MTJ juhataja GAZ 21

MTJ juhataja · Postitatud: T juuni 17, 2008 6:13 pm Postita teema:

“Maria”
Sellise hellitusnimega ristis abikaasa minu Volga. Nimelt väidab naine, et ma ühel öösel olevat Mariat hüüdnud. Kuna ta seda autot ammu mu armukeseks peab, siis ei saavat see midagi muud tähendada. Mina ise ei ole ühtegi Mariat isegi mitte unes näinud ja mulle on ta ikka üks kolhoosi esimehe sõiduriist, mis kuulub ühe korraliku MTJ juurde.

Doonor
Ühel heal tuttaval (Volgaga tekibki juurde ainult häid tuttavaid) seisis õuel kobe Volga kere, mida ta ise oli doonoriks kasutanud. Et tema enda GAZ-22 on juba aastaid valmis kujul garaazhis, siis oli ta lahkesti nõus mind seda rüüstama laskma. Pealegi oli tal ämm läinud reklaami ohvriks ja kutsunud korra juba tasuta vanarauda lahkesti ära vedavad mehed õuele.
Minu enda auto kerel on tagumised koopad nutused – üks pool kunagi korralikult sisse sõidetud ja teine pool lihtsalt hõre. Nii sõitsingi ühel suveõhtul haagisega talle õuele ja lõikasin selle kere suure lõikuriga piltlikult öeldes Golfiks. Kuigi selle doonori kallal oli kunagi juba lõikuriga käidud, tundsin ennast barbarina, kes oskab ainult lõhkuda ja rüüstata.
Töökojas, pärast saagi puhastamist kultuurikihist, tekkisid uued dilemmad – kui suured tükid peaks asendama? Avariilise auto taastamisel sellist probleemi ju ei ole, kuid vanasõiduki puhul on mingis piirkonnas korrosioon hävitanud mitmete keredetailide osi. Seega tahaks nagu teha mingit copy-paste’i. Ka nii on autosid taastatud, kuid samas mõned taastajad siiski puurivad sadu punktkeevitusi lahti, et võimalikult täpselt asendada detaile. Igatahes olen juba leppinud kokku ühe autorestauraatoriga, kes tuleb lähipäevil töökotta mulle näpunäiteid jagama. Mu autos ei ole iseenesest midagi haruldast, lihtsalt üks siseturule toodetud III-seeria GAZ-21 pereauto, kuid tänu headele peremeestele ikkagi tervelt 45 aastat vastu pidanud.

MTJ juhataja · Postitatud: E aug 04, 2008 7:21 am Postita teema:

Aastapäev
Täitus esimene aasta vana Volga omanikuks saamisest. Selle puhul oleks igati passlik mingeid kokkuvõtteid teha. Pärast mõningast mõtlemist jõudsin tõdemiseni, et kui asi on poolik, siis saab pigem kirjeldada hetkeseisu.
Eelmiste märkmete juures vaevasin pead copy-paste’i üle. Tehtud! Tegelikult ma läksingi seda teed, et lõikusin doonorilt tükke ja istutasin teise auto külge. Kuna doonor on sama värvi, siis on kohati ainult keevisõmbluse tiip reetmas tehtut. Kindlasti oleks praktilisem asendada kohe juba suuremaid latakaid, kuid ei raatsi tervet kohta maha lõigata. Vägisi tuleb meelde vanasõna – lipp lipi peal, lapp lapi peal. Ärge seda puhta kullana võtke – tegemist on ikka pideva õmblusega servliitega. Lihtsalt lapid on kohati selliste ebamääraste kujudega. Mõned korrad käisin ka “kaksikõe” pealt kontrollmõõte võtmas, et vältida auto moondumist Mosseks või vastupidi – Zimiks. Doonortükkide ettevalmistamine tuletab meelde anektoodi inimööjate sündimisest – ema tuleb ümbert ära süüa. Sobiva asendustüki ettevalmistamine tähendab ju enamasti liigsete konstruktsioonide eemaldamist lõikuritega. Punktkeeviste lahtipuurimisega pole mul reeglina küll midagi peale hakata.
Tõe jalule seadmise huvides tuleb öelda, et enamik asendamisele minevaid tükke valmivad ikka oma giljotiini ja vasara abil, doonorilt laenan ainult juhul, kui ajasääst on märkimisväärne.
Võiks ju aastapäeval hõisata, et ainult üks tagumine koobas ongi veel jäänud keevitada-taastada, kuid see oleks poolik tõde. Tegelikult on autol üks külg avariis kunagi paar cm pikemaks venitatatud, nii et tagauks ja tagatiib tuuniti kere järgi parajaks (vaataja silmad pettis küll ära) . Nüüd üritan ma hangitud originaalosadega auto komplekteerida, milleks tuleb kohendada C-piilarit, küljekarpi ja rattakoobast. Õnneks on mul paiguti ka selleks tööks võimalik doonorit kasutada.
Dopingu eesmärgil võtsin aastapäeval kätte ja kruntisin juba lõpetatud piirkonnad ära – pilt läks kohe rõõmsamaks ja sain hea doosi optimismi. See oli vajalik ka tehtu kaitsmiseks meie heitlikus kliimas. Mitte alati ei õnnestu autot enne vihmahoogu katuse alla sõita.
Tulevikku vaadates tahaks järgmse aastapäeva üritusel juba sõita Volgaga liikluses.

MTJ juhataja · Postitatud: T aug 26, 2008 6:03 pm Postita teema:

Minu puust Volga
Sain peaaegu sületäie küttepuid, kui oma Volgal tagumise lävekarbi ja C-piilari lahti lõikasin. Nende kiiludega oli sellel autol taastatud esialgne väljanägemine. Rõhutan sõna väljanägemine, sest kui panna joonlaud peale või võtta ka mõõdulint appi, siis asi enam ei klappinud. Tagumise ukse serv ja kogu tagatiiva viigi pealne osa olid ümber tehtud, sest ukseava ise oli 1-2 cm laiemaks sõidetud. Mälu värskendamiseks kontrollisin vanu pilte – täitsa kobe paistab nende peal.
Puitkiilud olid korralikult õlitatud ja isegi kinni naelutatud. Üsna sarnane pilt sõjaeelsete autodega (ilmselt olid mehhaanikud vana kooli mehed).
Mind selline ümberehitus ei rahuldanud ja praegu on käsil originaaldetailide järgi kere taastamine. Selle tulemusel nihkub tagatiib jälle paar cm ettepoole. Piilaril vahetan veerenni aluse osa doonorilt hangitu vastu. Paraku on doonorit enne mind ühe Volga taastamiseks kasutatud ja üsna suur ports puuduvast tuleb endal aretada.

MTJ juhataja · Postitatud: R okt 17, 2008 11:25 pm Postita teema:

“Kolu-Ants”
Sellise hüüdnimega kutsuti mind lapsena, kui taskud olid täis korjatud igasuguseid maast leitud kruvisid ja mutreid. See tuli täna meelde, kuna korjasin ühest meistrimehe garaazhist maha jäänud ja minema visatud Volga osi. See prahihunnik hakkas autoga sõites silma, tegelikult seal läikivad rattakilbid. Territooriumi valdajad lubasid lahkelt mulle kõik meelepärase kaasa võtta, sest kohe sõidutati kohale treiler prahikoorma likvideerimiseks. Töömehed mõistsid minu “kiiksu” ja nii me seal koos toimetasime. Selles hunnikus oli peaaegu kõike, mida ühe Volga küljest saab ära kruvida: armatuurlaud, suunatuled, tihendid, pidurite ja silla osad, käigukast ja tagasild jne. Päris palju oli täitsa kasutamata osasid. Just selline kraam, mida me Kurtna laadalt ostame. Selle vahega, et laadalt ostame ainult vajaminevat, siit võtsin kaasa enamuse nodist. Auto kongis oli lõpuks nii palju asju, et oma tööpäevaks vajaminevat polnud enam võimalik kätte saada ja tuli sõita koju autot tühjendama.

Tean, et kunagi saadetakse ka minu kogutud kraam ümbertöötlemisele ja seetõttu tuleb enda poolikud projektid ikka lõpule viia.
Nõutuks tegi mind selle juures hoopis see, kuidas hobitegevus võtab endale võimu minu üle ja põhitöö hakkab selle tõttu kannatama.

MTJ juhataja · Postitatud: E nov 10, 2008 9:35 am Postita teema:

Sidur kinni kleepunud
Mitu kuud möödus nii, et ei olnud aega autot teha. Ühest küljest oli vaja tegeleda oma põhitööga ja teiselt poolt võttis tähelepanu ja vaba aja äsja soetatud Volga-universaal. Nüüd tekkis jälle võimalus oma lemmik töökotta ajada. Aga oh häda! Käivitamisel selgus, et sidur on kokku kleepunud. Oleks see siis olnud esimene kord, aga juba mitmes. Nii nagu auto mitmeks kuuks seisma on jäänud, nii on jälle probleem siduriga. Ühegi teise autoga pole mul seda aastakümnete jooksul juhtunud. Vanasti, kui mehed talveks autod seisma panid, oli nii mõnelgi mehel kevadel siduri lahti saamisega tükk tööd.
Volgadel on see eelis, et sidurikojal käib põhi poltidega alt ära ja pääseb kettale ligi. Minu autol oli kaan enne minu kätte jõudmist eemaldatud. Küllap ikka selle sama kleepumise pärast. Seekord ei olnud mul kedagi käepärast sidurit lahutama panna ja nii tuli siduriketas survest vabastada kahvlit koormarihmaga pingutades. Õnneks on Volga nii suure kliirensiga, et sale mees mahub all roomama. Kerged vasaralöögid õhukesele klotsile vabastasid ketta hoorattast. Selleks korraks sai auto jälle liikuma ja töökotta sisse aetud. Siiski peab hakkama mingit rohtu otsima, et sellest probleemist vabaneda. Esimese hooga tuleb pähe kaasaegsete katetega siduriketta paigaldamine, sest vanasdes ketastes kasutaud asbest on vist selle üks süüdlane.

Põhja puhastamine
Kunagi sai planeeritud, et põhaga hakkan tegelema alles pärast auto keretööde lõpetamist, sest hästi hoitud autol on seni aukudeta originaalpõhi. Siduriga jändamine oli üheks põhjuseks, et töökoja kanali peale sõites võtsin põhja kraapimise käsile. Üllatavalt mõnus oli üle pika aja jälle soojas garaazhis toimetada. Isegi näkku lendav liiv ja tolm ei tundunud enam talumatutena.
Vana kombe kohaselt oli auto põhja kaitseks õli- ja tolmusegu kasutatud. Mina tegin oma autode põhjad ikka kahurimäärdest, grafiitõlist ja Movilist kokku keedetud seguga üle. Kuna üks pütitäis kahurimääret on veel laos seismas, siis ilmsest nostalgiast ajendatult võõpan selle kunagi oma Volgade peale/alla laiali.
Kirjutamise vääriliseks pean asjaolu, et minu auto põhi pärast 45 aastat on säilinud aukudeta ja roostepesadeta. Leidus ainult pindmist roostet ja üsna suurel pinnal oli säilinud tehasevärvi. Nende Volgade valmistamisel ei olnud kasutusel ei tsinkimist ega polümeerset kivikaitset. Siiski on Volga põhi väga õnnestunud geomeetriaga - ilma põiktaladeta ja tungraua kronsteinideta, mis väga hästi koguvad muda ja ei lase tuulel põhja kuivatada. Omades ka keevitatud põhjaga isendit usun siiski, et tegelikuks hea säilimise põhjuseks on olnud auto kasutamine peamiselt suvisteks sõitudeks ja hoidmine kuivas garaazhis. Kahjuks ei saanud ma kontakti auto kunagiste omanikega ja nii võin seda vaid oletada.
Põhja enda puhastamise kohta on mu aastakümnete jooksul kogutud kogemused näidanud, et sellega pole mõtet üle pingutada. Talviseks sõiduriistaks neid vaevalt keegi veel kasutama hakkab. Auto roostetab läbi peamiselt ikka kinnistest ventileerimata konstruktsioonidest väljapoole, põhja aga puhub tuul kiiresti kuivaks.

MTJ juhataja · Postitatud: P nov 16, 2008 8:08 pm Postita teema:

“Tip-top”
Ekslik oleks arvata, et auto juba tip-top korras on, lihtsalt mulle tuli autoistet bensiiniga puhastades meelde üks 60datel aastatel kasutusel olnud plekieemaldusvahend “Tip-top”, mis koosnes aviobensiinist ja kartulijahust.
Pea kõik vanasõiduki taastajad on näinud kurja vaeva, et taastada salongi polstrid võimalikult originaalilähedaselt. Minu auto polstririide hävitasid kunagi koid, kes elasid aastaid segamatult selles autos. Istmete peale olid kunagise perenaise näpud valmstanud villase lõngaga ristpistes tikitud katted, mis teadupärast maitseb koidele. Nii olin sunnitud korduvalt kammima mööbliriide kauplusi ja taaskasutuskeskuste kangariiuleid jne., et leida sobiv aseaine. Hilisema valmistusajaga mudelitele on praegu Venes originaalmaterjal saadaval, kuid seda ruudulist mitte. Kuna minu valdusesse sattusid “happy hour’i” ajal Volga-kaksikud (doonoriks ei söenda seda teist kutsuda), siis oli väike lootus veel selle teise seest puuduvat kangast avastada.
Ühel sellisel õhtul, kui auto juures millegi tõsisemaga tegelemiseks oli juba hilja, kuid teleka ette istumiseks veel vara, võtsin uudishimust Volga tagaistme käsile ja harutasin polstri lahti. Tegemist oli kunagi sadulsepa poolt valmistatud uuema polstriga, mille alla oli jäetud tehase originaalkate. Mõnikord piisab inimesele rõõmuks vähesest - ainult kolme istmiku suuruse mööbliriide tüki leidmisest. Nagu rusikas silmaauku! Paraku oli sadulsepp uue polstri rohke kummiliimiga vanale külge kleepinud. Ega mul ei jäänudki midagi muud üle, kui võtta bensiinikanister ja hakata liimi kanga pealt ära sulatama. Sellest bensiinist saadud kaifiga tuligi mulle see ammune “Tip-topiga” puhastamine meelde. Küllap jääb veel tükiks ajaks saladuseks, millisena on riie mujal säilinud ja kas nendest tükikestest ikka piisab mulle lapitekiks?

MTJ juhataja · Postitatud: L nov 22, 2008 4:56 pm Postita teema:

Karvatihendid
Allah saatis minu teele ühe kunagise Volga-mehe garaazhi sisu, mis vedeles maas ja ootas Kuusakoskisse viimist. Mulle lubati sealt tordi eest kõik huvipakkuv ära lohistada. Nüüd lume tulekuga tekkis vajadus see kolu oma kodugaraazhist ära lohistada ja lattu peita. Selle käigus tegin ka osade põhjalikuma sorteerimise ja rämpsu utiliseerimise. Nendest osasadest, mida ma vajaduse korral vabalt laatadelt või poest osta saan, nagu eriti ei oskagi rõõmustada (ehk alles siis, kui mõnele abivajajale heateo saan teha, või endal õigel hetkel vaja läheb). Pigem on ikka selline prügikolli tunne. Eriline heameel oli aga uutest ukseklaaside karvatihenditest. Nii nendest U-kujulistest, mille sees klaas liigub kui ka nendest, mis klaasi vastu liibuvad. Nendel, kes oma auto uksi pole remondiks kunagi pidanud lahti võtma, on raske mõista minu rõõmu, kuid ilma selliste pisiasjadeta võib kaunilt värvitud auto koostamine pooleli jääda. Ka siinses foorumis on nende hankimisest juttu olnud.

Spidomeeter kui sümbol
Kui vana Volga hirv/põder on rahvusvaheliselt tuntud legendiks muutunud, siis usutavasti on üheks kultusobjektiks ka Volga näidikuteplokk koos kupliga spidomeetriga. Selle peale mõtlesin ma siis, kui panin lattu Kuusakoskist päästetud nodi ja spidomeetrite rivis lugesin neid kokku juba 5 tükki. Ma ei ole neist ühtegi endale spetsiaalselt muretsenud, sest autodel on need olemas. Need on tulnud mulle kas kauba peale või lihtsalt külakostiks toodud. Kust need ilma autota näidikud siis pärit on? Oleks ekslik arvata, et vene tehnika nii vilets oli, et igale autole neid mitmeid kulus. Osa kindlasti asendati uue kupli vajadusel. Pigem on tegemist sellise nostalgilise sümboliga, mida püüti ära päästa lammutatavate autode küljest, sest neid ei raatsitud ära visata. Nagu omamoodi suveniirid kaugetest aegadest – kasu pole, aga mälestusi kui palju!

MTJ juhataja · Postitatud: N nov 27, 2008 9:57 am Postita teema:

Lugejate tungival pealekäimisel teen proovi piltide näitamisega Volga-ajastust MTJs.
Vabandan virtuaalmaailma risustamise pärast, sest täna sai õppesõit kätte võetud. Kui midagi untsu läheb, siis õpetage (järgmine kord teen pildid veel väiksemaks). Kas juba üleslaetud pilte kustutada ka saab?

Selline auto tuli välja kultuurikihi eemaldamise järel

Siin on ülejäänud MTJ GAZikud

Aitab vanadest asjadest. Käsil on praegu C-piilari taastamine, et jälle õige kujuga ukse ja tagatiiva saaks külge panna. Kunagise avarii taastamiseks olid meistrid sunnitud ukse ja tiiva viigipealse osa ringi tegema ja kaugelt vaadates polnud midagi märgata.

Ukseava tuli jälle paar cm kitsamaks teha doonortükkidega

gazik · Postitatud: N nov 27, 2008 1:37 pm Postita teema:

Ma muidugi ei saa ütlemata jätta, et niiiii suuri pilte ei ole isegi minul lubatud foorumisse postitada.
_________________
AADU KADAKAS
psü-psühhiaater(suiti maal, enamust aega hullumajas) Abiliin ja nõustamine GSM 534 97951

Sm Mirski · Postitatud: N nov 27, 2008 2:16 pm Postita teema:

Selline oleks mugavam vaatamiseks.

MTJ juhataja · Postitatud: N dets 04, 2008 4:26 pm Postita teema:

Lumetorm ja Volga
Haruldaselt suur lumetorm, mis tabas Eestit kadripäeva ajal suutis tekitada kaose mitte ainult liikluses, vaid murda ka suuri puid ja jämedaid oksi. Eriti palju olid kahjustatud männid, mille rabe puit ei jaksanud kanda laiavõrelistele okstele langenud lumekoormust. Nii oli ka MTJ õu kaetud jämedate männiokstega. Paraku oli üks jäme tüügas sattunud kukkuma mu Volga peale. Pisarat see küll silmast välja ei võtnud, kuna õnneks oli mõlgitud ainul rooste poolt taastamiskõlbmatuks muudetud esitiib. Aga kui oleks kukkunud veidi kõrvale, kus asuvad katus, luugid jne? Olgu see mulle õpetuseks, et sügisel ei viinud lõpuni auto varjualla panekut. Põhjuseks lihtsalt Kuusakoski poolt olematuks muudetud vanaraua hinnad, mis panid seisma jalus vedeleva tarbetu rauakolu vedamise kokkuostu. Nüüd ongi rämps kuivas laos ja auto tormide meelevallas.
Täpsuse huvides tuleb märkida, et tegemist oli siiski töökojas oleva Volga “kaksikuga”, mida mulle meeldib kutsuda ka 3D-mudeliks (reaalseks), sest selle pealt on hea võtta kontrollmõõte. Ehk peab selle pealt ükskord vaatama, kuidas Volga-autot kokku panna. Paljude jaoks on selline sõiduk lihtsalt doonor, kuid mina loodan, et kunagi keegi ka sellesse ära armub. Nii olen ma ka selle tõlla jaoks veidi juppe-pulki hankinud.

Plekksepaõpilane
Käed hakkasid nii sügelema Volga tegemise järele, et panin kirjutuslaua ja arvuti tagant plehku töökotta. Ütlemata mõnus on Bullerjaniga soojaks köetud garaazhis kuiva autot nokitseda. Vaim oli küps rattakoopa ehitamist jätkama. Töö oli päris tükk aega seisnud, sest ilmselt ei osanud õigest otsast jätkata.
Nüüd oli saanud selgeks, et tagaukse ja koopa vahelise kere ehitamist tuleb jätkata riidelindiga uksetihendi kinnitusrandi taastamisest. Piltlikult öeldes tuli valmistada S-kujuline valtsidega plekiriba, mille külge saab ehitada koopa. Kui teise koopa puhul õnnestus mul saada selline doonorelund, siis seekord polnud mul midagi peale avariilise plekikänkra. Käisin korra isegi ühte lammutamist ootavat autot vaatamas, kuid see koht on peaaegu kõigil taastamata Volgadel pude.
Esimene katse ei õnnestunud, sest valmis profiiliga sirgest latist ei õnnestunud väänata-pinnida õiget tükki ja see asi lendas suue kaarega jäätmekasti. Olin selliseid väiksemaid tükke varem ikka alasi ja kruustangide abil valmis sepistanud. Järgmiseks lähenesin probleemile Autorestauraatorilt saadud õpetuste kohaselt. Õige kujuga plekile tulevad taguda valtsid. Alustasin auto teise külje järgi vineerist shablooni valmistamisest, et siis selle järgi juba metallist täpne 5-6 mm paksune alusplaat valmistada. Siis otsisin laost välja gaasi lõikepõleti, millega lõikasin tooriku välja. Selline kriidijoone järgi lõikamine on üsna ebatäpne ja järgnes suur käiamine sammaskäial. Lõppviimistlus sai tehtud juba ketaslõikuri käiaga ja lamellkettaga. Siin oli vineerist shablooni abil hea tööd kontrollida. Minul kukkus nii välja, et tegemist oli positiivi-negatiiviga, mis pidid ilusasti kokku sobima.
Valmis alusplaadile kinnitasin pitskruvidega juba 1,2 mm plekist välja lõigatud tooriku ja valtsi pinnimine oli siin juba pisiasi. Mingi koht jäi veidi lokkima, aga väike sisselõige käiaga ja keevitus tegid asja korda. Kaar sobis oma kohale üllatavalt hästi ja tükk aega ei tohiks olla takistuseks oma oskused vaid ikka vaba aeg.
Väikese pausi tekitas tühjaks saanud CO-balloon. Vanasti toodeti CO gaasi piirituse kõrvalproduktina, aga kuidas siis nüüd, kui viimane Eesti piiritusetehas on oma tootmise lõpetanud? Kas ka seda peame hakkama importima? Ehk saaks oma kopsutuule kuidagi keevisõmbluse peale puhuda.
Hinge peale jäi kripeldama küsimus, et ehk oleks sellist detaili võimalik lihtsama vaevaga ja väiksema ajakuluga hoopis sikemasinaga valmis vändata. Minu oskused on seda ikka kasutanud sirgete detailide valmistamisel.

MTJ juhataja · Postitatud: T dets 16, 2008 9:16 am Postita teema:

Jõulukink Volgale (2008)
Mis võiks olla Volga-taastajale parimaks jõulukingiks? Ehk Volgaga talvistel teedel jõulupeole sõitmine või metsa kuuse järele minek? Oletan, et talvekummid on soetatud vähestel, sest soola ja lume sisse ei raatsita oma klassikuga minna. Pakun välja, et parim jõulukink on soojas garaazhis oma projekti ehitamine. Teisiti sõnastades – teha ise oma Volgale jõulukink. Sellelised jõulud hakkavad mulle juba saabuma. Mitte, et majandusseisak oleks MTJ tööta jätnud, lihtsalt tööd-projektid on seekord õnnestunud varem koomale tõmmata. Nii saingi prooviks paar päeva autot ehitada. Harva tuleb ette selliseid päevi, et kõik vajalik on olemas ja mitteüks riist ei lähe tuksi ning ka mõistusest ei tule puudust. Seekord sattusid olema just sellised vabad päevad. Lüürilise kõrvalepõikena tuli ainult jõulukali käima panna, et pühade ajal saaks vahuse kaljakapa Volga kapoti peale asetada.
Eelmisel korral jäi töö toppama gaasi lõppemise tõttu. Just siis kui asi hakkas laabuma, sest koopakaar sai külge.

Hing kiskus vägisi garaazhi poole. Nüüd saabusin värskelt värvitud halli balooniga (gaasi hind oli vahepeal jälle ühe koidula võrra kerkinud). Töö jätkuski tagakoopa ehitamisega tihendirandi külge.

Tihendirandi õige asukoha fikseerimiseks olid tõmmatud pingutid koormarihmadega ja vahel sai kasutatud veel tungrauaga rattakoopast survestamist. Tehtud – nagu on kombeks öelda! Nüüd võib öelda, et salong on suletud ja muda enam rataste alt sisse ei saa pritsida.

Täpsustuseks tuleb öelda, et töö koopa kallal jätkub nüüd välimise kaare ehitamisega. Paranduspleki ruuge toon ei pärine roostelt vaid on nn. säästva renoveerimise taasksutatud pleki algne kate (mingi elektrikilbi külg).
Põhja alt on hästi näha veel selle C-piilari ehitamise põhjustanud kunagise avarii tagajärg mõlkis bensiinipaagi näol. Tagasilla diferentsiaalikorpus on nihkunud paarikümne cm kaugusele ja lömastanud paaki. Õnneks ei takistanud see paagi edaspidist kasutamist ja ka tagasild on pandud oma kohale. Loodetavasti liigub mu auto teel ikka otse, sest pikaajalise sõidu kogemus mul temaga puudub.

Hilised õhtutunnid sisustas endiselt põhjaaluse puhastamine, mida nüüd võiks juba hakata roostemuundajaga võõpama.

MTJ juhataja · Postitatud: L jaan 03, 2009 8:38 pm Postita teema:

Aastavahetuseks sain autole ka väliskoopa külge keevitatud, aga kui sobitasin ukse järgi ostetud kaare oma kohale, siis meenutas asi oskamatuid metroo- või sillaehitajaid. Tükk tühja maad haigutas vahepeal.

Lõin garaazhiukse kinni ja läksin vana aastat ära saatma.
Volga-omanikule kohaselt käis mul ka näärivana. Näärivana tõi mulle üllatava kingituse: 0-läbisõiduga Volga uue spidomeetri/odomeetri. Kuna ma ei oska ei tehtud töötundide ega isegi kulutuste üle arvet pidada, siis polnud iial tulnud mõttele hakata taastatud auto läbisõitu nullist lugema.

Ilmselt on see paljudele tavaks, sest kingi tegijal endal seisab juba taastatud Volga mõned head aastad garaazhis.
Uuel aastal kiirustasin jälle auto kallale, et vana aasta võlga tasa teha. Sattus olema hea tähtede seis või mõjus hästi nääripidu. Kord-korralt plekki pinnides ja servi parajaks käiates hakkasid detailid kokku sobima.

Arvan, et eriti just venekeelsetes foorumites leiduvad virisemised nendest venes valmistatud koopaservadest on liialdatud. Õhtuks sain koopa lõpuks valmis ja prooviks ka tiiva poltidega külge kruvitud. Nagu vanasõna ütleb: kui üle koera said, pead ka sabast üle sama!

Lõpuks valmis saanud C-piilar
Tsiteerin siinkohal Piiburit, kes ütles, et probleemid ei peitu mitte läbiroostetanud tiibades, vaid selles, et tiivad peavad saama ka millegi külge kinnitatud.

MTJ juhataja · Postitatud: R jaan 16, 2009 11:36 am Postita teema:

Nostalilised mõtted MTJ kanalis
Mu naabrimehel (autentse GAZ-2402 omanikul) on tavaks „Jõudu!”-soovimisele vastata, et raha oleks parem, siis saaks kellelgi teisel lasta selle töö ära teha. Juba aastaid küsingi talt töö juures, et kas soovida talle jõudu või raha? Auto põhja alt kõlab alati vastuseks, et see on nii s... töö, et seda ei tule keegi ka raha eest tegema.
Minu jaoks on üheks vanasõiduki taastamise lisaväärtuseks olnud nostalgilised mälupildid ammustest aegadest, mil ühte või teist tööd oma sõiduriista korrastamiseks tuli alles õppida. Eriline nuhtlus oli põhja ja koobaste puhastamine. Küll on neid õues külili lükatud ja karussellil kiigutatud, aga peamiselt ikka lihtsalt kanalist ja pukkidelt. Suureks kergenduseks oli see, kui sain endale juba painduva võlliga käia, millele ketasharjad otsa said pandud. Töö läks küll jõudsalt, aga töö selle riistapuuga meenutas boamaoga võitlemist. Tänapäevased relakad on mänguasjad selle kõrval. Küll sai aastate jooksul seda plekki värvitud ja pritsitud tinamennikuga ja rauasuurikuga ja glüftaalkruntidega. Võõbatud bituumenmastikuga ja kummimastikuga ning kuuma kahuri- ja trossimäärdega. Rääkimata erinevatest õlidest. Läks aastaid enne kui sain aru, et auto roostetab peamiselt läbi hoopis seestpoolt väljapoole. Seega karpidest ja koobastest saab rooste alguse. Põhja reeglina kuivatab tuul ära ja rooste on ainult pindmine. Siis said muretsetud pütid ja pihustid, millest kompressoriga karpidesse-õõnsustesse õlisid pihustada. Lõpuks leidus ikka mingi koht, kuhu konservant polnud jõudnud ja niiskus tegi oma töö.
Minu Volga põhi oli selline klassikaline õli-tolmu vaabaga kaitstud algupära ja mul polnudki plaanis seda tegema hakata. Paraku nõudsid keevitustööd bensiinipaagi ajutist eemaldamist ja sealt oli ainult üks väike samm põhja puhastamise juurde. Seda soosis ka selle töö jaoks sobiva aja olemasolu. Nimelt on MTJ töökojas piisavalt palju puitkonstruktsioone ja tuleohutuse tõttu hilisõhtused keevitustööd mõeldamatud. Kuidas sa tuled varakult soojast garaazhist tulema? Ikka otsid veel mingeid lihtsamaid töid. Nii saigi hilised õhtutunnid kanalis veeta.
Kuna mul on tehniliselt heas korras olev sõiduvõimeline auto, siis pole olnud mingit vajadust agregaate eemaldada. Ainnult sumps ja paak said maha võetud. Seega polnud autopõhja korrastamine mingi restaureerimine. Olen täiesti teadlikult püüdnud säilitada olemasolevat korras pinnakatet (muidugi pärast sodi eemaldamist). Kui need möksid pidasid vastu aastakümneid, siis pole mul põhjust ainult ilusa ühtlase pinnakatte pärast hakata neid eemaldama. Jätan kellelegi võimaluse kunagi kultuurikihti uurida. Kokkutulekutel olen näinud huvilisi, kes kaameratega teevad pilte ka autode põhjadest, kuid mina ei tee sellest autost museaali, vaid 45aastast tavasõidukit. Nii kraapisin-harjasin-puhastasin-roostesurmasin kõik need ligipääsetavad kohad üle. Võõpasin lihtsalt pintsliga paar korda epokrundi peale ja nurkadesse-pragudesse tuiskasin püstolist vedelamat.
Ühe õhtu pühendasin täielikult auto endistele omanikele austuse avaldamise rituaalile. Kunagi lubasin, et nende meistrimeest auks värvin autopõhja tinamennikuga üle, sest see oli kunagi ainuke tõhus kruntvärv. Täitsin oma lubaduse, kuid ilmselt jääb seda vähes kohtades kaamerasilmadele nähtavale, sest see pole mõeldud eksponeerimiseks. Väga rõõmus pilt oli kanalist vaadates. Tekkis kohe kiusatus öise sõidu tarbeks veel ka valgusdioodid külg panna.
Kuskil MTJ laos peab olema ka pütt kahurimääret, millega on plaanis nostalgiliselt põhi vetthülgavaks võõbata. Aga võibolla saab suur sõidusoov võitu ja põhi jääbki oranzhiks? Pole hullu, sest rooste sööb ju seestpoolt! Ärge järele tegema hakake, see oli lihtsalt ühe Volga-mehe kiiksuga mäng!

MTJ juhataja · Postitatud: N veeb 05, 2009 8:47 pm Postita teema:

“Kõnnin katuseid mööda …”
Ei ole mu jalad astunud autokatusele, aga see tuntud laul hakkas kummitama, kui oma auto katust siledaks hööveldasin.
Minule on sattunud auto (või valis see auto hoopis minu), mis kunagi oma varases nooruses on keeranud sussid taeva poole. Meistrid olid ta eeskujulikult taastanud tolleaegsete materjaliga – nitropahtliga. Sellel pahtlil aga on omadus paksema kihi korral hakata aja ja päikese toimel pragunema ja lahti tulema. Ühe esimese tööna selle auto jõudmisel MTJ õuele, said kõik kultuurikihid maha võetud. Kindlasti oli selle vigastatud katuse avastamine mulle ka esimene suurem pettumus, aga ka omamoodi väljakutse.
Kunagi pidi see päev koitma, mil ka minu auto katust tegema hakatakse. Ega ma polnudki veel seda planeerinud, sest ei pea ennast piisavalt vilunuks, aga nii ilus päike paistis töökotta auto peale, et käed hakkasid sügelema. Lihtsalt piilarit tõmmates läks käsi vägisi katuse peale. Ega see nüüd päris esimene kord ka pole katust siluda, aga rahule pole ma oma töö tulemusega seni jäänud. Sellel tööl on see lollikindel eelis, et ega midagi ei saa lootusetult tuksi minna ja alati saab otsast alata või hoopis meistri kätte asja usaldada.
Otsisin välja hästi laia labida (tegelikult vist ainult 25 cm) ja segasin suurema portsu pahtlit kokku. Jalgade alla improviseerisin mingid pukid, millel seistes ulatuda tegutsema poole kautseni. Ega mul see pahtli pealekandmine just hästi ei läinud – suured tühimikud jäivad sisse, sest HAGMANSi pahtel oli liiga paks ja tihke. Tühimikud pidin täitma järgmistel kordadel. Olen pahtlit kunagi proovinud ka vedeldada, aga tulemus ei ole mind rahuldanud. Nüüd läksin ja püüdsin meistritelt õpetussõnu välja meelitada. Selgus, et ega seal mingit muud häda polevatki, kui tuleb sobivam pahtel võtta. Meister läks oma lattu ja pani mulle uue purgi nina alla. Selle kaubamärk oli minu jaoks täitsa uus. Ei taha salatseda, aga nimi ei jäänud meelde (ehk jääb kunagi pildi peale). Vähemalt Tallinnas käib selle levitamine kuidagi võrkturustuse moodi, sest Tartu firma toovat meisritele tellitud kauba otse koju/garaazhi kätte. Mõned päevad pean veel ootama, et saaks seda ise proovida.
Hööveldamine laabus aga üle ootuste hästi, sest autole langevas külgvalguses olid väga hästi kõik konarused nähtavad. Kasutada on mul ca 40 cm pikkune käsihöövel, mille all esialgu 80-paber. Tahan just sellega suured pinnad siledaks saada, sest varasem kogemus taldlihvijaga ei ole mind rahuldanud. Märkamatult võttis töökoda jahuveski väljanägemise ja meister ise muutus möldriks.
Täidan nüüd ka ühe eelmisel nädalal antud lubaduse ja ütlen, et selleks uueks pahtliks on Hispaania päritolu kaunikõlalise nimega ROBERLO kergpahtel. Sellega laabub töö hoopis hõlpsamalt. Juba labidaga purgist võttes on tunne nagu tõstaks kohupiimakreemi mitte bituumenit nagu teisega. Segades ja autole peale tõmmates on see hoopis libedam. Kuivab kiiresti ja mis peamine - annab ka paberiga hästi siledaks lükata. Töö läks nii libedalt, et kogu katus sai nagu niuhti esimest korda üle tõmmatud ja pool potti pahtlit oligi läinud.

Epokrunt (Läti), pahtel ja höövel

Piinlik tunnistada, et ühel päeval sai koju toodud ka Volga hirv. Mul varem ühtegi hirve ei olnud, sest tegu on mul III-põlve esindajatega. Selle hirvega on asi nii, nagu vanas kohtuloos, kus süüdlane puhtsüdamlikult tunnistas, et leidis maast köie ja ei märganudki, et köie teises otsas lehm oli. Nii juhtus, et minu hirve jalgade küljes oli ka üks 50aastane sileda katusega sõiduk. Aga see on muidugi juba hoopis uus teema.




Kodu	Foorum	Galerii	Kontakt	Kuuluta




Copyright © by Volgaklubi koduleht 2004 Kõik õigused reserveeritud