Volgaklubi kodu Forums-viewtopic-Komandeeringuaruanne Tallinn-Tartu-Pihkva-Tallinn
Kodu
Foorum
Galerii
Kontakt
Kuuluta
  


· Avalehele
· Klubi tutvustus
· Liikmete nimekiri
· Ürituste kalender
· GAZ Ajalugu
· GAZ Mudelid
· Volgad meedias
· Maailm ja mõnda
· Ümberehitused
· Tehnoabi
· Uudiste arhiiv
· Lingid
· Kasutajate nimekiri
· Foorum



Praegu on, 145 külastaja(d) ja 0 kasutaja(d) kes on praegu portaalis.

Sa oled Anonüümne kasutaja. Sa saad registreerida vabalt vajutades SIIA


Volgaklubi foorum :: Vaata teemat - Komandeeringuaruanne Tallinn-Tartu-Pihkva-Tallinn
Galerii  Laadi pilte serverisseLaadi pilte  OtsiOtsi   ProfiilProfiil   Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeidLogi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid   Logi sisseLogi sisse 

Komandeeringuaruanne Tallinn-Tartu-Pihkva-Tallinn

 
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Üritused ja komandeeringud
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Sõnum
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2686
Asukoht: Tallinn Nõmme

TeadePostitatud: N juuli 17, 2008 2:05 pm    Postita teema: Komandeeringuaruanne Tallinn-Tartu-Pihkva-Tallinn Vasta viitega

Seoses musta 1997. aasta 3102 komplekteerimise algfaasi jõudmisega tekkis reaalne vajadus mitmete varuosade järele, mida Eestist saada pole. Tuli kaaluda variante kas minna Peterburgi või Pihkvasse. Peterburg oma suurusega tundus veidi kole, et omal käel ringi vaadata. Tuli võtta Pihkva tee jalge alla.

Teoreetiliselt pole Pihkvasse sõidul midagi keerulist. Tuleb taotleda viisa, istuda autosse ja sõita kohale. Viisa taoltemine on lihtne. Näiteks GoTravel reisibüroos maksab see koos kindlustusega 770 krooni ning tehakse valmis 10 päevaga. Igati kena.

Edasi tuleb leida sõiduvahend millega sinna minna. Meie esinduse jaoks oli ainus mõeldav liiklusvahend loomulikult Volga. Reastasime oma Volgad üles ja analüüsisime olukorda. Kastiga Volgaga ei saa minna, sest pätid võivad kastist asjad ära varastada eksole. Must originaalvärviga 3102 jäi ka kõrvale. Seda peamiselt originaalvärvi põhjendusel. Jäi rida 2410-eid. Auto ei tohiks olla liiga ront ega liiga korras. Rondiga võib teele jääda ning liiga korralik tõmbab teel liiga palju tähelepanu. Otsustasime kasutada „rondima” välimusega Volgat, mis tehniliselt tunduks usaldusväärne.


Esmalt tuli ta legaliseerida, ehk panna külge õiged numbrimärgid ja viia ta tehnoülevaatuse nõuetega vastavaks. Päev otsa tööd ja Volgal oli ülevaatus. Loomulikult juhtus see kõik viimasel päeval. Veel üks oluline nüanss on see, et Volga peab olema kindlasti ühe autos viibiva kodaniku nimel. Kui tahate kasutada teisi juhte, peaks olema ka nende nimi passi märgitud, sest muidu kindlustus ei kehti. Fakt, et auto omanik ise viibib samal ajal autos pole Venemaal mingi argument.

Teel otsustasime teha pikema peatuse Tartus. Seal võõrustas meid onu Gazik. Väga rikkalik vastuvõtt. Nii palju ekskursioone Volgadele pole ammu ühes päevas jõudnud. Ühe kuuri ostis ka Gazik varuosadest tühjaks otse meie silme all. Vapustav on näha professionaalset volgakärbest töötamas. Lisaks saime rohke üledoosi sefiiritordist, mida piknikul pakuti.




Tavaliselt pole piiril erilist sõiduautode järjekorda, kuid on ka erandeid. Meie jõudsime sinna umbes kell 10 hommikul ja meie ees oli umbes 20 autot. Ja sel hetkel jäi kell seisma. Päike tuli välja, asfalt läks kuumaks, õhk ei liikunud ja üldse oli väga kole. Ca kell 11:20 sai juba auto käima panna ja edasi sõita. Korraga lubati piiritsooni umbes 10-12 autot. Nüüd ootasime jälle umbes poolteist tundi. Kui tõkkepuu tõusis, muutus olukord hüsteeriliseks. Inimesed jooksid ummisjalu autodesse, kummid vilisesid, signaalid üürgasid ja kõik panid täie rauaga - üksteisest mööda ja üle ja läbi. Saaks ainult tõkkepuu alt sisse.



Sm. Västrik kergendas samal hetkel kuusepuu taga põit, kui see kõik juhtuma hakkas. Vaeseke katkestas hetkega selle mis pooleli, rebis erutusest püksiluku lõhki, hoidis sisi käega püksivärvlist kõvasti kinni ja lidus mis kole. Kandade välkudes Volgale järele. Kontoritöötajale hirmus füüsiline koormus aga ega meil polnud aega teda järele oodada, sest muidu oleksime kohe viimaseks jäänud. No ja siis passisime jälle umbes tunni. Seekord piiritsoonis sees. Västrik sai traadiga püksid kokku tagasi tõmmata.

... järgneb
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2686
Asukoht: Tallinn Nõmme

TeadePostitatud: T aug 05, 2008 3:07 pm    Postita teema: Vasta viitega

Piiritsoonis peaks valmis olema eriti halvatujulisteks piirivalvuriteks. Sõimata saad ikka ja pole mõtet loota mingile ühiskondlikule väljakujunenud arvamusele, et oled nagu klient ... või nii. Piirivalvur on kunn ja lajatab sulle täpselt sellise sõnavaraga nagu ise heaks arvab. Pealegi olime me Volgaga ja kahtlustati, et me oleme ehitajad kes lähevad Venesse pappi teenima. Västriku traadiga parandatud püksid aitasid ilmselt selle arvamuse kujunemisele kaasa.

Migratsioonikaart tuleb ära täita ühe putka juurest teise juurde sõites (ca 15 sekundit). Saad õiendada, kui pole tehtud. Samas nad sulle pastakat ka ei anna kui sul pole jne. Siis peab ära täitma mingi deklaratsiooni. See on ainult venekeelne ja muid võimalusi pole. Kui oled välismaa turist, siis oledki hädas, sest ega keegi sind ei juhenda. Lisaks tuleb teha autole deklaratsioon, millega deklareerid auto Venemaale sisse. Selle teine koopia tuleb tagastada siis kui sama autoga välja lähed. Jube segane värk. Kui midagi küsid, saad sõimata - lollakas nagu oled või - see käib ju nii... Piirivalvurid mölisevad ainult vene keeles. Ühesõnaga jube kamp.

Saades piirialast välja, saad sõita ca 100 meetrit ja oled järgmise tõkkepuu juures. Seal ilutseb selline silt:


Valikut pole. Pead maksma putkasse vuntsiega onkli kätte 140 rubla - muidu riiki ei saa. Sest tee on ju tasuline. Tasulist teed jätkus tegelikult vaid mõni km ning miilitsaid see ei huvitanud. See oligi tehtud turistidelt raha välja nõidumiseks. Kohalikud kimasid oma null-viitega edasi-tagasi ja kedagi ei huvitanud, kuid piiritsooni minev tee oli tõkkepuudega piiratud. Ei saa sisse ega välja, kui pole pappi köhinud.

Edasi oli meie mure, et kus saaks teha kohalikku liikluskindlustust. Kindlustus peab olema, sest miilitsal on õigus muidu auto numbrimärgid ära võtta. Kui altkäemaksu ei maksa muidugi. No aga jsiis pead miilitsa käest veel kindlustuse ka ostma. Piiril aga enam ei tehta. Saime piirilt kontakti. Väike paberilipakas, mis juhatas meid Petseri magalarajooni. Kortermajade vahel jalutasid kassid, koerad, kitsed ja haned. Üks Gaz 24 oli surnud sireli alla juba aastaid tagasi. Sammal kasvas peal ja kiisu põõnas katusel. Meie otsisime õiget paraadnat. Ukse all kasvasid porgandid. Tõeline agraargeto ma ütleks. Lõpuks jõudsime korteri nr 36 ukse taha, koputasime. Uksele tuli palja ülakehaga vana, kes juhatas meid kööki. Asi oli ülikummaline ja naljakas, kuid kõik oli ametlik. Ma tegin salaja pilti ka (uued mobiiltelefonid on ikka imelised). Saime kindlustuse tehtud. Kokku 1030 rubla.


Pihkvasse jõudes võtsime lukshotelli hinnaga 950 ruba ühene tuba. Toas oli vann (ca 1,1 meetrit pikk ja seal sai ainult sees kükitada!!!), telefon, külmkapp Saratov (ilma naljata - urises mis kole öö läbi, lõpuks tõmbasin seinast välja). Volga parkisime hotelli tasulisse valvega parklasse. Valvur ei tahtnud alguses Volgale väravat lahti teha, sest seal seisid muidu ikka vähe peenemad autod. Järgmisel päeval Volgale järele minnes saime valvurilt rämedalt riielda, sest Volga tilkus õli. Vana oli sinna heeringakarbi alla pannud ja lubas miilitsa kutsuda. Säh sulle siis, et oled linna parima hotelli klient. Jätsime hullumeelse valvuri sinna halama ja sõitsime minema.


Pihkva õhtune elu oli muidu tore. Noori oli palju tänavatel ja kõik jalutasid. Lihtsalt jalutasid, õllepudelid näpus. Õlut jõid kõik - noored-vanad, poisid-tüdrukud. Muide noori tüdrukuid oli nii palju, et võttis silme eest kirjuks. Linn kihas, kuid oli rahumeelne ja sõbralik. Kõik jõid, aga keegi ei kakelnud. Mustade klaasidega ja spoileritest nõretavad null-seitsmed ja popid Samarad kimasid edasi-tagasi. Volgad olid rohkem nagu vanade peerude autod, kuid sellegipoolest rämedalt tuunitud. Tuuning näis paratmatu. Võtsime õlled ja lihtsalt vahtisime liikluspilti. Naljakas oli.

Lisame mõned meeleolufotod.




Järgmine päev oli kaubapäev. Volga varuosade poode oli väikses linnas vähemalt 4-5. Kõik pakkusid enam vähem samu kaupu, kuid hinnad olid erinevad. Üldiselt olid poed väga hästi varustatud, kuid 24 on nende jaoks ajalugu. Sellele ei olnud enam mitte midagi. Isegi 2410 oli üsna kriitiline. Ent 3102 polnud probleem. Vaid vana tüübi salongidetailid ja 12 klapiga mootori osad oli puudu. Muidu kereplekid viimse pulgani olid olemas. Samuti kõik tuled-lukud-lingid-stanged-võred-jms. Saamata jäid vaid mõned üksikud asjad.



Võtsime nõuks külastada veel uute Volgade salongi. 3102 seisis kenasti parketil ja ootas ostjat. Hinnaga 369000 rubla pakuti meile metallikvärviga, roolivõimuga, Chrysleri 2,4liitrise motoga ja konditsioneeriga autot. Nüüdseks on ta seest taas muutunud ja näeb päris kaasaegne välja.


Laadisime koorma peale ja võtsime kodutee jalge alla. Piiriületus läks veidi lihtsamalt kui tulles. Piirivalvurit ei huvitanud meie pleekinud välimusega Volga üldse ja sama vähe tundis ta huvi varuosade vastu.

Oli tore vanatehnikaüritus.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Reasta teated eelmise järgi:   
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Üritused ja komandeeringud Ajatsoon on EET Eesti talveaeg
Lehekülg 1, kokku lehekülgi 1

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis
Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis
Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis
Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis
Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis

volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.


Forums ©
Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004
Kõik õigused reserveeritud