Esimene GAZ 22

[MTJ juhataja]

[Dr. Watson]

Tegelikult käib meil ehitus pidevalt ning sisutihedalt. Kõik on asjakohane, kuna tööobjekt asub n.ö. töölaual:)
Et seda projekti ehitada, tuleb kõik vormid ise valmistada...


Mis te arvate, mis detail nende kahe metallplaadi abil valmib?

[Dr. Watson]

Ja siin on vastus - tagastange madaldatud n.ö. kihva kumer pealispind - tänapäeval on kõik madaldatud detailid ju moes:)

[Dr. Watson]

Värvist puhtaks pritsitud kere!
Nüüd on pisiasju näha! Uste ümbruse tekstiiliga kaetud kummitihendi plekist välja stantsitud hoidenagad olid u. 1/3 osas varasemalt ära murdunud... Kuna auto kere on II s. üleminek n.ö. III seeriale, siis tihendeid alates 1961 aasta mingist kuupäevast (nii ütleb 1962 a. käsiraamat) enam papinaelte ja papi abil kere külge ei kinnitatud. Seega taastati kõik ära murdunud plekknagad, lisaks eemaldati ka tagaratta koopa mitteoriginaalsed topeltplekid, mille all rooste oli pesa teinud...



Muus osas otseselt kohutavaid roosteauke ei paistnud nagu varemgi mainitud...
Aga silma hakkavad eelmiste põlvkondade meistrimeeste kätetööd eriti gaasikeevitusega. Nt. tagumise istme all oleva ristitala juures. Miks seda rapitud on, ei saa aru - lappe peale pandud ei ole... Aga gaasikeevitusest või tont-teab mille tõttu on ristitalal (mitte rooste-) augud sees.
Universaalil aga tagaistet kauba vedamise asendisse tõstes jääb kole ristitala avalikult näha...
Sedaanil ulatub istme eesserv peaaegu põrandani ja ristitala pole näha.
Seepärast sai raske otsus vastu võetud... Ristitala tuleb osaliselt asendada.
Vasakul pool on ta ju ilus... Paremal aga kole, kui kole...

[Dr. Watson]

Lisaks oli keevitusega varasemalt lapitud tagumise ristitala aluseid lehtvedrude kinnituste tugevduse topeltplekke, ka need olid koledad...
Seetõttu tuli uus ristitala kuskilt leida.
Paraku seda poelettidel ei müüda ... veel:)
Tuli leida doonor, kus see veel kõikse kehvemas seisus polnud, ehkki doonoril oli see kuidagi veidi propelleris (kuidas, ei mõista).
Kuna ketaslõikuriga lõikamine on aeganõudev vaev, aitas ristitala vabastada ehtne vene kirves. Talle sekundeerisid muidugi põrandas olnud roosteaugud.
Ristitala eemaldus tõstuki abil koos tagasillaga.

[Dr. Watson]

Lõpuks tundus, et ristitala on ikkagi mõistlik ühes tükis eemaldada ja korrastada ka lehtvedrude kandurite topelt tugevdusplekid



Ja lõpuks siis korrastatuna asetsda n. ö. uus ristitala koos õigete kronsteinidega istmepadja kinnitamiseks ja toetamiseks

[Dr. Watson]

Kui mõni postitus tagasi oli juttu tagastangest, siis asume nüüd ühe vast eriti põneva teema juurde - II seeria G22 tagaosa üldine välisilme ja tehnilised lahendused.
Otsides internetiavarustes ja saades sõpradelt ka vihjeid, siis uurimistöö tulemusena on selge, et II seeria universaalvolgasid ehitati päris palju ja erinevates versioonides.
On kirjandusartikkel, mis ütleb, et II seeriat tehti universaalina vaid 5 eksemplari ja madaldatud tagastange kihvasid tagavaraks veel 5 autole...
Seda artiklit ei saa aga tõeseks pidada, sest olen näinud väga paljude erinevate lahendustega fotosid, mille alusel olen kokku lugenud üle 15 erineva masina ja tehnilise lahenduse.
1959-1960 tehti esimene n. ö. kaubiku versioon taga suletud küljeakendega ja väidetavalt ainueksemplarina ning üldsegi mitte GAZi tehases vaid bussitehases.





Nii reisijateveo kui ka kiirabi universaale hakati jõudsalt valmistama 1961-st aastast. Algselt puhta II seeria baasil, kus tagumiste küljeuste lukuvastused olid n. ö. C- piilarisse uputatud omaette “pessa” (ühes videos must auto), ilmselt olid kasutusel veel tagasillal hoobamordid (järgneval fotol valge kiirabi, millel polnud viimast n.ö. 3. rea tagaistet koos selle juurde kuuluva põrandasse tehtud lisa plekkkastiga jalgade mahutamiseks. Sile põrand tagasilla piirkonnas võimaldas jätta ruumi hoobamortidele. Järgneval fotol oleval kiirabil 3. istmerida ei ole (nn. sanitari koht) - seega võisid olla kasutuses veel hoobamordid. Millalgi 1961 a.-st tulid kasutusele teleskoopamordid.
Ühes tutvustavas videos nähtud mustal ja valgel universaalil (neist panen ka fotod üles) on tagumise ülaluugi hinged salongis, meenutades kapoti liigendhinge, mis ka luugi lahti hoiab ilmselt vedrusüsteemi abil tõstes avatud luugi katuse kohale. See oli hea lahendus, sest vihma korral vesi valgus luugilt katusele ja sealt katuse veerenni, mitte luugilt otse salongi nagu III seeria masinatel...




Ka tagastangede kihvade osas oli erinevaid lahendusi. Algselt ilmselt tagastange ühenduskoha varjamiseks kasutati stange kontuuri jälgivat katteplekki (fotol must auto), ja peatselt juba madaldatud puhvreid, et tagaluugi alumine pool mahuks avanema (fotol valge kiirabi).



Paraku juba II seeria universaalide ülemise tagaluugi hinged viidi peatselt väljapoole nagu III seerial ja kasutati lisafiksaatorit luugi lahtihoidmiseks paremal pool nagu III seerial.
Niisamuti leiab internetist ühe valge kiirabi, millel on madaldatud puhvrid, III seeriale iseloomulikud tagaluugi ülemise osa hinged ning kolmas istmerida, mis nõuab põrandas lisa plekkkasti jalgadele. Viimane aga vihjab, et tagasillal hoobamorte enam kasutada ei saanud, sest need lihtsalt ei mahu plekkkasti ja poolraami vahele.



1962 a. käsiraamatu sõnul tuli kasutusele millalgi 1961-l aastal täisulatuses stantsitud kere küljepaneelid, kus B-piilar on 3. seeriaga sarnane, tagauste lukuvastused C-piilaris ei olnud enam n.ö. uputatud, samuti tulid kasutusele teleskoopamordid ning tuttav III seeria esiiste. Samuti lõpetati ära papinaeltega uste sisemiste kummitihendite paigaldus. Seega II seerial oli lühikese 1958/59 - 1962 aprill tootmise ajal väga palju uuendusi ja n.ö. klassikalist II seeriat polegi nii lihtne määratleda...
II seeria universaalil olen tähele pannud aga, et kõigil neil on tagastange külgmised horisontaalsed n.ö põlled kere külge kinnitatud poltidega, sest kere ja põlle vahel on kummitihend, kõikidel III seeria masinatel on need põlled aga kere külge keevitatud, sest pole tihendit ja isiklik teave. Ka pole tagaosal kereplekkidel ühendusviike erinevalt III seeriast.
Kahjuks pole tagaosa II seeria masinast just eriti palju fotosid või videosid, kuid need vähesed, mis leida õnnestus, näitavad, et tagaluugi alumine pool on totaalselt erinev III seeria omast. Nimelt numbrialus on märgatavalt süvistatud (nagu Ikarus bussil kaldpinnal) ning numbrivalgusti on väike ja alati kerevärvi (plekist) “sirmi” taga peidus. Seega pole neil ka III seeriale omast suurt ja uhket nelja funktsiooniga käepide-ornament-lukk-numbrivalgustit.
Käepide on ilmselt pobeda/Zimi oma koos sisseehitatud lukuga.

[Dr. Watson]

Nüüdseks võib õhinaga öelda, et sain ise viimase tehasekrundi auto katuse pealt liivapaberiga käsitsi maha lihvitud, et mitte plekki kahjustada aparaatidega!
Üks etapp on seega läbi saamas.

[Beriozka]

[Dr. Watson]

Suur tänu soovituse eest! Paraku pakuti viimasel hetkel üle...
Seega ootan heameelega veelgi teavet 1962 a. kirjanduse kohta Volgadest...