Volgaklubi kodu
Kodu
Foorum
Galerii
Kontakt
Kuuluta
  


· Avalehele
· Klubi tutvustus
· Liikmete nimekiri
· Ürituste kalender
· GAZ Ajalugu
· GAZ Mudelid
· Volgad meedias
· Maailm ja mõnda
· Ümberehitused
· Tehnoabi
· Uudiste arhiiv
· Lingid
· Kasutajate nimekiri
· Foorum



Praegu on, 488 külastaja(d) ja 0 kasutaja(d) kes on praegu portaalis.

Sa oled Anonüümne kasutaja. Sa saad registreerida vabalt vajutades SIIA


Volgaklubi foorum :: Vaata teemat - GAZ-21B
Galerii  Laadi pilte serverisseLaadi pilte  OtsiOtsi   ProfiilProfiil   Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeidLogi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid   Logi sisseLogi sisse 

GAZ-21B
Mine lehele 1, 2, 3, 4  Järgmine
 
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Sõnum
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 490
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: K veeb 11, 2009 9:05 pm    Postita teema: GAZ-21B Vasta viitega

GAZ-21B 1959.a. (üleminek I seerialt II-le)
veebruar 2009

Fatalistid ütlevad, et mitte meie ei vali endale asju, vaid asjad valivad meid, kui oleme küpsed nende märkamiseks. Ülengi endale, et see Volga valis minu välja, sest sellega väldin vastutust tehtud teo eest.
Kui Volga-foorumisse tekkis jaanuari lõpus tagasihoidlik kuulutus, ei tekitanud see mingeid emotsioone, sest endale on kogunenud juba masinapark, millest jätkub ka pensionipõlves nokitsemiseks. Asi läks huvitavamaks, kui kuulutusele lisati ka asjatundlikult tehtud pildid selle auto voorustest ja viletsustest. Selles rikkumata autos oli säilinud 50date toretsevat suursugusust ja nostalgiat palju rohkem, kui minu III-põlvkonnal. Kindlasti oli üheks huvi põhjuseks asjaolu, et külastan tihti Venemaa Volga-foorumeid, kus on eriti hinnatud varase väljalaskeaastaga mudelid. Meil seevastu otsitakse neid viimase lõpu eksportkroomiga isendeid või siis tõesti neid päris esimesi. Lasksin silmade eest läbi sõbrad-tuttavad, kellele võiks seda autot soovitada, kuid ilmselt ei olnud parim päev selle sõnumi levitamiseks. Ma polnudki nagu märganud, et kuulutuses oli auto asukohaks selgelt kirjutatud Tallinn (pildid olid tehtud hoopis talumiljöös). Helistasin lihtsalt uudishimust, et kontrollida, kas auto on läinud mõne taastamishimulise pere kätesse, aga selgus, et seisab endiselt Lasnamäe parklas. Vaba reedene pärastlõuna enne garaazhi minekut sai määravaks, et tegin sinna parklasse saatusliku kõrvalepõike. Sealt lahkudes olin juba auto uus omanik. Sõbrad pühkigu sellest suu puhtaks.
Miks ma selle ostsin? Lapsepõlve tuletas meelde. Näiteks minu isa kolleegil, legendaarsel autoõpetajal ja raamatute autoril Ernst Antonil endal oli just selline roheline, tegelikult küll päris esimene põlvkond. Kõige määravam oli vist auto väljalaskeaasta ja kuulumine üleminekuperioodi. 50 aastat on ikka soliidne iga. Samas on selles autos säilinud väga palju originaali (tagumised hoobamordid, osaliselt esisilla keskmäärimine, vana armatuur jne.). Kapotihirve kuulumine selle mudeli standardvarustusse on lihtsalt meeldiv lisa, sest mulle on hoopis rohkem hakanud meeldima taksodele ja ametiautodele paigutatud tilgatipp. Autol on kaugelt vaadates täitsa viisakas kaubanduslik välimus, mis võimaldaks eksponeerida näiteks ka renoveerimata vanasõidukit. See muide ei olegi väga kõrvaline tegur, sest esmalt peaks ikka saama oma vanasõidukiga ka eputada (Piiburi tähelepanek). Ise olen paari viimase aasta jooksul vanasõidukite üritusi külastades oma kaasaegsed sõidukid häbelikult kuskile nurga taha peitnud ja tundnud puudust sellisest eksklusiivsest aksessuaarist.
Müüja kiituseks tuleb öelda, et tegemist on vanasõidukihuvilisega, kelle energia läheb Jaguaride peale. Nii otsustaski ta sellest värskelt peavarjuta jäänud Volgast loobuda. Tema käes oli see auto 5 aastat puutumatult seisnud katuse all ja isegi mootorit polnud ta proovinud käivitada. Numbrimärkide küljes on varasemast omanikust jäänud 98 aasta ülevaatuskleepsud ja sellest ajast alates on olnud vanaduspuhkusel. Pagasiruumi olid peidetud uste alaserva originaalliistud, mis mingi uuendamiskuuri käigus ilmselt olid vahetatud viimase põlve omade vastu. Kirsiks tordi peale sai pärast tehingu sooritamist mulle pihku pistetud ilus kapotihirv (puuduva sokliplaadiga).
Perele ei söendanud oma tegu tükk aega üles tunnistada ja näitasin alles siis, kui auto koju oli lohistatud. Naine oli just tulnud pangast ja teatanud, et varakad inmesed ostavad kulda kokku, mina aga raiskan raha vanale rämpsule. Parasjagu autokoolis käivale pojale see siiski meeldis, sest vaatamata vähesele tehnikahuvile, on tal väike nõrkus vanade asjade vastu. Eelkõige tema süüks ma selle ostmist tahan ajada.
Tänase päikesepaistega autot õues vaadates avanes idülliline vaatepilt. Vägisi tuli meelde mu kadunud ämm, kes küüditamishirmus ei julgenud perele Pobedat osta ja hoidis tükka aega madalat profiili M-401ga. Nüüd siis oli meie 50date pereelamu garaazhi ette jõudnud sama vana Volga. See kroomvööga auto nagu sobiks kodu juurde paremini kui töökoja ette, kus mul „kolhoosi esimehe” III-seeria on.
Lõunapausi ajal panin tunked selga ja vaatasin nii alt kui pealt, millise portsu otsa ma jälle olin sattunud. Üksikasjadesse süvenemata ütlen, et sain sellise hea konstruktori või puzle, millel on enamvähem kõik tükid olemas.
Alati on akusid vähem, kui autosid. Nii peangi esimese asjana tooma töökojast aku ära, et proovida tal mootor ellu äratada.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Zaparov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jun 27, 2005
Teateid: 881
Asukoht: Nõo sohvoos 4 jaoskond!

TeadePostitatud: K veeb 11, 2009 9:43 pm    Postita teema: Vasta viitega

Õnnitlused, mul kohe kukkus kivi südamelt teadmisega,et see auto jõudis siinse foorumi kasutaja kätte. Samas seda lugu lugedes kipub mulle pisar silma tulema,sest omal ajal magasin GAZ 21 ostmise maha! Nüüd ilmselt pean kapitalistide toodanguga rahulduma mida müüakse Cadillaci deville 59.a nime all siin maal!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 490
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: R veeb 20, 2009 8:35 pm    Postita teema: Vasta viitega

Käivitamine
14. veebruaril 2009. aastal leidsin Venemaalt GAZ-21.ru foorumist artikli, milles autor teatab, et tema GAZ-21B on just saanud 50-aastaseks. Ilmselt on tegemist siiski kaupluses ostu vormistamise kuupäevaga või autoinspektsioonis registreerimise päevaga, sest mina pole ühestki oma autost OTK templiga valmimise kuupäeva leidnud (aga ega need mind pole ka huvitanud). Autor on kirja pannud ka oma auto kere- ja sassii numbrid ( 37077 ja 36837), mis on umbes 500 tk hilisemad kui minul. Seega peaks minu isend olema pärit jaauari lõpust-veebruri algusest. Lisatud piltide pealt selgub, et ka värvitoonid on meil samad. Tema auto mootoriruumist avastasin jahutusradiaatori tüübi, millist olen seni ainult Antoni raamatus näinud – termoanduri koht on radiaatori peal, korgi kõrval. Sellist autot oleks päris huvitav ligidalt uurida, et oskaks prügikastides sorides endale vajalikke jublakaid ära tunda või replikaid teha. Näiteks märkasin, et mootori küljes ripub minul veel veepumba määrdetoosi kronstein, kuid üleliigne toos ise on uue pumba panekul ära vistatud. Ka aknapesu paak on nendel autodel mujal jne.
Kui ma seni olen musta numbri suhtes olnud ükskõikne, siis see konkreetne isend nagu pressiks minu käest seda numbrit välja. Milleks küll need, kui algselt pidid tal olema ikka kollased registrimärgid.
Aku saabus töökojast ja kohe algasid katsetused. Signaal töötas, kõrva järgi küll ainult ühe pasunaga. Üksainuke suunatuli ka vilgub. Süütevõti pani ainult näidikud liikuma. Rohkemaga polegi esialgu uhkustada. Seejärel sai hakatud autoärandajaid matkides abijuhtmetega teisest otsast proovima. Starteri mootor töötas, ka starter koos pendiksiga töötas ja ajas mootorit ringi, aga mootorit kerega ühendaval käsitöönduslikul massijuhtmel läksid tolm ja õli suitsema. Hakkasin juba mõtlema, kust autost kõige kiiremini tulekustuti kätte saan, kuid õnneks polnud vaja seda kasutada. Laost sai hangitud korralike klemmidega asendusjuhe ja probleem kadus. Katsetustega jõudsin starterit käivitava releeni, mille tõmbemähis ei toiminud, kuna lihtsalt mähise üks ots oli klemmist irdunud. Et tegemist polnud algupärase 59. aasta tootega, vaid "peata venelasega" (sedasi kutsuti kunagi kvaliteedimärki) märgistatud asendusosaga, siis oli põhjust külastada kauplust "Volga". Uue releega õnnestus mootorit juba rooli taga istudes ringi ajada.
Kunagi ammu pidi igal autoomanikul oma bensiinivaru kodus olema, et oleks hädaolukorras võimalik kindlasti autoga kodust sihtpunkti ja tagasi jõuda. Nüüd võib kodusest garaazhist leida pigem erinevaid süütevedelikke kaminapidudeks, kuid mitte bensiini (muruniiduk sai müra tõttu elektrilise vastu vahetatud). Seega tuli minna kütte järele.
Värke bensiin sai õhufiltri eemaldamise järel traditsiooniliselt otse karburaatori ujukikambrisse nõristatud. Soliidselt rooli taga istudes ja süütevõtit keerates läks seegi automootor mõnekraadises talvekülmas jälle ilusasti käima. Mis tähtsust sellel enam kas sellest on juba 10 aastat täis, mil ta viimati töötas, või ainult 5 aastat? Mootorimüra peale tuli ka naabrimees autot vaatama. Tema aknasse olevat paistnud, nagu oleksin töökojast juba mitu aastat remonditud auto pühadeks koju toonud. Eks see olnud „läbi lillede” vihjatud, et loll kahvanägu jälle reha otsa on komistanud. Selgitasin, et tegu on uue aiaskulptuuriga (ikkagi hirv ju!).
Bensiinipaagiga aga läks nii, nagu olin kartnud juba autopõhja üle vaadates – tilkus. Ilmselt on vitsa alt niiskus oma töö teinud. Esialgu tuleb seal liimi kasutada. Võrdluseks olgu märgitud, et möödunud suvel vahetasin 11 aastat vanal tööautol sõelaks muutunud tsingitud paagi ja piduritorustiku. Sellise tulemusega tänased katsetused lumes lõppesid.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 490
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: E veeb 23, 2009 12:26 am    Postita teema: Vasta viitega

Päritolu
Nagu varem sai viidatud on sellel autol tänavu jaanuaris täitunud poolsajand ja oma juubelikingiks valis ta minu. Tegemist on siis ametlikult autoga GAZ-21B, mille all ju üldiselt toodeti I-seeriat. Siiski pole enam otseselt tegemist esimese seeria autoga, vaid nn. moderniseeritud I-seeriaga. Olles värskelt lugenud venekeelseid Volga-foorumeid, võiks seda mööndustega lugeda isegi omaette haruldaseks „seeriaks”. Selgub, et Volgade tootmise ajalugu valgustavad ülevaated on üldiselt ebatäpsed ja annavad I-seeria toodanguks ekslikult ca 32 000. Tegelikult hakkasid uue esikandle ja -stangega moderniseeritud mudelid tulema juba 1958 aasta sügisel, kui kerenumbrid olid 27 000 juures ja päris II-seeria GAZ-21И juurutamiseni jõuti umbes 38 000 juures veebruaris 1959. Neid numbreid täpsustatakse seni säilinud autentsete autode kernumbite järgi. Vaatamata tehasetähisele, on huvilistel lihtne viis autode erisatamiseks: viisnurgaga või ilma. Just viisnurgaga iluvõrega tehasest väljunud autot loetakse esimesse põlvkonda kuuluvaks, kuigi erinevused võivad olla ainult iluvõres ja kaitserauas.
Minu soetatud Volga on seega taastamiseks ja säilitamiseks üsna sobilik oma ebastandartsuse tõttu - omab veel küllalt palju I-seeria jooni, kuid on juba tehniliselt täiustatum. Kuuludes üleminekuautode viimasesse lõppu, on temas juba palju II-seeria detaile. Kui Eestis pole nendest just eriti palju juttu tehtud, siis Venemaal peetakse tema soetamist peaaegu samaväärseks viisnurgaga Volgaga.
Millised väärtused ma ise oma auto juures olen seni avastanud?
• Esimese seeria värvitud armatuur kõlariga tuuleklaasi ees
• Esisilla keskmäärimine, mis on osaliselt säilinud, kuid esisild on vahetatud teleskoop amortisaatoritega variandiga
• Tagumised säilinud hoobamortisaatorid
• I-seeria kapotihirv, mille kõhu alla käib sirge servaga plastik
• I-seeria eksportkroom, st. ainult aknaklaaside alune vöö.
Just sellel I-seeria eksportkroomil tahan peatuda, sest tükk aega ei leidnud ma kirjandusest õigeid vihjeid. Juba Volga-foorumis tekkis väike poleemika selle auto kroomiringiga, mis paistis käsitööna ja tekitas küsimuse klaasitihendite tüübi kohta. Võin nüüd öelda, et kõik on originaal – sellise kroomiringiga varustati I-seeria eksportmasinad. Sellel ajal ei olnud veel ekportmudelitel eraldi tähist. Need olid ajastupäraselt enamasti kahevärvilised (katus kuni kroomiringini ühte tooni ja alumine pool ning luugid teist tooni). Tõepoolest on nendel autodel täiesti unikaalsed klaasitihendid kroomisoontega ainult alaosas. Neid isegi pole hakatud uuesti tootma, sest nõudlust praktiliselt pole. Sellele kroomile on iseloomulik, et ustepealsetel ribadel puuduvad jätkukohtadel kruvid. Segadust tekitab see, et raamatujoonistel ja piltidel kujutatud II-seeria välimusega eksportkroomiga autod ongi juba päris II-seeria, millel käib kogu klaasitihendeid kattev kroom.
Ma ei peatuks sellel kroomiringil nii pikalt, kui mul poleks sellega isiklikku mälestust. Mind kummitas pikka aega lapsepõlve mälestus sellisest kroomiringist, kuna ühel naabertänava mängukaaslase vanaisal oli just selline kahevärviline auto (ülalt potisinine katus ja hall alumine pool). Mälul on selline omadus, et me ei suuda eristada tegelikke ja kujuteldavaid mälupilte. Nii olin ma hakanud enda teadmiste õigsuses kahtlema. Pisiasi, aga meeldiv, et mälu mind vähemalt seekord ei petnud. Loomulikult olen minagi endale eksportkroomiga autot tahtnud, aga selline variant ei tulnud küll mitte mõttessegi. Mul on üks auto ARKis ekslikult isegi L-ist M-iks tehtud, kuid see ei pane mind veel talle kroomi jaoks auke puurima.
Selle auto mulle müünud mees kinnitas, et tema teada olevat varasem omanik ise autole kroomiringi pannud. Loetu ja auto uurimisel kogetu põhjal ma seda enam ei taha hästi uskuda, sest siis oleks tal pidanud olema võimalus hankida I-seeria eksportkroom koos klaasitihenditega, mis väidetavalt on tehases ette liimitud. Hilisem koorunud värv liistude ja tihendite ümbert paljastab ainult originaalvärvi.


Roheline aiaskulptuur

Nüüd küsimus Volga-huvilistele: kuidas on võimlik kõigi seeriate autosid omada kahe isendiga? Mul on see õnnestunud, omades üleminekumudeleid I-II (paberite järgi esimene, välimus teine) ja II-III (kah üleminek lühikese katuserenniga, kuid III nägu).


Viimati muutis MTJ juhataja (E veeb 23, 2009 9:16 am), kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Volgaomanik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jul 04, 2006
Teateid: 142
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: E veeb 23, 2009 12:35 am    Postita teema: Vasta viitega

Harukordne, kuid õnnestunud juhus Smile

Selline sõiduk vääriks vist küll algupärasesse ehk siis tehasekonditsiooni taastamist. Vaadates Venemaa veebilehtedel nii originaalseks taastatud kui ka "originaalseks taastatud" II ja suuremalt jaolt III-seeria GAZ 21-sid, siis selle auto puhul oleks selline aega ja raha nõudev tegevus eelnimetatutega võrreldes rohkem eesmärgipõhine. Rääkimata tema väärtusest.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
insener
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jan 14, 2007
Teateid: 298
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: E veeb 23, 2009 9:13 am    Postita teema: Vasta viitega

nagu juba Sinu masina müügikuulutuse juures mainisin, oli minul 1959 aasta Gaz-21 i (vene i). Pirkal olid nr ¨assii 40839 ja mootor 38346

minu masinat uurisid mitmed inimesed ja tunnistasid eridetailide osas asja originaaliks:
+ klemm jooksis keresse
istmed olid I seeria lõikega
armatuur oli juba II seeria oma
laepolster ja ukseposti polster oli naeltega kinnitatud
tsentraalmäärimine oli peal (seda pandi peale kindlasti veel ka 1960 ja osaliselt vist ka 1961 aasta masinatele)
hoobamordid.

jõudu masina taastamisel!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Zaparov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jun 27, 2005
Teateid: 881
Asukoht: Nõo sohvoos 4 jaoskond!

TeadePostitatud: E veeb 23, 2009 6:08 pm    Postita teema: Vasta viitega

Kas poleks mõtekam viia see masin kuhugile 4 seina vahele ja katuse alla, mul tekib neid pilte vaadates hirm. Nagu selgub tegemist omamoodi rariteediga siis peak võimalusel viima sellisesse kohta viima?
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 490
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: E veeb 23, 2009 11:01 pm    Postita teema: Vasta viitega

Zaparov kirjutas:
Kas poleks mõtekam viia see masin kuhugile 4 seina vahele ja katuse alla


Tänan kaasfoormumlast osavõtliku suhtumise eest. Ilmselt olid minu emotsioonid päevikus veidi ülepaisutatud. Auto seisabki just nende seinte ees, kuhu ta peab jalgrataste ja niidumasina vahele ära mahtuma. Sellega läheb veidi aega, sest praegu on auto veel liigutatav ainult käsivändaga, kui käia ise käigukasti küljes käike vahetamas. Mootor küll töötab, aga siduritorustikust tuleb enne kahekesi õhk välja pumbata ja bensiinipaak liimida. Siis saab autot taastamistöödeks normaalselt mootori abil sisse-välja manööverdada. Kui auto praegu sinna lükata, siis oleks ta nagu hoiuruumi ladustatud - tegemiseks seal ruumi ei jätku. See garaazh saigi kunagi lühinägelikult ehitatud VAZ-tüüpi väikeautode jaoks.
Olgem realistid. See auto tuleb taastamiseks tükkideks võtta. Väike väljas seismine ei tee enam asja hullemaks, sest see auto on kunagi ilma ühe ukseklaasita nii mõnegi aasta õues veetnud. Lumehangega tagaistmel, sest isegi polstririie on osaliselt ära jõudnud mädaneda.
Praegu tahan endale selgeks teha, kas seda autot on väheste kuludega võimalik TÜV konditsiooni saada, et mõnel vanatehnika üritusel kontrastina demonstreerida kui alustamata projekti või tuleb seisma jätta. Täna said mõned mahlad temasse valatud ja elektrisüsteemi ellu püütud äratada. Kojamehed hakkasid tööle, tagumised suunad vilguvad. Esimeses suunatules on aga näiteks pirn pesasse kinni roostetanud. Laos meil selliseid asju varuks ei ole. Tähendab peab midagi välja mõtlema.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Zaparov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jun 27, 2005
Teateid: 881
Asukoht: Nõo sohvoos 4 jaoskond!

TeadePostitatud: K veeb 25, 2009 7:26 pm    Postita teema: Vasta viitega

Selge selle GAZ 21B küsimustega kuid, mis saab sellest teisest n.ö GAZ-21 "kolhoosi" volga projektist edasi? Ma usun,et on siiski plaanis lõpetada ilmselt, kuna on näha,et suur töö on ära tehtud selle kallal.

Sm.Zaparov, ei mata veel oma GAZ 21 unistust maha kuid peab esmalt poolikud asjad ära lõpetama, mis on järgmise asja eelduseks!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 490
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: K veeb 25, 2009 8:16 pm    Postita teema: Vasta viitega

Zaparov kirjutas:
Selge selle GAZ 21B küsimustega kuid, mis saab sellest teisest n.ö GAZ-21 "kolhoosi" volga projektist edasi?


Väga õige küsimus. Nagu sm. Tihhonov foorumis värskelt analüüsis - praegu on aeg just poolikud projektid lõpetada. Nii teen ka mina. Tööülesanded on praegu linnaga seotud ja töökotta jõuan nädalalõppudel. Ausalt öeldes sellest ajast isegi piisab, sest isu saab pahtlitolmu sissehingamisest täis. Lõpetamine jääb kevadesse, kui saab värskes õhus pinnad siledaks lükata ja värvi peale tuisata. Püüan kasutada venitamistaktikat, et "mänguilu" ei peaks taanduma sõidusoovi ees.
Siinse teema autot ma praegu taastama ei hakka, ainult proovin ta liikumisvõimeliseks saada. Päevad lähevad aina pikemaks ja siis on hea ka õhtul kodus veidi nokitseda (tuled-pidurid on vaja tööle saada). Selle autoga võiks siis esialgu sõidusoovist püüda lahti saada.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 490
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: K veeb 25, 2009 8:30 pm    Postita teema: Vasta viitega

Pesupäev
Kui varahommikul olime prouaga saatnud vanasõidukite omanikud Talverallile, tekkisid väikesed süümekad, et ikka pole veel endal sellist sõidukit valmis, millega saaks eputama minna. Nii hakkasingi talvises päikesepaistes oma Volgat kohendama.
Omamata mingeid sensitiivi võimeid ja kuulumata ühtegi usulahku, olen hakanud sellist vanade asjade esialgse korrastamise rituaali kutsuma „enda omaks tegemiseks”. Mittevajaliku rämpsu äraviskamise ja puhastamise käigus ma nagu paneksin sellesse oma aura ja ühtlasi saaksin esme täisõiguslikuks peremeheks (peremeheta asjadele kipuvad võõraste näpud külge minema). Selle tegevuse käigus sööbivad mällu kõik pisiasjad, mida peab hiljem teadma osade ja materjalide hankimisel. Naine nimetab seda kiretult armukese silitamiseks (õnneks siiski armukadeduseta).
Tahtsin ikka teada, milline see auto tegelikult välja näeb, sest viimase kümne aasta jooksul olid teda pesnud ainult vihm ja lume sulamise vesi. Eesmärgiks oli koorida maha mustus ja surnud värv. Tavaliselt olen selleks kasutanud piiritust (tehnilist), mida hetkel polnud käepärast. Nii tegin selle töö kodukeemia riiulist leitud parketipesu kontsentraadiga. Pilt läks ikka tükk maad rõõmsamaks (ilu on vaataja silmades!).

Leiud prügikastist
Ühes teises päevikus olen ennast kirunud Kolu-Antsuks, kes ei suuda ühestki maas vedelevast metallitükist ükskõikselt mööduda. Seda siis seoses sügisese suure Volga-juppide koju lohistamisega. Nüüd koitis see päev, kui ei jõudnud ennast ära kiita. Pisiasjad, aga restauraatori jaoks on iga detail tähtis. Nii puudus autol ventilaatori lülitaja algne konsool, mis oli asendatud lausa lülitite paneeliga. Selline isetegevus ei kõlba kuhugi, aga kuna ta ei lasknud tulede pealülitit vahetada, siis tuli kohe eemaldada. Laos seisva armatuurlaua (venelased kutsuvad seda küll torpeedoks) küljest oli ainult võtmise vaev. Sama lugu oli tagurdustulede lüliti konsooli ja lüliti endaga, mis isegi oli töökorras. Tavaliselt tuhnime me vanakraami laatadel suure hulga kaste enne läbi, kui sellel puuduva pisijublaka leiame. Nii saigi esimeste asjadega kolu üleskorjamisele kulutatud aeg tasa teenitud. Kui nendest tükkidest oleks pidanud hakkama ise koopiaid valmistama?
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 490
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: L apr 04, 2009 1:21 am    Postita teema: Vasta viitega

Ta liigub siiski!
Kevade saabumisega hakkas ka see vana auto omal jõul lõpuks liikuma. "Ei midagi eerilist, ei midagi eerilist!", nagu laulus. Oli lihtsalt rida pisiasju, mis kõik vajasid korrastamist ja päris lumehanges neid ka teha ei olnud isu. Lume sulavee vastu aitas kaitsta üks vineeritahvel auto põhja all. Kõige rohkem aega läks siduri tekitamisele, sest pikast seismisest olid nii siduri töösilinder kui peasilinder kinni kuivanud. Nüüd nägin oma silmaga BSK-õli hügroskoopsust, mille tagajärjel olid silindrid seest rooste läinud. Peapump õnnestus kenasti taastada Volga-poest soetatud remondikomplektiga, kuid töösilindri asendasin uuega. Nagu vanade Volgade puhul juba reegliks saanud, oli ka siduriketas kinni kleepunud. 30 aasta jooksul ei olnud minul ühegi autoga sellist probleemi, kuid nüüd on mõlemal Volgal vaja olnud siduriketast lahti kangutada. Nendel autodel pole juba soetades sidurikojal kaitseplekke küljes olnud ja pääseb ligi. Õnneks on auto nii kõrge, et pääseb ka õues alla ronima. Üksinda toimetades olen olnud sunnitud siduri töösilindri nii palju peale keerama (pikenduseks peenike padrunvõti), et ketas surve alt vabastada. Siis olen saanud tavalise metalljoonlauaga feradood lahti lükata.
Soojade ilmade saabudes sai ka bensiinipaak ära liimitud ja polnudki muud, kui tuli rauda panna. Korraks tuli ka karburaatorisse piiluda, sest "nõelklapp, pagan, jupsib alati!"
TÜVi jaoks on veel vaja pidureid tuulutada ja ühed mansetid ära vahetada, siis võiks liiklusesse tuisata.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 490
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: K juuni 17, 2009 5:16 pm    Postita teema: Vasta viitega

Hansu ja Gretekese kodutee märgistamine

Alanud on "hapukurgi hooaeg" ja kõik teevad hoolega oma autosid või sõidavad nendega lusti. Igatahes pole kellelgi enam aega midagi värsket lugemiseks üles panna. Proovin siin ühes vaikses teemas otsa lahti teha.

Kuigi see sõiduk sai kevadel liikuma pandud, ei võimaldanud salapärane õlileke temaga eputama minna. Mootori esimesest otsast tilkus kuskilt nii palju õli, et sellest tekkinud rada mööda oleks naisel minu käikudest kerge ülevaadet saada (vt. pilti). Erinevalt Hansu-Grete muinasloost püsivad need õliplekid asfaldi peal väga kaua. Oletasin, et tegu on vända esimese topendiga (sellist omamaist sõna olen kuulnud hiidlaste suust simmerlingi tähenduses). Selle vahetamise mõte mulle kuidagi ei meeldinud, sest tegelikult piisas, et auto oma mootori jõul oli suuteline sisse-välja liikuma. Sellise garaazhi sisse-välja sõitmisega meenub purjetajatelt kuuldud väljend - inglise kaugsõit. See pidavat olema selline paadisõit, kus sõpradega laaditakse proviant (söögid-joogid) pardale ja hiivatakse ankur, kuid vaieri ots jäetakse kai külge. Nii siis loksutakse vee peal, kuni provianti jätkub. Mul on autoga sama plaan olnud, aga sõpru pole leidunud, kellega seal diivani peal head-paremat rüübata.
Igatahes olin nii mõnedki korrad põgenenud arvutist auto all, et jõuda lekke põhjusele jälile. Esialgne versioon ei rahuldanud mind enam, sest simmerlingist tuleva õli lööb ventilaator tavaliselt mööda mootoriruumi laiali, siin aga lausa tilkus kuskilt. Võtsin appi targad raamatud ja avastasin, et generaatori all peab olema reduktsiooniklapi kork ja mootori otsas ka veel õlirõhuanduri liitmik. Minu mootoril aga on andur hoopis jämepuhastusfiltri küljes. See avastus pani käed sügelema ja täna kiskusin vaatevälja takistava geneka maha. Nagu vanasti kirurgid ütlesid - ma ei näe su sisse, aga võin kõhu lahti lõigata ja vaadata. Mina ka vaatasin sinna sisse, ning nägin isetegevuslikult paigaldatud korki õlirõhuanduri koha peal, mille vahelt tilkus õli välja. Heameelest pesin kohe ka mootori ja mootoriruumi puhtaks. Nüüd tekkis jälle soov pidurid ära tuulutada, et saaks TÜVi püüdma minna - suvi ju alles ees. Kõigi teiste autod paistaksid siis minu inetu pardipoja kõrval kaunitaridena (sellepärast olevat kunagi inetu välimusega lemmikloomad moodi läinud, et pererahvas kaunim tunduks).
Nüüd veid sellest, mida ma siis üksinda inglise kaugsõidul olen teha nokitsenud. Mingil hetkel tahtsin endale eksponeerida mootoriruumi selle algsel kujul ja võtsin kätte kultuurikihi eemaldamise esipaneelilt. Selle töö käigus ilmusid ka nähtavale kunagised hoiatussildid, mida esimesele seeriale paigaldati lausa 4 tükki (Kasutage kondoomi! Peske käsi pärast tualeti kasutamist! jne.) Oleme ju kõik nende koopiaid Kurtna laadal näinud. Mind jätavad need vidinad ükskõikseks. Jäädvustasin algsed jäänused korraks ainult seetõttu, et üks nendest oli hoopis kollast värvi. Kuskil kirjanduses ega müügil polnud ma kollasest etiketist midagi kuulnud ja näinud. Eelmise pildi terane vaatlus näitab, et need etiketid tuli pestes paneelilt maha, kuna olid nn. vesipildi tehnikas valmistatud.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Zaparov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jun 27, 2005
Teateid: 881
Asukoht: Nõo sohvoos 4 jaoskond!

TeadePostitatud: N juuni 18, 2009 9:29 pm    Postita teema: Vasta viitega

Teema algatajale: Kas neid vesikleebiseid saab ka kusagilt tellida?
Vaatan,et II pk on neid ikka üsna palju võrreldes nt 1968.a GAZ 21-ga!
Huvitav miks seal radika ees nii palju ruumi on jäetud? Kas kunagi võidi plaanid mingit konditsioneeri,et kere disainiti selles suunas aga teostamiseks ei läinud iialgi! Selline minu poolne mõttelend!
Mulle tundub,et ees on sul need VAZ tüüpi hajutid või ma näen valesti?
Sinna oleks parem panna FG104 ameerika hajutus süsteemiga laternad.
Need VAZ omad kuidagi liiga võõrad seal küljes!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 490
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: R juuni 19, 2009 8:31 am    Postita teema: Vasta viitega

Zaparov kirjutas:
Teema algatajale: Kas neid vesikleebiseid saab ka kusagilt tellida?
Vaatan,et II pk on neid ikka üsna palju võrreldes nt 1968.a GAZ 21-ga!

Replika kleebiseid toodetakse ja lätlased müüvad neid meie laatadel. Igal seerial ja nende eksportmudelitel olid omad kleebised. Selliseid asju soovitan osta Peterburist Artjomi käest (vt. www.retrodetal.ru).

Pidurid said ilma probleemideta õhutatud, nagu poleks auto kümnendi jagu aastaid seisnud. Seekord oli käepärast autokoolis käiv poeg, kellele sai midagi praktilist õpetatud. Proovisõit koduauuli uulitsatel oli aga täielik pettumus. Mu kahepotine T-16 traktor sõidab ka paremini, kui see auto. Talle tuleb hakata kunagise esindussedaani kombeid meelde tuletama (ega mul endalgi kaabut ja lipsu polnud)! Peamine probleem on UAZi mootoris, mille hääl tuletab meelde linnatänavatel vuranud miilitsa sidruneid. Mootoriga olen tegelenud ainult sedavõrd, et ta käivituks. Mingil jõudehetkel proovin veel mõõta kompressiooni ja eks siis näis.
TÜVist võib suu puhtaks pühkida ja selle auto mõneks ajaks seisma unustada.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Reasta teated eelmise järgi:   
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod Ajatsoon on EET Eesti talveaeg
Mine lehele 1, 2, 3, 4  Järgmine
Lehekülg 1, kokku lehekülgi 4

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis
Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis
Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis
Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis
Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis

volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.


Forums ©
Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004
Kõik õigused reserveeritud