Volgaklubi kodu
Kodu
Foorum
Galerii
Kontakt
Kuuluta
  


· Avalehele
· Klubi tutvustus
· Liikmete nimekiri
· Ürituste kalender
· GAZ Ajalugu
· GAZ Mudelid
· Volgad meedias
· Maailm ja mõnda
· Ümberehitused
· Tehnoabi
· Uudiste arhiiv
· Lingid
· Kasutajate nimekiri
· Foorum



Praegu on, 134 külastaja(d) ja 0 kasutaja(d) kes on praegu portaalis.

Sa oled Anonüümne kasutaja. Sa saad registreerida vabalt vajutades SIIA


Volgaklubi foorum :: Vaata teemat - GAZ 24, must (1971) kod. Medvedjev
Galerii  Laadi pilte serverisseLaadi pilte  OtsiOtsi   ProfiilProfiil   Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeidLogi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid   Logi sisseLogi sisse 

GAZ 24, must (1971) kod. Medvedjev
Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5
 
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Sõnum
kod. Medvedjev
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Feb 20, 2011
Teateid: 137
Asukoht: Pärnu

TeadePostitatud: P nov 19, 2017 7:27 pm    Postita teema: Vasta viitega

Natuke töödest ja tegemistest.

Poroloon- võta või jäta!
Kui GAZ 24 loodi oli poroloon alles uudne polsterdusmaterjal. Ilmselt ei oskanud keegi ette näha, kui püsiv see materjal on ja mis tast aastate pärast saab. Porolooni puhul saab sama paralleeli tõmmata varajaste plastdetailidega, mis haigestuvad "vähktõppe" ja seejärel ajapikku iseenesest hävinevad. Algselt on poroloon poorne valge või kollane pehme vetruv materjal. Porolooni "vähi" puhul raskemas staadiumis muutub materjal justkui niiskeks kleepuvaks punakas-pruunikaks massiks, kaob elastsus. Peale deformatsiooni enam kuju ei taastu vaid jääbki deformatsiooni jälg sellesse tatistunud ainesse. Võib vabalt võtta sellesse kasvõi surimaski. Porolooni vähi lõppfaasis kleepjas tatistunud aines siiski lõpuks kuivab ja näeb välja nagu tardunud polüuretaanvaht, mis puudutamisel laguneb tolmuks.
Volgal on porolooni kasutatud päris ohtralt: tulemüüri papi tagune polsterdus, käigukasti tunneli alune polsterdus, õhemat porolooni on kasutatud tagaaknalaua papi polsterduseks ja laepolstri pikenduste all tagumiste aknapostide siseküljel. Ka ukse aknalaudadel, mis varajastel 24-l on plekist, ka neile on peale liimitud õhuke poroloon ja pealtpoolt omakorda kaetud musta kunstnahaga. Samuti on kasutatud õhukest porolooni istmete pealiskatete juures, õmmelduna kangaosadel pealiskanga ja aluskanga vahele.

Tulemüüri papid

Esimesel pildil on kod. Medvedjev oma karukäpa jäljed jäädvustanud ajalukku nii esi- kui tagajäsemega Very Happy . Käpajälgede vahel võib kohata pinnapeal iseloomuliku mummulisust. See muster on jäädvustunud 45+ aastaga kokkupuutel viltpapiga, mis ongi sellise pinnastruktuuriga. Viltpapp on eelnevalt pigiga kleebitud oma kohale tulemüürile, selle peal on omakorda polstripapid, millele poroloon taha kleebitud.
Piisab vaid vaiksest köhatusest salongism kui juba haigelt poroloonilt tükke pudeneb.
Juurdlesin pikalt, mida püsivamat panna sellele asenduseks, kuid lõpuks jäin ikka originaalmaterjali juurde. Teisel pildil on uuest värskest valgast materjalist asendustükk välja lõigatud.. Ehk on kaasaaegne materjal ajale vastupidavam.

Viltpapp

Siin on näha gaasihoovast vasemal varajastele Volgadele iseloomulikku ovaalset ava keres, kust tuleb läbi ühes tükis olev jäik roolisammas. Passiivse ohutuselemendina hilisemalt see seadeldis poolitati ja ühendati omavahel mootoriruumis kummist "kardaaniristiga". Neil on keres kandiline ava. Ka ava katvad plekid-tihendid on teised.

Käigukasti tunnel


Ülemistel piltidel on tunnel veel kaetud vana porolooni jäänustega. Eemaldada seda ollust on paras jama, suurem osa tuli maha hõõrudes, tekkitades ollusest rulle. Alumisel pildil on külgedele neerukujulised tükid juba kleebitud, pealmine osa veel katmata. Paigas on ka tulemüüri papid koos uue polsterdusega. Käsil armatuurlaua koostamine.

Akna eemaldamine ja "üllatused".

Tagaakna eemalduse tingis eelkõige ülevalt paremalt ca 15 cm pikkune laepolstri tihendi alt väljapääsemine ja "irvitamine". Selle pidi tagasi saama. Et tehases on aken võrdlemisi hoolikalt tihendatud, näitab seda teisel pildil kogum nätsu taolist mastiksit.


Aknaava alumine serv oli täitsa roostes. Eks üks põhjusi võis olla ka värvipüstoli suunast aknarenni suhtes juba tehases. Rennist kumas vaid helehalli kruntvärvi, mustast kattevärvist vaid udupiisad. Rennirooste eemaldasin minifreesi abil, natukese suuremaga kui hambaarstidel. Peale puhastust tekkis raami ka paar roostest puretud läbivat auku. Pärast kruntimist sai need klaaskiud pahtliga täidetud, silutud krunditud ja lõpuks värvitud. Aknatihendi pilt on illustreerimaks "nätsu" kasutamist juba tehases.

Laepolstri varjust aga avanes selline vaade:

See jama sai ka eemaldatud ja uus õhuke poroloon asemele kleebitud.

Siin on laepolster venitatud paika ja servad liimitud

Et laematerjal saaks venida, selleks sai salongi kütma panna suure kuumaõhu puhuri. Fikseeritud on kontoritarvete poest saadavate "näpitsatega".

Akna paigaldus

Ma ei salli kui vihmavesi saju korral hakkab kusagilt akna nurgast salongi tungima ja varvastele tilkuma. Seepärast olen alati kasutanud tihendusmastiksit. Käesoleval ajal on parim tuubiga müüdav Dinitroli toode numbriga 460 ja ka Würthi sarnane toode, mida müüakse rullis ja on mõeldud vuukide täitmiseks ehituses. Selle analoog oli ka juba vene ajal olemas, sai kutsutud "vorstiks", kuna oli võrdlemisi jämedalt kiletorusse pakitud. Kõigil on neil üks ühine omadus. Nad ei kuiva aja jooksul ja jäävadki "natsuks". Nii ka siin eelnevalt roostejääkidest puhastatud ja pärast hoolikat tihendisoonte pesemist sai klaasisoon silikonipüstoli abil põhjast täidetud 460-ga. Klaas sisse aetud ja liistud paigaldatud. Välimisele servale mäkerdasin Würthi "vorsti". See on tsipa konsistentsem, kui 460. Selleks tõmbasin "vorstist" jupikesed ja mudisin neist peenikesed "vihmaussid" ja ladusin järjestiku tihendile. Esiklaasi paigalduse esimene katse läks luhta- olin liialdanud mastiksiga. Teine katse õnnestus, kasutades libestina Würthi kummitoodete vaseliini. No punnitamist ikka oli aga see tasub vaeva ära.


Liigne mastiks hakkab peale paigaldust piki tihendiperimeetrit välja punnitama. Üleliigse saab edukalt eemaldada kasutades nüri nuga või hambatikku. Niisutada veega üleliigselt vohavat mastiksit ja kastes aeg-ajalt ka nuga või tikku vette, lihtsalt lõigata pikki tihendit lahti ja lahtilõigatu rullida palliks. Vahepeal saab palli "puhkama" panna klaasile, et järgmist juppi lahti lõigata. Eks aja jooksul imbub mastiksit veel välja, kuid tema värvus "rahunenult" tõmbub mustjaspruuniks ega ole oma tooni tõttu üldsegi visuaalselt häiriv tihendi kõrval. Venitades läheb heledaks beežiks, mõne aja pärast on juba tume.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Dr. Watson
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jan 10, 2006
Teateid: 432
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: E nov 20, 2017 10:33 pm    Postita teema: Vasta viitega

Küll on põnev lugemine kõigi peensustega! Karupapal tuleb see eriti hästi välja!
Porolooni osas julgen väita, et tulemüüril kasutati papi all seda juba ka 3. seeria 21-l, mis pudiseb samuti koledasti... Kas ka 1. või 2. seerial kasutati, ei tea...
Küsiks, et mis (silikoonieemaldi?) ainet kasutad klaaside puhastamiseks sellest mastiksist?
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
kod. Medvedjev
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Feb 20, 2011
Teateid: 137
Asukoht: Pärnu

TeadePostitatud: T nov 21, 2017 10:52 pm    Postita teema: Vasta viitega

Kui klaasi pinnal on mastiksi jääke, siis sealt on neid suhteliselt kerge eemaldada. Nokkida esmalt paksemad tükid lahti, siis näppudega mudida pallike. Natuke niisutada klaasi pinda, siis veeretada pall klaasile kinnitunud jääkidele. Ta nakkub ise jääkidega, samas pallike ise märjale pinnale ei naksa. Vahel ühe korraga kõike kaasa ei haara, siis veeretada palli mitmeid kordi üle jääkide või tupsutada palliga neid kohti korduvalt. Lõplikult pesta silikoni pesuga ja ongi puhas.
Tugevanini on mastiks alati nakkunud kummitihendi pinnale. Seal saab puhastamisel rohkem vaeva näha. Puht mehaaniliselt tuleb kraapima ja nokkima hakata, kasutades selleks nürimat nuga või muud taolist abivahendit aga puhtaks saab.
Eks iga üks läheneb asjadele omamoodi loomiguliselt. Näiteks mul on igasuguste peenpuhastamiste juures peale puhastusvedelike sageli kasutuses eelpool mainitud "taolised abivahendid", mille hulka tihti peale kuuluvad ebatraditsioonilistest asjadest vana hambahari, hambaorgid, vatiga kõrvatikud, papist kohvitopsid, puidust jäätise pulgad, alumiiniumist teelusikas, relvapuhastuse traatharjakesed, riisi söömise pulgad jne. jne.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
kod. Medvedjev
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Feb 20, 2011
Teateid: 137
Asukoht: Pärnu

TeadePostitatud: T nov 28, 2017 10:48 pm    Postita teema: Vasta viitega

Hiljuti jutustasin porolooni vähktõvest. Seekord tulevad vaatluse alla vähki haigestunud plastdetailid. Seltsimehed, kes omavad vana Volgat ehk Gaz 21-e, on selle tõvega vast kõik kursis. Uue volga ehk 24 omanikele on see teema üldiselt võõras.

Mis siis selle plastiga toimub, kuidas ta haigestub?
Plastmassi nimetus, millest on Volgade kollased detaild valatud, on mulle teadmata. Läbi aegade on neid plastdetaile nõukogude autode jaoks valmistanud tehas "Karbolit"(vanim tegutsev ettevõte Venemaal, asut. 1916), mille logoks on ringi (!) sees asetsev K täht. Mitte segi ajada logoga, millel ovaali sees K täht- see logo kuulub tulede valmistajatehasele "Krasnõij Oktjabr". Samas aga "Krasnõij Oktjabr" kasutas allhanke korras ka "Karboliti" teenuseid, kus valmistati tulede tarvis plastikklaase. Tihtipeale on "Karboliti" logo ja neljakohalise numbriga tootekood imepisikese kirjana tuleklaasi siseserval mis läheb vastu klaasi tihendit.
Minu arusaama järgi on see plast orgaaniline, mille valmistamiseks kuulduste järgi kasutati kohupiima, ka on kõlakates pakutud suhkrut ( http://forum.automoto.ee/printthread.php?tid=5131 ). Sellest valmistatud detaile on pea igas vanemas nõukogude autos -ZIM, Pobeda, Tšaika, Moskvits 402/407/403, vanemad 408/412, ZAZ 965/966/968, samuti GAZ 21 ja ka 24 oma algusaastail. See on siis selline õrn plast, mis "emakese looduse" soodsatel ja ebasoodsatel tingimustel lõpuks iseenesest hävineb ja lõpuks ei jää tolmu ka järgi. Vastupidiselt tänapäeva lihtsale plastist joogipudelile, mis ka 100 aastaga lagunemise märke ei ilmuta. Vanal volgal oleme harjunud kohtama elevandiluuvärvi plasti aga teda võib olla ka halli (Pobeda) või tumepruuni (samuti Pobeda, ka Moskvits 402/407/403) või musta värvusega (M408/412, Gaz 24).

Kõigepealt üks "elus" näide vanema põlvkonna Moskvitsilt 408/412, mille plekist armatuurlaual kasutati sellest plastist valmistatud liiste. Pildil on üks korralik haigestumata ja fragment vähisurma surnud liistu maisest jäänusest. Ja-jah, eksole, paneb imestama, aga selle kunstiteose on voolinud just emake loodus, mitte inimkäsi.

Tagaküljel on näha "Karbolit" tehase neljakohalist tootekoodi, ka sama koodi on aimata surnud jäänusel.

Nüüd aga Volga jupid

Roolid

Autol oli küljes siis see pealpool asetsev rool, mille kodaratel on sellised praod, kust pildistamise hetkel isegi fooniks oleva lauaplaadi taust läbi helendub.

Ukseligi alused ja soojaseadme/kojamehe nupud

Ukseligi alused pildil: ülemised "surnud", keskmised juba kergelt kaardu tõmmanud, ühesõnaga - minekupeal. Alumiste kuju õige ja säilunud.
Autol olnud "vähis" soojenduse nupp on nii tillukeseks kahanenud justkui lapsuke täiskasvanu kõrval. Ei oska arvata, mis masinale need sümboolikata korralikud nupud kuuluvad. Võib olla paigaldati neid Koeru autodele. Samasuguse kujuga kuid sisse valatud ja punaseks/valgeks värvitud sümbolitega nuppudega olid ikkagi tehase autod varustatud.

Esiistmete kelkude hoova nupud ja tulede pealüliti nupud

Võrdlusel jällegi haigusest kängunud ja veel eluterved.

Käepideme alused

Kui esimesel pildil olevate vahelt mõtteline joon tõmmata, siis vasakpoolsed on "haiged", parempoolsed terved. "Haiged" on uuena väga läikiva pinnaga ja kergelt haigestunuid on väga kerge poleerimise teel värskendada. Tervete seas on juba sellised isendid, mille plasti pind ei ole läikiv, vaid on tuhm. Selle plasti koostis on ilmselt teistsugune, ise kutsun seda žiguli plastiks. VAZ 2101 käepidemete välispind on analoogselt matjas. Ka pole sellest plastist toodetel täheldanud vähihaiguse ilminguid. Ka poleerida läikivaks on seda plasti korduvalt raskem. Üks sellisest "žiguli" plastist valmistatu on parempoolses rea otsas pikali. Pind on ka ses mõttes sile, et välispinnale ei ole kopeerunud seespool asetseva ribistiku jooni, nagu nad tihtipeale tehnoloogilise protsessi käigus (jahtumisel?) tekivad.

Ülemine normaalmõõtmetes, alumine justkui vägivalla ohver. Vasakpoolsed nurgad on sätitud ühele joonele, parempoolsed ei ulatu kuidagi kokku.

Ukseakna vändad ja nende alused rosetid
.
Eriti kummalise kuju on võtnud "haiged" rosetid, mille paksemasse otsa on tekkinud tilkjas teravik. Autol on küljes vändad, mis on komplekteeritud parimatest nuppudest ja nende otsale pressitud treitud ja kroomitud korkidega. Valitud said korkide seast paremini viimistletud, nähtavate treimisringideta.
Nii mitmelgi vändal ei libisenud nupp väntamisel kaasa, oli kinni jäänud. See kaasneb nupu äädikalõhnalise keemilise lagunemisprotsessi kõrvalnähuna. Nupu tsingitud sõrmel sööb see äädikas tsingikihi valgeks urbseks pudruks,selle all hakkab roostetama sõrm ise ja lõpuks ongi ta vändas kinni.
Kuidas ma neid nuppe vahetasin? Nupu sõrme küljed on treitud "kuuseks", nupu saab vaevata otsa lükata, aga äravõtmist takistavad "kuuse" teravad servad. Et ilusaid nuppe mitte ära rikkuda, sai vänt esmalt kinnitatud kruustangide vahele, et käed oleks vabad. Suvaline peenike varras sai tuliseks aetud ja selle kuum ots vajutatud sõrme tagaosale vända taga. soojus kandub siis vardalt sõrmele ja ühelt maalt hakkab "kuuske" ümbritsev plast samuti sulama, siis tuleb nupp koheselt välja tõmmata. Nii ka korkide vahetusel. Sellest ka pildil oleval kraamil ei ole mõnda nuppu tagasi lõpuni vajutanud ja üks kork-kübargi on väljas.

Raadio nupud

Et raadiole korralike nuppe hankida sai soetatud üks 1973 raadio. Hetkel on sel peal need kehvakesed nupud, mis olid ennem autol ja ka kaks viletsat parempoolset klahvi on välja vahetatud originaalraadio pealt.

Ja kas see detail veel tuntakse ära!


Enne, kui tekkis www.retrodetal.ru , oli vana Volga kohta käibel fraas: Kui sul on korralik GAZ 21 rool, võid ümber selle rooli auto valmis ehitada, vastupidine ei olnud võimalik. Vot nii defka oli korralik rool.

Uue Volga puhul peab aga paika fraas: Kui sul on korralik ja terve see plastdetail...


...siis võid ümber selle detaili Volga küll jupphaaval kokku koguda, korralikule volgale aga tervet plastresti on aga sama võimatu leida kui varasemalt kasutamata kollast vana Volga rooli. Ei paku seda resti ka mitte bisnesfirma www.retrodetal.ru
Asetseb ta Gaz 24 tagumisel aknalaua. Läbi tema pilude imetakse salongiõhk väikese ventilaatori abil sisse ja puhutakse tagasi läbi laiema pilu tagaklaasi sisepinnale, hoidmaks ära puhutava õhuvooluga selle märgumist või udunemist. Minu auto soetushetkeks oli see detail mingi aeg asendatud pruuni värvi plastplaadiga, millesse oli ridamisi miski kogum auke lihtsalt sisse puuritud.
See plastrestike tagaaknal saab oma elupäevade jooksul läbi tagaakna palju päikesevalgust,-kuumust ja -UVkiirgust. Selle tulemusena muutub ta nii hapraks ja õrnaks, et piisab sohvril oma kaabu hooletult üle õla lennutada aknalauale, kui kaabu seal maandudes selle restikese ribistiku roided purustab. Sellest see rest pea igal uuel Volgal katkine on. Ka see pildilolev on saadud sm. Tihhonovi (personaalne Suur Tänu, Martin!)varudest, on kasutuses olnu, näiliselt terve, kuid ka selle kaks roiet on ühest otsast uuesti kinni liimitud
Mul joppas mingi aeg hiljem, kuid ka juba aastaid tagasi see rest soetada täiesti uue ja mittekasutatuna Osta.ee keskonnast, mis oli üheks detailiks müüdavas kastitäies üldiselt tarbetu autokola seas (personaalne Tänu!, "onumeelis"- Meelis K.)


Selline korras, kuid defitsiitne detail on nagu tordimaasikas või i-tähe täpp. Ja selliste täppide ja maasikate leidmine ja soetamine tekitab mulle, kui tõsihuvilisel eriti sooja ja mõnusa sisetunde. Nagu võit sotsialistlikus töövõistluses.


Viimati muutis kod. Medvedjev (N dets 07, 2017 8:35 pm), kokku muudetud 3 korda
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
mehann
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Oct 02, 2007
Teateid: 314
Asukoht: Harjumaa, Saku

TeadePostitatud: K nov 29, 2017 11:25 am    Postita teema: Vasta viitega

Kas tegemist ei või olla "kunstsarvega" ehk galaliidiga ehk laktoniidiga, mille tooraineks on kaseiin? Mida aga omakorda valmistati piimast. Tootmisprotsessis eraldati piimast rasv ja sadestati piimas leiduv valkaine laabi abil ning saadigi vajalik tooraine - kaseiin. Oli laialdaselt kasutusel eelmise sajandi alguses 20-30 aastatel, eriti nööpide ja kammide tootmisel.

Imetlen jätkuvalt Sm Medvedevi põhjalikke teadmisi Nõukogude autotööstuse ajaloost ja täpsust detailide hindamisel. Ma ütleksin, et näha on teaduslikku lähenemist autorestaureerimisel, mis tõstab meile nii südamelähedase tööstusharu kvaliteedi poolest täiesti uuele tasemele. Samuti on seltsimehe suhtumine noorematele kolleegidele suurepäraseks eeskujuks.

Ikka tervitades, Mehann
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
kod. Medvedjev
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Feb 20, 2011
Teateid: 137
Asukoht: Pärnu

TeadePostitatud: T dets 05, 2017 7:51 pm    Postita teema: Vasta viitega

mehann kirjutas:
Kas tegemist ei või olla "kunstsarvega" ehk galaliidiga ehk laktoniidiga, mille tooraineks on kaseiin?...

Ikka tervitades, Mehann


Jah, tõepoolest võib see plast olla galaliit ehk "kunstsarv". Eks seegi vana väljend, nagu "sarvraamidega prillid", on tulnud ka just sellest plastmassist, kunstsarvest valmistatud raamide järgi.
Keskkoolis olin juhtumisi piimanduse eriklassi õpilane. Kuigi olin tol ajal vilets õppur, sest igasugune sõitev tehnika: võrrid, tsiklid , autod- need pakkusid mulle enam huvi, kui õppetükid. Kuid üht-teist jäi koolitunnistki kõrvade vahele pidama.
Kooritud, rasvavaba piima nimetatakse lõssiks. Kui lõss hapendada, tekib valge kalgend, mida on ca 80 protsenti ja ülejäänud 20 prossa on kergelt sinakas vedelik- vadak. Kui kalgendist vadak nõrutamise teel eraldada, saame piimavalgu ehk kaseiini ehk teralise kohupiima. Nüüdsel ajal kutsutakse seda kodujuustuks. See ongi toormeks kunstsarve valmistamisel. Kaseiini töötlemisel tuleb lõpuks välja juustulaadne toode, millest saab toota ka juustuvärvi roolirattaid, ukse käepidemeid jne.
Kuugeldades kusagilt lugesin, et puhtama kaseiini saamiseks kasutati protseduuris äädikhapet. Siis võib oletada, et peale ettenähtud koguse, läks ilmselt vahest seda ka sorts või paar rohkem. Siis on saadud toore happest küllastunud. Kui sellest nüüd need samad kollased roolid valmistada, siis minu loogika järgi esmalt uuel detailil on nii tugev ja tihe pind, et justkui plasti sisse kapseldunud happejäägid ei saa lenduda. Pinna vananedes UV kiirte mõjul tekivad poorid, kust niiskemal ajal, sügisel-talvel hakkab see happeline ollus absorbeerima õhuniiskust endasse. Selle koosmõjul läheb nüüd elu seal sees käima, plasti pinnale tekib valge kiuline "härmatis", öeldakse ka: plast hakkab "õitsema". Selle õitsemisega kaasneb iseloomulik äädikalõhnaline hais. Kui käega üle "õitsva" rooli tõmmata, jääb käsi niiskeks ja ilaseks ja haiseb samuti äädika järgi.
Kui mingi 15 aastat tagasi vana Volga soetasin, oli rooliratas ülevalt akna poolt, kust rohkem UV- kiirgust saanud, tuntavalt peenem kui altpoolt. Aga võrreldes teiste tolle aja Volga roolidega, oli ilus, võib öelda väga hea. Nüüdseks on "vähk" teda tublisti järanud ja tahes või tahtmata tuleb ta lähitulevikus välja vahetada retrodetal.ru pakutava "novodeli" vastu. Samuti käigukangi nupp. Kõik muud plastjupid, kaasaarvatud käepidemed on veel originaalid ja väga heas korras.
Plastdetailide juures olen täheldanud seda, et kohad, mis on konstruktsioonist tulenevalt paksemate valukohtadega, näiteks käepidemete kruvi avade ümbrused, haigestuvad nendest kohtadest esmalt. Võib olla, et nendes kohtades jääb algaine "tooreks" juba peale sellesamuse detaili valamist. Selliste haigete kohtade pesemisel, eriti veel sooja veega, sealne plast muutub libedaks ja lahustub nagu seep. See haige plastiga kaasnev äädikane hais ja lima kahjustab ka kokkupuutes olevat metalli, isegi lihtsalt ligiduses asetsevat. Käepidemete tsingitud kruvidelt kaob esmalt tsink, siis hakkab kruvi intensiivselt roostetama, kuni roostetabki uksepleki sees asetsevasse mutrisse kinni. Minu alguseotsa Volgal asuvad tagauste tuhatoosid veel kõrvuti uste käepidemetega. Tuhatoosi korpused on silumiinist. Nende need küljed, mis olid aastakümneid puutes riknevate äädikahaisuste käepidemetega, on ise oksüdeerunud poolenisti valgeks pulbriks. Peale pulbrilise oksiidi eemaldamist on nende külgede järelejäänud pind poorne.
Aga aitab küll nüüd "vähi" tekitatud koledustest sõnas ja pildis.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
kod. Medvedjev
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Feb 20, 2011
Teateid: 137
Asukoht: Pärnu

TeadePostitatud: N dets 07, 2017 9:38 pm    Postita teema: Vasta viitega

Plastiteema jätkuks tahaks tutvustada veel üht kollast rooli, aga mitte 21 oma vaid GAZ 24-le tehtut. Nii kummaline, kui see ka pole, ei kahtle ma, et see on valmistatud tehases "Karbolit". Kõik need neljakohalised koodid, tehase logo ja muud jutud on kenasti peal. Asi ise ei ole uus, vaid kusagilt laoriiulilt, seda on näha südamiku sisse kogunenud mustusest. Pildid on tõmmatud laiast interneedusest.



Igatahes bisnesfirma www.retrodetal.ru seda ei paku.

Ajaloost on seda valget rooli vaid nähtud katseautol järjekorranumbriga ?? (Sm. gazik kindlasti teab) aastast 1966/67. See auto omas riikliku numbrimärki 09-64 GOB.





Peale rooli köitis selle kirsipunase auto juures minu tähelepanu veel rataste kapslid, mille keskkoht ei ole punaseks värvitud, vaid beežiks. Lisaks on kilpide all ovaalsete avadega iluvõrud, sõõrikud või kuidas keegi neid nimetab, vene kõnekeeles "falšdiski". Rohkem ei ole selliseid asju 14" Volga veljele sobilikke kohanud ei piltidel, ega reaalses elus.

___________________________________

Juba jõudsin antud auto kohta veel infot ammutada. Saan natuke eelnevalt kirjutatut parandada. See auto valmis juba 1965. a. kevadel. Tema järjekorranumber on 13. Ja all olevad veljed on kogunisti 15 tollised! 65. a. suve lõpul läks see auto koos helerohelise nr. 11-ga katsetuurile Gorki- Krimm. Info siit: www.drive2.ru/b/453090051182560679/
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
mehann
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Oct 02, 2007
Teateid: 314
Asukoht: Harjumaa, Saku

TeadePostitatud: P dets 10, 2017 12:00 am    Postita teema: Vasta viitega

Vinge! Ka minu uues raamatus on selle kirsipunase auto kohta sama jutt kirjas. Katsemudel nr 13, aastast 1965. Vaatasin kogu pildimaterjali läbi, ja see on ainuke valge rooliga Gaz 24. Vähemalt pildi peale ei ole valge rooliga G 24 -sid rohkem jäänud. Vot seda tahaks kohe väga teada, kus kohast see valge rool saadi ja kuidas ta tänaseni säilinud on?

Tervitan ikka, Mehann
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Reasta teated eelmise järgi:   
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod Ajatsoon on EET Eesti talveaeg
Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5
Lehekülg 5, kokku lehekülgi 5

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis
Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis
Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis
Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis
Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis

volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.


Forums ©
Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004
Kõik õigused reserveeritud