Volgaklubi kodu
Kodu
Foorum
Galerii
Kontakt
Kuuluta
  


· Avalehele
· Klubi tutvustus
· Liikmete nimekiri
· Ürituste kalender
· GAZ Ajalugu
· GAZ Mudelid
· Volgad meedias
· Maailm ja mõnda
· Ümberehitused
· Tehnoabi
· Uudiste arhiiv
· Lingid
· Kasutajate nimekiri
· Foorum



Praegu on, 422 külastaja(d) ja 0 kasutaja(d) kes on praegu portaalis.

Sa oled Anonüümne kasutaja. Sa saad registreerida vabalt vajutades SIIA


Volgaklubi foorum :: Vaata teemat - Gaz 14, Mati
Galerii  Laadi pilte serverisseLaadi pilte  OtsiOtsi   ProfiilProfiil   Logi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeidLogi sisse, et kontrollida oma privaatsõnumeid   Logi sisseLogi sisse 

Gaz 14, Mati
Mine lehele 1, 2  Järgmine
 
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Sõnum
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2784
Asukoht: Telliskivi, Viimsi

TeadePostitatud: E aug 29, 2011 9:56 pm    Postita teema: Gaz 14, Mati Vasta viitega

Tere sõbrad,

Eestimaal sünnib vanatehnika vallas iga päev palju huvitavat, kuid enamus sellest jääb pelgalt asjaosalitele endile meenutada. Loomulikult ei peagi igast liigutusest kõva häälega tuututama, sest keda lõpuks ikka huvitaks, kuidas ma näiteks täna oranzi Moskvitsiga Pärnu mnt-l kolmandat käiku otsisin või kuidas kuidas suuure mootoriga Volgaga tänaval süütuid inimesi kotitakse. Aga mõni tegevus on teistest huvitavam ning võib omada ka õpetlikku väärtust teistele vanatehnika sõpradele.

Eestimaal korrastatakse igal aastal palju Volgasid, mõni koguni restaureeritakse. Kuid paremal juhul kord kümnendi jooksul võib näha põhjalikku T¨aika taastamist. Praegu on kätte jõudnud see kümnend, mil Eestimaal taastatakse esimene Gaz 14. Ning see ajalooline hetk väärib kaante vahele püüdmist.

T¨aika omanik ise suurem asi kirjamees pole, kuid projekti avaliku kajastamise vastu tal otseselt midagi polnud. Kuna ma satun sinna töökotta üsnagi tihti, püüan siis ise sellest üüratust ettevõtmisest aeg ajalt ette kanda.

Esialgu meeleolu loomiseks vaid üks foto. Täpselt siin ja selles asendis ta seisis ja ootas oma saatust. Foto on tehtud 31. jaanuar 2011.


Tänavu kevadel see auto osandati ja praeguseks hetkeks on tegelikult juba palju muutunud.
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Zaparov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jun 27, 2005
Teateid: 881
Asukoht: Nõo sohvoos 4 jaoskond!

TeadePostitatud: T aug 30, 2011 4:00 pm    Postita teema: Vasta viitega

Väga hea,et omanik on otsustanud selle auto tegemist siin, Sm.Tihhonovi vahendusel kajastada. Aga loodan,et varsti tekib siia teemasse lisa lugemist,sest GAZ 14 pole eestis siiani küll minu teada,keegi üritanud veel taastada.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2784
Asukoht: Telliskivi, Viimsi

TeadePostitatud: N sep 08, 2011 11:40 pm    Postita teema: Vasta viitega

T¨aika restaureerimistöid oli edasi lükatud aastaid. Suurte autode projektid on alati rasked ja kurnavad. Matil oli pidevalt mõni selline töös olnud ja seetõttu oli täpselt teada, mida tähendab ühe suure auto tegemine - minimaalselt 5 aastat pidevat tegelemist. Rahast parem ei räägigi. Aastatepikkune ja väga raske projekt oli ZIM, sellele järgnes ZIS 110, mis oma raskusastmega tegi pika puuga isegi ZIM-ile ära. Vahelduseks sakslaste lipulaev Mercedes 600 ning sellega paralleelselt nokiti veel ka Gaz M1 ehk Emka lõppjärku. Eks neist suurtest autodest oli tõesti kergelt mõõt täis juba. Nende kõrval mõni Lada või Mosse korda teha oli justkui preemiaks antud shokolaadibatoonike.

Gaz 14 on tõesti raske projekt. Võrreldes Gaz 13-ga on tegemist palju väiksema tootmisarvuga ja märksa eksklusiivsema autoga. Neid ei jõudnud kunagi kolhoosidesse ega pulmaagentuuridesse. Nende tootmise lõpp otsustati poliitiliselt ja samal hetkel lõpetati ka igasugune varuosade järeltootmine. Seega Gaz 14 varuosi praktiliselt pole olemas. Keerukaks teeb projekti ka asjaolu, et tegemist on juba moodsa plastmassiajastu autoga, mille salongi pole pooltki nii lihtne taastada kui vanemate autode siledaid polstreid.

Nii et üldiselt ajas mõte Gaz 14 taastamisest iga kord omanikul kõhu valutama. Kuid mitmete asjaolude kokkulangemisel aeti must kajakas siiski ühel päeval töökotta. T¨aika oli seisnud juba aastaid praeguse omaniku käes. Enne seda veel aastaid BRC platsil, enne mida ta ilmselt vedeles juba aastaid vanas Tatari tn garaazis. Tegemist ei olnud just väga hästi säilinud autoga, mis viitab sellele, et tema tegevteenistus oli lõppenud juba ammu enne seda kui T¨aikad oma viimaseid tiire tegid.

Väljast oli meie kangelane enam vähem komplektne, kuigi üsna peetud olemisega. Eks ta oli töökojas seismisest vähe tolmuseks ka läinud. Esimeseks tööks sai auto käima ehmatamine. See mootor polnud ju töötanud enam pikki aastaid. Mina ei tea kui kaua sellega jännati ja mida täpsemalt tehti, kuid ühel hetkel helises mul telefon ning läbi jõleda müra kostus Mati võidukas hääl - lehm töötab. Sõitma temaga vist tol päeval ikkagi ei mindud ja keegi enam ei mäletanud, kas selle autoga üldse kunagi keegi sõita oli proovinud. Pigem mitte.


Auto seisukord ei olnud üldiselt kiita. Plekki annab keevitada, see pole märkimisväärne mure. Kõige suurem kahju on sellest, et osa spetsiifilisi iluliiste on siiski puudu ja mõned olulised ehisdetailid on katki. Kroom on enamuses roostetäpiline, kuid see on väiksem mure kui näiteks mõlkis ukseliistud või katkine D-piilari vent-rest.


Seest ei paista lähteüleasnne parem. Juhikoht on väsinud. Polster kulunud ja rebenenud.


Gaz 14 salongis kasutatakse ohtralt palstikuid. Keerulise kujuga plastikust polstritega on kaetud nii uksed kui vahesein, lisaks muidugi eest armatuurlaud ja konsool. Plastikul on loll komme aastatega pingeid sisse koguda ning siis lõpuks kõverduda ja selle käigus muidugi ka rebenda. Praktiliselt kõik plastikdetailid on kuskilt puudulikud.


Tagumine salong on endiselt kutsuvalt avar ja hubane. Ilmselt omab Gaz 14 maailma kõige mugavamat auto tagaistet. Aga eks ole siingi aeg oma töö teinud ja purenud lõhki vähestele väljavalitutele mõledud veluurpolstri. Kuhugi on kadunud tagumised peatoed, kuhugi on kadunud kardinad, põrandavaip narmendab, lagi ripub, tööpõld on issand kui lai.


Sealjuures jääb mulje, et pikaajalisest välja seismisest (enne praegust omanikku) on autosse kogunenud vett ja see on hästi kaasa aidanud polstri läbi mädanemisele. Sest vaadates näiteks klapptoole, siis suletud asendis on nad vastu põrandat ja alt üsna koledad. Tooli üles tõstes veendume, et vastu põrandat olnud osa on sisuliselt puudu.


Selline oleks lühiülevaade algmaterjalist.

Võib olla ei ole päris korrektne väide, et tegemist on esimese Eestis restaureeritava Gaz 14-ga. Tõsi on see, et Hüüru garaazist on neid 2 tk läbi käinud (millest üks minetas kahjuks oma identiteedi) ning Kuusalus on kah üks selline lahti võetud ja üle värvitud. Ilma kahtluseta võib väita aga, et see projekt on kõigist senistest kõige keerulisem ja enam defineeritav restaureerimisena.
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Denis23
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Apr 07, 2006
Teateid: 109
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: R sep 09, 2011 12:36 am    Postita teema: Vasta viitega

Üldiselt, jah, ilmselt, midagi mugavamat kui Tsaika tagaiste pole ma näinud.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2784
Asukoht: Telliskivi, Viimsi

TeadePostitatud: K sep 14, 2011 11:26 pm    Postita teema: Vasta viitega

Tere sõbrad,

Enne kui T¨aika ära lõhume, on veel viimane võimalus piiluda sellistesse kohtadesse, kuhu tavakodanikud niisugusel autol kunagi ei näinud. Esmalt kapotialune. Mootoriks on sel autol harvaesinev ZMZ-14. Tegemist on ZMZ-13 edasiarendusega, millel eelkäijaga võrreldes päris palju nii sisemisi kui väliseid muudatusi. Kasutati teda ainult Gaz 14-l ja väga väikestes kogustes (võimalik et ainult katsepartiina) Volga Gaz 31014 kapoti all. Mootor on töömahult 5,53 liitrit ja toodab 220 hj (pööretel 4200 rpm). Kui käsitleda seda kui sõiduauto mootorit (pandi selle mootori variatsioone ka Volgadele), siis on tegu kahtlemata kõige võimsama sõiduauto seeriamootoriga NSV liidus. Isegi enam kui võimsus, on muljetavaldav selle mootori väändemoment - 451 Nm 2700-2800 pöörde juures. Kaalub selline mootor ilma käigukastita 285 kilo (esimeses komplekteerituses, mis iganes see siis tähendab) ning omab kahetsusväärselt väikest kapremondi eelset ressurssi - pelgalt 150 000 km.

Meie auto kapotialune oli kenasti komplektne, kuigi ressurss on ilmselt ületatud. Teisel fotol on selgelt näha ka kahe K-114 karburaatoriga sisselase ning ekraniseeritud süüde. Jagaja asub eraldi alumiiniumkorpuses, kust hargnevad veekindlad ja varjestusega voolikud süütejuhtmetega. Autol kasutati spetsiaalseid küünlajuhtmeid, spetsiaalseid piipe ja vist isegi spetsiaalseid küünlaid? Samuti on veekindlas korpuses süütepool (meil on sealt väljuv juhe juba vale) ning kõik süütega seotud juhtmestik koos kommutaatoriga on varjestusega. Kommutaator ise on ka veekindel. Teoreetiliselt võis selle autoga sõita kuni esilaternateni sügavas vees. Kindlasti võis aga lõigata suurel kiirusel päris sügavaid lompe, kartmata, et vesi mootori tööd häiriks. Boonusena tagas varjestus selle, et väliste mõjuritega ei saanud mootori tööd häirida. Kuigi T¨aikal on kommutaatoriga süüde, kasutatakse ettevaatuse mõttes ikkagi kontaktidega jagajat. Ikka selleks, et diversandid seda autot kerge vaevaga seisata ei saaks.



Kapoti alt paistab veel seninägematu pidurivõimendi. Poliitbüroo ja nomeklatuuri elusid ei usaldatud kodumaste pidurite hoolde. Kui ZIL limusiinide organism koosneb paljuski GM siltidega toodetest, siis T¨aika pidurisüsteem on Girling toode. Mootori ees paistab ka jube suur generaator, tugevusega 105 A. Paljudele on olnud küsimuseks, et milleks talle nii suur generaator? Autol endal polnud ju ealeski nii palju voolu vaja. Põhjusi tuleb otsida pakiruumist. Nõukogude võimu ja sõjaväe eriside aparatuur töötas eranditult lampide peal, sest see oli kõige töökindam lahendus. Paraku nõudis see kõik jubedalt voolu.

Pakiruum on siin piltidel juba tühjendatud. Kujult on pakiruum väga madal ja üsna vähe mahukas. Meie autol on pakiruumi põrandal päris jõhkrad metallalused erineva sideaparatuuri jaoks. Teistel T¨aikadel pole ma selliseid näinud, mis lubab arvata, et meie autot on kasutatud julgeoleku meeskonnas. Aga kes seda enam nii täpselt teab.


Põhja alt on kah veidi avastamisrõõmu. Võib vist öelda, et praktiliselt mitte miski ei meenuta siin Volgat. Pildidel on hästi näha tema X-kujuline raam. Väga veidrad on summutid, mille potid asuvad kohe pükste otsas. Püksid ise polegi nagu päris püksid, vaid mõlema ploki jaoks on üks kõver toru nagu Gaz 24-l, mis on enne sumpa potte omavahel peenikese toruga ühendatud. Pottidest jooksevad ilmatuma pikad torud taha välja ja ongi kogu summuti. Tagant kuulates tuleb sumpast selline kume madal jorin nagu laeva korstnast. Siit piltidelt ei tundu auto põhi väga hull olema, kui tegelikult oli asi päris halb.


Siin kiire pilt automaatkäigukastile ja roolivõimendiga esisillale. Roolikarp näeb T¨aikal täpselt samasugune välja nagu Volgal, kinnitused on ka samad. Peamine vahe on pöörete arvus - Volgal on vist ca 5 pööret, Tsaikal on 3,5 pööret. Roolivõimendus töötab pildil näha oleva hüdrosilindri abil. Esisild ise on lahenduselt sarnane Volga omale, kuid ükski jupp ei tundu olema sama.


Siit alates lõpetas see Tsaika igaveseks oma eksistentsi senisel kujul. T¨aika osade paigutamiseks ehitati töökotta eraldi "rõdu", varuti hulga punaseid plastikkaste ning anti meestele roheline tuli. Lammutamise käigus tehti umbes 600 pilti, et hiljem oleks vähe kergem teda kokku tagasi panna.
_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Zaparov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jun 27, 2005
Teateid: 881
Asukoht: Nõo sohvoos 4 jaoskond!

TeadePostitatud: R sep 16, 2011 6:04 pm    Postita teema: Vasta viitega

Mul on valmimas väike jutt GAZ 14 kohta,nimelt tahan paarile detailile tähelepanu pöörata,mis võiks lugejaid huvitada. Aga mul oleks Sm.Tihhonovile,kui ka auto omanikule Matile palve. Nimelt otsib mul kolleeg üle lombi GAZ 14 raami mõõtusid ja siiani pole miskit adekvaatset leidnud. Tuleksin kas või ise kohale mõõdulindi ja nihikuga aga ei saa. Seega kui aidata saate antke teada, võib seda teha ka erasõnumitega.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Grupp Seltsimehi
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jun 02, 2005
Teateid: 167
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: P sep 18, 2011 2:37 pm    Postita teema: Vasta viitega

Väga huvitav lugemisvara.
Vaadates põhjaalust - tagasild ja kast tunduvad olema praktiliselt identsed 31013'ga. Vähemalt jääb mulle selline mulje võrreldes neid pilte GK Sõbra kanalil tehtutega.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
janek555
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Mar 20, 2006
Teateid: 80
Asukoht: Viljandi m/k, Võhma

TeadePostitatud: P sep 18, 2011 5:56 pm    Postita teema: Vasta viitega

Sm.Tihhonov kirjutas:

Gaz 14 salongis kasutatakse ohtralt palstikuid. Keerulise kujuga plastikust polstritega on kaetud nii uksed kui vahesein, lisaks muidugi eest armatuurlaud ja konsool. Plastikul on loll komme aastatega pingeid sisse koguda ning siis lõpuks kõverduda ja selle käigus muidugi ka rebenda. Praktiliselt kõik plastikdetailid on kuskilt puudulikud.


Kunagi kuskil vanatehnika seltskonnas keegi ütles
"Ärge vinguge siin pleki taastamis raskuste üle mõelge järgmisele põlvele , kes peab hakkama plasti taastama... " näe ei pidanudki järgmist põlve ootama!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Külasta postitaja kodulehekülge
Zaparov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jun 27, 2005
Teateid: 881
Asukoht: Nõo sohvoos 4 jaoskond!

TeadePostitatud: P sep 18, 2011 8:09 pm    Postita teema: Vasta viitega

janek555 kirjutas:

Kunagi kuskil vanatehnika seltskonnas keegi ütles
"Ärge vinguge siin pleki taastamis raskuste üle mõelge järgmisele põlvele , kes peab hakkama plasti taastama... " näe ei pidanudki järgmist põlve ootama!


Kui ma ei eksi siis kas seda lauset,mitte kodanik Talupoeg automoto foorumis välja ei hõiganud? Ise enesest,mees räägib õigust pole see plastmassi taastamine või algse kuju andmine enam miskit nii sama käkitegu,kui see teoorias tundub.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2784
Asukoht: Telliskivi, Viimsi

TeadePostitatud: K sep 21, 2011 2:49 pm    Postita teema: Vasta viitega

Pikkamisi hakkas kajakas otsast lagunema.


Kuna ma ise lammutamise juures ei viibinud, siis palju ma siin kommenteerida ei oska. Eks fotod räägivad paremini.


Kajakas on oma ehituselt märkimisväärselt keerulisem auto kui Volga. Pigem meenutab ta oma konstruktsiooniliselt lahenduselt 70-te USA rauda. Eks ta ole neist ka inspireeritud. Näiteks kere esiosa lahendus on väga sarnane raamiga ameeriklasele. Siin mõned pildid esitiivaga ja ilma.


Eraldi käivad ära esiraam, rattakoopad, mootoriruumi küljeplekid.


Ka armatuurlaud koosneb T¨aikal mitmest osast, muutes elektritööd Volgaga võrreldes paremini ligipääsetavaks. Samas elektrijuhtmestiku hulk selles autos on muljetavaldav. Kogu tema elektrifunktsioone juhitakse releede abil ja neid jätkub tõepoolest kõikjale. Neid tuli välja armatuuri seest ja alt, uksepostidest, isegi laekast istmete vahelt. Ma võin veidi eksida, aega suurusjärgud on umbes sellised, et kui Volgal on äkki 5 releed (?) siis Gaz 14-l oli neid ca 35.


Need avad tagumisel katusepostil pole omaloomingulised. Nende kaudu juhitakse pakiruumist konditsioneeritud õhk reisijatesalongi. Erinevalt sama ajastu Ameerika autodest on Gaz 14-l jahutatud ainult salongi tagumine osa. Sohver pidi lisaks kitsale juhikohale kannatama ka suvepäikese kuumust.


Viimaks oli asi niikaugel, et eriti midagi enam küljest ära korjata polnud.


T¨aika projekti plekitööde osa otsustati usaldada oma ala eksperdile. Teinekord on mõistlikum ja säästlikum keerulised tööd sisse osta. Kajakas pakiti kärule ja nii ta kodust ära läks. Esmalt liivapritsijate juurde ning sealt edasi juba keevitaja töökotta.

_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2784
Asukoht: Telliskivi, Viimsi

TeadePostitatud: P okt 09, 2011 11:19 pm    Postita teema: Vasta viitega

Järelkäru peal sõitis kajakas liivapritsijate juurde. Auto põhi ja alaosa lasti korralikult puhtaks. Seejärel sõitis T¨aika rajooni, keevitaja juurde. Keevitaja on vana mees, kuid oma oskustega vägagi tuntud peamiselt Ameerika autode ja kiirendusautode ehitajate seas. Eks tööpõld oli ka suur ja nõudis suuremate kogemustega meest.

Peamine probleem polnud mitte niivõrd kere seisukorras, kuivõrd varuosade puuduses. Mitte ühtegi tükki pole võimalik sellele autole raha eest osta. Kõik tuleb ise teha. Kere ise oli üsna õnnetu, kuid mitte lootusetu. Karbid tervenisti läbi, põhjas kohati augud, rattakoopad läbi, kogu ninaosa nagu sõelapõhi jne.

Esmalt keevitati auto kere sisse korralik torudest karkass ja seejärel lõigati kajakas lahti.


Siin mõned fotod kohtadest kus asusid küljekarpide jäänused:


Karpide esimesed ja tagumised otsad polnud paremad. Ümberringi oli asi ikka üsna pude.


Gaz 14 üllatas oma kere viimistlusmeetodiga. Eks me kõik ole kuulnud, et vanasti aeti autosid tinaga sirgeks, kuid näha oma silmaga niisuguses koguses tina 1983. aasta autol oli veidi kummaline. Ilma liialdamata võib väita, et paksemates kohtades oli tinakiht kerel ca 8-10 mm. Täielikult on tinaga vormitud küljekarbid, kõik uksevahed, tagatiivad+katuse C-piilar. Plekk tinakihi all omab ainult soovitusliku kerekuju funktsiooni. Lõplik vorm on täielikult antud tinaga. Kuidas see küll tehnoloogiliselt võimalik oli??? Kuidas neid tinutati, mis vormide järgi neid siis õigeks aeti? See jääb mulle mõistatuseks. Või käis tõesti kõik iga konkreetse auto juures silma järgi? Igal juhul on see tinakogus meeletu ja sealjuures enesest mõistetavalt kohutavalt raske. Pikka aega lebas töökoja põrandal umbes 50 cm pikkune jupp küljekarbist, mis kaalus ca 10 kilo. Ristlõikel oli hästi näha tinakihi paksus. Kahjuks ei ole ma teinud detailseid pilte sellest kohutavast massist, kui paar järgmist fotot annavad ehk veidi aimu reaalsusest. Siin võib tähelepanelik lugeja näha, kuidas on vormitud ukseaukude paneelid:


Ja siin on lahti käiatud tagatiibade ühenduskohad.


Nii valmistasid venelased oma eksklusiivautosid. Ilmselt olid plekistantsid ikka nii ebatäpsed, et rohkem valikuid ei jäänud.

Kuna küljekarpe kusagilt osta ei olnud, tuli nad valmistada ise. Kodusel teel polnud nii pikki detaile võimalik teha. Seega käis keevitaja Tsaika karpe valmis väänamas Balti Laevaremonditehases. Siin on värskelt valminud sisemine karp.


Siin aga koos uue välimise karbiga juba auto küljes. Ka karbi tagumised otsakinnitused tuli uued teha.


Veel enne kui küljekarp külge sai, punktiti kere küljest lahti tagatiib ja eemaldati ka tagumine rattakoobas. Nii koobas ise kui ka selle ühenduskohad auto kerega tuli teha uued.


Siin on taastatud kogu tagatiibade alune kerekonstruktsioon, kere ühendusekohad tagatiivaga ning rattakoobas.


Erinevalt Volgast, mille sisemisi ja välimisi koopaid vedeleb pea kõikjal, polnud Tsaika rattakoobast kusagilt uut võtta. See tuli valmistada ise. Selleks kasutati mingi kaubiku (äkki oli mingi ajastu Transit) koopaid, mida siis vormiti ümber seni, kuni nad viimaks tunnistasid end T¨aika omadeks.


Viimaks on üks külg uuesti koos. Teise küljega tehti täpselt sama töö.

_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Dr. Watson
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Jan 10, 2006
Teateid: 765
Asukoht: Tallinn

TeadePostitatud: E okt 10, 2011 4:16 pm    Postita teema: Vasta viitega

Meenutab Sm Kyyc`i projekti juba.... Tore, kui on selliseid projekte.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade
Sm.Tihhonov
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 08, 2004
Teateid: 2784
Asukoht: Telliskivi, Viimsi

TeadePostitatud: N okt 27, 2011 11:01 pm    Postita teema: Vasta viitega

Prügikastilind kajakas tundis end keevitaja juures mõnusasti. Pööras end ühe külje pealt teisele ja sättis aga selle koha ette kust jälle näppimist tahtis. Lisaks eelmises postis kirjeldatud hädadele oli tal täiesti amortiseerunud ka ninaosa.


Keevitja on äge mees. Eluaja seda tööd teinud, ei karda ta õieti enam midagi. Plekk muutub tema käes mingiks plastiliini taoliseks olluseks, mida saab väänata täpselt selliseks nagu vaja. Kajaka esiosa istub ühele pikale ja kõverale ristitalale. Loomulikult oli see omadega läbi ja seega tuli ta lihtsalt uus teha.


Kui see tala sai paika, ehitas plekksepp sinna külge pikkamööda sisuliselt kogu ninaosa uue.


Veel mõned lähikaadrid uuenenud ninaosast.


Esikoopaid ei hakanud ta uusi tegema, vaid remontis vanad ära. Ilged jurakad on need koopad. Sealjuures välimine koopa pool on esitiiva lahutamatu osa.


Esitiivad ise olid ka halvad. Neile tuli teha täiesti uued alumised osad. Nii sisemised kui välimised.


Kuna Volga pood ei paku Gaz 14 varuosaplekke, isegi mitte eraldi koopakaari, tuli needki ise valmistada. Selleks lasti treialil teha spetsiaalsed valtsirullid, mille vahel saab meister väänata uue koopakaare.


Uksed tegid ka meistri nõutuks. Esiuksed olid ikka päris halvad. Teatavasti pole uusi T¨aika uksi väga laialt saada. Keevitaja ei heitnud siiski meelt. Arvas, et kui uusi uksi kuskilt ei saa, siis vähemalt ühe peab ta ise uue tegema. Teised annab ehk ära remontida. Tehniliselt ei olnud see tema jaoks kuigi suur probleem. Ta muretses rohkem, et läheb kalliks, kuna ukse tegemine käsitööna võib aega võtta kuni kaks nädalat. Õnneks aitas meie sõpruslinna kohalik majand (kus kah tänaseni veel Tsaikasid pruugitakse) hädast ja telefoni teel antud vihjete järgi kobades leidsime kuuri tagant kaks uut T¨aika ust.


Kui kõik esmased plekitööd said tehtud, tõsteti kere raami pealt maha. Keevitajal oli nüüd võimalus ehitada uued ka need kohad, millega kere raamile kinnitub. Raamil autodel on need kohad kuuldavasti pea alati läbi roostetanud. Raam toodi samal ajal koju. Nüüd sai liivapritsiga ka need kohad puhtaks lasta, mis enne puutumata jäid ning seejärel raami tervenisti epokrundiga katta. Küll ta on elusuuruses ikka jurakas.


Sama soojaga värviti raam ka mustaks. Nüüd oli ta valmis ja jäi ootama keevitaja kõnet, et remonditud kere uuesti raamile tagasi tõsta. Sillatööd ootavad siiski veel ees. Praegu oli oluline, et saaks keretööd valmis.


Kuna raam juba kodus oli, tekkis mitmel meist küsimus, et miks oli tagadifri korpuses terav mõlk. Aga mitte tavapärasel suunal väljast sisse, vaid hoopis seest välja. Kaane eemaldamise järel selgus kurb tõde - satelliidid olid puruks. Vähemalt kolm hammast oli murdunud. Ilmselt oli mootori 450 Nm väänet ühe vene asja jaoks siiski liiga palju.

_________________
Terve aasta poole aastaga
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Sm Mirski
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Nov 06, 2004
Teateid: 1203
Asukoht: Tallinn, Nõmme

TeadePostitatud: R okt 28, 2011 9:27 am    Postita teema: Vasta viitega

Juhul kui uusi diferentsiaali detaile kuuritagant enam ei leidu võib üle minna sportliku plokkdiffri peale "kemppi lukk". Laughing
Avaldame kiitust seinalehekorrespondendile. Paistab, et tegus inimene jõuab kõikjale. Ja mina aru ei saa, et kus kohast võtab see tegelane jõudu veel öösiti sisukaid postitusi kirjutada.
Mati töökoda on hästi varustatud tööriistade, kvalifitseeritud tööjõuga ja huvitavate projektidega. Siiamaani oligi puudus sellest lülist kes kogu põneva loo massideni tooks. Hea ja hariv on sellist kroonikat lugeda. Mina näiteks ei teadnud, et Eestis on veel selliseid keevitajaonusid (lisaks sm Kyys ihukeevitajale) kes linnutiibasid voolima on nõus.
Paistab et mõne inimese käes on kõik võimatu ka võimalikuks muutumas.

Mis siin muud soovida kui sulemehele tinti, keevitajale traati ja omanikule...pikka iga ja kannatlikku meelt.

Tublid!
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge MSN Messenger
Väravamehaanik
Seltsimees
Seltsimees


Liitunud: Feb 24, 2005
Teateid: 413
Asukoht: Kuusalu Autobaasi värav

TeadePostitatud: P okt 30, 2011 9:50 pm    Postita teema: Vasta viitega

Kohaliku majandi bilanss näitab tagasildu tootekoodi algusega 12 ja 13, kuid 14 ei näita, seega peate ise hakkama saama või pöörduma otse tehasesse, kus toodetakse Gazell-i nimelist kaubikut (vaata ka populaarset teemat Avia ja RAF). Nimelt GAZ 14 paljud silla detailid, nii ees kui taga on kasutusel ka nimetatud labasel kaubikul.
Ehk ei olnud minu postitus sobiv ja paljastas selle, et nomenklatuuri limusiinist on saanud odav kaubik, seega palun toimetajal peale vajaliku info registreerimist see postitus kustutada.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatteade Saada e-kiri Külasta postitaja kodulehekülge
Reasta teated eelmise järgi:   
Uus teema   Vasta sellele teemale    Volgaklubi foorum -> Lugejate autod Ajatsoon on EET Eesti talveaeg
Mine lehele 1, 2  Järgmine
Lehekülg 1, kokku lehekülgi 2

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha algatada uusi teemasid selles foorumis
Sa ei saa vastata teemdaele selles foorumis
Sa ei saa muuta oma teateid selles foorumis
Sa ei saa kustutada oma teateid selles foorumis
Sa ei saa hääletada küsitlustes selles foorumis

volga.ee ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
volga.ee jätab endale õiguse kustutada ja redigeerida kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele.


Forums ©
Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004
Kõik õigused reserveeritud