küsimus ,mis mul on puudutab auto korrosiooni tõrjet,
nimelt näen,et lonzeonide alused on värvitud aga mingit möksi ilmselt sinna ei tule? Aga tegelikult,kui see saab olema näituse ja ilusa ilma auto siis vist polegi nagu vaja?
Liitunud: Dec 09, 2007 Teateid: 467 Asukoht: Tallinn
Postitatud: E okt 31, 2011 2:06 pm Postita teema:
Üritan vastata Martini eest. Tõesti, külastades auto pesapaika, vaatasin minagi korralikku autot tossude kummidega, oli mul autost veidi kahju. Ju oli plaan tuulutada sõpra ja vaadata ka teisi Sõbra GK seltsilisi. Seepärast võeti SU autolt rattad ja vahetati EU omadega, et saaks veidi liikuda päikese poole. Kas oli nii, Tihhonov _________________ Kaldi 5025 328
Annan ka ehitusabi
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: T nov 01, 2011 12:40 am Postita teema:
Zaparov kirjutas:
Ainus küsimus ,mis mul on puudutab auto korrosiooni tõrjet,
Väliselt nähtavat korrosioonitõrjet, ehk klassikalist "möksi" ei tule. Olen katsetanud erinevaid värvituid kerevahasid, mida olen lasknud igale poole vahele. Nüüd avastasin veel ühe toote, mida tahan esmalt katsetada ja kui tulemused on käes, eks siis jõuab sellest rääkida. Erinevatesse urgastesse olen lasknud ka Dinitrol ML-i. See on hea vedel ja voolab hästi igale poole valtside vahele. Iseasi muidugi kui tõhus ta lõpuks on? Ise loodan, et sellistes kohtades, kus puudub väline kulumine (nagu uste sees näiteks) võiks ta ju toimida.
Üldiselt rattakoopad ja põhjaalune võiksidki jääda puhtad ja kere värvi. Kõik need pinnad on saanud ju mitmekordse pinnakatte - epokrunt + polüuretaanvärv + kivikaitse + 2 kihti polüuretaanvärvi. Aeg ajalt pesta koopad seest puhtaks, et nurkadesse pori ei koguneks ja ehk korra aastas tikuotsaga värviparandusi tehes võiks ta ju säilida. Siiski pean tunnistama, et kui mul õnnestuks kusagilt hankida tutikad vana kooli Volga esilogarid, siis need paneks ma vist ikka külge. See on kuidagi omamoodi armas, kuidas need servad esipõlle alt välja turritavad.
Seni aga jätkasin elektriseadmete paigaldamisega. Valmistasin ette tutikad tulekopsikud.
Veel enne nende paigaldust tundus olevat mõistlik paigaldada ka suunatuled. Otsisin läbi kõik oma olemasolevad suunatulede varud. Lõpuks leidsin ühe sellise vana tüübi komplektse tule. Teise poole jaoks leidsin ainult uue klaasi. Kes ei ole kursis, siis infoks, et 1972-1977 aastatel kasutati selliseid sirgete paralleelsete triipudega klaase. Uuematel tulid eest ümarate sõõridega vormid, nagu me tavaliselt harjunud oleme. Iseenesest on klaasi vahetus ju lihtne ja uusi suunatulesid on mul riiulil nagu muda. Aga probleem on hoopis muus. Nimelt on uute tulede korpuse kroom võrreldamatult koledam kui vana kooli tuledel. Sellepärast soovitan alati kriitilise pilguga vanad originaal suunatuled üle vaadata ja võimalusel alles jätta. Võib olla on teinekord mõistlikum tutikalt tulelt võtta ainult klaas ja panna see vana kroomraami külge. Kindla peale soovitan aga vahetada tuleklaaside originaal kinnituskruvid samasuguste roostevabade vastu. Siin pildil on nad veel poleerimata, kuid hiljem tegin seda siiski.
Kõik potentsiaalsed umbkohad lasin kerevahaga kokku. Samamoodi toimisin ka gabariiditulede tagakülgedega. Ehk aitab see paremini ilmastikule vastu panna.
Seni olen kasutanud palju Hagmansi tooteid. Kui kellelgi on häid või halbu kogemusi, oleks huvitav kuulda. Kui jõudsin esitulede reflektoriteni, võtsin järelemõtlemise aja.
Milliseid reflektoreid sinna panna? Millised seal üldse tehase poolt olid? Kas olid õhukese sokliga ja tagant ilma klemmideta hõõgniidiga pirnid? Või hoopis suure sokliga pirnid, tagant klemmidega? Kas reflektori sees pirni ees käis metallist kopsik või mitte? See kõik on minu jaoks siiani täiesti tume maa. Kahtlemata oleks kõige parem kasutada H4 pirne. On võimalik osta ka H4 pirne vana Vene sokli jaoks. Aga on olemas isegi selliseid reflektroreid, mis kasutavad tänaseid H4 pirne, kuid on CCCP toodang ja pirni ees on metallist kuppel. Seega igati moodsad, ilmselt hea valgusjõuga ja samas metallkuplike varjab moodsa pirni, säilitades täieliku originaalsuse. Mul olid lisaks veel olemas mingid eriti salapärased hermeetiliselt suletud reflektorid. Täiesti vene omad, 12V süsteemiga, kuid kinnised elemendid nagu USA autodel kasutati.
Viimaks läksin ikkagi seda teed, et panin kõige vanema tüübi elemendid, nagu I seeria Volga kasutas. Kõige vanemad pirnid, tagant keeratava sokliga ja klaasi muster selline nagu Gaz 21-l.
Pärast mõningast pusimist said külge ka tagaosa valgustid. Nendega oli kah omajagu mängimist. Esmalt lõikasin õigesse pikkusesse ja poleerisin vajaliku koguse roostevabasid polte tuleklaasidele. Edasi püüdsin lahendada probleemi, et tagatulede kroompinnaga ääred ei kannata ilmastikku ja lähevad kiiresti koledaks. Vaja oleks nende õhukest dekoratiivpinda kuidagi kaitsta. Proovisin ühe vana tule peal neid tagantpoolt üle värvida. Kahjuks sulatas värv selle kroomkihi üldse tuhmiks. Ega nagu ei tulnudki ühtegi head mõtet. Viimaks ei jäänudki muud üle, kui lasin nad taas lihtsalt kerevahaga kokku ja jäid nii. Reflektorid lasin siiski imeõhukeste kihtidena ja fööniga kiirelt kuivatades seestpoolt veljevärviga üle.
Nüüd on aga järgmine dilemma. Varuosana ostetud reflektoritel on peal venekeelsed markeeringud. Aga originaalid olid ilmselt pealt täiesti siledad nagu tagatuledki. Väike asi, aga jubedalt häirib. Seega ilmselt võtan nad ikkagi uuesti küljest ja lihvin need kirjad maha. Minu teada ei olnud kirjasid ja esimestel gabariitidel. Aga suundadel vist oli? Või ei olnud neil ka? Kas keegi teab?
Muidu on nüüd valgustus kõik küljes, välja arvatud numbrituled. Nendega jäin sel päeval hätta. Kunagi sai nad ostetud, kataloogi järgi tunduvad õiged, kuid külge panna nagu ei sünni. Korpuse kinnituspoldid on nii pikad, et takistavad paigaldust. Lisaks ei suutnud ma enam välja mõelda, kuidas tulede juhtmed salongi sisse peaks jõudma. Ning enda vanasid tulesid ma loomulikult enam üles ei leidnud ja nii nad sel päeval paigaldamata jäidki.
Lõpuks enda vanu pilte suurendades lahendasin müsteeriumi - nad käivad mitte plekist aluse peale, vaid alla.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Aug 07, 2007 Teateid: 490 Asukoht: Tallinn
Postitatud: T nov 01, 2011 7:55 am Postita teema:
Au ja kiitus! Kadestamisväärse põhjalikkusega valmib see auto! Väga tuttav on see õigete klaaside ja poltide teema, mis meenutab lõputut vaidlust Kristuse sünniaja osas. Igatahes vahel tuleb gordioni sõlm lihtsalt läbi raiuda, et saaks edasi liikuda.
Kahju, et universaalil tagumist aknalauda pole - mul on selle auto jaoks ootamas NLiidu maanteede atlas (taha saab magamisasemed kenasti teha).
Väliselt nähtavat korrosioonitõrjet, ehk klassikalist "möksi" ei tule.
Tegelikult selles,miskit imelikku pole,kuna kurjad jutud räägivad,et möksimine on hilisem omalooming ja tegelikult tulid volgad ilma põhjakatteta ja olid alt vaid värvitud(või ka krunditud),kõige enam kardaani tunnel ja käigukasti tunnel kaetud müra vastase õhukese bituumeni kihiga.
Säärased ameerika tüüpi tuled olid päris kaua tootmises aga müstikaks jääb,
kus neid siis kasutati ja kuna?
Kui võtta aluseks,selle,mis olen kuulnud ja lugenud oli tegu lisavarustusega ehk soovi korral võisid need hästi varustatud kauplusest osta ja ise külge paigaldada? Muidu päris kenad asjad,mida väga paljud elu suuruses näinud pole.
Mis puudutab niiskustõket,siis tehase poolt on ettenähtud tulekopsiku taha tihend markeeringuga 13-3711024. Kuid selle tihendi niiskustõkke effektiivsus on küsitav, kellel nii peeneid niiskustõkke vahendeid pole siis aitab alati näputäis Litool 24 sinna taha määrida.
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Galerii
Laadi pilte
Otsi
Profiil
Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid
Logi sisse
võiks ainult vähe kitsam olla.
