Volgaklubi kodu Forums-viewtopic-Gaz 24 (1978), sm.Västrik
Kodu
Foorum
Galerii
Kontakt
Kuuluta
  


· Avalehele
· Klubi tutvustus
· Liikmete nimekiri
· Ürituste kalender
· GAZ Ajalugu
· GAZ Mudelid
· Volgad meedias
· Maailm ja mõnda
· Ümberehitused
· Tehnoabi
· Uudiste arhiiv
· Lingid
· Kasutajate nimekiri
· Foorum



Praegu on, 265 külastaja(d) ja 2 kasutaja(d) kes on praegu portaalis.

Sa oled Anonüümne kasutaja. Sa saad registreerida vabalt vajutades SIIA


Volgaklubi foorum :: Vaata teemat - Gaz 24 (1978), sm.Västrik
Galerii  Laadi pilte serverisseLaadi pilte  OtsiOtsi   ProfiilProfiil   Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeidLogi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid   Logi sisseLogi sisse 

Gaz 24 (1978), sm.Västrik
Mine lehele Eelmine  1, 2, 3 ... 8, 9, 10, 11  Järgmine
 
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Sõnum
Sm. Västrik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 04, 2004
Teateid: 1030
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: L jaan 12, 2013 11:48 am    Postita teema: Vasta viitega

Volga on ilmselgelt minu masinapargis auto, mis on viimastel aastatel vajanud kõige vähem minu enda tähelepanu, kuid samal ajal liikluspildis seda kõige rohkem tõmmanud.

Ettevaatust Auto möödus vahejuhtumiteta. Kusjuures esimest korda sõitsid Tartumaalt Pärnusse ja tagasi mu vanemad ning kiitsid - hea muretu auto olevat. Kordagi ei avatud päeva jooksul kapotti isegi õli kontrollimiseks ja olevat üldse rumal komme avalikus kohas mootorikatet üles tõsta. Olen selle suhtumisega nõus.

Millalgi suvel käis Vana Roheline esimest korda autoteeninduses. Ülevaatusel öeldi, et esimesed pidurivoolikud ei ole enam head ja kuna need olid mul olemas ning ise vahetada lihtsalt ei viitsinud, tegid seda seekord professionaalsemad mehaanikud. Minu kõhklused hajutati sellega, et Vene autot ei oska tänapäeva inimesed enam nagunii karta ja pealegi - ta on võrreldes kaasaegsema lääne tehnikaga nii lihtne, et mis seal üldse peljata. Noh, ma jätkuvalt arvan, et välismaa varuosad ja nende teostus ilmselt on inseneride poolt väljamõeldud tolerantsidele ja joonistele lähedasem ning seetõttu ei paku nii palju sajatustega vürtsitatud mängulusti, kuid see selleks.

2012. aasta vanatehnikahooaeg oli pisut varasematest pikem - üritused venisid septembrisse ja ühe sellise eest oli osaliselt vastutav ka EVS. Maateemuuseumi ja Lennundusmuuseumi külastus ning hiljem Põlvas Pesa hotellis kokkuvõtete tegemine oli minu ja mu pere jaoks osalejatena vaatamata kõledale ilmale meelierutav ja ütleksin isegi, et üks suve tippsündmusi. Siitkohalt ka mõned pildid, mis kaamerasse jäid.







Kusjuures, põhjustel, millest ehk siin foorumis ei ole paslik kirjutada, pakkus Maanteemuuseumi juures ebatervet huvi parklas üks täiesti juhuslik välismaine vanatehnika - halli nahksisuga W126, mis oli isegi niivõrd stiilipuhas, et masinas vedeles Motor-Klassik saksakeelne ajakiri. Omanikku ma ei tea, kuid auto oli paremas originaalkorras kui kõik teised, mida sel suvel üldse näha õnnestus ja seisukorra järgi oletaks, et tegu ei olnud igapäevasõidukiga.



Ja kuigi see vana auto seda oma seisukorra tõttu ei väärinuks, lõppes hooaeg Volga jaoks päris suurejooneliselt. Septembri lõpus toimus Tartus Motoshow ja Volga sai tasuta koos muu vanatehnikaga näitusel parkida ning jäi isegi Postimehe fotosilma ette. Oli tore kogunemine, kuid siinkirjutaja jaoks kahtlemata ka natuke piinlik, sest järgmisel korral peab keretööd palju paremini teostama ja kui vaadata mõnesid keredetaile, kus roostemullid värvi all juba taas pead tõstavad, võib aru saada, et kaugel see aeg enam olla ei saa.



Kokkuvõttes oli tore vanatehnikahooaeg, mille jooksul autodega garaa¸ihämaruses mängimist oli oluliselt vähem kui nendega sõitmist ja vahelduseks sai sellest kõigest lihtsalt rõõmu tunda.

Ilusat talve kõigile ja küllap ka sel aastal kohtume.

Sm. Västrik
_________________
Jõudu annab A-76
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2729
Asukoht: Tallinn Nõmme

TeadePostitatud: P jaan 13, 2013 1:59 am    Postita teema: Vasta viitega

Selle tumeda lääne päritolu autoga võime kevadel sõitma minna. Korralik auto ja sõidab ka hästi. Tean tema omanikku ja tema on alati käpp kui mõni õhtune vanatehnika sõiduüritus välja pakkuda.

Roheline on sul vähemalt piltidelt endiselt ilus. See auto on meie seltskonnas juba tõsine veteran. Meenutagem, et jaanuarikuus 8 aastat tagasi tegime selle autoga esimese sõidu - Kadrinast Võhmasse. Oli külm nagu Siberis ja rohelisel oli soojendusradikas lahti ühendatud. Sõitsin kolmnurgad lahti, et aknad jäälilledest puhtad püsiks. Õhtul sai veel tähistatudki...



_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm. Västrik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 04, 2004
Teateid: 1030
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: P mai 26, 2013 12:20 pm    Postita teema: Vasta viitega

Jah, olen oma Volgaga rahul ja roheline värvgi on aastate jooksul ilusaks vaadatud.

2013. aasta hooaeg algas rahulikult. 2 päeva enne "Ettevaatust, Auto!" üritust siirdusin garaa¸i, kus tolm ja õlilaigud maas, eemaldasin Volgalt katte, käivitasin silindrid ning pärast tankimist ja rehvirõhkude kontrollimist läbis masin järjekordselt tehnoülevaatuse.



Volga on viimasel ajal nagu välismaa auto. Kävitub ja sõidab eeskujulikult, käib vajadusel pesulas ja teeninduses ning eelmisel hooajal läbitud ~1200 km ei ole isegi õlitaset kriipsugi alla maksimumi vähendanud.

Eilse päeva jooksul läbis see roheline auto ligi 700 km ja saavutas mu venna meisterliku roolimise ja tema abikaasa sorava kaardilugemise tulemusel "Ettevaatust, Auto!" pingereas igati auväärse 6. koha.



Aga mis elu see oleks, kui see igavalt mööduks.

Eile õhtul Läänemaalt koju sõites sai kümmenkond kilomeetrit enne Türit taaskord selgeks, et Eestimaa looduse kõige tüütumateks elukateks pole paljukirutud sääsed, vaid hoopis rumalad metsloomad, kellele ema ei ole enne tee ületamist vasakule ja paremale vaatamist õpetanud ja kes seetõttu õnnetult liikluses hukkuvad.

Sedapuhku tuli Volgal kiirusel ~95 km h (spidomeetril 110) umbes 10 meetri kaugusel teele hüpanud kitsega jõudu katsuda. Kaotajaks jäi muidugi metsloom, kuid ka kokkupõrkes osalenud teine loom ei jäänud päriselt puutumata. Enne kitseni jõudmist ei õnnestunud vaatamata äkkpidurdusele Volga kiirust peaaegu üldse vähendada ja pauk kitsega kokkupõrkel käis nii tugev, et tundus nagu masina esiosa peaks olema täiesti sodi.

Tänapäevaautodega harjunud ebapädeva juhi paanikapidurduse tõttu libises Volga tagurpidi teepervelt alla.



Kahtlemata ehmatav, kuid efektne vaatepilt ja tänu õnnelikule juhusele olid tegelikult auto ainsad kahjustused tingitud ikkagi kokkupõrkest kitsega. Minu järel sõitnud auto juht ei jõudnud samuti reageerida ning sõitis omakorda kitsest üle. Seejärel ei olnud mõtet vaesele loomale elustavat hingamist teha.

Kõik see toimus natuke peale kell 11 öösel, seega ei sõitnud mööda just palju veoautosid, kes masina kraavist välja oleks tõmmanud. Õnneks peatus üks abivalmis kohalik mees punase Audi 80-ga ning helistas oma sõpradele, kes omakorda (mingi ime läbi arvestades laupäeva õhtut) tulid peagi täiesti moodsa Jeep tüüpi maasturiga ning pärast mõningast jändamist ja tugevate koormarihmade järel käimist, tõmbasid Volga maanteele ja ühtlasi käima, nagu poleks üldse midagi juhtunud. Tõesti hämmastavalt rahulikud, asjalikud ja abivalmid mehed olid. Minu ja mu pere siiras tänu neile.

Noh, ja siis saimegi koju sõita.

Auto tehnika toimib laitmatult, rattad ja isegi rehvid on sama sirged nagu enne, kuid tegelikult lõhkus mõtlematu loom auto ikka natuke ära ka. Täiesti muljutud on põll, numbrialuseks olev kolmnurkmoodustis on vastu esipõlle laiaks litsutud nagu hundi kiiver "Nu Pagadi" multikas pärast rongi alla jäämist ja kergelt ebahariliku kujuga on esistange keskosa. Kõik muu (sh iluvõre, tuled ja liistud) on täiesti sirge ja terve.

Kõigist minu autodest oli Volga ilmselt parim, millega selline asi sai juhtuda. Ükski mu välismaa autodest ei oleks pidurduse tõttu teelt välja jooksnud, kuid päris kindlasti poleks ükski nendest olnud pärast sellist pauku võimeline koju sõitma. Võin Volgaga rahul olla ja nüüd ongi põhjust remondi ajal ka rooste läinud kohad auto külgedel taas korda teha. See masin väärib seda rohkem kui kunagi varem.

Kokkuvõttes läks seega kõik hästi. Oli suurepärane üritus ja väga tore päev.


Parimate soovidega,

Sm. Västrik

PS! Soovin osta Gaz 24 põlle ja esistange keskosa.
_________________
Jõudu annab A-76
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Zaparov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jun 27, 2005
Teateid: 881
Asukoht: Nõo sohvoos 4 jaoskond!

TeadePostitatud: P mai 26, 2013 1:16 pm    Postita teema: Vasta viitega

Olge mureta Sm.Västrik, kui detaile vajate võtke minuga ühendust, aitäh eest võin mõne üleliigse eseme loovutada. Kui see peaks sobima teie auto külge.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2729
Asukoht: Tallinn Nõmme

TeadePostitatud: P mai 26, 2013 7:27 pm    Postita teema: Vasta viitega

Ettevaatust Autol on kitsedega varemgi kokkupuuteid olnud. Oli see nüüd aasta või kaks tagasi kui sõber Andrusele jooksis koduteel metskits Volgale külje pealt sisse. Ääretult ebaviisakas temp kahtlemata. Tulemuseks lömastatud tagauks.

Kahtlemata efektselt dramaatiline kaader, mis sobiks ka kalendrisse panna. Gaz 24 põll peaks mul ka olemas olema.
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm. Västrik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 04, 2004
Teateid: 1030
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: R apr 25, 2014 8:55 pm    Postita teema: Vasta viitega

Kui keegi kuskil ütles, et ma karbussitihendivahetusest ei räägi, siis sedapuhku kavatsen seda ikkagi teha.

Mäletatavasti lõppes eelmine peatükk hukkunud kitse ning lömmis põllega, mille järel auto kuivas garaa¸is paremaid aegu ootama jäi.

Ei tulnud kaua oodata, sest nagu lähemalseisvad seltsimehed teavad ja kaugemalseisvad ilmselt mitte, osandasin kahel märtsikuu hämaral õhtul poja abiga suure osa oma autost ning paar päeva hiljem sõitis mu Volga puksiirautol pärast 7 aastat taas pleki- ja värvitööde tegemiseks remondikoha õuele.

Plekitöödega läks väga kiiresti. Juba järgmise päeva õhtuks oli kõik vajalikud keevitused-sobitused tehtud ja masin jäi ootama maalritöid.


Üllataval kombel ei ole ka eeltööde ning värvimisega väga palju aega läinud. Seda isegi vaatamata tõigale, et korraks tuli masin uuesti plekimehe juurde sõidutada. Tegelikult on Vana Roheline tänaseks juba värvi all ning jäänud on veel vaid jooksma läinud või sisse kuivanud kohtade poleerimine.

Mis aga tegelikult iial üllatamast ei väsi ja mis mind käesolevat traktaati kirjutama ajendas, on Vene tehnika võime igasuguse nähtava põhjuseta laguneda.

Ma ei hakka siinkohal rääkima paari aasta eest monteeritud uuest bensiinipumbast, mille membraan ilmselt auto pikemate seismisperioodide tõttu mõraseks kuivas ning mille tagajärjel pump ennastunustavalt lekkima hakkas. See on normaalne, sest autod on üldiselt mõeldud sõitmiseks, mitte kuude kaupa garaa¸is seisma.

Kuid eile juhtus hoopis ootamatum lugu. Volga jäi maalritöökoja ees tühikäigul käies järsku lihtsalt seisma. Viga polnud vaja kaua otsida - aastate eest ametlikult poest hangitud täiesti uue jagaja kontaktivedru oli keskelt pooleks läinud. No eks ta oli juba oma 5000 km sõitnud ka, seega ei saa varuosatootjale küll midagi ette heita. Pealegi vedrud lähevadki tavaliselt pooleks, eksole.

Täna aga kujunes olukord pisut veelgi lustlikumaks.

Ma ei ole vahepeal päris pikalt Vene autot pidanud remontima, seega mõtlesin, et teen nagu valge inimene - lähen ostan kõik asjassepuutuvad jupid alates süütepoolist lõpetades bensiinipumbaga uued, panen auto külge ja lihtsalt naudin suve.

Kilekotitäis uusi detaile ei maksnud ülearu palju ning sisaldas mõistagi ka uut jagajat, mistõttu julgen väita, et detailide hind on arvestades nende keerukust tühine.

Käärisin käised üles ja vahetasin ära katkise jagaja, et auto jälle käima läheks. Paraku ei ole see kõik nii lihtne ja auto muidugi ei käivitunud. Mingit sädet ei tekkinud ja sama hästi oleksin võinud keelega kõrgepingejuhtmetest särtsu otsida, sest pudelitäies kaljas on ka rohkem pinget kui neist juhtmetest saada õnnestus.

Ja siis hakkaski vaikselt jälle meenuma. Olin aastatega muutunud tavaliseks lödinäpp-tarbijaõigus-eurooplaseks ja lihtsalt unustanud Venemaal valmistatud varuosadesse puutuva põhitõe:

"Enne kui mingi poest ostetud uus detail auto külge monteerida, tuleb see ära remontida."

Lihtne!

Juba 2 tundi hiljem oli uus jagaja lähedalasuva autoelektriku abiga korda tehtud, auto küljes ja masin töötas.

Kõik see kokku nõudis juba niigi pool päeva mu tööaega, seega ülejäänud detailide vahetamiseni ei jõudnudki. Pealegi - auto ju jälle käib ja seega lülitasin massi välja, lõin kapoti kinni ja sõitsin anarhistipilk silmis oma pereautol mustade käte tõttu vaid paari sõrmega rooli hoides ning turvavööd kinnitamata õli- ja bensiinilõhnalisena tööle, lubadusega jonni pärast tuleval nädalal ülejäänud uued jupid ka ära remontida ja auto külge kruvida. Vanad jätan mõistagi pagasnikusse, et "teinekord" oleks, mida tee peal kasutada.

Kui nii mõtlema hakata, siis ega see pikemale reisile minnes kahe auto peale ühe kardaani kaasa võtmine polnudki teab mis liigne ettevaatusabinõu.

Jätkub järgmisel nädalal...

Head nädalavahetust soovides,
Sm. Västrik
_________________
Jõudu annab A-76
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm. Autojuht
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Dec 09, 2007
Teateid: 502
Asukoht: Rapla mk.

TeadePostitatud: L apr 26, 2014 11:32 am    Postita teema: Vasta viitega

Väga kena kajastus asjade käigust.Tundub kohe nagu paari päevaga saab masin uueks.Tegelikult läks mulle see jagaja teema hinge.Samuti kulus mul täis pikk tööpäev neljast uuest jagajast ühe korraliku jagaja valmistamiseks.Rõhutan, et just uuest nõuka aegsest.Miks meil küll niisugune kultuur-kvaliteet ajalugu pidi olema?Nüüd öeldakse et nastalgia laks.Edu,õnne.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm. Västrik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 04, 2004
Teateid: 1030
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: P mai 04, 2014 9:29 pm    Postita teema: Vasta viitega

Eelmise nädala laupäeval said värvijal lõpuks kõik lihvimised-poleerimised tehtud ja ilusal kevadpäeval veeres garaa¸i poole võrdlemisi roheline koorem.


Kuidas jäi?

Tõsi on see, et ei tea veel. Kerge toonivahe varasema pinnakatte (kapott, katus, pagasiluuk) ja sel aastal värvitud detailide vahel on hoomatav, aga mitte liiga suur, et üldpilti rikkuda. Pealegi oli ka enne teatud detailide toon pisut erinev värvitööde paranduse tõttu, seega selles osas jään ilmselt rahule.

Täiesti kindel on aga tõsiasi, et praegune maalritöö on võrreldes 7 aastat tagasi ühest võrdlemisi õudsest garaa¸ist saaduga palju palju paremal tasemel. Kui varasemalt oli tuul värvipinnale vedanud liiva, kärbseid ja piimapakke, siis sedapuhku on vähemalt pind kaugelt vaadates sile. Ja ma tean, et Sm.Tihhonov ilmselt ei oleks oma varasemate kogemuste tõttu antud töö teostajate kvaliteedi osas nii leebe, kuid ma julgen väita, et kui Tartu tavaliste kasutatud müügiautode jaoks on sedasorti värvitöö "ka-nii-enamvähem", siis Volga kontekstis on tegemist päris hea tasemega. Osaliselt aitas sellele muidugi kaasa tööde tegeliku teostamise pikk aeg, sest nii pahtel kui krunt jõudsid rahulikult enne lõplikku lihvi kuivada ning seega loodetavasti liiga suuri krokodille sisse ei teki.

Kuid eks näis, sest tuleb tunnistada, et ma ei ole ju seda autot veel puhtana ja poleerituna (korralikult, ma mõtlen) näinud, seega ei tasu liiga vara ülearu rahul ka olla. Samas arvestades kogu tööde maksumust, on kvaliteet kindlasti vähemalt minu kui mittekriitilise kodaniku jaoks piisav.

Nüüd oleme pojaga paaril õhtul garaa¸is käinud, kuid raporteerida ei ole suurt midagi, sest ühest küljest ma ei ole kuigi agar pilditegija ning teisest küljest ei ole Vene auto koostamine kuigi rahuldustpakkuv tegevus, mistõttu ei tulegi tahtmist eriti pilte teha.

Kui paarkümmend aastat vanade Mercedeste koostamisel on lihtne - pannes mingi detaili auto külge, saad kohe selgelt aru, kas ta sai õigesti ja hästi, sest igal asjal on võrdlemisi täpsed tolerantsid, fikseerimiselemendid jms, mis Sind abistavad ning peaaegu iga detaili kokkusaamise järel valdab Sind heldimus ilusast tulemusest, siis Nõukogude insenerid on ilmselt lootnud rohkem "silm on sirkel" lähenemisele. See aga tähendab, et vahet pole, kas võtad kümneid aastaid auto küljes olnud või täiesti uue detaili ja paned tema külge teise kas juba varem tema küljes olnud või uue detaili, ei istu need üheski asendis kokku nagu valatult. Pidevalt käib mingi sobitamine ja kompromissi otsimine ja lõpuks ei teki peaaegu kunagi sellist "voh, maru ilus sai" tunnet. Seega jääb kogu koosteprotsessi tagajärjel tundide kaupa asju "kuidagi ära tehes" iseendast mulje kui tatise ninaga rumalast liinitöölisest, kes veedaks aega pigem õlleklaasi seltsis kui koostaks seda nö autotööstuse lipulaeva.

Õnneks on mul abiline kaasas, kes kurdab kui tal midagi teha ei ole, seega küll me ta varsti kokku saame ja ehk jõuab veel mõnel õhtul fotomaterjaligi tekitada.


Ja eks ta lõpuks kõrvaltvaataja jaoks enamvähem ilus ikka saab. Võibolla ongi see osa hobiautonduse võlust, et teised ju ei tea kõiki neid mitte nii hästi välja tulnud kohti, mis igavesti omaniku silma riivavad või kui must, väsitav ja närvesööv nende autode valmimine olla võis. Läigib ju küll.

Side lõpp.

Västrik
_________________
Jõudu annab A-76
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm. Västrik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 04, 2004
Teateid: 1030
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: R mai 30, 2014 11:08 am    Postita teema: Vasta viitega

Kuna mu roheline Volga on peale remonditöid juba väljas käinud, tunnen endal kohustust teema põgusaks uuendamiseks.

Kõigepealt filosofeerigem pisut, sest eks vanatehnikafoorumid suuremalt jaolt selleks ju olegi ja miskipärast olen täna sellisel lainel.

Inimesed on erinevad.
Kui siinkirjutajalegi eeskujuks saanud seltsimehed Sõbra g/k-st kirjeldavad seda, kuidas neile meeldib protsess, mis auto ehitamisega kaasas käib, siis paraku tuleb mul sedapuhku häbelikult silmad maha lüüa ja eriarvamusele jääda.

Jah, tõepoolest ka minule meeldib kõik, mis on seotud vana auto ostmise, eelmise omaniku poolt tekitatud kultuurikihi eemaldamise ja rondiromantikaga ning just selle pärast ostan endiselt nii mõnigi kord ka Gaz 24-st uuemaid autosid. Kuid kõik sedasorti tegevused, mis jäävad rondiga tutvumise ja kasutatava hobisõiduki vahele ehk selle hetkeni kui nö projektile võib tinglikult joone alla tõmmata, võiks keegi minu poolest parem ise ära teha.

Olen korduvalt ausalt tunnistanud, et minust laisemat inimest on keeruline leida ning seetõttu meeldib mulle hoopis teistsugune protsess. Mulle väga meeldib hetkeemotsiooni ajel ilusa ilmaga hommikul garaa¸ist päevaga sobituv auto võtta, sellega ringi liikuda ja ta siis õhtul jälle võibolla vaid üheks ööks, aga sõltuvalt tujudest võibolla nädalateks või järgnevateks kuudeks kuiva garaa¸i tagasi panna. Keegi teine võiks hoolitseda selle eest, et ta vahepeal pestud saab. Rehvirõhud võin ise tanklast kohvi ostmisega kombineerides korda seada.

Volga puhul on minu suurimaks mureks see, et kui miski läheb katki, ei ole teda kellegi juurde remonti viia, sest tegemist on autoga, mida mõistliku raha eest teenusena ei remondita. Paraku olen korduvalt tabanud end katkise Volga kõrval seistes mobiili otsimast, et töökotta helistada, sest mõistus tõrgub uskumast, et pean tõesti ta päris ise korda tegema. See on vist umbes sama tunne nagu võiks tekkida sügisel oja ületamiseks riietega vette ronides, sest midagi paremat ei oska välja mõelda. Üldse ei viitsiks ju.

Samas Volgat omada ning teatud hetkedel temaga liikuda on nii uskumatult ilus ja hea tunne, mis pakub emotsionaalselt sedavõrd palju, et motiveerib siiski teda aegajalt ka remontima. Tarniks keegi vaid kvaliteetseid varuosi.

Kuid siirdugem filosoofilistelt radadelt tagasi maa peale. Või pigem pool korrust maa alla, kus asub selle auto garaa¸.

Eelmine postitus lõppes sellega, et olime pojaga lõpuks endaga rahul olles autole umbes neljandal katsel esistange enamvähem sirgelt külge saanud. Muidugi me ei teadnud veel, et see tuleb korraks uuesti maha võtta, seega valdas meid ajutine võidurõõm. Järgnes uskumatult vastik töö uste sisekülgede mürasummutuse ja roostekindlamaks muutmisega. Õnneks andis Sm.Tihhonov protsessi osas nõu ning selleks tarbeks sai soetatud hulgaliselt häid materjale nii mastiksite kui pigimattide näol. Vaid kolm õhtut, kuus kindapaari ja lugematu arv vandesõnu hiljem võisime oma pojaga, kutsugem teda foorumile sobivalt Sm.Pioneeriks, nentida, et sai päris hea. Uste mürasummutuse osas olen kindel, et see ületab varasema taseme ning ka roostekaitse poolest ei jää originaalile alla.

Mäletatavasti oli eelmisel korral umbes 7 aastat tagasi mu auto komplekteerimisega väga kiire, sest pidin kihlveoga kasti õlle võitmiseks Volgaga Põltsamaalt alanud Ettevaatust Auto üritusele jõudma. Seega nüüd, pärast kõiki neid aastaid, panime uksed lõpuks ikka nii kokku nagu nad meie parimate teadmiste kohaselt tegelikult käima pidid.

Pikapeale said märkamatult külge värvimiseks eemaldatud klaasid, liistud ja tihendid ning lõpuks oli autol juba peaaegu auto kuju. Ainult tagastange jäi veel lahtiseks, sest selle nurkade küljest olid korrosiooni tõttu eraldunud mutrid. Ja kuna mul endal keevitusvõimalused puuduvad, õnnestus need lõpuks mu isa abiga uuesti oma kohale paigaldada. Nagu uste puhulgi, paranes kvaliteet ka siin, sest sedapuhku sai tagastange päriselt auto külge kinni keeratud.

Eelmisel korral oli mureks see, et kell 3 öösel enne Ettevaatust Auto toimumispäeva avastatud tõik, et parempoolse stangepoldi kinnikeeramisel läheb kroomist põrkeraua serv vastu auto keret, tähendas seda, et nimetatud polt jäigi värvi rikkumise vältimiseks vaid näpuga otsa keeratuks ja stange üks nurk oli sisuliselt auto küljes kõik need 7 aastat lahti. Nüüd oli sättimiseks aega rohkem.

Pärast seda võis auto peaaegu valminuks lugenda ning veel vaid natuke klaasiliimi, uued registreerimisnumbrid, mõned uued roostevabad poldid-mutrid roostekoledate asemele ning masin oli ülevaatuseks valmis. Kontroll läks jälle kuidagi kahtlaselt lihtsalt. Heitgaasid olid normis, pidurid samuti. Pidurituled remontisin ära koha peal. Ainus tegelik mure oli see, et vasak tagapidur kippus stendi andmetel peale jääma.

Aga no sellest piduri pealejäämisevärgist sain ma ise ka mõni tänav peale ülevaatust aru, kui auto tagaosa foori all paksu suitsupilve mattus ja mu abikaasa tanklasse tulekustutit ostma jooksis. Õnneks viimast tegelikult siiski tarvis ei läinud.


Peaaegu valgetes riietes kõnniteel teostatud piduriremont toimis kahtlemata laitmatult, nagu ka Bio Est, mis hiljem hämmastaval kombel riietelt massiivsed plekid eemaldas. Volgaomanikul juba igav ei hakka.

Järgmisel hommikul viisin masina pessu ja edasine oli vaid vormistamise küsimus.

Autole järgi minnes õnnestus lähemalt vaadata foorumist tuttava seltsimehe Doownek'i Volgat, mis pargib pesulaga samal õuel. Kahtlemata põnev projekt, kuid kuna oli juba kiire, ei saanud peagi saabuma pidanud sm Gazikut ootama jääda. Pealegi sittus jutuajamise käigus mingi lind mulle lagipähe (milline tõenäosus!), seega tuli paratamatult koju du¨i alla minna. Õhtul viisin auto oma isale, kes ilma suurema imestuseta veel vaid väga lühikese aja eest poest ostetud täiesti uuele karburaatorile vahepeal küljest kukkunud jupid monteeris ning järgmisel päeval edukalt Ettevaatust Auto-l osales.

Seega on Volga värskenduskuur olnud peamiselt ladus ja igav projekt, kuid ajalookroonikate jaoks tasus see siiski talletada. Peaksin auto veel mõistagi ka poleerimisse viima, aga ma tean, et keegi ei viitsi seda väga teha ja siis jääks ta päevadeks kuskile välja oma järge ootama. Eks tuleb ilmade pealt vaadata.

Ja lõpetuseks, mis eestlane ma oleks kui jätaks mainimata kulude poole?

Nagu vanatehnikaprojektide puhul sageli kipub olema, saan ka mina võtta asja kokku nii, et kõige keerulisem kogu protsessi juures on selle summa teenimine, mis pleki- ja värvitöö eest välja käia tuleb. Iseenesest ei olnud kogu üritus väga kallis ja koos varuosade ning muude tarvikutega kulus sellekevadiste hoogtööde peale kokku pisut üle 1 300 euro, millest umbes pool tuli tasuda värvimise ning veel neljandik plekitööde eest. 7 aasta peale jagades ei ole seda ülearu palju ja on suur tõenäosus, et kui ma ise midagi ära ei riku, kestab tulemus jälle järgmised 7 aastat. See on hea, sest varasemalt olin autode "ülekäimisvajaduse" osas arvestanud umbes 5-aastase tsükliga.

Kokkuvõttes tegi eelmisel aastal teele jooksnud kits vist autole isegi pigem teene, sest ilma temata oleksin ilmselt veel ühe aasta kohati roostemulliliste ustega masinaga ringi liikunud, mis ei oleks üldse ilus ja Volga suhtes aus olnud. Nüüd sai igati parem.

Alltoodud Ettevaatust Auto 2014 pildid on leitud teiste seltsimeeste galeriidest. Ehk lubate kasutada.


Nädalavahetusel toimunud Ettevaatust Auto ajal sõidutas Vana Roheline vahejuhtumiteta mu isa, ema ja peret ning seega viibisin ise mõnevõrra vaiksemas keskkonnas. Küllastumust Volgast ei jõudnud tekkida.

Seega jääb üle vaid küsimus, millal on põhjust jälle Volgaga sõita?

Parimate soovidega,
Sm. Västrik
Tartu Rajoon
_________________
Jõudu annab A-76
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm Mirski
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 06, 2004
Teateid: 1124
Asukoht: Tallinn, Nõmme

TeadePostitatud: R mai 30, 2014 12:10 pm    Postita teema: Vasta viitega

Sm. Västrik kirjutas:
Pealegi sittus jutuajamise käigus mingi lind mulle lagipähe (milline tõenäosus!)


Võimalk, et see oli pääsuke nagu me üritusel välja selgitasime.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge MSN Messenger
Sm. Västrik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 04, 2004
Teateid: 1030
Asukoht: Tartu

TeadePostitatud: E sep 15, 2014 10:21 pm    Postita teema: Vasta viitega

Põhjuseid vanatehnikaga sõita võib suve jooksul olla kümneid, aga kui Sul on valida, kas kasutada selleks Volgat või välismaa autot, ei kipu peaaegu kunagi tekkima masohhistlikku soovi ennast Vene auto rooli sundida.

Kahtlemata tingib sellist käitumist laiskus, sest sõbrad pealinnast ei pea paljuks aegajalt isegi raskeveokitega väljasõite teha. Siiski tundub üha enam, et Volgaga sõitmiseks peab haruldaselt motiveeriv üritus olema.

Noh, sel suvel selliseid peale "Ettevaatust Auto"-t jälle ette ei tulnud.

Aga selleks, et Volga ei jääks vaid kiiruga peaaegu valmis tehtud projektiks ning saaks minu jaoks tunnetuslikult vaheetapina jälle ka päriselt valmis, otsustasin töödele punkti panna poleerimisega.

Olles targutanud tuttavate teenusepakkujatega, selgus, et asi on väga lihtne. Mõistliku raha eest teenusena seda autot poleerida keegi ei viitsi, aga kui mõnisada eurot välja köhida, tehakse ära.

Tundub tõesti mugav, kuid rikkaliku kogemustepagasiga vanatehnikahuvilisena, kes on elus juba 1,5 autot varasemalt poleerinud, leidsin, et pole mingit põhjust teenust kasutada, sest võin selle töö vabalt ka ise ära teha.

Nädalavahetusel olid Haapsalu Nostalgiapäevad ja kuigi Sm.Tihhonov oli välja käinud ahvatleva mõtte seda vanatehnikahooaja lõppakordina külastada, tegin laupäeva hommikul südame kõvaks ja otsustasin ürituseks planeeritud puhkepäeva omast arust maru efektiivselt kasutada hoopis Volga poleerimiseks. Mõtlesin, et kui palju hullem see ikka olla saab kui mingi vana autoga Tartust Haapsallu ja tagasi sõita.

Oli ikka hullem. Ütleme nii, et kui sm.Tihhonov eile (pühapäeva) pärastlõunal multimeediasõnumi vahendusel teada andis, et ta Haapsalust tühjade kätega ei naasnud ja mina alles ikka veel Volgat poleerisin, ma lihtsalt ei jaksanud vaimselt ega füüsiliselt seltsimehele eduka komandeeringu puhul õnne soovida.

Ja kui olin pühapäeva õhtul poleerimise lõpetanud, veel maru kiirelt kogu auto vahatanud ning detailide servad suuremalt jaolt poleerimispasta- ja vahajääkidest ära puhastada suutnud, hakkas nädalavahetus juba ametlikult lõpusirgele jõudma.

Selle kahepäevase maratonürituse tulemus oli nagu ikka - amatöörlik, sest liivapaberit ma ei kasutanud ja seega on nii aastate eest sügavale värvi sisse kuivanud kärbeste jalad kui lihvimisjälgede kraatrid ja kanjonid seal endiselt alles. Teisest küljest sai ta tänu kriimude, mati hägu ning värvijatest jäänud poleerimisviirude kadumisele parem kui kunagi varem ja päris kindlasti on Volga värvipind tänasel päeval minu omanikuks olemise "ajastu" parimas vormis. Enda jaoks ilus ikka.

Ja Hämarduvas sügisõhtus kodu poole sõites oli kõik taas nii nagu peab. Volga käis kuidagi paranormaalselt vaikselt ja hästi, spidomeetriploki rohekas valgus kumas lummavalt nagu alati ja üle värskelt poleeritud kasteniiske kapotijoone päikese viimaseid kiiri, sügisnukrust ning asfaldilt peegelduvat esituledekuma vaadates lunastas saadud emotsioon kõik varasemad mustad ja vaevalised remonditunnid.


Lõpuks garaa¸is autole katet paigaldades tundsin, et Volga on jälle ilus ja hea.

Kevadeni, seltsimehed.
_________________
Jõudu annab A-76
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2729
Asukoht: Tallinn Nõmme

TeadePostitatud: T sep 16, 2014 11:25 pm    Postita teema: Vasta viitega

Ilus postitus, kuid kahjuks üsna vähemotiveeriv. Oleks võinud rahulikult esialgse plaani järgi toimetada. Oleks reedel olnud vähem segadust ja vähem pettunud inimesi. Laupäeval oleks saanud palju nalja ja tantsu ümber uue patsiendi ja pühapäeval oleks sa võinud minu käest laenatud poleerimismasinaga oma Volga paari tunniga üle joosta. Aga töö tegi ju ahvist inimese.

Vaatamata kriitikale Volga sõiduomaduste aadressil, näis mulle, et rasketehnika paelus natuke sindki. Peale paari pitsi olid juba valmis tunnistama, et ta sõidab peaaegu sama hästi kui Gaz 24. Järgmine kord võtame Zili stange peal ja juba oledki Sa C-kati kursustel kirjas Wink



PS: otsin kaaslast, kellega Ziliga restorani sõita.
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
MTJ juhataja
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Aug 07, 2007
Teateid: 442
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: K sep 17, 2014 8:14 am    Postita teema: Vasta viitega

[quotePS: otsin kaaslast, kellega Ziliga restorani sõita.[/quote]
Mina võin tulla. MTJ soetas oma esimese Volga raha eest, mille sain ZIL-130 müügist. Üks pika kabiiniga GAZ-52 ootab oma järge kas siis doonorina või metallihunti saatmist.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm. Autojuht
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Dec 09, 2007
Teateid: 502
Asukoht: Rapla mk.

TeadePostitatud: K sep 17, 2014 9:30 am    Postita teema: Vasta viitega

Ai-ai , ka niisuguseid kaaslasi meie hulgas.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Marko 01ZEI
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Feb 11, 2010
Teateid: 224
Asukoht: Rae vald, Harjumaa

TeadePostitatud: K sep 17, 2014 8:19 pm    Postita teema: Vasta viitega

Jah Seltsimemehed. Poisid jäävad ikka poisteks ,aga mänguasjad lähvad suuremaks. Loodame ,et mitte kallimaks.
Mind ennast päästab ka c-kati puudumine. Very Happy
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Reasta teated eelmise järgi:   
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod Ajatsoon on EET Eesti talveaeg
Mine lehele Eelmine  1, 2, 3 ... 8, 9, 10, 11  Järgmine
Lehekülg 9, kokku lehekülgi 11

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis
Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis
Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis
Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis
Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis

volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.


Forums ©
Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004
Kõik õigused reserveeritud