Volgaklubi kodu Forums-viewtopic-Komandeeringuaruanne Tallinn-Kiiev-Zaporo¸je-Krimm-Odessa
Kodu
Foorum
Galerii
Kontakt
Kuuluta
  


· Avalehele
· Klubi tutvustus
· Liikmete nimekiri
· Ürituste kalender
· GAZ Ajalugu
· GAZ Mudelid
· Volgad meedias
· Maailm ja mõnda
· Ümberehitused
· Tehnoabi
· Uudiste arhiiv
· Lingid
· Kasutajate nimekiri
· Foorum



Praegu on, 451 külastaja(d) ja 0 kasutaja(d) kes on praegu portaalis.

Sa oled Anonüümne kasutaja. Sa saad registreerida vabalt vajutades SIIA


Volgaklubi foorum :: Vaata teemat - Komandeeringuaruanne Tallinn-Kiiev-Zaporo¸je-Krimm-Odessa
Galerii  Laadi pilte serverisseLaadi pilte  OtsiOtsi   ProfiilProfiil   Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeidLogi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid   Logi sisseLogi sisse 

Komandeeringuaruanne Tallinn-Kiiev-Zaporo¸je-Krimm-Odessa
Mine lehele 1, 2  Järgmine
 
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Ãœritused ja komandeeringud
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Sõnum
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2784
Asukoht: Telliskivi, Viimsi

TeadePostitatud: P mai 26, 2013 11:50 pm    Postita teema: Komandeeringuaruanne Tallinn-Kiiev-Zaporo¸je-Krimm-Odessa Vasta viitega

Kõik see algas viimasel aastapäevakoosolekul Võhmas. Sm.Gazik näitas fotosid oma komandeeringutest vennasvabariikidesse ning seltsimehed ainult ohkasid: "äge ... tahaks ka". Gazik haaras ohjad ja arvas, et "aga käime ära". Kuna reisiseltskonna valim polnud ju teada, siis tundus kõige turvalisem võtta ette teekond Musta mere äärde Krimmi. See on niisugune looduslikult kaunis kuurortrajoon, mis peaks olema sobilik isegi mustavolgameestele puhkamiseks. Asus ju sealkandis ka enamike Poliitbüroo seltsimeeste daat¨asid. Piirkond oli omal ajal suisa nii atraktiivne, et meie esivanemad olid nõus sinna kasvõi sapaka või külgkorviga mootorrattaga sõitma. Kes siis Volgast julges unistada.

Aga meile esitatud reisiplaani üks kohustuslik element oli just Volga. Kuigi mulle tundus see mõte alguses veidi kohmakas. Sest tegelikult on reisimiseks olemas ka palju mugavamaid viise. Näiteks lennuk+rendiauto või siis miks mitte ka kogu seltskond ühte konditsioneeritud Multivan buss panna. Mina ei viitsi Volgaga isegi tööl käia, rääkimata siis Tartusse sõpradele külla sõita. Ja nüüd äkki Krimmi??? Google maps andmetel on sinna "ainult" 2300 km. Tore on, aga tagasi peaks ju ka tulema... Ütleme nii, et kõik muu tundus nagu OK olema, kui ainult sinna Volgaga ei peaks sõitma. Aga noh, mis parata. Kui Volga, siis Volga.

Edasi oli vaja selgeks saada reisiseltskonna suurus ja autode arv. Taas üsna keeruline valik. Liiga väheste inimestega võib olla üksluine. Samas iga täiendav inimene ja iga täiendav auto tähendab täiendavat tervise-, iseloomu- või tehnikariski. Lõpuks kujunes välja reisiseltskond. Vasakult paremale: Sm.Metalliotsija, Sm.Gazik, Sm.Tihhonov, Sm.Autojuht, Sm.Teeamet, Sm.Mirski. Foto tehtud Odessa kesklinnas, taamal sadam ja Must meri.


Istumise alla valisime kaks autot - musta 2410 ja musta 3102. Foto veel Eesti territooriumil Koidula piiripunktis.


Ei hakkaks pikalt peatuma ürituse ettevalmistusel ega täpsel marsruudil. See tuleb komandeeringuaruande jooksul nagunii välja. Lühidalt valisime teekonna läbi Venemaa Kiievisse, sealt läbi Krement¨ugi ja Zaporo¸je alla Krimmi. Tagasiteele plaanisime Odessa ja sealt edasi loodesuunal läbi Lvovi ja Poola juba kodu poole. Google maps andmetel kogu trassi pikkuseks ca 5000 km. Tegelikkuses siiski mõnevõrra rohkem.

Kokkulepitud päeval (7. mai) kell 9 hommikul kogunesime Tartus Kivilinna kaupluse ees parklas. Sügasime kõhtu, näppisime vähe autosid ning ilma erilise tseremooniata asusime teele.


Esimene tähtsam punkt meie teel oli Pihkva. Seal külastasime kiirkorras ühte GAZ varuosapoodi, kust Tihhonov ostis Gaz 3102 esistane (igaks juhuks) ning Teeamet ostis uue jagaja. Seltsimehed näitasid algul näpuga ja pildistasid kõike, mis tundus nostalgiline või lihtsalt slaavipärane. Aga juba õige pea sai selgeks, et igat Zili või tuunitud Volgat pole mõtet pildistada, sest muidu ei saagi fotoaparaati käest panna. Reisi lõpupoole ujusime juba nii kindlalt, et isegi Odessa kesklinnas sõitnud ut¨ebnõi T-150K ei sundinud kulmu kergitama. Sest tegelikult tol hetkel Pihkvas polnud meil veel vähimatki ettekujutust, millega end sidunud oleme ja mida me veel kõike nägema peame.


Kui Pihkva läbi sai, hakkasid ka teeolud muutuma. Tagantjärele on häbi, et kunagi sai nii kergekäeliselt tehtud kriitikat Tallinna linnavalituse aadressil. See jutt on jumala vale, et teed tulevad Tallinnasse surema. Nad võib olla tuleksid, kuid nad ei saa üle Venemaa piiri. Tihti oli teepeenar parem paik sõitmiseks kui tee ise. Ning tol hetkel me veel ei teadnud, et see on alles algus ja asi saab veel hullemaks minna.


Möödus pikk päev. Õhtuhämaruse hakul jõudsime kuhugi söögikoha juurde. Sm.Autojuht tunnistas selle paiga söömiseks sobiva, kuna parklas seisid mitmed veoautod. Kogemustega autojuht teab, et võõral maal sünnib süüa ainult seal, kus veoautod peatuvad. Trepil istus pisut vintis olemisega seltsimees, plats oli porine, kuid söök oli tõepoolest igati hea.


Aga ühes Sm.Autojuht siiski eksis. Venemaal ei kehti alati Euroopa reeglid. Indikaator "veoautod parklas" võis küll viidata söögile mis kõhus ei plahvata. Ent kui juba enne oli vaja ... khm ... ära käia ... siis see peatuskoht ei olnud just eriline turistimagnet. Täiesti viisaka puhveti peldik asus maja taga, kurja koera ja traktori vahelt läbi minnes. Ning siiani jääb mõistatuseks, kuidas krt on võimalik meetri kõrgusele seina peale sittuda. Meiegi ekipaazist kangemad mehed käisid läbi. Tihhonov oli igaks juhuks kodust kaasa haaranud ka rulli peldikupaberit. See osutus reisil kohati kõvaks valuutaks. Taas tagantjärele tarkus - see peldik oli veel päris luksuslik isegi mõne tulevase hotelli mõistes.


Öö hakul jõudsime Smolenskisse. Ilmselt oli turjal ka omajagu väsimust, kuid miskipärast sai just Smolenskis meie tiimil mõistus otsa. Linn polnud just teab mis suur, kuid läbi me sealt sõita ei osanud. Tiirutasime ja tüütasime möödujaid, kerkisid esimesed pinged. Viimaks võtsime ühe taksojuhi, kes sõitis meil ees kuni linnast väljuva trassini.


Saanud linnast välja, tundus viimane aeg puhata. Peatusime juhuslikus teeäärses külalistemajas. Pimedas nägi see kremlimüüri meenutava rõduga baar-diskoteek-piljard "Marss" üsna ähvardav välja. Julgust sisendas natukenegi see, et seinad olid puhtad ja linad olid kuivad. Autod aeti hoovi, loom valvas. Magasin ikkagi pass ja rahakott padja all. Hommikul tundus meie öömaja juba palju rõõmsam.


Kuigi meil polnud hommikusööki tellitud, kostitas tädi Galja meid omatehtud võileibadega ja teega. "Pühade puhul" nagu ta ise ütles. Pealegi pidavat me olema normaalsed mehed, sõidame Vene autodega. Ja neil Venemaal on üldse elu väga hea. Istusime peeglilaega piljardisaalis. Raadio oli katki, aga tädi Galja pani oma mobiiltelefoni kapi peale musa mängima. Oli väga hubane.


Jätkasime teekonda. Teed läksid veel kehvemaks, kuna me ei sõitnud enam mööda peamagistraale, vaid eelistasime väiksemaid otseteid. Tee äärde jäi palju armsaid vene külasid. Nad olidki tõepoolest niisugused nagu muinasjuturaamatutes. Pisikesed tsaariaegsed puitpitsidega doomikud, tarad viltu vajunud, hoovid räämas, hulkuvad penid pulstunud karvaga, mehed purjus, vanamoorid maja ees skameika peal klat¨ijuttu ajamas.


Tee läks üha väiksemaks ja kehvemaks, aga külad sellevõrra hubasemaks. Kuidagi nii hea Venemaa tunne oli. Selline ehe, sõbralik ja lihtne Venemaa.


Eks ta muidugi vähe murelikuks tegi, et teede olukord ei paranenud, pigem vastupidi.


No ikka päris perses olid teed. Te võib olla ei usu, kuid tegelikult oli tegu siiski linnadevahelise trassiga. Lihtsalt mitte kõige suurem maantee, vaid n.ö. teise kategooria tee.


Siiski olime enneaegu kriitilised. Sest Venemaal võib lugeda heaks kõiki selliseid teid, mis on läbitavad. No tegelikult teatud tingimustel võib lugeda muidugi läbitavaks ka selliseid teid, kus ainult ühes kohas kinni jääd ja ilma traktorita välja saad. No pekki, kes julgeks enam kriitikat teha Tallinnas Vabaduse pst aadressil? Ma pole tööle sõites veel kordagi kinni jäänud. Siin ei julgenudki teise autoga tõmbama hakata, sest muidu oleks teise auto ka ära uputanud. Panime lihtsalt kaks köit üheteise otsa ja tegime viie mehega köievedu. Ja Volga vupsaski kenasti mudaaugust välja.


Veel viimased kaadrid Roslavi-Unet¨a maanteest. See oli lihtsalt nii meeldejääv teelõik. Aga ka siis me veel ei teadnud, et tegelikult pole see veel sugugi kõige hullem teelõik kogu meie reisil.


Üldiselt olime oma puhaste autodega ikka parajad kärrbbsed.


Võtsime pärast seda keerulist teelõiku korraks aja maha ja vedelesime niisama. Iga kord kui auto seisma jäi, hüppas Sm.Autojuht masinast välja, keeras meile umbes minutiks selja ja siis tõmbas kõhu paljaks ja keeras kere päikese poole.


Enne piiri oli vaja leida pesula. Muidu oleks võinud piiril jamaks minna. Neil ju ikkagi suur pidupäev ukse ees ja oli näha, kuidas kohalikud olid sellest veidi pinges. Viimaks leidsime mingis külas mingi pesula, mis oli loomulikult kinni. Pühad ju ukse ees. Veidi aja pärast kohale ilmunud "märg asfalt" Lada 09 osutus pesula omanikuks, kellel oli kliendiga kokku lepitud aeg. Aga tema ise ei pese. Meile sobis. Onu Gazik rääkis kõigepealt ära pesula omaniku, et ta lubaks meil ise oma autod ära pesta ning seejärel rääkis ära ka kohale ilmunud kliendi, kes pidi meie järel 10 minutit ootama. Eesti vürtsikilud tegid oma töö. Raha ei olnud vaja.


See sõbralik mees oli lihtsalt kergelt vintis kodanik, kes juhtus kogemata just selle pesula juures jalga puhkama. Loomulikult oli tal filosoofiat kuhjaga jagada. Ma mõtlen siis sellel vasakpoolsel fotol olevat meest.


Enne Ukraina piiri tegime korra peatuse ja samal hetkel lõpetas Teeameti autol sidur töölepingu. Taamal oli õnnetu kodanik maalinud seinale oma mure: "Nastja, ja bez tebja ne mogu". Aga meil oli ju vaja Ukrainasse sõita. Intensiivse pumpamise järel soostus sidur mingi protsendi ulatuses lahutama. Teeamet arvas, et mingi aja veab välja. Ta praegu pumpab ja Ukrainas vahetame silindri ära.


Samasse kohta jõudsime umbes pooleteise tunni pärast tagasi. Nimelt selgus, et meie poolt valitud piiripunkt ei lasknud meid üle. See olla mõeldud ainult kohalikele elanikele. Ega siis ei jäänudki muud üle, kui võtta kurss teise piiripunkti suunas, mis asus Valgeneve-Ukraina-Venemaa ühenduskohas. Peale umbes tunnipikkust askeldamist sõitsime läbi neutraaltsooni, mille keskel asus kõrge monument ja ringtee. Nii võimsat ringteed polnud mina veel näinud. Sel ringteel oli kolm mahasõitu ja kolm teeviita. Üks näitas Valgevene, üks näitas Ukraina ja üks näitas Venemaa. Vägev tunne oli.

Hakkas juba hämarduma, kui jõudsime Ukrainasse. Ikka oli vägev tunne. Tundus omamoodi jabur, et me olime tõesti Volgaga siia sõitnud.


Sõime mingis teeäärses staloovajas kõhu täis. Ees ootas Kiiev, kuid sinna oli veel ca 350 km sõita. Peaaegu oleksime Unost ilma jäänud. Üks korpulentne, poisipeaga ja karvaste jalgadega daam tegi kõik endast oleneva, et võita sm. Autojuhi tähelepanu. Aga sm. Autojuht polnud ka esimese päeva vasikas. Porises ainult et "pika minevikuga rsk" ja kobis autosse. Kiievini oli jäänud ainult 5 tunni tee.

... järgneb
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2784
Asukoht: Telliskivi, Viimsi

TeadePostitatud: K juuni 05, 2013 11:36 pm    Postita teema: Vasta viitega

Ukraina idapoolses otsas olid teed mõnevõrra teistsugused kui Venemaal. Nad pakkusid nagu rohkem pinget ja närvikõdi. Algul tundus, et oleme jõudnud paradiisi - teed olid siledad ja uinutavalt sirged. Kiirused kasvasid ja siis äkki ... paugud, juht ropendab, sõitjad lendavad kolbaga lakke, magajad kohkuvad üles ja tõmbavad ehmatusega endale sülje kurku. Just nagu paha uni, mis samal hetkel kohe ka läbi sai. Sest kohe on teed jälle korras.

Tõesti, kui Venes on teed juba umbes 30 aastat tagasi täiesti ära lagunenud ja seega ei teki isegi illusioone, et saab mingil hetkel normaalselt sõita. Siis Ukrainas on see protsess alles pooleli. Siledate lõikude vahel on meeletult auke, neid ei ole parimagi tahtmise juures võimalik vältida ja õnneks on nad kõik ühtemoodi sügavad. Mina ei oleks uskunud, et maanteel tõepoolest saavad olla augud umbes 20 cm sügavad. Seda on isegi Volga jaoks palju. Aga ka siis ei teadnud ma veel, et hullemad lõigud on alles ees.

Umbes kella kahe paiku öösel jõudsime Kiievis hotelli. See oli omas ajas olnud väga uhke äärelinna hotell. Ja tema parim aeg jäigi tema jaoks igaveseks seisma. Pleksiklaasist aatriumiga vestibüül, poleeritud kivipõrand, fuajees d¸ungel, väike veejuga ja plastmassist varaan. Sarnaseid hotelle võis mitmeid näha näiteks mängufilmides "Teisikud" (Eesti Telefilm 1982) või "Küljetuul" (Eesti Telefilm 1983). Väga luks. Hämarad koridorid, kulunud vaibad, loksuvad uksed.


Retseptsiooni tädi oli meie vastu kena ja lülitas öösel sooja vee sisse. Muidu anti sooja vett ainult hommikuti kell 7-10 ja õhtuti kell 18-21. Aga toad olid ägedad. Sisuliselt oli iga numbrituba kahetoaline kompleks, kus lisaks magamistoale oli elutuba polüester diivanilauaga, diivaniga "Erika" ja teleriga "Rubiin", esikus oli külmik "Saratov". Lisaks oli eraldi du¨iruum ja peldik. Mõningad nüansid, et du¨i alt tulles oli esiku põrand märg ja sellest tulenevalt oli parkett juba ammu osaliselt puudu ... aga see polnud tegelikult üldse tähtis. Meile meeldis. Päriselt ka. Kangemad mehed käisid isegi hommikusöögil. Mina jätsin vahele. Pole tatra sõber ja see sardell ket¨upiga ... oeh.


Hotelli ees ootasid meid seltsimehed Kiievist. Nad olid tulnud meid tervitama ja soovisid saata meid sel päeval. Üks seltsimees oli koguni Odessast kohale tulnud. Toredad poisid olid ja nad tõesti võtsid meid väga hästi vastu.


Ekipaaz oli saabunud kahe valge 2410 Volgaga. Neist üks oli üsna originaalses seades, kuid teine oli veidi muudetud. Mees oli võtnud ette ning nelja kuuga teinud kere kapitaalremondi ja asendanud tehnika. Nüüd laias Volga kapoti all Toyota Supra 3-liitrine TwinCam mootor, suurusjärgus 230 hj ja automaatkäigukast. Üle oli võetud ka kellaplokk ja pardakompuuter jne. Sealjuures töö oli teostatud ilusti, nagu olekski tehases tehtud.


Vahetasime viisakusi ja meeneid


Ning seejärel sõitsime keskväljakule veterane tervitama. Oli ju ikkagi 9.mai hommik. Jõime hommikukohvi Laz bussis. Pikkamööda kogunes vanatehnikat ja "veterane". Huvitav on see, et aastakümned lähevad mööda, aga Suure Isamaasõja veterane on ikka kõik kohad täis. Loogika ütleb, et kõige nooremad veteranid peaksid täna oma vanusega liginema juba 90-le. Aga mulle tundusid nad kõikjal üsna kõbusad veel. Kohalikud vanatehnika mehed (mitte meie võõrustajad) katsid "veteranidele" lauad, asetati lilli ja nii see käis. Oli kahtlemata meeleolukas.




Meie keerasime aga suuna linnast välja. Meid ootas ees T¨ernobõl koos kõige selle juurde kuuluvaga. Aga sellest juba järgmises episoodis.

_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2784
Asukoht: Telliskivi, Viimsi

TeadePostitatud: R juuni 07, 2013 1:51 am    Postita teema: Vasta viitega

Seda komandeeringuaruannet kirjutades olen ma pideva dilemma ees. Kui kollaselt tohib kirjutada, et lugejatel oleks huvitav ning mida jätta kirjutamata, et omad ei solvuks ja säiliks distantsilt vaadates meie ettevõtmise täiuslikkus.

T¨ernobõli ja Pripjati külastus oli minu üks erisoove, et ma üldse Volgaga selle retke ette võtaks. Olen tahtnud sinna minna ja tutvunud ka erinevate võimalustega sinna pääsemiseks. Juba reisi planeerimise faasis sai klaariks, et minu nägemus Pripjati eksursiooni korraldusest ja eelarvest erines mitmeti meie reisijuhi versioonist. Töösse läks siiski enamusele sobivam tasuta versioon.

Me võtsime teadmiseks, et "seoses 9.mai suure pühaga on Pripjatti mälestusürituse raames sissepääs vaba" ning rajasime sellele kogu oma kava. Saatjaks kohalikud poisid kahe Volgaga asusime teele. Sinna on Kiievist umbes 170 km põhjasuunas. Mingil hetkel tegime peatuse, kuna väljas oli stabiilselt õhk +32, asfalt +50, kippusid kergemad tehnilised probleemid kallale. Teeviit näitas, et suund oli õige.


Kahjuks ei viitsinud tee peal pilte klõpsida, kuid seal Ukraina ülemises otsas oli vastusõitev tehnikaparaad ikka täiesti maanteemuuseumi unistuste ekspositsioon. Tõeline titaanide paraad: Kraz ja Zil kallurid (hulgi), poolhaagisega ZIL kallur, Maz-Kamaz-Kraz metsaveoautod, Kamaz-Kraz betoonimikserid, ZIL kumera kastiga betoonikad, kongiga Gaz 52-53, Kavz bussid, Ikarus bussid, Laz bussid, hobuveokid, Muraveid, Minsk mootorrattad, rääkimata Volgadest, Mossedest ja sapakatest. Minu jaoks oli see palju tuusam paraad kui need, mida samal päeval keskväljakutel peeti. Seal näidatavaid 50 tonniseid mandritevahelisi rakette olen näinud ju kogu lapsepõlve, mis on istutatud kenasti üheteljelisele poolhaagisele. Aga täiesti ootamatult sai äkki tee otsa. Ees oli kontrollpunkt, terve armee miilitsaid ja päris palju autosid. Olime jõudnud tsooni väravasse.


Nagu juba mainitud, oli väljas nii palav, et plätud sulasid asfaltil. Päike oli nii intensiivne, et parem oli istuda tulikuumas mustas Volgas sees, sest siis oli lihtsalt jube palav, aga vähemalt ei kõrvetanud päike lagipähe. Aga mingi osa miilitsaid olid aja maha võtnud, istusid oma mustade mundritega rahulikult keset lõõmavat päikest asfaltile asetatud lauakese ümber ja mängisid doominod.

Vaba sissepääs tsooni ei tähendanud sugugi seda, et mingid imperialistid kapitalistlikust riigist sõidavad lambist mustade Volgadega letti, kusevad põõsasse ja nõuavad tsooni laskmist. Ei-ei, meie autod suunati kohe kõrvale ja hakati uurima meie tausta ja saabumise põhjust. Aga meil oli oma poiss kaasas. Hingelt tõeline volgamees. Ja õnneks asus tema perekonnal tsoonis suvila. Nii me siis olime kõik tema sugulased ja tulime haudu korrastama. Paberimajandust oli sellegipoolest ja aega läks.


Aga tsooni me pääsesime. Ja see tsoon on suur. Me isegi ei kujuta seda mahtu ette, aga olgu siis toodud lihtne number - 450 000 hektarit. Sealjuures kummaline on see, et teeviidad näitavad kenasti Pripjati peale, justkui oleks see täeisti elus linn. Ei tea kuna seal ka kohaliku omavalitsuse valimised võiks tulla? Meie esimene suurem peatus oligi T¨ernobõl. See on täna siiski enam vähem elus linn. Seal on keskmine radiatsiooni tase umbes 0,25 uSv/h. Võrrelduna näiteks Pripyati 1,00 ja elektrijaama IV reaktori juures oleva 4,35.


T¨ernobõlis asuvad erinevad mälestusmärgid katastroofis hukkunutele ning katastroofi tagajärjel hävitatud küladele. See hukkunud külade allee oli tegelikult nii kurb ja masendav, et neid tundeid mis seal valdasid, ei saagi kirjeldada. Sajad külad hävitati seal täielikult. Maja kõrvale kaevati auk ja lükati maja buldooseriga sisse. Neid maju tähistavad täna metsas kerged künkad ja ristid nende otsas. Iga surnud küla tähistab sel alleel küla nimega teeviit, millele on küla lõppu tähistav kriips peale veetud. Ja neid oli palju. Valged sildid tähistavad reaalselt alles olevaid, kuid tühjaks jäänud külasid, mustad sildid on nendele küladele, mis hävisid tulekahjudes või maeti.


Sealsamas kõrval on ka n.ö. majamuuseum, kus on jäetud täielikult puutumata terve üks küla. Täpselt sellisena nagu ta maha jäeti ning seejärel (kuigi seda ametlikult kunagi ei juhtunud) täielikult vandaalide poolt rüüstati. Seda pole keegi enam puutunud ja seal on võimalik vaadata, kuidas loodus võtab üle.




Seal lähedal on ka väljapanek katastroofi likvideerimiseks kasutatud tehnikale. Uskumatuid asju töötati ikka välja, et seda jama kokku korjata. Neid masinaid ei näe enam kunagi, sest nad ei leba teada-tuntud vanatehnikapõllul koos tuletõrjeautodega. Sinna parklasse veeti ainult likvideerimise lõpuotsas kasutatud tehnikat, mis oli juba üsna ohutu. Kõik alguses kasutatud tehnika ja eriti reaktori juures kasutatud tehnika lükati sarnaselt majadele üle ääre tohutusse auku ja maeti maha. Palju seal kasutatud tehnikat ei näe ka väljapanekus, vaid nad on säilinud ainult fotodel. Näiteks Kraz veok, millel oli ühekohaline radioaktiivsust tõrjuv kabiin jne.


Edasi oli plaan sõita Pripjatti, kuid meie üllatuseks oli ka sinna viival maanteel tõkkepuu ees. Kuigi meie reisikorraldaja teadis, et 9. mail saab Pripjatti proopuskita sisse, oli keegi unustanud seda valvuritele öelda. Sest nemad ei teadnud sellest küll midagi. Ei aidanud isegi viin ja sprotid. Mitte mingit varianti ei olevat. Kui proopuskit pole, tõmmake uttu. Ja ega muud üle ei jäänudki. Kohalik poiss muidugi nii lihtsalt ei tahtnud leppida. Ta teadis, et kuskilt metsast viivad paralleelsed teed ka Pripjatti. Viisakas noormees kehastus paari hetkega sõjardiks ja otsustas, et tema on kohalik, kes tahab haudu korrastada ning temal on täielik õigus pöörata oma Volgaga metsa. Ja mingu kõik need miilitsad teate isegi kuhu.


Tema järel hakkasime kammima läbi erinevaid metsasihte. Aga ikka ja alati jõudsime sama tulemuseni. Teed olid kas läbi kaevatud või tõkestatud mingi metallkonteineri või mullahunnikuga.


Kohalik sõber aga ei leppinud sellegi teadmisega ning ta otsustas minna üksinda edasi. Kuidagi peab ju ometi saama. Võtnud kaasa raadiosaatja, murdis ta tõkke kõrvalt läbi.


Õnneks või kahjuks ei viinud seegi tee mitte Pripjatti, vaid hoopis mahajäetud betoonitehase juurde. Ma tegelikult juba kujutasin ette, kuidas hakkab pimedaks minema ja me oleme nelja Volgaga ilma kaardita illegaalselt kusagil T¨ernobõli rajooni Punasest metsas, 450000 hektaril. Ja kuidas Volgad jäävadki metsa, sest betooni peale viiakse meid UAZiga. Üldiselt lugesime selle päeva lõppenuks. Pripjatti ja tuumajaama peab ikkagi külastama nii, nagu need asjad käivad. Saatma mitu nädalat ette oma andmed, maksma ca 120-130 EUR reisikorraldajale, kes viib meid sinna sisse, korraldab ekskursiooni ja dosimeetrite rendi ning kelle range järelvale all see kõik käib. Jutt, et Pripjatti lastakse 9. mai puhul omapäi kolama tundub tagantjärele mõeldes ikka päris rumal. Mis siis kui mõni ei tulegi tagasi? Kukub kuskilt läbi põranda näiteks? Ning ei saa mitte mainimata jätta, et taas leidis kinnitust teadmine, et ma ei soovi kunagi tarbida ühtegi tasuta teenust. Sest sinna pean ma nüüd ikkagi uuesti tagasi minema.

Päeva lõpetasime uuesti Kiievis. Parkisime autod Rodina Madt'i jalamile ning läksime seda suurt ema lähedalt kaema. Oli ikka suur küll ja vaade oli ka vägev.


Gazik leidis sealt endale sõbra, umbes kuuekümnese Suure Isamaasõja "veterani" ja mina sain viimaks ometi oma käega katsuda Topol-M raketikandjat. Olen teda seni ainult piltidelt vaadanud ja mõelnud, et ei tea kui suur ta ka olla võiks. No krt ... on suur.


Siirdusime tagasi hotelli, palusime retseptsioonil natuke sooja vett anda ning peale pesu kostitasime end korralikus restoranis. Süüa sai Ukrainas igal pool väga hästi. Suus sulav ¨a¨lõkk ja külm õlu ... mäm

Õnneks oli meil kahetoaline hotellituba. Magasime Mirskiga eraldi tubades, sest peale paari õlut oli nii meile mõlemale parem.
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
gazik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 13, 2004
Teateid: 1325
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: R juuni 07, 2013 8:59 am    Postita teema: Vasta viitega

Isegi mõtlesin, et teeme kohaliku mehe abiga Pripjati ekskursiooni lühemalt kui terve päev, aga jällegi sellevõrra konkreetsema. Ja ma rohkem ise ei torkinud, sest kõik me korraldame ise, lubati. Vaatamata võõrustajatelt enne reisi mitmekordsele üleküsimisele reaktori juurde sel päeval siiski ei pääsenud.
Hiljem ise selle 450 tuhandese valvepiirkonna ülema kabinetis käies selgus, et neljast tsoonist viimassesse pääsemiseks on vaja volitatud saatjat, kellel loomulikult siis tööpäeva polnud.
_________________
AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2784
Asukoht: Telliskivi, Viimsi

TeadePostitatud: E juuli 01, 2013 11:09 pm    Postita teema: Vasta viitega

Meie järgimseks sihtpunktiks sai Zaparo¸je linn. Suur ja võimas tööstuslinn Dnepri kallastel. Seal oli meile korraldatud ka vastuvõtt. Kiievist sinna sõita oli mälu järgi äkki ca 600 km? Igal juhul palju. Nagu Kiievist välja hakkasime sõitma, peatas meid kollase vestiga mees. Tuli akna juurde, tegi juttu ja teatas siis lakooniliselt, et palun autost väljuda. Asi tundus halb kuna mehel oli selja peale kirjutatud "DAI", ehk siis rahvusvahelises keeles "anna!". Selge milleks nad seal tee ääres olid. Mirski istus nende autos ja kuulas loengut. Loeng oli teemal mis nüüd kõik juhtuma hakkab, kui te sellesse torusse puhute ja kui see nüüd peaks näitama punast tuld siis ... oi-oi-oi ... nagunii ta näitab punast tuld ja äkki te ei soovi üldse sellesse torusse puhuda, et mitte oma elu ära rikkuda ... Mirski puhus. Ja DAI mehed jäid pika ninaga. Samuti jäime meie, kui kiiruse piirang kasvas 130-le ja superluks Moskvits meilt eest ära tuustis nii et ainult paha lõhn jäi järgi. Endal polnud isegi tagumisi amorte all.


Pikapeale sai siiski lai kiirtee otsa ja olime jälle armsas maarajoonis. Tehnikapark muutus kohe kuidagi kodusemaks. Taas ümbritsesid meid ZIL paakautod ja KAMAZ betoonikad. Linnadevahelistel liinidel laiasid Ikarused, lähiliinidel LAZid.


Ka järelhaagised muutusid maarajoonides üha enam popiks.


Ning siinkandis polnud teed pelgalt autodele liikumiseks. Kõigiga pidi arvestama. Lehmad kargasid tavaliselt täiesti ootamatult kuskilt mulgust välja ja panid siis kärmelt jooksu suvalises suunas. Nende järel jooksis tavaliselt hüsteeriliselt röökiv karjus, kes püüdis oma publikut veenda ,et tegelikult on just tema selle karja juht.


Loomi oli teel tõesti igasuguseid, karvaseid ja siledaid. Mõnele ei osanud isegi tõugu välja mõelda.


Teeameti auto näitas kohati kulumise märke. Pikkadel langustel tekkis taha paras sinine tomu. Tossu tuli ikka nii palju, et me imestasime, et ei tea kas tal õli juba otsa ei saa. Noh ... sai küll.


Tegime vahepeatuse Krement¨ugi linnas. Lootsime siin pääseda tutvuma kohaliku suurima vaatmisväärsusega - Krazi valmistoodangu laoga. Aga tutkit. Sinna pääsemiseks peab ikka päris imeinimene olema. Seal on nii karmid reeglid, et lahtiste kingadega ei saa, lühikeste pükstega ei saa, T-särgiga ei saa, miniseelikus ei saa, ma ei tea ... kammimata peaga ei saa, käed taskus ei saa, eilsete aluspükstega ei saa, paha tujuga ei saa...


Zaparo¸je suunal oli veel palju minna. Kuid tee oli haruldaselt heas korras ja pakkus palju visuaalset naudingut. Maastik hakkas muutuma veidi reljeefsemaks ja päikseloojangu taustal tekkivad vaated olid kohati hingematvalt ilusad. Pärale jõudsime alles südaöö paiku ning kohalikud võõrustajad olid meil ka linna piiril vastas.


Õhtusest programmist meil pilte pole. Kuid kohalik sõber Dima tegi kõik endast oleneva, et meil oleks tore. Dimal oli selles piirkonnas ... ütleme ... mõju. Meil olid parimad lauad parimates rannapaviljonides. Meie autod seisid hotelli trepis kus seista ei tohtinud. Me sõitsime Dima luksusmaasturis kaheksakesi läbi linna täpselt nii kiiresti kui ise soovisime. Dima sai autoga sinna kuhu teised ei saanud. Meid ei takistanud äärekivid, haljasalad ega head tavad. Aga ta oli meiega ülevoolavalt sõbralik ja meid tõesti võeti hästi vastu. Laud oli rikkalik ja kui keegi üldse oskas midagi veel soovida, tuli sellest vaid põgusalt Dimale mainida. Dimale oli tähtis, et kõik oleksid rahul. Koheselt leiti inimesed, kes hoolitsesid meie soovide eest. Slaavi külalislahkus oma parimal kujul. Tahate soolapekki - palun. Tahate hüdroelektrijaama nuppude taha - palun. Tahate linnapeaga kohtuda - palun. Tahate Leninit näha - palun. Veel viina - palun.

Järgmiseks päevaks oli meil ette nähtud ametlik programm kohalike volgasõpradega. Hommikul oodati meid hotellis ja juhatati platsile, kus teised volgamehed juba ootasid. Palju meid polnud, kuid õhkkond oli mõnusalt sõbralik. Kohalikud tutvusid meie autodega ja meie kohalike vaatamisväärsustega. Kusjuures 3102 ei olnud Ukrainas üldse väga levinud mudel ja selle auto ilmumine tekitas kohati isegi mõnevõrra elevust. Ning igal pool olid meie auto veljed kõrgendatud tähelepanu all. Keegi ei klattinud ära, kust krt estoonetsid oma Volgale nii sheffid diskid said.



Edasi viisid kohalikud poisid meid linnaekskursioonile. Ei hakkaks siinkohal pikalt kirjeldama, kus me käisime ja mida nägime, kuid olulisema sihtpunktina käisime loomulikult Lenini juures. Arvestades, keda me siin linnas tundsime, võisime mõistagi oma Volgad parkida otse Lenini alla. Sealjuures oli meie vastuvõtt korraldatud selliselt, et kus iganes me ka ei seisnud ja ükskõik kui kaua me ka ei seisnud, meie autosid alati valvati. Uksi polnud vaja lukustada ega asju istmetelt kokku korjata. Ja vaene valvemeeskond, sest väljas oli päikse käes üle 35 kraadi kuuma.


Mõned kaadrid veel linnaeksursioonil kaamera ette jäänud tehnikast. Sealjuures see pole muuseum. Kõik oli reaalselt igapäevases kasutuses. Kihvt värk.



Mõned fotod meie meeskonnast, taamal Dnepri jõgi ja suur hüdroelektrijaam. Ning teisel fotol kohaliku klubi esindajad.


Nii hullult palav oli, et isegi penid enam olla ei jõudnud. Tegime jäätised. Zaparovski jäätis oli väga kvaliteetne värk.


Edasi suundusime juba Dima automuuseumisse, kus peremees ka isiklikult meid ootas. Aga sellest juba järgmises peatükis.

_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Kaasiku
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jul 31, 2012
Teateid: 2
Asukoht: Jõgevamaa

TeadePostitatud: K juuli 03, 2013 4:38 pm    Postita teema: Vasta viitega

Väga huvitav lugemine, tundub täpselt selline ehe sealkandi reis olevat !

Ise käisin eelmine suvi samuti seal T¨ernobõli/Pripjati tuuril ära, seda siis selle giidi variandiga, giid oli asjalik ja vedas meid Pripjatis majadesse kuhu vähemalt temasõnul tegelikult ei tohiks enam minna , samuti oli meeldejääv IV reaktori juures jahutuskanalites elavate karpkalade söötmine kohalikust magasiinist ostetud saiapätsidega Smile
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2784
Asukoht: Telliskivi, Viimsi

TeadePostitatud: N aug 22, 2013 3:34 pm    Postita teema: Vasta viitega

Jätkame siis meenutustega sealt kus pooleli jäime. Dimitri Jurjevit¨ ootas meid oma automuuseumis. Mina ei saanudki päris täpselt aru, kas see oli täitsa tema eramuuseum või ole see ka osaliselt munitsipaalse osalusega? Aga mulje jäi küll niisugune, et kogu kollektsioon ja tegevus käib tema taktikepi järgi. Muuseumi väljapanek jagunes põhimõtteliselt kolme leeri - nõukogude levinumad sõiduautod, militaartehnika ning kõikvõimalik omaaegne nostalgiline asjade maailm. Alates mänguasjadest ja lastekaupadest kuni mopeedide ja gaseeritud vee automaatideni. Dimat huvitas rohkem militaartehniline ajalugu ja nii oli tema kollektsioonid palju just vanu veokeid ja rindemaisnaid. Eriti uhke oli ta ühena vähesest maailmas säilinud esimese põlvkonna Katju¨a üle.

Nagu kõik autokollektsionäärid vaevles ka Dima kerges ruumipuuduses ja autod oli tihedalt üksteise kõrvale pargitud. Ainult limusiinide sektsioonis oli ruumi avaramalt. Ning teises saalis oli ka veidi lahedam.



Palju rõõmu oli ka väiksematest väljapanekutest. Üks seltsimees sattus znakkide stendi juures nii suurde ekstaasi, et peaaegu oli kuulda piuksu taguotsast. Ning loomulikult erutas kõiki gaseeritud vee automaat. Väljas oli ju sooja ca 35 kraadi.


Autode väljapanekutest oli enamike jaoks ikkagi põnevaim limusiinide sektsioon. Näiteks haruldane vaheseinaga Gaz 13.


Ning meie jaoks veidi kauge, kuid mitte vähem erutav Tatra T613. Kõnealune auto kuulus Kiievi julgeoleku reservautode bilanssi ja oli sõitnud ainult tühised 20000 km. Huvitaval kombel oli tal isegi venekeelne kasutusjuhend olemas.


Aga põnevaid eksponaate oli veel. Näiteks Estonia vormel, pedaalidega generaator, mingi salapärane amfiib jne jne.



Ka T¨aika oli endine Kiievi julgeoleku garaazi auto. Seal pakiruumis leidus veel omaaegne t¨ekistide portfell. Pildil meie vastuvõtja Dimitri Jurjevit¨ ja meie enda poolt kaasa võetud onu Gazik. Vahetasime loomulikult ka kingitusi ja jätsime endast märgi maha külalisteraamatusse.


Dima ei saanud vastu panna ka kiusatusele ise üks ring Gaz 3102-ga teha. Tundub, et sobis see auto.


Hoovil ootas oma järge veel nii mõndagi. Näiteks AMO ZIL-e oli paar tükki, mis on vist ametlikult Liidu esimesed veoautod. Ning täiesti arusaamatult palju ilmetuid krantse. Elutargad, ettevaatlikud ja kavalad.


Praegu tõesti rohkem ei jõua kirjutada, kuid kindlasti jätkub.
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2784
Asukoht: Telliskivi, Viimsi

TeadePostitatud: P sep 01, 2013 12:09 am    Postita teema: Vasta viitega

Peale automuuseumi oli plaan veel õhtuks Krimmi jõuda. Kuid sinna oli veel ca 350 km sõita. Dima võttis meid oma V8 LandCruiserile sappa ja juhatas õigesse suunda linnast väljasõidule. Oli tegemist, et sellel autol linnaliikluses sabas püsida. Aga pärast oma aju ümber kalibreerimist õnnestus see kerge vaevaga - ei tohtinud maasturiga mingit pikivahet jätta. Dima murdis endale jõuga teed läbi linnad¸ungli ning meie lihtsalt sõitsime mööda tema rajatud vaba rada. Päris mitmeid kordi sai Tavriate esitulesid või külgi päris ligidalt näha. Taamal helisesid autosignaalid. Pahased hääled ja viipekeel ...

Siiski tegime veel linnas viimase söögipeatuse. Dima rivistas üles ettekandjad, luges ette meie soovid ning jäime suppe ootama. Ajaviiteks näitas ta oma õhukesest arvutist oma kollektsiooni teisi pilte. Onu Gazikule meenus, et ZIM oli ka muuseumist puudu ja päris selle kohta. Tegelikult pidas ta silmas, et Dima võiks näidata pilte. Selle peale võeti telefon, anti korraldused ja saime teada, et ZIM on veerand tunni pärast kohal. Tuligi. Parkis otse meie välikohviku kõrvale kõnniteele ja mees jäi valvama. Ettekandja läks vist juba õhtul uut tööd otsima, sest Tihhonovile jäi supp toomata. Aga lateksi peal käisime kõik nihelemas. Uuesti ja uuesti.



Aga siis tegime lõpuks tsau ja keerasime nina Krimmi poole.


Nüüd oli ametlik programm läbi ja olime täielikult ise oma aja peremehed. Sõit möödus rahulikult, teed olid täiesti rahuldavalt katki ja hämara saabudes jõudsime Aasovi mere äärde. Leidsime otse rannikul mõnusa sõbraliku võõrastemaja. Päris eurokas just polnud, kuid linad olid kuivad, pesemisvõimalus tubades sees ning all töötas ka täiesti pädev baar. Akendest avanes vaade merele, kui olid piisavalt pikk, et eterniitkatustest üle vaadata.


Tegelikult oli meri siiski mõnusalt ligidal. Uno käis veel öösel kottpimedas ujumas ja tema rahulolevalt õhetavast näost võis lugeda, et vesi oli tegelikult pagana külm. Ööbimiseks oli mõnus koht. Kuid tegelikult ei olnud me veel Krimmis. Me olime alles Genit¨esk nimelises külas. Tundus lihtsalt mõistlik mõte siin ööbida ja järgmisel päeval puhanud peaga juba Krimm võtta.


Loomulikult oli meie uhkus piisavalt suur, et mängisime efektsele sisenemisele. Sohvrid käisid masinad kaltsuga üle.


Algul oli meil veider plaan, et sõidame Ukrainast (Genit¨eskist) Krimmi (Feodosiasse) mööda peenikest maariba läbi Aasovi mere. Kaardi järgi seal küll teed polnud, kuid meie tiimi ettekujutuses pidi ta läbitav olema. Vt kaart:


Saime mööda seda teed ikka ca 15 km sõita. Tee oli täiesti ebahuvitav ning mida edasi, seda kehvemaks ta läks. Lõpuks ikka otsustasime paari kohaliku käest küsida. Teeprevel igavlev pihv vaatas meid nagu kuutõbiseid. Hindas pilguga meie läikivaid musti autosid ja kehitas õlgu. Arvas, et sealt saab Krimmi küll, kuid need autod pole selle jaoks võib olla kõige sobivamad. Et seal nagu teed õieti polegi, aga maariba pidi siiski enamus aega ikka veepiirist kõrgemal olema.

Nojah... see jäi siis ära. Aga mõned toredad fotod tegime ikkagi Aasovi rannikul.




Teatavasti oli Krimm "liidu ajal" suletud sõjaväeline territoorium kuhu pääses vaid lubadega. Jah, seal asusid kuurortid. puhkekodud ja Arteki pioneerilaager, kuid sinnagi pääsemiseks oli ju tuusikuid vaja. Krimmi viival teel oli vanasti kontrollpunkt. See kontrollpunkt on seal tänaseni alles, kuid läbipääs on siiski vaba. Sellegipoolest oli kontrollpunkti juures mitu miilitsaautot ja mingit kontrolli seal tehti. Umbes kilomeeter peale "Krimmi väravaid" (nagu neid vanasti nimetati) tegime peatuse sellise vähem ametliku Krimmi tervitustulba juures. Poolsaare militaarset tausta oli veel hiljemgi mitmel pool rõhutatud.



Sõbrad ... me olime tõesti kohal. Me olime sõitnud mustade Volgadega Krimmi. Selleks hetkel oli meil koos kõigi seiklustega odomeetril umbes 2700 km.

... järgneb
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
gazik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 13, 2004
Teateid: 1325
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: P sep 01, 2013 8:48 pm    Postita teema: Vasta viitega

Seltsimees Tihhonov palun ärge avaldage avalikus aruandes minust ainult selliseid kahemõttelisi slaide Very Happy Lustisid ju kõik. Pärast veel mõeldakse, et ma miskine selline imelik või arvatakse mind Nikulini trupi koosseisuliseks.
_________________
AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2784
Asukoht: Telliskivi, Viimsi

TeadePostitatud: P sep 01, 2013 9:23 pm    Postita teema: Vasta viitega

Millised slaidid need kahemõttelised olid? Mu meelest on need jumala tavalised meeleolupildid. Kahemõtteliseks läheb asi alles siin:


Kas jätan need kaadrid kroonikast välja?
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
gazik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 13, 2004
Teateid: 1325
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: E sep 02, 2013 8:40 am    Postita teema: Vasta viitega

Parimad komandeeringud on ikka väliskomandeeringud Very Happy
_________________
AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
Sm. Autojuht
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Dec 09, 2007
Teateid: 551
Asukoht: Rapla mk.

TeadePostitatud: K mär 19, 2014 10:33 pm    Postita teema: Vasta viitega

Sm.Teeamet avas tule Krimmi suunas , nagu pildilt näha . Järgneb..... ?
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2784
Asukoht: Telliskivi, Viimsi

TeadePostitatud: E okt 06, 2014 10:48 pm    Postita teema: Vasta viitega

Sattusin sirvima meie ammust reisikirja ja peaaegu ehmatasin kui nägin kus meie reisikiri katkes. Sõbrad, ma luban, et kirjutan selle komandeeringuaruande lõpuni. Juba pelgalt ajaloolise tõe huvides. Krimmi mälestuseks.
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
kaldi
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Dec 09, 2007
Teateid: 467
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: T okt 07, 2014 5:04 pm    Postita teema: Vasta viitega

Rõõm on lugeda asjalikku reisikirjeldust, kus midagi toimus ja midagi ka nähti. Võrdlusena on meil kõigil silme ees kommertsalustel kokku liimitud Musta mere reis, kus karsketrele musulmanidele pakutakse Vana Tallinnat meelehea saamiseks.
Tihhonov. Jätka sama asjalikult.
Volgamees Jõhvist
_________________
Kaldi 5025 328
Annan ka ehitusabi
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2784
Asukoht: Telliskivi, Viimsi

TeadePostitatud: K okt 15, 2014 11:15 pm    Postita teema: Vasta viitega

Niisiis, umbes aasta pärast viimast sissekannet tundub miskipärast vajalik seda komandeeringuaruannet jätkata. Nimelt jäi ta pooleli väga sümboolse koha peal. Me olime jõundud punkti, millest alates pole täna enam miski endine.

Täna tõenäoliselt enam ei saa iga kirju Bahama särgiga turist rippuda ahvi kombel Krimmi oblasti väravasamba küljes ja end pildistada. Sest piiritsoonis niimoodi ei käituta. Soldatid lajadavad selle eest kohe püssipäraga aanusesse. Seda enam, et tegu pole mitte lihtsalt piiritsooniga, vaid sisuliselt sõjaväeosaga. Samasse kohta, kus on tehtud viimased kaadrid koondatakse täna asjast lähemalt informeeritud seltsimeeste sõnul hoopis tankikolonne, et putja käeviipe peale hakata läbi Ukraina murdma maismaakoridori Krimmi ühendamiseks suure roodinaga. Kohalike sõnul on Krimm ära lagastatud ja tänavad on täis räuskavaid tiplu: "Крым наш!!! Крым наш!!! Крым наш!!!" Õudne.

Aga vaid veidi enam kui aasta tagasi ei viibinud me piiritsoonis, sest me ei ületanud riigipiiri. Me tuiskasime Volgadega Krimmi sisse nagu läänest tulnud suvitajatele kohane. Tõsi, ka sel ajal oli Krimm autonoomne oblast, kuid siiski Ukraina haldusterritooriumil. Kahjuks ei leidnud ma sellest pilti, kuid ka siis oli Krimmi sisenemisel oli olemas kontrollpunkt. Veidi enne nn monumentaalseid Krimmi väravaid olid ka reaalsed raudväravad ja tõkkepuud, kus seisid reas miilitsate Lada 2109-d ja hängisid mundrites mehed. Kuid läbipääs oli siiski vaba, lihtsalt hoog tuli korraks 30 peale lasta. Ilmselt teostati seal pistelist kontrolli. Täna? Ma ei tea kas turistid ja kohalikud üldse seda punkti enam ületada saavad?

Vahetult enne piiri peatusime muide veel teeäärsel kalaturul, kust oli võimalik Volgale osta ka mugavaid puumunadega istmekatteid. Sealt soetasime endale lõunasöögiks veidi suitsukala. Tore on meenutada, kuidas seal riigis turul kauplemine käis ja mida kõike müüjad pakkusid. Lisaks hirmutavale kogusele kõikvõimalikule suitsukalale ja voblale oli seal ka värsket kala. Ja mitte silku, vaid ikka tuura ja muud eksootilist värki. Isegi mingitel väikestel nn "sprottidel" olid sihukesed kihvad suus, et jube oli vaadatagi. Ei maksnud see kõik üldse palju ning mehed pakkusid täisteenust. Ütle ainult, mida soovid. Nad puhastavad ära, grillivad, hautavad, suitsutavad, tilliga, sibulaga, kastmega ... tõesti, mida iganes. Andku me neile lihtsalt tunnike aega ja tehakse selline kalahõrgutis mida me enne pole näinud. Oli põhjust uskuda, sest tundus, et nad on kalaga tegelenud kogu oma elu.



See kõik eeltoodu toimus veel nn maismaa-Ukrainas. 12 minutit hiljem tehtud fotol olemegi Krimmis.


Järgmise meeleoluka poepeatuse tegime mingis juhuslikus väikses külas. Tore koht oli. Poe ees aknalaual istusid sõbralikud joodikud, poerahvas oli ülevoolavalt külalislahke, poekülastajad käitusid meiega nagu vanade tuttavatega. Isegi koerad (mida oli palju) olid uudishimulikud ja sõbralikud. Ja milline sefiir ... Tihe, raske ja tõesti hea. Üldse mitte sama asi nagu see lääge ja kleepuv ollus nagu meil.


Mototehnikat liikus palju. Igasugu napakaid eksemplare. Mida see Uno seal nii hoolega uurib?


Noojah...


Sellegipoolest sai Gazikuonu kärrbsega kohe sõbraks ja koos nad ära läksid.


Poisile kingituseks Tallinna kilud. Joodikud aknalaual ümisesid tunnustavalt.


Sõitsime sisuliselt ühe jutiga musta mereni välja ja tegime lõunapausi alles rannikul Feodosiyas. Kena liivaranna ääres katsime endale rikkaliku laua.


Uno käis enne sööki jälle ujumas. Ta käis alati ujumas kui auto kuskil veekogu ligidal seisma jätta. Peaaegu iga kord kirus, et pagana külm oli.


Kogu reisi vältel oli nii, et kui Gazikuonu hetkeks kuss jäi, siis tavaliselt sellepärast, et mõru ilmega helisevat telefoni vaadata. Me polnud lõpuni kindlad, kas tema lapse ema üldse teadis, kui kaugele ta seekord oli läinud prügiämbrit viima. Nii ta seal jälle selgitas. Meie nautisime lihtsalt ümbrust. Unol läksid silmad niiskeks alati kui ta Kolhidat nägi. Ta olla palju sellisega sõitnud. Kaine peaga jäi tal tavaliselt sõnavarast puudu, et kirjeldada kutselise juhi elu Kolhidal.


Siit punktist alates mina enam Krimmis Volga rooli ei istunud. Sm.Mirski ja Detektor Metallov nautisid meelsasti kordamööda juhikohta Krimmi käänulistel mägiteedel, mina aga kaifisin tagaistmel vaateid ja puhkust. Täpselt nii tundus mulle Krimm kuidagi eriti ajastutruu ja ehe - musta 3102 Volga tagaistmel. Täpselt sellistele seltsimeestele see kuurort ju suuresti mõeldud oli. Mida kilomeeter edasi, seda rohkem hakkas lage maa asenduma mägisega ja paremaks läksid ka vaated


Asi läks veel paremaks siis, kui märkasime tee ääres järjekordset viinamarjaistandust ja meie rõõmuks ka veinikeldrit. Siin ei olnud midagi vaielda, suund sisse seltsimehed!


Hoopis teine asi. Reisil kohe teine minek. Ainult üks viga sai tehtud - see üks nott sai tagaistmel väga kähku otsa.


Ja miks neid koeri igal pool nii palju on???


Puhkus Krimmis oli hästi alanud.

_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Reasta teated eelmise järgi:   
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Ãœritused ja komandeeringud Ajatsoon on EET Eesti talveaeg
Mine lehele 1, 2  Järgmine
Lehekülg 1, kokku lehekülgi 2

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis
Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis
Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis
Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis
Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis

volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.


Forums ©
Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004
Kõik õigused reserveeritud