Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: E veeb 17, 2014 12:27 am Postita teema:
Meil on siin teemas taas pikemat aega vaikus olnud. Kuid mitte seetõttu, et ma oleks endale telekava tellinud. Ma lihtsalt ei suuda kuidagi keskenduda ainult ühele teemale. Kogu aeg peab olema ikka mitu rauda korraga tules, sest muidu äkki tekiks mõni selline hetk, kus saakski korra niisama istuda ja hinge tõmmata. Vahepeal küsin endalt ise ka, et kas ma ikka pean nii ereda leegiga põlema. Aga teist varianti ka pole, kui tahta kõik põnevad ideed veel selles elus realiseerida.
Volga on saanud viimasel ajal vähe tähelepanu, sest tema prioriteetsus on lihtsalt langenud. Vahepeal tuli jälle järgmine mänguasi peale mis tundus ühtäkki nii hirmus põnev, et võttis kogu mu jõu. Kuigi esimestel fotodel tundus ta väliselt päris hea...
... lõpetas ta ikkagi meie tuttavas värvitöökojas Volga kõrval. Palun ärge küsige mu käest, miks ma taastan ühte 90-te taksot. Siin on tegu keerukate filosoofiatega, mida oleks raske loogiliselt selgitada.
Ma oskaks oma tegude kaitseks öelda ainult niipalju, et kui ma täpselt 10 aastat tagasi taastasin oma esimese musta Gaz 2410, siis enamus inimesi minu ümber pidas mind peast põrunuks: "see jube plastikust Volga..." 2410-ga veeti siis veel kartuleid turule ning EMET-TMV kraanajuhid sõitsid tõsi-jubedate 2410-tega igapäevaselt objektile. Gaz 24 oli just saamas enam vähem aktsepteeritavaks klassikuks. Aga täna otsitakse head Gaz 2410-t juba tikutulega. Niisuguste Mercedeste lõpuni on ilmselt jäänud vähem kui 10 aastat, kuna nad on ikka palju kapriissemad ja kulukamad pidada kui 2410. Eks siis tulebki see õnnehtek, kui saan lükata garaaziväravad lahti ja öelda "teie mäletate, aga minul on..."
Mida aeg edasi, seda rohkem tunnen seda oma BMW-dega.
Aga jah, ühel õhtul läksin Mercedese jaoks paari tükki värvitöökotta viima. Astunud uksest sisse, läitis tuttav maaler just sigaretti. Ta teeb seda alati kui kambrist välja astub. Kuna see kõik oli nii värske, siis sisse astuda ei tihkanud. Vaatasin läbi akna. Märjalt on nad alati kõige ilusamad.
Kas sai hea??? Nii ja naa. Tegelikult on ta sile ja ilus, kuid ma pole lõpuni rahul värvi struktuuriga. Tahtsin saada originaalse nitrovärviga sarnast struktuurivaba pinda. Tegin lakialuse värvi (enesest mõistetavalt Mercedes 040 Schwarz) ja miskipärast arvasin, et rohkem lakki tähendab paremat tulemust. Tegelikkus on veidi teisiti. Iga järgmine kiht hakkab kasvatama pinna struktuuri. Maaler mulle seda ka ütles, kuid ma siiski tahtsin - siis on mida pärast poleerida. Nojah, kuula targemaid. Tegelikult oleks pidanud piirduma kahe kihiga ja peale kuivamist lihvima selle 1500-ga üle. Ning siis laskma peale veel kolmanda, ühekordse kihi. Nii oleks peale poleerimist saanud praktiliselt peegelsileda pinna. Aga nüüd ei teagi, kuidas see kõik lõpuks välja kukub. Sellegipoolest pole veel midagi kadunud - ma võin ta endiselt üle lihvida ja viia ka peale osalist komplekteerimist tagasi lakkimisse. Aga kas see kõik on pingutust väärt???
Kui uksed ja väiksemad detailid ka valmis said, kutsusin puksiiri ja Volga jõudis tagasi Tammepärja filiaali. Kolm ja pool kuud oli ta ära.
Siin ta nüüd seisab ja ootab võimalust saada tagasi autoks.
Esialgu veel autost eemal seisab ka kapremonditud mootor.
Aga enne installeerimist on vaja teha veel palju tööd. Esiteks sorteerida läbi see riiul, mis läheb värvi, mis läheb tsinki. Lisaks veel suuremad komponendid osandada, pildistada üles ja omakorda värvida-tsinkida.
Teine suurem töö ootab seina ääres. Esisilla taastame ise, tagasilla palume Sergeil teha.
Aga kuna see kõik tundub nii must ja ebamugav töö, siis leidsin asendustegevuse ja ehitasin hoopis koju oma väikestele autodele uue toa. Nüüd on nad kindlalt klaasi taga, kaitstud tolmu ja väikeste näpukeste eest.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: N aug 28, 2014 11:34 pm Postita teema:
Vägev projekt. Lugesin ka põnevusega. Ainult tundub, et omanik on selline keskmine automoto-projektimees kelle õhin lõpeb kui viimane jupp on vraki küljest eemaldatud.
Nojah, ma siiski loodan et lähiajal veel ei ilmu kuulutust "MÜÜA varuosadeks...". Aga suurest elevusest üles-alla ka ei hüppa kui selle projekti peale mõtlen. Miks? Vaadates tagasi ajalukku, saame üsna detailselt teada mida halba on fa¨istid maailmale teinud. Ma lisaks sinna nimistusse veel ühe paragrahvi - Mercedes Benz W140.
See auto on nagu Soome televisioon. Rumalale inimesele mõeldud peibutis, mis sunniks teda võõranduma kõigest tõelisest ja langema kapitalistide propaganda halvavasse tühjusesse. Nii ilus ja ahvatlev nagu paradiis millele andudes leiad end tegelikult kurjade haldjate orjusest. Õnneks koolis saime teada, et kõik Soome reklaamides näidatud mahlased puuviljad on tegelikult tehtud küünlavahast ning imperialistide finantseeritud propaganda on mõeldud vaid kergemeelsete eksitamiseks, nõukogude inimese murdmiseks. Kurk on parem kui ananass, sest ta on reaalselt olemas. Küsige Saparo¸etsit autokauplusest Volga, mitte "ajattele millä ajat - VOLVO." Näete, kunagi hoolitses riik meie eest. Aga kes õpetaks täna lihtinimesele mis on halb ja mis on hea? Kogu elutarkus käib nüüd ainult läbi enda pe...senaha. Ükspäev sõitsin Gaz 52-ga ja olin vaimustuses - ta on jubedam kui kõige halvem uni, aga ta tõepoolest sõidab. Mercedes W140 võtab sult kõik - raha, aja, enesekindluse, unistused, kolm tilka verd. Kuigi meile meeldib jätkuvalt arvata, et temaga oleks äge sõita, ratsutab tegelikult see paks lehm hoopis sinu seljas, pigistades oma jämedate reitega ... või ... ptüi ... arvetega su viimasegi hapniku. Sõitmisest võib ainult unistada kui oled tasunud veel järgmised ja järgmised arved. Saatan kannab Pradat. Ja siis nad veel paljunevad ... oeh
Tundsin ühtäkki kadedust selle lihtsuse ees. Ma tahaksin ka endale primitiivset autot, millel oleks triibulised vakstust uksepolstrid ja elmari raadio. Ma tahaksin ka autot, millega võiks ketssi panna, parklas vastu ainukest posti sõita ja porisse kinni jääda. Tahaks endale ka naist, kes mu autol poolraami tükkideks rebiks. OK, tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Mulle piisaks sellestki kui saaks auto kapoti pealt õlut juua ja talvel sõita. Aga reaalsuses pole mul isegi niisugust autot, mille pakiruumi kummikuid panna.
Sellest tulenevalt olengi viimasel ajal tegelenud rohkem garaazis õlle joomisega kui Volga ehitamisega. Mis tast s..tast ikka ehitada, nagunii ta ei sõida. Või kui sõidabki, siis kuhu ma ikka temaga sõidan? Mercedes kustutas igasuguse huvi vanatehnika vastu ja V8 Volga ei tekita nagunii lootust, et temaga kunagi sõita saab. Ses mõttes on universaal-kolhoos Volga olnud õnnestumine. Ta sõidab lõpuks hästi ja ta tõepoolest isegi meeldib mulle. Ning kummimatte ja vakstust sisu saab voolikuga pesta.
Aga kuna V8-ga alustatu tuleb ka lõpuni viia, olen siiski õlle aeg ajalt käest pannud ja autoga liigutama hakanud. Seda enam, et sm Mirski tegeles aktiivselt enda laadaka korrastamisega, tundus nõme niisama kõrval joriseda ja uurida et "khasssa mhind kojju kaa viid pärasst?".
Tahaks ta kokku panna, aga ühtegi liigutust ei saanud teha enne kui salong oli värvitud. Varemalt oli ta ainult krunditud ja maaler ei viitsinud miskipärast ise seda värvida. Seega "tuiskasin" kabineti seest üle ... rulliga Rulliga sellepärast, et muidu oleks ülejäänud auto katmine olnud päris ebamõistlik töömaht. Karupapa soovitas mingit universaalset kahekomponentset polüuretaanvärvi ja tulemus jäi igati OK.
Seejärel tegin ära korrosioonitõrje. Tulistasin spetsiaalse püstoliga kõik mõeldavad urruaugud ja voldivahed Terosoni kerevaha täis. Lootuses, et äkki perekond Rooste ei ripu karpide küljes juba enne kui autoga esimest korda garaa¸ist välja sõidan.
Vahepeal jooksin mööda poode ja ostsin täiesti rumala raha eest kokku mürasummutuse vahendeid. Meil on Mirskiga väga tundlikud kõrvad ja me pühendame palju energiat mürasummutusele. Kuna V8 mudelil puudus kapoti all paks originaalne müramatt, tegelesime müraga originaalist kõrgemal tasmel auto siseküljel. Aga sellest järgmises peatükis. Siia lõpetuseks lihtsalt üks foto pigimattide paigaldusest. Neid ostsin ka kolme erinevat.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: L nov 08, 2014 1:38 am Postita teema:
Lubasin täna sõpradele, et püüan paar rida kirjutada ka meie garaazi tegemistest. Õigupoolest on see keeruline sest ma ei tea ju enam mis aega ma tagasi pean minema. Sorteerin siin vanu pilte ja püüan jätkata umbes sealt, kust viimane teade katkes. Ilmselt oli see millalgi suvel.
Tegelsime mürasummutusega. Ostsin paraja varanduse eest kokku erinevaid mürasummutusvahendeid. Kuna me mürasummutuse teooriatest palju ei tea, siis leiutasime ise. Teadsime, et erinevad materjalid summutavad erineva sagedusega müra. Seega... peab kasutama hästi palju erinevaid materjale.
Kõige kriitilisem oli tulesein. Sinna sai liimitud korralik 4 mm pigimatt täies ulatuses. Õigemini mitte täies ulatuses, sest tulenevalt tulemüüri keerukast kujust on sinna paha matti liimida. Need kohad, kuhu pigimatti ei pannud, katsin mõnusta paksu määritava Hagmansi pigimassiga. Müüdi seda vanasti Ben Autotarve kaupluses. Kahjuks on see pood nüüd igaveseks suletud ja mujal pole ma seda müügil näinud.
Ise olen selle toote suur austaja. Pigi baasil mass, mis on värskena kergelt pintsliga määritav paksu kihina ning kuivab paari päevaga tahkeks. Sealjuures - EI HAISE ja saab edukalt kasutada ka autos sees. Veelgi enam - kuna ta märjalt on kleepuv, saab seda ideaalselt kasutada pehmete müratõkete liimimiseks. Täpselt sama tehnoloogiaga on liimitud ka tehases näiteks Volga katusepleki siseküljel olev poroloon.
Ja mina liimisin ka selle massiga kõik viltmatid auto siseküljel, sealhulgas kogu katusepleki. Lisaks määrisin sellega üle ka väljastpoolt rattakoobaste plekid ja veel mitmed kohad kuhu muud tüüpi summutust ei oska panna.
Pikalt kaalusin, mida teha tuleseinaga edasi. Tehase poolt on Volgal määritud ta samasuguse pigimassiga kokku ja kaetud pealt mingi pehme papiga. Mul niisugust pappi polnud, kuid pigimassi oli. Peale mõningast kaalumist määrisin siis seina sellesama pigimassiga üle ja katsin täies ulatuses paksu vildiga. Võiks olla efektiivne? See vildikiht raskendab muidugi mõnevõrra detailide kinnitamist, kuid ilmselt ei ole see suurim probleem. Tegin kõigile mõeldavatele kinnituskohtadele sobivad augud sisse. Pigem pelgan rohkem selle materjali märgumist. Ma väga ei usu, et Volga saab kunagi olema nii tihe, et see vilt läbi ei vettiks. Ja kui ta juba märg on, ei kuiva ta iialgi ära. Seega ei saa välistada, et ühel päeval kisun ta veel sealt ikkagi ära.
Mis edasi? Loomulikult tuli paigaldada ka Volga originaal müramatid, et asi ikka õige välja näeks. Need olid võrdlemisi nässid. Nii koledad, et ma ei osanud nendega midagi teha.
Seda enam, et müramatid olid tavalise Volgaga samad, kuid V8 mootoriga autol asub roolisammas tegelikult umbes 3 cm vasakul. Tal on nimelt roolikarp väljapoole nihutatud, sest muidu ei mahuks mootor kapoti alla ära. Seega olid juhipoolsel matil kõik augud valesti.
Lõikasin mõlemad papid uued.
Porolooni ma kasutada ei tahtnud. Olin ostnud erineva tihedusega isekleepuvaid matte. Seega otsustasin oma auto müratõkkena kombineerida sellise kihi:
Kuigi tehase poolt kasutati tavalisi kartongi värvi pappe, ei läinud see lahendus meie garaazikooperatiivi ideoloogiakomisjonist läbi. Kästi mustaks värvida. Sellised nad lõpuks said.
Läbilõikes tunduvad üsna paljulubavad, loodetavasti efektiivsem lahendus kui poroloon.
Üks esimesi asju, mis auto külge pannakse on salongiahi. Loomulikult tähendas see jälle omaette projekti. Riiulilt otsiti välja kolm erinevat ahju. Valiti erinevatelt ahjudelt korrektsed terved korpuse moodulid. Kõik käis pesus. Roostes plekkdetailid (radika alune vahepõhi, klapid jms) värviti. Klapid pandi korralikult käima, määriti. Uus radikas jne jne.
Ühtlasi sai uued tehtud kõik poroloonist tihendid ja täitekihid. Üldiselt on mul usku, et see asi sai hea.
Nüüd on ta siis auto küljes koos parempoolse müramati sektsiooniga.
Kahjuks on aga palju veel minna. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: P nov 09, 2014 1:14 am Postita teema:
Denis23 kirjutas:
Ma sooviksin täpsustada
Denis
1) värvitav - EI
2) on ikka praegu kuskil kättesaadav - kindlasti kuskil teda müüakse, kuid ma ei oska pakkuda kus.
Mercedese materjali osas ma ei tea öelda. See oli muidu hea materjal küll. Paks ja kõva. Äkki mingi tänapäevane kivikaitse annab sama tulemuse välja kui seda paksu kihina lasta? _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: P dets 07, 2014 12:52 am Postita teema:
Väljas valitseva sünge pimeduse ja keha räsiva niiskuse kiuste võib peaaegu igal õhtul näha meie Tammepärja filiaali ukse vahelt valguskuma. Volgaprojekt edeneb, kuigi väga väikeste kukesammukestega. Siiski õhtul ust enda järel lukustades on tunne hea - midagi jälle tehtud.
Kuna fotoaparaati väga tihti garaazi kaasa pole taibanud võtta, võib koomiks veidi lünklik olla. Aga ega siin varasemate projektidega väga olulisi erinevusi ei ole ka. Nagu ikka tuleb kere komplekteerimist alustada tagaosa elektrijuhtmestikust, sest see lookleb osaliselt laepolstri all. Mille järel jõudsingi kohe lae problemaatikani.
Otsisin välja kõik 5 sedaani lage ja laotasin nad millalgi garaazi ette asfaltile. Valisin välja kolm, mis viisin tuppa ja pesin korralikult puhtaks. Kõik olid kuskilt kerge defektiga. Lõpuks tegin millegi põhjal oma valiku ja riputasin ta üles. Lae paigaldamisega on alati palju jändamist. Sellepärast ongi hea kasutada originaal laepolstrit, sest sellega on mingigi teoreetiline lootus, et ta üldse võiks normaalselt tagasi minna.
Vahetasin mitu pingutustraati, andsin neile painet juurde, nülgisin vitsade kohalt lakke paigaldatud vilti jne jne. Laega on korduvalt tõestatud fakt, et kui alguses tundub, et ÄKKI ta jääb kuidagi valesti, siis ta alati jääbki valesti. Sellepärast olen mina kasutanud taktikat, et enne igasugust liimimist paigaldan kõik laesirmid, sangad ja muud klotsid. Vanade aukude järgi saab lage päris edukalt õigesse kohta venitada. Ning kui lõpuks kõik augud on paigas, on kõik eeldused loodud, et ta venib ka servadest paika.
Nagu ikka, tuleb esmalt liimida kinni esi ja tagaklaasi juurest. Ning hea on ukseauke mitte enne paika venitada kui klaasid ees on.
Esimeste iluvidinatena läksid külge ka C-piilarite restid. Sest neidki ei saa pärast lae liimimist enam paigaldada. Väikse tuninguna sai nad jälle seest mustaks värvitud. Mulle lihtsalt meeldib nii. Tehasest tulid selliste restidega ainult väga algusaastate 3102-d.
Edasi algas üks jube etapp. Olen ammu mõelnud, et miks Volgade roostevabad iluliistud peavad olema nii koledalt tuhmid. Neid saab ju mõistliku vaevaga ilusamaks teha. Noh ... saabki. Ainult, et vaeva peab ikka omajagu nägema. Eks töövõtetest ja -vahenditest sõltub ka palju. Meil on ainult tavaline pisike viltketas ja roheline koipasta. Aga vasakul on siis originaalsed katuseliistud ja paremal töödeldud kujul.
Kui need 4 liistujuppi poleerida oli suht kuki-muki, siis jubedaks muutus asi siin:
Ukseakende liiste oli lihtsalt NII PALJU. Seespool ja väljaspool. Lisaks tuli veel tekitada ukseklaaside alla tihendid. Poest uuena saadud tihenditega liistud olid koleda profiiliga. Seega eemaldasin sealt tihendid ja neetsisin nad enda liistude külge (peale nende poleerimist, eks). Olles enne seda ka kruntinud ja värvinud tihendite sisesed tugevduslehed. Ma arvan, et ma tegelesin nende ukseliistudega umbes nädala.
Lisaks sellele tuli kõik uksed uuesti eest ära võtta. Esiteks ei saanud ma muidu paigaldada hingede ümber käivaid kattekumme. Ning teiseks oli see hea võimalus tegeleda uksehingede viletsa liikuvuse probleemiga. Kõik hinged on uued, kuid osad neist käisid kuidagi raskelt. Lõin tihvtid välja ja poleerisin nad viltkäial üle. Lisaks õgvendasin veidi kahe hingepoole vahelisi pronkspukse. Tulemus? Hea.
Mirski asus vahekorda esisillaga.
Ta on ostnud suve jooksul kokku erinevaid balloone ja pitse ning nüüd korraldas meil garaazis korraliku tuleshow. Päris kenad jumakad käisid. Mul oli kõrval päris hirmus, aga väga midagi öelda ka ei julgenud. Hakka sa nüüd õiendama leegiheitjaga mehega. Kui toss pikapeale hajus, kostus rahulolevat mõminat - ka kõige nõudlikumad sillapoldid tulid lahti.
Esisillaga tuleb veel palju tööd teha. Õnneks tagasild on juba ammu valmis ja ootab paigaldamist. Aga sinnagi on veel omajagu käia.
_________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: E dets 08, 2014 12:27 am Postita teema:
Auto komplekteerimine on tegelikult paras logistikaülesanne. Kui tõepoolest KÕIK tükid oleksid riiulil ootamas, oleks auto kokkupanek nagu legomäng. Ainult naudi ja kruti säravaid tükke. Aga meie pole siiani veel ühtegi korda jõudnud sellisesse nirvaanasse, et saaks autot valgete kinnastega kokku panna.
Midagi ei saa teha, sest mõni tükk on puudu, puhastamata või värvimata. Tegelikult oleks hea teha esmajärjekorras ära tehniline pool. Paigaldada sillad, torustikud, mootor, pidurid jms. Aga see kõik peab ootama, sest enamus detaile tuleb enne osandada, puhastada, värvida ja uuesti kokku panna.
Ainus loogiline tehnikavidin mille sai külge panna oli bensiinipaak. Mirski otsis selle keldrist üles, pesi ilusti puhtaks, vahetas andurite ja muude detailide tihendid, kontrollis testeriga anduri tööd ja kui kõik tunnistati 100% korralikuks, pandi paak külge.
Sellega seoses oleks üldsusele palve: kui kellelgi vedeleb vana 3102 bensiinipaaki või teab kus vedeleb mõni 3102 vrakk, siis meil oleks sealt vaja paagi alla käivat tühjenduskraani.
Mina vaatasin, et ega väga midagi muud mul teha ei olegi, kui minna ustega lõpuni. Vedasin lauale hunniku ukselinke. Valisin, kõrvutasin, puhastasin, määrisin jne. Fotol on nüüd tegelikult veel ainult jäägid. Kolm linki leidsin uued, ühe panin kasutatud. Kes veel ei tea, siis nii Gaz 24-l kui 2410-l on kõik lingid tegelikult erinevad - vasakud-paremad, esimesed-tagumised. Ja 2410 omasid ei tee omavahel ringi ka. Kuigi väikse sohiga on võimalik panna paremaid linke vasakule ja vastupidi. Ma ühega nii tegin ka, sest korralikku vasakpoolset mul ei olnud. Esimesi taha ja vastupidi 2410 linke vahetada ei saa.
Kuna igal uksel on vaja käia läbi sarnased protseduurid ja töövõtted, siis teen neid justkui konveiermeetodil. Mitte ei tee ühte ust algusest lõpuni valmis, vaid teen sama tsükli läbi kõigil neljal uksel korraga. Mugavam on tegeleda ainult üks kord lukkudega, üks kord linkidega, üks süvenemine tihendite maailma jne. Palju produktiivsem. Üks ilus päev seljataga ning uksed muutusidki juba inimlikult avatavaks. Fotol on valgus kehv ja seetõttu ei saa väga aru, kuid need poleeritud liistud on ikka tehaseviimistlusest kenamad küll.
Klaasitihendid nõudsid ka oma aja. Teadsin, et mul on olemas 31013 jaoks uus klaasitihendite komplekt. Koos kõigi kinnituste ja klambritega. Oligi.
Aga ainult ühe puudusega. Osadel tihenditel komplektis olid kõik kolm seina kaetud musta karvaga, aga osadel oli "U" alumine sein kaetud bee¸i karvaga. Originaalis kasutati ka niisuguseid, millel oli tihendipõhi seest bee¸. Ei jäänudki muud üle, kui hakata kombineerima. Osad tihendid sain vanad ära kasutada, keerates nad teistpidi. Olen seda taktikat enne ka kasutanud, sest tihend pleekib ära ja kulub koledaks ainult välisküljelt. Need osad, mis peidavad end ukse sees on alati pleekimata ja ideaalses korras. Siin kaks näidet. Esimesel pildil on hästi näha milline osa tihendist oli päikse käes ja kust alates ta end ukse sees varjas. Teisel pildil on pikad tihendid. Kaks vasakpoolset välimiste osadega, kaks parempoolset sisemiste osadega. Tuleb nad lihtsalt ringi keerata, klambrid õigesse kohta liigutada ja ongi sisuliselt uued tihendid olemas.
Paar tihendit tuli siiski ka uued leida. Nendegi jaoks võtsin vanadelt tihenditelt klambrid ja neetisin külge.
Viimaks projekt klaasid. Selle auto originaalsed klaasid on murettekitavalt tumedad. Eesti Politseid ilmselt huvitab see suhteliselt vähe, et tegemist oli omaaegse KGB/FSB operatiivautoga.
Tagumised kolmnurgad paigaldasin seekord hermeetikuga. Tahaks võimalikult palju vältida igasuguseid vastikuid tuulevihinaid.
Niisugune möks siis. Me kutsume seda "ahvi higiks". Ilge aine. Erakordsete kleepimisomadustega. Ükskõik kui hoolikalt sa sellega ka ümber ei käiks, oled ikkagi sellega üleni koos ja pärast avastad seda veel autoistme seest ka. Aga hermeetikuna suurepärane.
Hakkab looma.
Järgmisena tahtis lahendamist uksetihendite küsimus. Olin kunagi pikka aega tulutult otsinud uusi ukseperimeetri tihendeid. Ehk siis neid, mis käivad kere külge. Universaali ehitades sain lõpuks 10 meetrit Lätist ja 3 meetrit ... kah vist Lätist. Poodides pakutavad ei sobi, kuna nad on uuemate aastakäikude Volgade omad. Tehniliselt saaks neid kasutada, aga välimuselt meenutavad nad Lada tihendeid.
Kuna see tihendiprojekt tundus suht lootusetu, hakkasin otsima analoogi. Lõpuks õnnestus leida peaaegu täpne koopia. "Peaaegu" sellepärast, et vahet teeb ainult siis, kui neid kõrvuti ja väga ligidalt võrrelda. Omadustelt on ta kuidagi pehmem, elastsem ja viimistletum. Külge sobivad nagu valatult ja näevad välja nagu väga hea kvaliteediga originaalid. Mina olen rahul. Odavad ei olnud, tuleb tunnistada.
Justkui saatuse irooniana tekkis mul peale selle tihendi leidmist kohe ka kaks komplekti uusi originaaltihendeid.
Uste külge on tihendeid kahte tüüpi. Vanematel autodel käisid nagu mingid vahtkummi moodi materjalist tihendid, uuematel tavalised "kummivoolikud". Reastasin oma tihendivarud lauale.
Vasakul vanemad, paremal uuemad:
Ma olin veidi kahevahel, kummad panna. Vanadega hakkavad uksed paremini käima, kuid samas nad eriti midagi ei tihenda ka. Kõige olulisem küsimus - millised on õiged? Olen nendega tõtt öeldes veidi segaduses. Sest 87 aasta 2410 küljes on mul jumala originaalis olnud enamasti uuema tüübi tihendid. Samas olen näinud ka uuemate autode küljes vanemaid tihendeid. Lõpuks lähtusin sellest, et minu auto küljes olid ostes uuemad ja need läksid ka külge. Vanemad jäävad mõnda tulevast Gaz 24 projekti ootama.
Uksed on suures plaanis nüüd komplekteeritud ja nad saab lõplikult paika timmida. _________________ Terve aasta poole aastaga
Postitatud: E dets 08, 2014 10:23 am Postita teema:
Uuema uksetihendiga võib juhtuda see nali,et uks ei hakka sul korralikult kinni käima. Vaid sa pead teda jõuga lükkama aga see on ka paha. Vanamalli uksetihend jällegi on selline,et tuul viliseb sisse kui kusagiltki ebatihe on, veest rääkimata.
Postitatud: T dets 09, 2014 9:22 am Postita teema:
Sm.Tihhonov kirjutas:
Poodides pakutavad ei sobi, kuna nad on uuemate aastakäikude Volgade omad. Tehniliselt saaks neid kasutada, aga välimuselt meenutavad nad Lada tihendeid.
"mis käib nagu part ja prääksub nagu part, see ..."
Ostsin Volga poest ukse- ja pagasnikutihendite komplekti, kuhu oli venekeelne 2105 andmetega kleepekas peale jäänud. Ma ei tea, kuidas moodsam vene autotööstus tihendeid ristkasutab, kuid pigem see siis ikka originaal ehk ei ole.
Komplekti valede tihendite omanikuna küsin kohe, kust neid õigetega äravahetamiseni sarnaseid Volga tihendeid otsida võiks?
Postitatud: T dets 09, 2014 3:02 pm Postita teema:
Teoreetiliselt annab, väga terava vaibanoaga. Lõigata ära uuema malli uksetihendil, ülemine ümar serv. Nõnda,et see jääb kandiline osa alles?
Aga siis peab väga hea oskusega lõikaja olema,kellel käed ei värise.
Mul on olemas üks originaal tihend aga paarilisi sellel leida suhteliselt lootusetu.
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: R veeb 06, 2015 5:34 pm Postita teema:
Meie garaazis väga aktiivset rallit ei käi. Mõned korrad nädalas olen püüdnud ikka Volga kõrvale sattuda, et midaGIGI ära teha. Tööpõld oli ees meeletu, kuid iga asi seisis millegi taga. Armatuuri ei saa panna enne kui on elektrikimp ära remonditud ja kõlarite küsimus lahendatud. Samuti tuleb paigaldada pedaalid ja sisemine soojenduse torustik. Tagasilda ei saa enne alla panna kui on vedrude küsimus lahendatud. Mootorit ei saa enne peale panna kui on esisild olemas. Esi- ja tagaklaasi ei saanud panna enne kui oli lahendatud tagumiste turvavööde küsimus jne jne. Lisaks oli vaja tegeleda piduritorude ja muude eluks vajalike organitega. Seda kõike tundus mõõtmatult palju.
Kuna aknad tahtsin esmajärjekorras ette saada, sai ette võetud turvavööde küsimus. Alles peale lapse majja tulekut mõistsin kui mõttetu auto on Volga perekasutuse seisukohalt. Olles ise veendunud turvavööde kasutaja, muutus meie pere 3102 Volga ühtäkki täiesti üleliigseks käruks. Tal polnud taga turvavöösid ja lapsetooli ei saanud kinni panna. Kaalusin toona isofix kinnituste tegemist, kuid lõpuks loobusin.
Uuele autole oli kindel plaan tekitada taha korralikud turvavööd. Ja mitte need jubedad lõdvad nöörid nagu originaalis ette on nähtud, vaid ikkagi korralikud inertsrulliga vööd. See osutus parajaks pähkliks. Vööd pidid olema Volga omad, Volga otsikutega (ehk täpselt samasugused nagu esimesed), kuid samas nii kompaktsete kassettidega, et mahutada nad tagumise aknalaua alla. Jupp aega tegelesime selle küsimusega. Volga esimesi vöid ei saanud panna, sest esiteks olid nad liiga pikad (ei tõmmanud nii sisse kui vaja) ja teiseks olid kassetid liiga suured. Lõpuks sobisid Lada 112 tagumiste vööde kassetid. Nad olid väga kompaktsed ja täpselt õige pikkusega. Lahaksin nad laiali ja ehitasin nad Volga otsikute peale ringi, muutsin veidi korpuse konstruktsiooni, et vöö hakkaks teises suunas libisema ja tegime septsiaalsed kinnitused. Resultaat - Volga originaal inertsrullidega tagumised turvavööd. Mahuvad täpselt aknalaua alla peitu. Täpselt nagu tehase omad.
Noh ja siis sai ka klaasid ette pandud. Nagu ikka - terve päev tihendite puhastamisele. Millest ühe tagaklaasi oma viskasime peale puhastamist minema ja hakkasime järgmist puhastama (värvine oli). Ning esiklaasi tihendi panime lihtsalt uue, sest mina enam ei viitsinud puhastada rohkem.
Päris paras koin on uue tihendiga klaasi ette panna.
Vene auto ja kasvatusraskustega koera ühendav see omadus, et kummalegi ei tohi jätta muljet, et tema jäi peale.
Järgmine lihte asi tundus tegelemine kõlaritega. Originaalid tundusid kuidagi kulunud olemisega.
Miks just nüüd? Asi selles, et tagakõlarid oli hea paigaldada enne bensiinipaaki ja esimesed jällegi tuli sobitada armatuuri sisse enne kui armatuur autosse läheb. Lihtne oli see kõik siiski vaid teoreetiliselt. Sest kõlareid ostma minnes sain kohe teada kui keeruline on kõlarite valik. Peab täpselt teadma mis süsteem tuleb ja alles siis saab valida kõlarid. Ja muidugi kõikides helitehnika kauplustes räägiti mulle kui oluline on tagumine aknalaud puruks lõigata ja kogu auto jämedaid kõlareid täis panna. Kuigi ma rääksin mitmes poes, et mul on vanatehnika ja ma tahan lihtsalt raadiost uudiseid kuulata, arvas mõtlikult kuulav konsultant ikkagi, et vähemalt 8 tollised kõlarid taha jne jne. Läksin trotsi täis ja otsustasin lahendada asja vanamoodsalt.
Mul on 1992. aasta auto, valitsussektori oma pealegi. Need autod võisid juba toona kasutada ükskõik millist raadiot. Isegi meie pere laadakas oli sel ajal juba välismaa makk sees. Algul kaalusin oma lemmikut Beckerit, aga jätsin oma hinges Beckeri siiski Mercedese mängumaale. Hakkasin end jonnakalt kurssi viima hoopis 90-te esimese poole Blaupunkti süsteemidega. Tahtsin midagi ägedat. Kõige ägedam oli Berlin IQR85, kuid selle hankimine ja install on veidi liiga keeruline. Lõpuks jäin pidama täpselt tema ajastu järgmise leveli mudelil Blaupunkt Nashville SQR48.
Maksis see retropill muidugi rohkem kui enamus tänapäevaseid transistoreid, kuid ise olen ikkagi rahul. Ma ei hakkaks siin pikemat loengut pidama Blaupunkti oma ajastu toodetest, kuid tegu on omaaegse väga kalli raadioga, mida kasutati sarnaselt Woodstockiga peamiselt Porschedes. 4x20W, CD input, kahevärviline displei jne. Sellele lisaks on mul veel olemas ka temale sobilik sama ajastu Blaupunkti 100W võimendi, mõnus pisike kuhugi ära peita.
Kuna ma ei ole nõus autokeret kõlarite tarbeks lõikuma, pidin ma hakkama saama originaalaukudesse sobivate 4x6 kõlaritega. Nende valik turul on niru. Lõpuks saingi mingid suht keskpärased kõlarid. Olin juba valmis tellima USAst tippklassi Infinity kõlarid, kuid enne tellimist selgus nad olid 2 oomised, millega ma kõrvetaksin oma raadio läbi.
Moodsate kõlarite integreerimine Volga originaal kõlarikinnitustesse oli paras töö. Kuid lõpuks jäi kõik täpselt nagu originaal ja kõlarid kinnituvad koos oma raamidega kere külge liblikatega nagu peab.
Samamoodi sai tehtud ka taha.
Järgmises peatükis tegeleme tagasillaga. _________________ Terve aasta poole aastaga
Liitunud: Nov 08, 2004 Teateid: 2784 Asukoht: Telliskivi, Viimsi
Postitatud: E veeb 09, 2015 12:56 am Postita teema:
Selleks, et asjadega kuidagi edasi minna tundus vajalik tegeleda ka raskema rauaga. Mirski võttis enda kanda esisilla raske koorma. Mina siis mõtlesin vedada ise tagasilla projekti. Õigemini polnud seal eriti midagi vedada. Silla oli Sergei meile juba ammu korda teinud. Vahetanud seest kõik laagrid, määrinud, reguleerinud ja kenasti ära värvinud. Mulle jäid vaid vedrud.
Olin siin taaskord kerge dilemma ees. V8 mootoriga Volgad kasutasid tagasillas kuuelehelisi vedrusid, ehk universaali omasid. Miks? Kuigi V8 mootoriga auto tagaosa on standardautoga sisuliselt samas kaalus, olid nad projekteeritud teiseks otstarbeks. Operatiivsõidukitena olid nad määratud kandma pakiruumis üsna rasket eriside tehnikat. Haruldane polnud nende pakiruumis ka relva¨eif ja võib olla veel tont teab millist aparatuuri, millest meil aimugi pole. Eks seetõttu oli neil pakiruumi lukul ka muukimiskindel riiv ja tavaluku asemel titaanlukk. Lisaks on isegi selle auto elektriskeemil näidatud ka kahe akuga variant, mille kohta võib eeldada, et see asus siis pakiruumis. Kapoti all ju ruumi pole.
Viieleheliste vedrudega oleks lihtne - neid on mul kaks komplekti uusi. Pealegi oleks nendega mugavam sõita ja erisidet ma ju enam pakiruumi ei pane. Aga "kõik" ju teavad, et TEGELIKULT käisid neil kuuelehelised. Tahtsin taastada auto originaalsel kujul. Otsisime Robertiga välja kõik oma vanade vedrude tagavarad. Seal olid universaali vanad, ühe 2410 vanad ja Hullu enda vanad. Neil oli muidugi üks leht pooleks. Mõõtsin ja võrdlesin ja lõpuks sain pihta - kuuelehelistel on pealeht ja suuruselt järgmine leht samad nagu viielehelistel. Aga alumised (ühel juhul 3, teisel 4) on erinevad. Ja nii ma siis hakkasin neid otsast lammutama.
Miks ma tegelen vanade närakatega ja miks mitte võtta aluseks uusi pealehti? Sellepärast, et V8 mootoriga auto istus alati palju rohkem maadligi kui tavaline. Raske nina vajus maha jämedamate vedrude kiuste ja
tagaosa surus maha lisaraskus. Madal hoiak oligi sisuliselt ainus tunnus, millega vilunud silmad neid tavalistest Volgadest eristasid. Loodan, et kasutades vanasid pealehti, saan ma auto enam vähem õigesse asendisse ka ilma eriside aparatuurita. Uute vedrudega jääks tagumik liiga püsti.
Päris närakad olid.
Viimaks on välja valitud sobivad paarid. Need tuleks nüüd liivapritsida ja värvida.
Seekord ma tundsin, et ma tõesti ise ei jaksa sellega tegelda. Korjasime kokku kõik mõeldava nodi mis tahtis mustaks värvida. Terve esisilla, vedrud, kapotialused tükid, kardaan, pedaalid ja veel mustmiljon kronsteini ja umbmäärase kujuga jublakat. Neid sai lõpuks kaks autotäit. Tavaliselt väga lahke maaler pidi minestama kui ma hakkasin seda manti talle põrandale laduma. Ta vajus näost ikka päris ära. Ladusin asjad erinevatesse hunnikutesse - liivapritsida ja MITTE liivapritsida, mustaks ja hõbedaseks. Esisillas katsime ise kinni need osad mis liiva ei tohiks saada.
Läksin paari päeva pärast vaatama, midagi polnud tehtud. Järgmisel korral võtsin kaasa kasti õlut ja kiitsin kui hea maaler ta on. Asi hakkas liikuma. Umbes 4 korda sai ta neid pulki värvida. Aga tehtud ta sai. Iga normaalne maalritöökoda oleks mind kuu peale saatnud selle jutuga. Aga pikajalised head suhted mängivad elus tähtsat rolli. 17 aastat olen kõik endaga seotud autod nende juures värvinud. Siin siis üks väike partii.
Edasi tuli kõik see ilu jälle kokku panna. Lahtivõtmisel veendusin, et kõik vedrude vahepuksid ja kinnitusklambrid on omadega täiesti õhtul. Tundsin end üsna kindlalt, sest olin millalgi Venemaalt ostnud vedrude remontkomplektid, ehk siis uued vaheplastikud ja kinnitusklambrid.
Aga hakanud vedrusid kokku monteerima sain ikkagi aru, et miski siin ilmas pole päris nii nagu alguses paistab. Kuidagi päris palju jäi tükke puudu. Nimelt olid remontkomplektid mõeldud viieleheliste vedrude tarbeks. Aga neil on:
a) klambreid vähem
b) klambrid väiksemad
c) vahepukse vähem.
Järgmisel päeval sõitsin jälle mööda linna suht lootusetu eesmärgiga - mul on vaja veel kahte komplekti. Õnneks sain Volga poest need plastikpuksid. Klambritega tuli endal leidlik olla.
Leia pildilt omavalmistatud detailid.
Valmis!
Edasi oli kõik juba vormistamise küsimus. Kaks õhtut vormistasin. Ajutine tavamudeli sild alt ära. (NB: kui keegi tahab, siis see korralik 3102 kiire tagasild oleks soodsalt müüa.)
Mõned ettevalmistused. Maaler oli tegelikult kõik ettevalmistused juba minu eest ära teinud. Mulle jäi vaid puhaste detailidega mängimise rõõm. Ka "tutukas" T¨aika Gaz 14 tagasild tuli lihtsalt seina äärest võtta ja stardijoonele sättida.
Olin tol õhtul üksi garaazis, kui tahtsin silla alla panna. Veidi muretsesin, et kuidas seda rasket ronti üksi paigaldada. Aga tegelikult pole sellest midagi keerulist. Tuleb vaid vedrud ühest otsast kinni panna, sild oma kohale sättida ja edasi on juba nagu mäng LEGOga.
Uued asjad on ikka ilusad.
Järgmises peatükis??? Mõtleme veel. _________________ Terve aasta poole aastaga
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis
volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest. volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida
kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.
Galerii
Laadi pilte
Otsi
Profiil
Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid
Logi sisse
Rulliga sellepärast, et muidu oleks ülejäänud auto katmine olnud päris ebamõistlik töömaht. Karupapa soovitas mingit universaalset kahekomponentset polüuretaanvärvi ja tulemus jäi igati OK.
