Volgaklubi kodu Forums-viewtopic-"Viimsi päevikud", loeb: Sm.Tihhonov
Kodu
Foorum
Galerii
Kontakt
Kuuluta
  


· Avalehele
· Klubi tutvustus
· Liikmete nimekiri
· Ürituste kalender
· GAZ Ajalugu
· GAZ Mudelid
· Volgad meedias
· Maailm ja mõnda
· Ümberehitused
· Tehnoabi
· Uudiste arhiiv
· Lingid
· Kasutajate nimekiri
· Foorum



Praegu on, 262 külastaja(d) ja 0 kasutaja(d) kes on praegu portaalis.

Sa oled Anonüümne kasutaja. Sa saad registreerida vabalt vajutades SIIA


Volgaklubi foorum :: Vaata teemat - "Viimsi päevikud", loeb: Sm.Tihhonov
Galerii  Laadi pilte serverisseLaadi pilte  OtsiOtsi   ProfiilProfiil   Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeidLogi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid   Logi sisseLogi sisse 

"Viimsi päevikud", loeb: Sm.Tihhonov

 
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Sõnum
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2722
Asukoht: Tallinn Nõmme

TeadePostitatud: T veeb 27, 2018 5:17 pm    Postita teema: "Viimsi päevikud", loeb: Sm.Tihhonov Vasta viitega

Tere sõbrad

Paljude sõprade tungival palvel alustan taas ühte uut lugu. Tegelikult ei ole see üldse minu lugu, kuid saatus on asjad seadnud nii, et ma olen kuidagi sattunud mängima mingit rolli selles käsikirjas. See ei ole alguse ja lõpuga romaan, vaid see on üks kestev fantaasialugu mis jutustab end ise iga päev ühes Eesti parimas hobigaraazis. Kuna meil toimub pidevalt nii palju huvitavat, tundub kuidagi isekas seda kõike kitsas siseringis hoida. Kultuur kuuluvat ju rahvale.

Nagu pealkirigi ütleb, toimub tegevus Viimsis, meie kadunud sõbra Mati töökojas. Üks müstiline ja ebareaalsuse piire kompav paik mille Mati jättis meile mängida. Jube äge automäng, aga teisalt ikka väga edasijõudnute variant. Tuleb tunnistada, et tema poolt ette mängitud tasemelt ootamatult kangide taha hüpates alles mõistsid kui suured need kingad olid. Seda enam, et Mati poolt sissetallatud rajal ei olnud ju ebaõnnestumised lubatud. Õigemini meie majas kehtis alati Jaapani reegel, et inimesele tuleb tema eksimus andestada, sest kõik võivad ju kord elus eksida. Niimoodi läkski, et pöördelistele sündmustele vaatamata me õhku vahele ei lasknud, latti allapoole ka mitte ja lipu hoidsime kogu aeg mastis. Nüüd oleme koos perekonna ja käputäie lähedaste sõpradega seda paika vedanud juba üle kahe aasta. Ja meie kõigi kiituseks väidan häbenemata, et oleme hästi hakkama saanud. Vähemalt kõik asjaosalised tunduvad olema rahul. Oleme teinud häid autosid ja samal ajal hoidnud üleval meie majale omast mängulist vaimu.

Lisan meeleolu loomiseks lihtsalt mõned fotod meie töökojast mingitel suvalistel hetkedel.




Tegelikult on meil sedavõrd heade geenidega maja, et suures plaanis on endiselt tunne, nagu oleks peremees ise kohal. See koht ei allu ka täna päris standardiseeritud mõtlemisele, vaid pöörleb kuidagi omasoodu. Meie majas muutuvad isegi täiesti tõsised ja elus kaugele jõudnud inimesed tagasi väikesteks poisteks ja tüdrukuteks ning hakkavad taas uskuma, et unistused on määratud täituma. See on hea asi mida inimestele pakkuda. See pühendumus ja fanatism kuidas meil autodesse suhtutakse, see energia millega kõik rumalad välkideed hetkega teoks tehakse, see kirg millega meie majas suviti autodega mängitakse ja kohati lausa lapsik spontaansus on vähemalt enamuses säilinud nii nagu Mati ajal. Meie majas ei ole endiselt lubatud halvad uudised ega negatiivne meeleolu. Meil paistab päike kogu aeg. Meie mängutuba on justkui paralleelmaailm, kuhu peab saama iga kell põgeneda argipäeva eest. Ja neid põgenikke meil ikka käib. Tulevad sisse, olmest loppis ja kotid silme all, saavad veeni väikse annuse Volgat, peale määrimiseks törtsu Sapakat, sõõrmetesse veidi heitgaasi ja RAF-i kirbet lateksit ja lähevadki õnnelikuna koju, endal jalgevahe punnvõrri sadulast hell.

Miks ma seda kõike just selles võtmes kirjutan? Miks ma ei kirjuta tõsiseltvõetavat järjejuttu näiteks mõnest Volga taastamisest? Ma ei tea. Võib olla sellepärast, et ma ei usu ise ka lõpuni, et see koht on olemas. Aga võib olla ka sellepärast, et ma olen üha enam hakanud hindama vanatehnikat kui vaimurohtu. Nautima emotsioone mida nendega mängimisest saab. Nende hankimine ja neile varuosade leidmine on nagu küttimine. Adrenaliinimäng, sõltuvus.

Nendega sõitmine on justkui põnev seiklus, tulvil erinevaid hirme, ohte ja võidujoovastust. Mitte ainult ise mängides. Mind toidab palju ka see ehe rõõm ja siiras elevus, mida ma näen sõprade silmist kui ta saab elus esimest korda juhtida ZIM-i, RAF bussi või invaliidiautot. See rõõm ja sära silmades on alati nii vahetu, et annab nii palju ka endale tagasi. Me korraldame suviti palju erineva mastaabiga sõiduüritusi. Esiteks omakasu mõttes, et autod saaksid sõita ja teisalt selleks, et pakkuda sõpradele elamusi, mida nad kusagilt mujalt ei saa. Ma olen peaaegu sõltuvuses nendele üritustele järgnevatest aruteludest ja erinevatest filosoofiatest, mis sõpradega nende autode kõrval arutades tekivad. Mõned kaadrid suvistelt väljasõitudelt.





Kuidagi kõik vanaautodega seonduv on lihtsalt nii tore, kui see annab inimestele hea tuju. Selle eelduseks on tavaliselt, et neid ei pea nööri tagant vaatama, vaid et neist saab mingi uue emotsiooni, kogemuse. Kuidas ta lõhnab, kuidas ta käitub, kas ma mahun sinna sisse, kas saan temaga hakkama? Ja selles mõttes ei ole üldse mingit vahet, kas me mängime Mercedesega, Volgaga või Saparožetsiga. Näiteks vahtisin ükspäev seda pilti:


Tekkis kaks mõtet. Esiteks see, et vanatehnikalaksu kätte saamiseks on täiesti kama kumma neist maja eest võtad. Autona on nad mõlemad suht kasutud, kuid rutiinist välja tulemise emotsioon on täpselt sama raju mõlemaga. Teiseks hakkas aga hinges närima kahtlus, et kas selle musta auto kasutajad TEGELIKULT ka plaanisid oma riiki kommunismi juhtida. Et kõigile tekiksid võrdsed võimalused Very Happy Aga sellel teemal võiks juba terve õhtu arutleda.

Lühidalt, on see pilt ka sissejuhatuse lõpp sellele teemale. „Viimsi päevikud“ hakkab teiega jagama meie maja projektide käekäiku ja muid tegemisi. Samas hoiatan, et siit ei sünni klassikalist Volga projektipäevikut. See hakkab hüppama teemalt teemale, Sapakalt Zilile, Ladalt Mercedesele, asjalikult tehniliselt arutelult emotsionaalsele filosoofiale. Me lihtsalt tegeleme liiga erinevate asjadega läbisegi. Me oleme tavalised emotsionaalsed vanatehnikainimesed.

Aga detailsemalt juba edspidi.
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm. Västrik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 04, 2004
Teateid: 1029
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: T veeb 27, 2018 5:54 pm    Postita teema: Vasta viitega

Ilus!

Kui ilm vähegi soojemaks jälle läheb, tuleb järjekordselt läbi astuda. Kuidagi see jalgevahe ei ole enam punnvõrrisadulast nii hell nagu peaks, kui mõistate.

Västrik
Liigutatult.
_________________
Jõudu annab A-76
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm Mirski
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 06, 2004
Teateid: 1122
Asukoht: Tallinn, Nõmme

TeadePostitatud: T veeb 27, 2018 9:12 pm    Postita teema: Vasta viitega

Jah. Tegemist on müstilise kohaga. Minul hakkavad alati käed sügelem, kui sinna satun. Hea meelega muterdan seal mõne Volga karburaatori või jagaja kallal.
Loodetavasti leian varsti jälle mahti läbi astuda.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge MSN Messenger
Dr. Watson
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jan 10, 2006
Teateid: 533
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: T veeb 27, 2018 11:02 pm    Postita teema: Vasta viitega

See koht on loodud muinasjutuliseks reinkarnatsiooniks!
Igal sõbral on omad kitsamad huvid, mida seal teha.
Aga igast tegevusest tulevad uued põnevad mõtted ja arutelud.
Nii tore on lugeda, kuidas tõsisest volgamehest on saanud vanatehnika "filosoof". See on juba tase omaette!
Ehk teisisõnu, vajan jälle energeetilist positiivset turgutust.
W


Viimati muudetud Dr. Watson poolt (T veeb 27, 2018 11:06 pm), kokku muudetud 1 korda
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
gazik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 13, 2004
Teateid: 1279
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: T veeb 27, 2018 11:26 pm    Postita teema: Vasta viitega

Tervitan kõiki "Viimsi patsiente ja haigeid" ka omaltpoolt.
Olgu neid ilusaid hetki ja ühiseid üritusi lõpmatuseni.
_________________
AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
Sm. Autojuht
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Dec 09, 2007
Teateid: 495
Asukoht: Rapla mk.

TeadePostitatud: K veeb 28, 2018 10:43 am    Postita teema: Vasta viitega

Eriti hea meel et Martin seda kooslust nii kenasti edasi veab. Jalutuskäigud hoolealustega on ka mainimist väärt. Mati tehtu elab edasi.Vinge.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2722
Asukoht: Tallinn Nõmme

TeadePostitatud: R mär 02, 2018 4:14 pm    Postita teema: Vasta viitega

Viimaste aastate jooksul oleme tegelenud lugematute erinevate suuremate ja väiksemate projektidega. Kõik ei tule enam meeldegi. Suht palju oleme aidanud ka sõpru, ehk pakkunud kevadeti Volgadele "äratamisteenust" ja suve jooksul pidevaid hooldus ja remonditöid. Meil on tekkinud juba täitsa oma klientuur. Kevadeti suruvad volgaloomad uksest ja aknast sisse. Isegi Saaremaalt tuli üks tume loom ähkides kohale, endal nina roostest kärnas. Oli lihtsalt üks hommik aia taga ja palus tuppa laskmist. Klientide autosid ma arusaadavatel põhjustel siin ei näita. Kuid mõned tuttavamad isendid võib ilu pärast ju üles riputada.


Kuna Volgalehele oleks sobilik vähemalt alustada Volgadega, siis ma hakkaks alustuseks võtma kokku meie viimaste aastate suuremaid volgaprojekte. Kahtlemata kõige ambitsioonikam ja vägevam projekt oli kahe V8 mootoriga Gaz 31013 ennistamine. Neist üks sai algusest lõpuni Viimsis tehtud, teine sai Viimsis alustatud ja Viimsis poole pealt lõpuni tehtud. Need kaks on nagu õde-venda, kes on Eestimaal kogu aeg käinud koos.

Oli vist aasta 2006 kui meie hea sõber Grupp Seltsimehi tõi ühe Venemaa retke raames endaga kaasa ühe Gaz 31013. Ja umbes-täpselt aasta hiljem tõi ta teisegi 31013, sest kahte on kõrvuti ilusam vaadata. Oli küll ilus. Siin meenutuseks üks foto aastast 2007, kui ühes hämaras angaaris, veidi hämaras paigas mida tänaseks enam sellisel kujul ei eksisteerigi, toimus üks üritus. Range sõjaväelise valve all demostreeriti valitud külalistele tol ajal veel vähem avalikkusele teadaolevaid eriteenistuse autosid.


Aastal 2011 oli seoses ootamatu garažeerimiskoha kadumisega vaja neid autosid korra liigutada ja siis jäid nad jälle koos pildile.


Ühtlasi algasid läbirääkimised Grupi Seltsimeestega ühe sõiduki üle viimiseks teise asutuse bilanssi. 31. jaanuaril 2012 kirjutati aktile alla ja üks sõiduk anti üle. Kui ta ära viidi, jäi teine neist kuidagi nukralt lumehange maha.


Läks veel mööda paar kuud ja Grupp Seltimehi otsustas, et ka teisel autol oleks meie juures parem ja viivitamatult toodigi teine ka üle. Nii said nad jälle kokku. Üks neist aastast 1992 ja järjekorranumbriga 156 ning teine aastast 1993 ja järjekorranumbriga 191. Oli aasta 2012 ja suvi oli just alanud.



Matiga peaaegu koos ka alustasime nende projekti. Mati küll tõmbas selle veidi varem käima kui mina ja eks ma olin sellega ka leppinud, et Mati saab enda oma enne valmis. Ma ei peatuks siin pikalt nende tehnilisel osal, mida enda auto kohta olen pikemalt nagunii kirjutanud oma auto teemas. Mati tegi enda oma mõistagi oma töökojas Viimsis, mina tegin põhitööd Nõmmel meie Tammepärja filiaalis. Pilte sorteerides leidsin kogemata ühe foto, kus nad said jälle Viimsis kokku augustis 2013. aastal. Me olime umbes ühekaugusel oma asjadega.


Meil käisid need asjad kuidagi sarnaselt. Kered said nagu keevitatud ja mingil hetkel ka värvitud. Kuid see kokkupanemine venis ja venis. Mati enda autoga sõita ei saanudki. Jaanuaris 2016 oli tema auto lõpusirgel, mootor juba käis, kuid päris valmis ta polnud. Märtsis 2016 said meie autod uuesti kokku, kui veendusin, et minul pole aega oma autot lõpuni ehitada ja otsustasin tellida selle töö meie Viimsi töökoja käest. Tõstukil siis minu auto ja maas Mati oma.


2106. aasta aprilli algul, Mati sünnipäeva ajal tegime tema Volgaga esimesi proovisõite.



Oma erinevates arenguetappides on nad jäänud veel koos pildile. Ma hetkel ühtegi paremat ei leidnud.


Minu oma veeres oma esialgses poolikus komplektsuses garaazist välja jaanuaris 2017. Päris valmis pole ta tänaseni, mõned tehnilised tagasilöögi vaevavad veel. Kuigi vähemalt komplekteeritud on lõpuni ja kõik funktsioonid töötavad nii nagu vaja. Ma lihtsalt ei ole taibanud temast enam uuemaid pilte teha.



Mõlemad autod vajavad veel tehniliselt veidi järeleaitamistunde. Kuid suures plaanis võib öelda, et need autod on valmis. Kunagi Matiga mõtlesime, et teemegi täpselt ühesgused autod, et siis on segadust rohkem. See eesmärk õnnestus nii hästi, et vahepeal ei tee me neil ise ka vahet.


Aga küll me tuleme oma juttudega veel nendegi autode juurde tagasi ja eks siis selguvad ka nende erinevad iseloomud.
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
formika
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 10, 2016
Teateid: 31
Asukoht: Võrumaa

TeadePostitatud: R mär 02, 2018 7:38 pm    Postita teema: Vasta viitega

Nägin seda autot eelmisel aastal, väga hästi tehtud. Meie 31031 kerenumbriga 97 ootab oma aega. Võib-olla kunagi tulevikus saab kõik kolm Eestis eksisteerivat isendit ühele pildile
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 437
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: T mär 06, 2018 11:06 am    Postita teema: Vasta viitega

Klubilise tegevuse eduka toimimise eelduseks on sarnase maailmavaatega sõpruskonna olemasolu. Nende eestvedajate tuules on teistelgi hea liuelda. Viimsi halli suhtungi nagu ühte vanatehnika klubisse, kus on omad tunkede päevad ja omad lustisõidud. Jõudu ja jaksu eestvedajatele!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2722
Asukoht: Tallinn Nõmme

TeadePostitatud: R mär 09, 2018 3:19 pm    Postita teema: Vasta viitega

Mõtlesin veidi, et millest järgmine peatükk kirjutada. Teemasid oleks palju, kuid jääme veel selleks korraks ikkagi Volgade lainele. Sest tegelikult sai ju Viimsis kõik alguse just Volgast. See oli rohkem kui 20 aastat tagasi, kui Mati lasi ehitada oma esimese vanasõiduki - valge Volga Gaz 21. Tema nimi oli Eevi.


Talle järgnes veel vennake Peedu. Ja siis korraks (hästi korraks) Matile tundus, et aitab nüüd küll. Sai veits mängitud ja päris tore vanapaar tuli kokku.


Siiski polnud kõik nii lihtne, süües kasvas isu ja pikkamööda tulid mõned autod veel. Ja veel ... ja veel. Päris esimese auto kohta oli Eevi hästi tehtud. Teda taastati omaaegsete võimaluste ja oskuste piires ja arvestame veel, et see oli siiski enam kui 20 aastat tagasi. Tol ajal ei olnud ka retrodetaili internetipoode ja replikatükke lademetes saada. Aastatega arenesid teadmised ja vanatehnikateadlikkus, paranesid oskused ja võimalused ning ühel hetkel ei olnud Mati selle auto üle enam kuigi uhke. Vanatehnikaüritustel hakkasid üha enam domineerima uued ja uued retrodetaili tükkidega taastatud "novodel" Volgad ja hallid pilved meie maja III seeria Volga kohal muutusid üha tihedamaks.

Mati lahendas olukorra endale omase jõulisusega. Ostis uue auto. Originaalse Rootsi ostudokumentidega eksport-Volga, tehasevärvi all musta, otse esimeselt omanikult, omaaegselt diplomaadilt. Ja tegi üldse uue auto, tänaste oskuste ja standardite järgi. See oli muidugi ka väga hea algmaterjal, algupärane komplektsus, avariivaba ja keevitamist ei vajanud.


Tulemusena sai meie maja III seeria Volga koht täidetud väga särava eksemplariga.


Seda Volgat oleme nüüd iga suvi ikka tuulutanud ja ta on pakkunud paljudele meie sõpradele rohkelt meeldejäävaid hetki. Siin mõned juhuslikud kaadrid. Ühel meie noor sõber Martin 2016. aasta Ettevaatust Autol. Teisel vanameister Uno Aava pärast nostalgilist proovisõitu.


Aga õhku jäi küsimus, et mida teha vana autoga - Eeviga? Eevi seisis töökojas ja ootas konsiiliumi otsust.



Müük ei olnud nagu variant. Meie hea sõprusgaraazi Kuusalu Autobaasi õhutusel otsustas ka Mati veidi enam pühenduda ühistranspordi populariseerimisele. Ja vanast autost pidi saama takso. Seda enam, et tegelikult ta sünnijärgselt oligi takso. Tal olid näiteks põrandas tehase poolt kinnitused eraldi istmetele. Algne plaan oli nagu Matil ikka: "kaks päeva lahti, neli päeva kokku". Et "ei hakka selle taksoga end väga rebestama, et värvib pasa-pasa kiirelt üle ja siin pole ju üldse palju teha...!". Järgmisel nädalal kui ma töökotta sattusin oli pilt mõnevõrra muutunud.



Eevi oli käinud "uurijate" (ehk siis liivapritsimeeste) juurest läbi ja selgus reaalsus, et seda autot peab hakkama uuesti taastama. Päris jupp paega sai teda keevitatud ja plommitud halbasid kohti. Kuidagi märkamatult sai sellest kiirest projektist korralik täisprojekt. Need pildid olid tehtud mais 2015.

Mati jõudis selle auto ära värvida, kuid komplekteerimine jäi pooleli. Siin mõned kaadrid, pildistatud millalgi märtsis 2016.


Korraks oli mõte komplekteerida ta seest Koeru mattidega. Ikkagi takso. Aga need osutusid Gaz 24 omadeks.


Ülejäänud salong oli kuskil töökoja nurkades laiali. Istmeraamid olid osaliselt juba taastatud, kuid vajasid veel lähenemist. Palju asju oli muidugi puudu ka veel.


Oktoobris 2016 läks äkki tema valmimisega kiireks, sest oli mõte teha talle väärikas esmaesitlus. Novembri alguses toimus nimelt Noblessneri sadamas suur vanade busside ja ühistranspodi teemaline näitus ja korraldajad kutsusid meid osalema oma taksoga. Saime oma takso kenasti õigeks ajaks kokku, ta oli käivituv ja omal jõul liikuv, kuid proovisõite reaalselt teha ei jõudnud. Siin piltidel on ta veel lõplikult lille löömata, lihtsalt korra õue aetud.



Sadamas näitusel tehtud pildid on mul endal kaduma läinud. Seega kasutan netist tõmmatud fotot, allikas Maaleht ja autor Sven Arbet:


Järgmine etteaste toimus meil kevadel 2017. Muuseumiööl otsustati lisaks tavapärasele bussisõidule avada ka taksode sektsioon. Busside eest hoolitses Timeless Buses, taksondus jäi suuresti meie maja teha. Et rivi saaks väärikas olid väljas nii Kuusalu kui meie maja taksoteemalised autod. Meie enda RAF jäi tuppa konutama, kuna polnud rohkem D kategooria mehi võtta. Lisaks osales veel Peep oma valge Gaz 24 taksoga.


Tegelesime oma taksoga enne üritust mitu päeva, likvideerides viimaseid lastehaigusi. Kuid tegelikult proovisõite väga teha ei jõudnud. Paar korda sain teha ringi ümber kvartali. Juhile pidasime paremaks mitte öelda, et viskame ta täiesti külma vette. Et istudes esimest korda selle auto rooli, on tema ülesanne olla tegelikult katselendur reaalolustikes - inimkatsetega proovisõitudel. Unustasin mainida sedagi, et mul jäi proovisõitudel kaks korda gaasipedaal põhja kinni... Embarassed See oli tore üritus ja auto pidas suurepäraselt vastu. Mis sest, et korra jäi meie tublil sohvril koos reisijatega sõites ka ootamatult gaas põhja kinni...

Lisan siia meeleolu mõttes mõned pildid Delfi galeriist.



Ja Sergei Zjuganovi silma läbi.



Oli tore vanatehnikaüritus.
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Reasta teated eelmise järgi:   
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod Ajatsoon on EET Eesti talveaeg
Lehekülg 1, kokku lehekülgi 1

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis
Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis
Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis
Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis
Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis

volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.


Forums ©
Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004
Kõik õigused reserveeritud